Maikuus rääkis „MK-Estonia“ lugu Ninast, kes ei ole suutnud juba üle aasta saada kompensatsiooni pärast hambaravi Tõnismäe Hambaravis. Varsti pärast publikatsiooni pöördus toimetuse poole veel üks sama kliiniku patsient, Darja, kes väidab, et pärast sama arsti tehtud operatsiooni on ta juba üle aasta tunda saanud tugevaid valusid ega saa naasta normaalse elu juurde. Loo üksikasju selgitas „MK-Estonia“.
Kui Nina (nimi muudetud) lugu oli seotud siinuslõikuse operatsiooniga enne implantaadi paigaldamist, siis Darja tuli arsti juurde tarkusehambaid eemaldama.
See kurb lugu sai alguse 2025. aasta kevadel, kui neiu oli 18-aastane. Kõigi nelja tarkusehamba vale asendi tõttu soovitati talle kirurgilist eemaldamist.
Ta pani end kirja hambaarst-kirurg Naile Idrissova juurde. Taastumine pärast esimest operatsiooni, mille käigus eemaldati kaks tarkusehammast ühelt poolt, möödus tüsistusteta.
„Kuid teise operatsiooni ajal, hoolimata mitmest anesteetikumisüstist, tundsin ühel hetkel sellist valu, nagu mind lõigataks elusalt. Ma lamasin ja nutsin, aga operatsioon jätkus,“ räägib ta.
Koju tagasi pöördus Darja tugeva valuga ning juba õhtuks paistetas tema nägu sedavõrd üles, et sugulased ehmatasid.
Darja võttis kohe arstiga ühendust. Viimane suunas patsiendi oma kolleegi juurde.
„Ta ei saanud mul isegi suud korralikult lahti, nii tugev oli paistetus,“ ütleb neiu.
Toimetus tutvus Darja meditsiiniliste dokumentide, uuringutulemuste ja kirjavahetusega raviarstiga. Väljavõtted haigusloost kinnitavad, et juba operatsioonile järgnenud päeval fikseeriti neiul väljendunud näo- ja igemepaistetus, raskused suu avamisel ning tugev valu. Talle määrati antibakteriaalne ravi ja valuvaigistid ning soovitati seisundi halvenemisel pöörduda EMO-sse.
Alguses hakkas Darjal veidi kergem. Kuid pärast antibiootikumikuuri lõppemist hakkas põsk uuesti paistetama ning valu tuli tagasi.
„Ma praktiliselt ei maganud. Uinusin ainult jääga põse vastas,“ – neid Darja sõnu kinnitavad ka meditsiinilised sissekanded. Ühes neist on märgitud, et valuvaigistavad preparaadid praktiliselt ei leevendanud valu ning kergendus saabus vaid siis, kui patsient hoidis suus jäätist või jõi väga külma vett.
Esimestel nädalatel hoidis arst pidevalt Darjaga ühendust, kutsus teda läbivaatustele ja kinnitas, et taastumine võib võtta kaua aega. Neiu uskus, meeles pidades, et tegemist on raske, kuid ajutise operatsioonijärgse perioodiga.
Tuvastati täielik töövõimetus
Kuid nädalad asendusid kuudega ning paranemist ei toimunud.
Darja jätkas regulaarselt kliinikus käimist. Tema sõnul avati piirkonda, kus tehti teine operatsioon, korduvalt, paigaldati drenaaž, teostati laserprotseduure, kutsuti konsultatsioonile teisi spetsialiste. Kogu selle aja jooksul kinnitati neiule, et arstlikku viga ei ole ning ravi kulgeb nii, nagu peab.
Dokumendid kinnitavad, et esimese kuu jooksul pärast operatsiooni käis Darja korduvalt läbivaatustel, läbis laserravi, talle paigaldati drenaaž ja määrati mitu antibiootikumikuuri. Hoolimata ravist valu ei möödunud. Darja sõnul jäi ta pidevate valude ja suu normaalse avamise võimatuse tõttu ilma märkimisväärsest osast viimastest õpukuudest, ei saanud teha inglise keele eksamit ning oli sunnitud loobuma oma algsetest plaanidest astuda soovitud kõrgkooli.
„Vanemad ütlesid juba siis, et tuleb pöörduda juristi poole. Kuid ma peatasin neid. Mulle tundus, et arst tõesti tahab aidata. Ta kirjutas, et ei jäta mind maha, viib selle juhtumi lõpuni ja on minu kõrval,“ meenutab neiu.
Järgnevate kuude jooksul pöördus Darja mitu korda EMO-sse. Meditsiinilised dokumendid kinnitavad, et vähemalt kahel korral tehti talle KT ning seejärel, kui paranemist ei toimunud, hospitaliseeriti neiu PERH-i pea- ja kaelakirurgia osakonda. Seal viibis ta mitu päeva.
Hospitaliseerimise ajal tehti Darjale täiendavaid uuringuid, kaasati valuarst ning korrigeeriti ravi. Pärast haiglast väljakirjutamist jätkas ta jälgimist näo- ja lõualuukirurgide, neuroloogi ning valuarsti juures.
Darja sõnul oli talle eriti raske suhete muutumine raviarstiga.
„Alguses kirjutati mulle, et mind ei jäeta selle probleemiga üksi. Hiljem paluti otse enam mitte kirjutada. Selgitati, et muidu peab arst olema sekretär, mitte arst. Siis lubati uuesti kirjutada. Siis paluti uuesti seda mitte teha. Need pidevad muutused viisid mind väga rööpast välja,“ ütleb ta.
Meditsiiniliste väljavõtete kohaselt säilis Darjal peaaegu aasta pärast operatsiooni pehmete kudedega defekt eemaldatud hamba piirkonnas, mille tõttu jääb hammaste vahele pidevalt toit. 2026. aasta kevadel tehti talle pehmete kudede plastik, kuid probleem ei kadunud täielikult ning edasise ravi küsimus on jätkuvalt spetsialistide arutelu aineks.
Darja sõnul tekkis talle pärast kõike läbielatut raske depressioon. Suu ei avane endiselt täielikult ning paisted tulevad perioodiliselt tagasi.
-
aasta suvel tuvastas Töötukassa tal täieliku töövõimetuse üheks aastaks. Seni viibib Darja mitme spetsialisti jälgimisel, läbib ravi valuarsti juures ning võtab tugevatoimelisi preparaate.
„Ma vahel isegi teen nalja, et võtan hommikuti rohkem tablette kui minu vanaema, kellel oli onkoloogia ja infarktid, – muigab Darja. – Kuid tegelikult olen ma ju alles 19-aastane.“
„Patsiendile osutati vajalikku abi“
„Patsiendi andmete kaitse huvides ei saa me kommenteerida konkreetse patsiendi ravisündmusi ega avaldada meditsiiniliste dokumentide sisu. Kuid üldiselt saame kinnitada, et kliinik reageeris patsiendi pöördumistele viivitamatult. Teda võeti korduvalt vastu, hinnati tema seisundit, konsulteeriti teiste erialaspetsialistidega ning korraldati edasist käsitlust vastavalt tema tervislikule seisundile. Kui patsiendi seisund nõuab kõrgema taseme eriarstiabi, suunatakse patsient vastava spetsialisti juurde – see on tavapärane ravi korraldus ja vastab patsiendi huvidele,“ ütleb Tõnismäe Hambaravi esindaja Esta Uudeküll.
Ta lisab: „Meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt arutati patsiendiga tema seisundit ja edasist raviplaani, misjärel anti juhtumi käsitlus üle näo- ja lõualuukirurgi pädevusse. Kliinik pakkus patsiendile mitmekülgset abi tema probleemi lahendamiseks.“
„Meie lood on sarnased“
Darja tunnistab, et otsustas toimetuse poole pöörduda just pärast Nina loo avaldamist. Toimetuse abil said naised tuttavaks ja avastasid, et nende lood on väga sarnased: mõlemad usaldasid oma arsti, lootsid kaua, et olukorda õnnestub parandada, ega tahtnud mõelda kaebuste või kohtuvaidluste peale.
„Seetõttu otsustasime mitte vaikida. Kui meie lood aitavad kellelgi kiiremini abi otsida ega jääda oma murega üksi, siis tähendab see, et me ei rääkinud neid asjata,“ ütlevad patsiendid.
KOMMENTAAR
Gerli Kalt,
PZU Kindlustuse esindaja
Kui tervishoiuteenuse osutaja tegi seaduse tähenduses välditava vea, mis tõi kaasa tervisekahju tekitamise, on kannatanul õigus pöörduda kahju hüvitamise taotlusega iseseisvalt või oma seadusliku esindaja kaudu.
Samaaegselt ei ole kaugeltki iga ebaõnnestunud ravitulemus kindlustusjuhtum. Ja ravi ebasoodne tulemus ei tähenda veel automaatselt, et patsiendil on õigus kompensatsioonile.
Potentsiaalne kindlustusjuhtum tekib siis, kui meditsiiniabi osutamisel tehti välditav viga, mida tavapärase kutsealase hoolikuse ja kaasaegse meditsiiniteadmiste taseme juures oleks saanud vältida, ning just see viga sai tekitatud tervisekahju põhjuseks.
Patsient ei pea iseseisvalt tõestama arstliku vea olemasolu veel enne taotluse esitamist. Piisab pöördumisest kindlustandja poole, kes kogub vajalikud dokumendiribad, kaasab vajadusel sõltumatud meditsiinieksperdid ja annab hinnangu juhtumi asjaoludele.
Alustuseks on vaja välja selgitada, milline firma kindlustas tervishoiuasutuse vastutust meditsiiniabi osutamise hetkel. Seda infot saab küsida kliinikust endast või kontrollida Terviseameti tegevuslubade registri kaudu.
Seejärel tuleb esitada taotlus kindlustandjale, kirjeldes üksikasjalikult ravi asjaolusid ja tekkinud tagajärgi.
Kui meditsiinilised dokumendid on juba olemas, on soovitatav need kohe juurde lisada, kuid vajadusel küsib kindlustandja puuduvad materjalid iseseisvalt.
Seaduse kohaselt tuleb otsus taotluse osas vastu võtta 180 päeva jooksul alates selle kättesaamise päevast, kuigi üksikutel juhtudel võib seda tähtaega pikendada, kui otsuse vastuvõtmiseks on vaja täiendavat ekspertiisihinnangut või muid dokumente.
MUUDE HULGAS
Vahepeal sai Nina lugu jätku
Pärast publikatsiooni konsulteeris Nina spetsialistidega Riias ja Tallinna kliinikus Vagodent, kellel radade ja piltide uurimise järel tekkis tema sõnul alus eeldada, et operatsiooni ajal võidi teha viga, kuid lõplikud järeldused tehakse pärast täiendavaid uuringuid.
Samal ajal taotleb naine kindlustandja otsuse ümbervaatamist. Tema sõnul on dokumendid saadetud veel ühele eksperdile.
Sealjuures rõhutab Nina, et ei pea oma olukorda erakordseks: „Pärast kõike läbielatut on mul jäänud mulje, et kui pärast ravi tekivad tõsised probleemid, suunab kliinik patsiendi kindlustandja juurde, kindlustandja aga leiab aluse kindlustusjuhtumit mitte tunnustada. Tulemusena jääb inimest üksi oma murega. Just seepärast pidasin oluliseks sellistest lugudest rääkida.“
