Meie elus on valdkondi, kus tehnoloogiline progress peaks nähtavasti omama piire. Tundub mulle, et valijale hääletamiseks valimiskasti või vähemalt arvuti asemel nutitelefoni liideses nupu pakkumine ei ole parim mõte, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Reaalne Baltia“ autor Andrei Demenkov.
Eesti hiilib taas ettevaatlikult nutitelefoniga hääletamise teema juurde. Loogika on justkui raudne. Inimesed on juba ammu telefonis. Pangad on telefonis, dokumendid on telefonis, suhtlus on telefonis, pool elust on juba telefonis. Miks mitte ka valimised lõplikult sinna torgata? Et üldse mitte kuskile minna. Lamad endamisi diivanil, lehitsed TikTokki, tellisid pitsa, panid kassipildile laigi, hääletasid parlamendi poolt. Ja vot selle koha peal hakkab isiklikult minul juba veidi ebamugav. Mitte sellepärast, et „digi on kuri“ ja varsti orjastavad reptiilid meid kõiki Smart-ID kaudu. E-riik on üks väheseid asju, mille üle Eesti saab tõepoolest uhkust tunda ilma punnitatud enesesisenduseta. E-hääletamine on samuti ammu saanud selle mudeli osaks. Veelgi enam, tagasipööre pole enam võimalik. Proovi täna panna inimesi massiliselt jaoskondades järjekorras seisma – nad söövad su ära kiiremini, kui jõuad nutitelefonil hädaabi kutsumise nuppu toksata. Kuid üks asi on ID-kaardiga arvuti kaudu hääletamine, kus inimene teeb vähemalt psühholoogiliselt eraldi toimingu. Istub maha, sisestab kaardi, sisestab koodid, läbib protseduuri. Ja täiesti teine asi on nutitelefon. Nutitelefon tapab rituaali enda. Kuid rituaal on sellistes asjades tähtsam, kui näib.
Kui ühest nupust on liiga vähe Tänapäeva maailm on mugavusest üldse hullunud. Mida vähem pingutust, seda parem. Soovitav on, et inimene ei märkakski üldse midagi. Vajutas nuppu – sai tulemuse. Kuid on protsesse, millele teatud raskus on isegi kasulik. Kohus näiteks. Abielu. Kodakondsuse saamine. Valimised. Ühiskond on kasvatanud neile spetsiaalselt ümber formaalsused, protseduurid ja mõnikord isegi kerge bürokraatliku igavuse, et rõhutada: see ei ole sokkide ostmine allahindluselt. Aga kui valimisi hakatakse tajuma veel ühe nutitelefoni funktsioonina Bolti ja ilmaennustuse vahel, muutub paratamatult ka suhtumine hääletamisse endasse. Mitte sellepärast, et inimesed on idioodid. Lihtsalt keskkond kujundab käitumist. Elektrooniline hääletamine Eestis lõhestab niigi juba ammu ühiskonda. Kusjuures see lõhe on vaid osaliselt poliitiline. Jah, reformierakondlastel ja nende valijaskonnal on suhe digitaliseerimisse tunduvalt rahulikum. EKRE-l ja konservatiividel on rohkem kahtlustust kõike uue vastu. See on loomulik. Noored kardavad tehnoloogiaid üldiselt harva. Eriti seni, kuni tehnoloogiad ei hakka katki minema. Kuid probleem on selles, et osa skeptikute kahtlustest on täiesti normaalsed ja ratsionaalsed. Lihtsalt neid üritatakse sageli esitada kui nende inimeste metsikut šamanismi, kes unistavad naasmisest peergude ja pabertelegammide juurde. Samal ajal ei käi jutt siin sugugi ainult „vene häkkeritest“, kes väidetavalt istuvad Kremli keldris ja torgivad kruvikeerajaga Eesti servereid. Peamine probleem on palju proosalisem ja seetõttu ohtlikum. Kui hääletamine väljub valimisjaoskonna kontrollitud keskkonnast, ei mõista riik enam lõpuni, kes täpselt otsuse vastu võtab. Ja millistes tingimustes.
Kartused ilma reptiilideta Eestis on juba arutatud lugusid, kus noored sugulased hääletasid eakate inimeste eest, kasutades nende ID-kaarte. Juttu oli ka hooldekodude ümber. Formaalset kinnitust massilistele rikkumistele ei leitud. Kuid selliste kahtluste tekkimise fakt ise on kõnekas. Sest me kõik mõistame suurepäraselt, kuidas on korraldatud reaalne elu, mitte e-riigi reklaambrošüür. Tohutul hulgal eakatel inimestel on PIN-koodid juba ammu paberile kirjutatud. Keegi ei mõista üldse täpselt, kuidas Smart-ID töötab. Keegi on harjunud, et poeg, tütar või lapselaps aitab „arvutiga asju ajada“. Täna – arvet maksta. Homme – „õigesti hääletada“. Eriti siis, kui protseduur muutub lõplikult paariks näpuliigutuseks ekraanil. Ja mida lihtsamaks hääletamine muutub, seda õhemaks muutub piir „aitamise“ ja „asemel hääletamise“ vahel. Kõige ebameeldivam siin ei ole isegi võltsimiste risk iseenesest. Massiliselt valimisi nutitelefonide kaudu varastada on Eestis tõenäoliselt tõesti äärmiselt keeruline. Probleem on muus. Demokraatia püsib mitte ainult protseduuri aususel, vaid ka usaldusel selle tõsiduse vastu. Aga usaldusega tekib üha kummalisem lugu. Kunagi tajuti e-Eestit kui läbipaistvuse ja mõistetavuse projekti. Riik justkui ütles kodanikule: „Vaata, kõik on lihtne, kiire, mugav ja seejuures turvaline“. Just seetõttu tekitas digitaliseerimine inimestes pigem kontrollitunnet kui ärevust. Nüüd tekib vastupidise efekti risk. Süsteem muutub sedavõrd keeruliseks ja nähtamatuks, et tavaline inimene ei mõista enam, kuidas täpselt kõik töötab. Ta peab lihtsalt uskuma, et kuskil selle digitaalse maagia sees loeti, kontrolliti ja kaitsti kõike ausalt. Ja kui veel ka hääletamine kolib lõplikult nutitelefoni, võib tunne tõsisest riiklikust protseduurist kaduda täielikult. Järele jääb vaid järjekordne liides. Eesti armastab olla tulevikulabor. Mõnikord aitab see väikest riiki väga palju. Kuid igal laboril on ohtlik kiusatus: hakata tehnoloogiat juurutama lihtsalt sellepärast, et see on olemas ja sellepärast, et me saame teha seda esimestena. Kuigi küsimus peaks kõlama teisiti: aga kas see on seda väärt?
