Selles saates räägime, miks ja mis põhjusel Kaitsepolitsei endine peadirektor ise nädalalehelt Eesti Ekspress intervjuud palus, kas Narva kohalikus võimus toimuvast on üldse võimalik aru saada ning millal hakkвают meie relvajõud regulaarselt täienema õrnema soo esindajatega.
Kirjanduslik jäädvustamine
Romaani „Sündikaat“ on kirjutanud Kaitsepolitsei endine kõrge ametnik, kes oma nime ei avalda. Küll aga paljastab ta üksikasju Eestis toimunud skandaalsest 200 miljardi euro suurusest rahapesujuhtumist. Tegelasteks on Eesti tippametnikud, poliitikud, prokurörid ja politseinikud. Nende väljamõeldud nimede taga on kergesti ära tuntavad reaalsed isikud, kes ei paista just kõige paremas valguses.
„Sündikaat“ heidab uut valgust ka Porto Franco juhtumile, täpsemalt – peaministri šantažeerimisele. Arvustajate hinnangul on jutt Jüri Ratasest. Puudutatud on ka tema valitsuse ministreid, kuid peamine on roll, mida mängisid selles asjas prokuratuur ja salapolitsei. Autor vihjab ühemõtteliselt, et tegu oli rahumeelse võimuvahetusega. Kuid kas ka seaduslikuga?
Lugejate tagasiside raamatule on olnud tormiline. Võib aga eeldada, et reageerisid ka asjaosalised ise. Prokuratuur teatas sel nädalal, et kaebas edasi ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse Kersti Krachti süuasjas. Kaem tema on romaanis esindatud – loomulikult teise nime all, kuid oma toonases ametis rahandusministri nõunikuna, kelleks sel ajal oli Martin Helme.
Röövlijõugu mäss
Meenutan neile, kes ehk ei mäleta, toonaste sündmuste tausta: 2021. aasta jaanuaris esitati Krachtile korruptsioonikahtlustus Porto Franco asjas, peaminister Ratas astus tagasi, valitsus lagunes ja samal päeval langes valitsuse päevakorrast ära samasooliste abielude referendum – koalitsiooni tähtsaim poliitiline lubadus.
Võimule tuli Kaja Kallase valitsus. Üks selle esimesi otsuseid oli lõpetada leping USA bürooga, mis oli palgatud uurima mainitud 200 miljardi suurust rahapesu.
Veelgi põnevam reaktsioon raamatule oli aga Kapo endise peadirektori Sinisalu pöördumine nädalalehe Eesti Ekspress poole. Nagu ajakirjanik kirjutab, ei armasta Kaitsepolitsei endine juht intervjuusid anda, kuid seekord helistas ta ise toimetusse ja palus kohtumist.
Seda intervjuud ei saa nimetada muuks kui hämmastavaks. „Kas te olete seda romaani lugenud?“ küsib ajakirjanik. „Ei kavatsegi,“ vastab pensionär ja Tartu Ülikooli külalisprofessor. Mõistagi – professor juba igasugustele menukitele aega ei raiska.
„Täielik jama“
Edasi räägibe ajakirjanik, et romaanis on juttu Porto Franco juhtumist, Ratase valitsuse tagasiastumisest ja kaitsepolitsei sihipärasest sekkumisest poliitikasse. Sinisalu vastuse võiks raiuda graniiti: „See raamat on mingitest kildudest kokku pandud fantaasia. See on täielik jama.“
Siinkohal sarnaneb meie julgeolekupoliitika professor nende traktoristide ja taksojuhtidega, kes Boriss Pasternakile Nobeli preemia määramise ajal esinesid paljastustega stiilis: „Mina Pasternakki lugenud ei ole, aga mõistan ta täielikult ja karmilt hukka.“
Kui aga ajakirjanik küsib, mida hakata peale sellega, et parlamendiliikmed kardavad, et igaüht neist on lihtne pealt kuulata ja vajadusel – kui sa ei käitu nii, nagu kellelegi vaja – mängeldes mõni menetlus algatada, vastab härra Sinisalu: „Ma naeran selle peale häälekalt.“
Veelgi huvitavamalt reageerib ta Euroopa Liidu Kohtu otsusele, mis keelab sideandmete kogumise (kellele ja millal helistasite, kui kaua rääkisite, kes teile helistas jne). Kapo endise peadirektori leiab, et see kohus on seadnud oma pädevuse kõrgemale riigi, kodanike ja vara kaitse põhiseaduslikest väärtustest.
Õigust räägitakse, et eriteenistustes endisi töötajaid ei ole. Ja kui sa palud peol lauanaabrilt: „Räägi midagi põnevat,“ vastab too: „Kas endast või sinust?“
Valitsus ärkas üles
Seevastu tegevpolitseinikud rõõmustasid rahvast kiire reaktsiooniga Kunstnike Liidult varastatud 700 tuhandele eurole. Sel nädalal arreteeriti Maardus 22-aastane Leedu kodanik ja 21-aastane Eesti kodanik. Neid kahtlustatakse seotuses Kunstnike Liidu raha petturliku väljapetmisega. Kohtuotsusega on kahtlustatavad kaheks kuuks vahi alla võetud.
Kuid ükski kelm ei saa vastu meie valitsusele. See tegutseb küll harva kiiresti, kuid seekord tehti erand ning valmistati operatiivselt ette eelnõu telefonikelmide vastu võitlemiseks.
Pankadele antakse õigus ajutiselt peatada maksed, mille puhul tekib kahtlus. Samuti saavad nad vahetada kelmidega seotud infot. Noh, mis seal ikka – valitsus tegi sel nädalal pankade heaks head tööd, kuigi räägib seejuures klientide huvidest.
Kõige tähtsam on ilm koomas
Kõige suuremaks puhutud ministeerium – kliimaministeerium – püüdis kolm aastat luua kliimaseadust. Selle aja jooksul on see läbinud mitu muudatust ja nimevahetust. Nuid on selle nimeks kliimakindla majanduse seadus. Mina ei saanudki aru, kes siis lõpuks peab vastu pidama – kas kliima või majandus.
Igal juhul kulus väljatöötamisele, täiendamisele, viimistlemisele ja kaasamisürituste korraldamisele 375 tuhat eurot. Varem valmistasid ministeeriumid seaduseelnõusid kuidagi oma jõududega, ilma eriliste lisaeraldisteta. Palga eest. Kuid eelarve kasvades tekkisid ametnikel kopsakad vahendid ning nad hakkasid uuringuid, projekte ja isegi seadusetekste tellima erinevatelt partneritelt.
Miks seejuures ametnike koosseis ei vähenenud, jääb selgusetuks.
Ja ometi on spetsialistide hinnangu justkui kokku võtnud Tehnikaülikooli avaliku halduse instituudi töötaja Külli Taro. Ta teatas riikliku Vikerraadio eetris, et suurem osa kliimaseaduse tekstist ei ole üldse mingi seadus.
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus on massiliselt paragrafe ja vähe õigusnorme, mis määratleksid selgelt riigivõimuorganite ja eraisikute õigused ja kohustused ning tagaksid nende täitmise.
Isegi need seaduse artiklid, mis sisaldavad õigusnorme, on proua Taro hinnangul sageli sõnastatud üldsõnaliselt. Seal on näiteks kohustus, mida tuleb täita „võimaluse korral“ või „nii palju kui võimalik“. Mida see küll peaks tähendama? Avaliku sektori kohustused tagada litsentside „kiire ja tõhus“ läbivaatamine või mingile tegevusele „kaasaaitamine“ näivad pigem deklaratiivsed. Tema, Külli, ei tahaks olla halduskohtu rollis, mis peaks hindama, kas seadust ikka täideti „nii palju kui võimalik“.
Ja sellele jamale on kulutatud 375 tuhat eurot, rääkimata väärikate kliimaametnike töötundidest – kui neid muidugi saab nii nimetada.
Aga sinule, kallike…
Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski leiab aga, et küsimus naiste kohustuslikust ajateenistusest ei kõla enam stiilis „kas“, vaid „millal“. Ehk siis põhimõtteliselt – need, kellele see otsustamine kuulub, enam ei kahtle: tütarlaste ajateenistus tuleb.
Peadirektor usub, et iga kodaniku kohus on kaitsta Eesti iseseisvust. Seda teatas ta ajalehes Õhtuleht. Siinkohal võiks muidugi vaielda või küsida, kuidas ta seda kohustust mõistab, kui tegu on õrnas eas kodanikega või vastupidi – taatide ja memmedega.
Mõned sõjaväelased on peaaegu nagu need militsionäärid, kes keeravad lambipirni sisse terve jaoskonna jõududega.
Küll aga teab Anu, et Eestis sünnib järjest vähem lapsi ja praeguse kutsesüsteemi juures ei suuda relvajõud tulevikus vajalikku arvu sõdureid kokku saada.
See tähendab, et juba 14 aasta pärast on käes kriitiline hetk. Ja seda käed rüpes oodata ei tohi. Juba praegu on vaja mõelda, kuidas edasi minna. Ameti peadirektor leiab, et naiste kohustusliku ajateenistuse teema võib kujuneda oluliseks järgmise aasta Riigikogu valimiste eelsetes debattides.
Interluadium enne tormi
Ja need valimised pole mägede, orgude ega tihedate metsade taga. Pressis ongi juba hakatud vaagima, mida ja kuidas erakonnad – täpsemalt valitsuserakonnad – ette võtma hakkavad. Nende kaarte segavad aga suve lõpus toimuvad presidendivalimised. Lisaks peavad rekordiliselt madala reitinguga koalitsiooniparteid suvel mingeid liigutusi tegema. Muidu august välja ei raba, leiab Urmas Jaagant Eesti Ekspressis.
Kui varakevadel sai veel arutleda selle üle, et peaks midagi head tegema, siis nüüd leitakse, et teha tuleb kasvõi midagi. Seetõttu suvi igavaks ei kujune.
Kahesajatajatel on vaid üks valik – korraldada põhimõtteline skandaal reformierakondlastega või liituda mõne teise parteiga. Muidu neil Riigikogusse asja pole. Erakonna esimees Kristina Kallas reageerib sellisele oletusele elavalt: ei midagi sellist! Mis parteikeeles tähendab: otsime tikutulega taga just sellist võimalust.
Kuid vaevalt et ükski erakond tahab seda kirevat ja häälekat seltskonda oma rüppe võtta. See tähendab, et nad hakkavad ükshaaval otsima, kelle najale toetuda, et mitte areenilt välja kukkuda.
Reformierakondlased peavad aga vahetama kas peaminister Michali või ministrid tema kabinetis. See ehk raputaks nende valijaid. Kuid Michali kohale pole ühtegi pretendenti ning praeguse mõne Ligi või Terrase väljavahetamine vaevalt midagi muudab. Siin on vaja ratsukäiku, ainult et ratsut ennast polegi.
Kohalik võim pole veel küllalt mängida saanud
Seevastu Narvas on neid küllaga. Seal on olukord märksa põnevam – kaks leppimatut leeri on põrkunud võitluses linnapea ja volikogu esimehe toolide pärast.
Stalnuhhin mängib oma mängu – me ei anna alla. Ta on justkui sõjas ja kaitseb oma kohta esimehena. Kuid tegelikult on ju selge, et hääletustulemuste põhjal on tema leer praegu kaotanud.
Seda mõistab muide ka tema koalitsiooni raskekaallane, linnapea Katri Raik. Tema hoiab suures osas suu kinni ja valmistab endale vaikselt ette uut platvormi.
Näete, lütseumi direktor vallandati. Direktor räägib, et talle pakuti ülekolimist Stalnuhhini leeri, kuid ta keeldus. Nüüd ta vallandati, kuid mitte sellepärast, vaid puuduste tõttu. Delfi versiooni kohaselt kavatseb direktori koha sisse võtta Raik, ki ütleb, et kui umbusaldus läbi läheb, valitakse uus linnapea ja kui see kõik tehakse seadusepäraselt, siis ta tunnustab seda. Stalnuhhin aga räägib juba ette, et tulevane istung, mille kutsub kokku tema vastaste leer, on ebaseaduslik.
Ja tulemusena tegeleb linnavõim juba kaks ja pool kuud mitte just päris nanai poiste ja tüdrukute matšiga, ning linna olulised küsimused jäävad lahendamata. Kuigi valimistulemuste järgi peaks linna juhtima keskerakondlaste leer. Kas see leer on halb või hea – maitse asi. Ja edasi tulevad jälle kohtusse pöördumised, aga millal see kohus toimub – jumal seda teab. Ja ega jumal neile kohtumõistjaks ole. Huvitav on see, et riigivõim teeb seejuures näo, nagu see kogu virvarr teda ei puudutakski. Ja asjatult.
Ootamatu keskmine eluiga
Kuid on ka hea uudis. Statistikaameti andmetel kasvab oodatav eluiga meie riigis pidevalt. Kui 1995. aastal oli oodatav eluiga sünnihetkel 67,6 aastat, siis 2025. aastaks oli see juba 12,2 aasta võrra pikem, ulatudes 79,8 aastani.
Ja kuigi räägitakse, et eluea pikenemine tähendab tegelikult hoopis vanaduse pikenemist, siis meie seda ei usu. Sest igaüks jätkab nii, kuidas suudab ja oskab. Kuigi täiuslikkusel pole piire, on vaid meil unikaalne olukord, kus samal ajal kasvavad nii keskmine eluiga, suremus kui ka pensioniiga.
Häid lambaid!
