Talle saadeti 1600 häälsõnumit. Siin on mõned neist, teatab MEDUZA.
12. novembril postitas muusik Max Korzh oma Telegrami kanalile (246 000 tellijat) kõne: “Mehed, kes elavad pommitamise all, sõja lähedal või sõja ajal, salvestage hääl oma elust. Hääleülekanne, sest botimaailmas ei tajuta tekstikommentaare enam päris inimestena. Ära lekita täpset infot, aega ega tabamiskohti enda turvalisuse huvides. <… > Räägi meile oma igapäevaelust ja sellest, mis sind ümbritseb. <… >Ma arvan, et on oluline, et kõik teised seda kuuleksid.”
Viimase viie päeva jooksul on Korži postituse alla ilmunud üle 1600 kommentaari. Nad tulevad tänaseni. Kõik need on häälsõnumid artisti fännidelt selle kohta, kuidas Venemaa sõda Ukrainaga neid mõjutab. Paljud hääled on noored, mõned täiesti lapsikud. Nad ütlevad, et elu pommitamise all on neile tuttavaks saanud. Mõned kordavad loosungit “Lõpetage sõda!”, mida Koržh oma kontsertidel laulab. Mõned nutavad, teised kutsuvad meid vastu pidama. Ja paljud tunnistavad, et ootavad rahu.
“Meduza” kuulas palju kõneposte, mis saadeti Koržile. Otsustasime mõnda neist tsiteerida (väikeste lühenditega).
Tähelepanu, mõned tsitaadid sisaldavad roppusi.
***
“Mul pole pool tänavat, aga ma jään ikka oma majja ja veedan kogu aeg öö koridoris.”
***
“Ma lähen tööle. Kuulen raketi lendamist enda kohal. Buss peatus, meie peatusime. Siis pauk — ja see ongi kõik. Nad ütlevad: lapsed, te ei lähe täna tööle. Nad pommitasid meie töökohta. Tänu jumalale, keegi viga ei saanud.”
***
“Iga päev on tule all. Öösel ärkad sireenile. Sa elad mõttega, et juhuslik hetk võib su majja tungida. Elektrit pole 22, 24, 30 tundi. Sünnipäeva tähistatakse küünlavalguses. Miski ei tööta, transport ei tööta, on võimatu oma kallima juurde jõuda.”
***
“Bryansk, vend. Siin pole nii hirmutav, aga FPV-droonid lendavad otse üle pea. Aga nad ei paista meid märkavat, lendades teatud punktidesse — raudteedele, bensiinijaamadele ja kõigile teistele asjadele. Lendavad otse üle pea nagu linnud.”
***
“Me istume ühe tüdrukuga Luganskis. Droonid saabuvad igal ööl. Sa ei saa minna vanaema juurde selles piirkonnas, sest droonid lendavad mööda maanteed, löövad autosid ja tapavad inimesi. Tuled olid kustunud, mobiilne internet vaevu laetud, istusime autos ja kuulasime erinevaid laule.”
***
“Kõige hirmutavam stseen mu elus on see, kui öösel lendas sisse väga, väga, väga vali asi. Ja mu kaheaastane tütar hüppas nuttes püsti, jooksis ema juurde, nad mõlemad nutsid. Ma ei tea, ma pole halvemat pilti näinud. Tulge, lapsed, rahu kõigile. Juba on hea võidelda.”
***
“Ma olen inimene, kes läbis okupatsiooni ja kaotas oma kodu. Ma olen Odessas. On pommitamist, rakette, Shahed’e, generaatorid töötavad kõikjal, inimesed istuvad ilma elektrita, mõned ilma küteta. Mida ma oskan öelda, Max? Nad püüavad meid hävitada, aga me hoiame kinni. Mõnikord tahad lihtsalt end sulgeda ja rumalalt nutta kuni jälgedeni.”
***
“Ma olin sõdur, olin sõjas endas. Kahe aastaga kaotasin lähedasi. Iga mees—nii venelane kui ukrainlane—ei taha seda sõda. Igaüks neist on lahke, aus ja väga, väga vastuvõtlik oma lähedastele. Igaühel meist on perekond, soov elada ja nautida seda elu, soov areneda, mitte elada päevi järjest kaevikutes, teades, et iga päev võib olla viimane. On hirmutav, kui surm vaatab sulle otse silma. Lõpetage sõda!”
***
“Minu ema ja mina lahkusime Donetski oblastist. Me kaotasime kõik, kaotasime oma kodu ja mu ema töötas kaevanduses pommitamise all kuni lõpuni. Nüüd elan Kiievis. [Ka siin] toimub pidev pommitamine. Kohvi joomine Shahedide hääle saatel on juba tavapärane. Lühidalt öeldes on aktsepteerimise etapp selline, et sa võtad kõike huumoriga: kui sa kinnisideeks jääd, ei ole sa millekski piisav.”
***
“Ma elan linnas, mis väsimatult eitab sõda. Ja ainus, mida siin märkame, on sõjaväevarustus, automaatrelvadega inimesed ja kõik muu, sest õhukaitse ei suuda toime tulla [Ukraina droonirünnakutega]. Kõik meie elektrijaamad ehitavad enda ümber betoonseinu. Meie internet ei tööta üldse. Aga muidu on kõik meeleolu. Probleeme ei ole üldse. Riigis on sõda, reedel Moskvas.”
***
“Ma lahkusin Ukrainast ja varsti on see viis aastat tagasi. Ja mul on väga kahju, et ma ei saa oma sugulasi näha ega nende matustel osaleda. Ma ei näe, kuidas mu isa võitleks. Iga päev kardan, et ta on läinud.”
***
“Ma elan Kiievi piirkonnas. Olen olnud elektrita juba teist päeva järjest ja arvan, et terve päeva ilma veeta. Ja täpselt 10 päeva tagasi suri mu sõber, kui Shahed tabas tema maja. See ongi kõik.”
***
“Ma elan Odessas. Ma ei tea, kuidas edasi elada. Isa oli sõjaväes, suri ja maeti eile. Ema on surmavalt haige. Ja nii sain vähem kui kuu aega tagasi 18-aastaseks.”
***
“Krimmis tundub iga päev nagu viimane. Ei vett, ei elektrit, ei internetti. Mõnikord pole majas gaasi. Ja nüüd on tulemas november. Ja vahel on väljas soojem kui kodus. Ülikoolis vähendatakse või tühistatakse auru elektrikatkestuse ajal. Ma elan sõjaväelinnas, kus iga päev toimuvad rünnakud, raketid, droonid ja igasugune muu jama. Nad on juba harjunud vajadusel põrandal lamama, akendest eemal olema, ja sõja oma igapäevaellu integreerinud.”
***
“Mine magama. Mehitamata oht. Võib-olla isegi raketipõhine. Sa heidad pikali, püüdes uinuda. Sa arvad, et see tuleb, aga see ei löö sind aknast läbi. Noh, mõned päevad tunduvad korras. Ja mõned päevad on täiesti ägedad. See on endiselt Venemaal. Kes iganes Ukrainas on, olen täiesti hämmastunud, mul on jõudu sinu jaoks.”
***
“Ma ei tea, Max, mul on täiesti kõrini. Kõik, kes oleksid võinud lahkuda, on lahkunud. Neile, kes ei saanud, istume nüüd kodus, saame kõige rohkem vestelda Discordis või Telegramis. Kohtumine on üldse võimatu, sest TCC Jookse kõikjale. Sa istud kodus ja loodad, et kaks meest allkirjastavad mingi kokkuleppe ja sõda lõpuks lõpeb. Ma tahan iseennast nii väga. Minu unistus on tulla teie kontserdile, sest seal on selline õhkkond!”
***
“Ma usun, et keegi ei vääri sõja ajal elamist. Ükski laps ei peaks seda nägema. Ükski veteran ei tohiks seda uuesti läbi elada. Ma elan seitse kilomeetrit Ukraina piirist. Ja ma usun, et meil pole õigust kontrollida üksteise elu. Praegu on see minu jaoks nagu vene rulett; iga päev võib olla mu viimane.”
***
“Tere kõigile, ma elan Kasahstanis ja see teema on mulle veidi võõras, sest siin on kõik rahulik ja kui Jumal lubab, jätkub see nii. Üldiselt jääb meie riik neutraalseks, kuid minu isiklik arvamus on lihtsalt sõja vastu. Ma pole kunagi ühtegi riiki kaitsnud, sest elavad inimesed surevad, täiesti süütud. On väga kurb, et 21. sajandil inimesed ei reisi, ei tee seda, mis neile meeldib, vaid teevad mingit jama, mis isegi võtab elusid – see on kõige kohutavam asi.”
***
“Ma kuulan kõiki hääli, mida suudan, ja mul on nii kurb, et me kõik pidime sellega koos silmitsi seisma.”





