Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) tegi sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõule mitu muudatusettepanekut, soovitades muuhulgas anda omavalitsustele suurem õigus suunata enda loodud erihoolekandekohtadele oma piirkonna inimesi ning hakata rahastama ka teenuseosutajate ettevalmistustööd enne inimese teenusele asumist, teatab BNS.
Koda toetab sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise eelnõu üldist eesmärki vähendada bürokraatiat ja muuta erihoolekandeteenused kättesaadavamaks, kuid leiab, et eelnõu vajab mitmes olulises küsimuses täiendamist.
EPIKoja kinnitusel on positiivne, et eelnõu vähendab korduvate taotluste ja andmete esitamise vajadust, muudab omaosaluse puudujääva osa hüvitamise automaatseks ning võimaldab hakata teenusele suunamisel arvestama inimese abivajaduse kiireloomulisust. Samuti peab koda oluliseks, et kohalikel omavalitsustel tekib võimalus suunata enda loodud erihoolekandekohtadele eelisjärjekorras oma piirkonna inimesi.
Samas rõhutab EPIKoda, et erihoolekande suurimad probleemid ei piirdu üksnes järjekordadega. Koja hinnangul vaevavad valdkonda krooniline rahastuspuudus, tegevusjuhendajate madal töötasu ning asjaolu, et teenuskohad ei asu sageli inimeste kodu, lähedaste ja tugivõrgustiku lähedal. Seetõttu on oluline, et teenuseid arendataks võimalikult kogukonnapõhiselt.
EPIKoja hinnangul vähendab KOV-ide huvi uute teenuskohtade rajamise vastu see, et osa kohtadest tuleb siis reserveerida teiste omavalitsuste elanikele. Omavalitsuse loodud teenuskohad peaksid koja soovitusel olema eelkõige mõeldud selle omavalitsuse elanikele, sest muudatuse eesmärk on lahendada kohalike inimeste katmata abivajadust ja pakkuda võimalikult kodulähedast teenust. See aitaks säilitada inimeste sideme lähedaste ja kogukonnaga ning vähendaks omaste hoolduskoormust. Kui riik ootab omavalitsustelt suuremat rolli teenuskohtade loomisel, peab neil olema ka kindlus, et investeeringud aitavad lahendada nende enda elanike probleeme. Samal ajal peab riik tagama teenuskohad piirkondades, kus omavalitsused ise neid luua ei suuda.
Teise olulise muudatusena soovib EPIKoda, et riik hakkaks rahastama ka teenuseosutajate ettevalmistust enne inimese füüsilist teenusele asumist.
Teenuse osutamine ei alga koja sõnul inimese saabumisega, vaid sellele eelneb sisuline töö – suhtlemine inimese ja tema lähedastega, tegevusjuhendajate ettevalmistamine, sobiva keskkonna loomine, võimalike riskide hindamine ning inimese uude keskkonda siirdumise kavandamine. Seetõttu peaks teenuseosutaja saama tasu ka selle töö eest. See aitaks vähendada teenuseosutajate riske ning toetaks inimese sujuvamat kohanemist uue teenusega.
Samuti ei toeta EPIKoda ettepanekut lühendada erihoolekandeteenuse lõpetamise otsuse jõustumise tähtaega kuuelt kuult kolmele. Selle ajaga ei pruugi olla võimalik leida inimesele sobivat alternatiivset teenust, arvestades üldhoolduskohtade nappust ja seda, et psüühikahäirega inimesed ei pääse sageli üldhooldusteenusele. Kompromissina võiks tähtajana kõne alla tulla viis kuud.
Küll aga toetab koda seda, et teenusele pääsemisel hakatakse arvestama inimese abivajaduse kiireloomulisust, kuid rõhutab, et see ei tohi saada põhjuseks inimest järjekorrast välja arvata, teda järjekorda võtmata jätta või tema teenusele pääsemist määramata ajaks edasi lükata. Samuti peab inimese abivajaduse kiireloomulisust olema võimalik ooteajal regulaarselt uuesti hinnata, sest olukord võib muutuda.
Positiivseks peab koda muudatust, mis võimaldaks sotsiaalkindlustusametil keelduda lepingu sõlmimisest teenuseosutajaga, kelle leping on viimase kolme aasta jooksul rikkumiste tõttu üles öeldud. See aitab paremini kaitsta suure abivajadusega teenusesaajate õigusi ja turvalisust.
Menetluslikud muudatused ei tohi koja sõnul siiski varjutada erihoolekande põhiprobleeme. Riigi põhiseaduslik kohustus on tagada erihoolekandeteenuste tegelik kättesaadavus ning sellele on viimastel aastatel tähelepanu juhtinud nii huvikaitseorganisatsioonid kui ka riigikontroll ja riigikohus.
