Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Nooremarstide Ühendus, Eesti Arstide Liit ja Eesti Õdede Liit avaldavad värskes avalikus seisukohas muret vene keele tungimise pärast Eesti meditsiini, kirjutab BNS.
“Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel. Selle kasutamine ametiasutustes ja tööalases suhtluses on seadusest tulenev ning peaks olema loomulik ja iseenesestmõistetav. Tervishoid on valdkond, kus selge ja üheselt mõistetav kommunikatsioon on patsiendiohutuse ja ravikvaliteedi seisukohalt kriitilise tähtsusega. Lisaks tagab see turvalisema, toetavama, kaasavama ja efektiivsema töökeskkonna,” seisab pöördumises.
“Viimaste aastate jooksul on tervishoiutöötajate vahel kerkinud esile keelebarjääri probleem, mille korral kasutatakse töökeskkonnas tööülesannete täitmisel vene keelt, mis ei ole kõigile noortele tervishoiutöötajatele ja -tudengitele arusaadav. Selline praktika võib mõjutada nii töökorraldust, töökeskkonda kui ka patsiendile osutatava abi kvaliteeti,” märgivad meedikud.
“Tervishoius toimub suur osa kriitilisest infovahetusest suuliselt: patsiendi seisundi arutelud, vahetuste üleandmine, raviplaanide kooskõlastamine ning igapäevane töökorraldus. Kui see suhtlus toimub keeles, mida kõik osapooled ei valda, võib oluline info jääda edastamata või valesti mõistetuks. Sellest tulenevalt suureneb ravivigade ja arusaamatuste risk, mis võib ohustada patsientide turvalisust,” seisab pöördumuses.
Lisaks mõjutab keelebarjäär oluliselt töökeskkonda. “Tervishoid on oma olemuselt kõrge stressitasemega valdkond, kus toimiv meeskonnatöö ja vastastikune usaldus on hädavajalikud. Kui osa töötajatest jääb keele tõttu kollektiivsest suhtlusest kõrvale, võib see tekitada pingeid, vähendada kuuluvustunnet ning mõjutada töötajate rahulolu ja püsimist erialal,” leiavad allakirjutanud.
“Eestis omandatakse tervishoiualast kõrgharidust eesti keeles. Samuti kehtestab keeleseadus tervishoiutöötajate eesti keele oskuse nõuded. Keeleseaduse paragrah 23 lõige 4 alusel välja antud määrus sätestab, et hooldustöötajad peavad valdama eesti keelt vähemalt B1-tasemel, ämmaemandad ja õed B2-tasemel ning arstid C1-tasemel (Riigi Teataja, 2011). Seetõttu on põhjendatud ootus, et tööalane suhtlus Eesti tervishoiuasutustes toimub eesti keeles,” seisab pöördumises.
“Oluline on rõhutada, et antud seisukoht puudutab eelkõige tööalast suhtlust – patsiendiga seotud info edastamist, töökorraldust ning kolleegidevahelist professionaalset kommunikatsiooni,” rõhutavad meedikud.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Nooremarstide Ühendus, Eesti Arstide Liit ja Eesti Õdede Liit (EÕL) seisavad selle eest, et Eesti tervishoiuasutustes peab töökeel olema eesti keel, sest tööalane suhtlus peab olema kõigile kolleegidele arusaadav. Keelebarjääri vähendamine soodustab turvalisemat, toetavamat, kaasavamat ja efektiivsemat töökeskkonda. Ühine töökeel tagab patsiendiohutuse ja ravikvaliteedi standardid.
“Kutsume üles tervishoiuasutusi, erialaorganisatsioone, haridusasutusi ja teisi valdkonna osapooli kujundama selged seisukohad, mis seisavad tervishoius eesti keele kasutamise eest tööalases suhtluses; tõstma oma asutustes ja organisatsioonides teadlikkust seadusest tulenevatest keelenõuetest; tagama, et tervishoiusektori töökuulutustel ei oleks võõrkeele nõuded kohustuslikud ja tööle võtmisel hinnatakse eesti keele nõutava taseme olemasolu ning leidma vahendeid ja püsivat tuge kõigi tasemete töötajate eesti keele oskuse arendamiseks juhul, kui see ei ole piisav tööülesannete täitmiseks,” seisab pöördumises.
