Alates 1. aprillist jõustusid Eestis Ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused, mis võivad oluliselt muuta harjumuspärast arusaama senisest haiguslehest. Nüüd saab töötaja pärast 30 päeva kestnud töövõimetust tööandja nõusolekul teha kergemat, terviseseisundile vastavat tööd ning saada samal ajal nii palka kui ka haigushüvitist. Ühtedele on see võimalus kiiremini tööle naasta ja sissetulekutes mitte kaotada, teiste jaoks võib see aga tähendada tööandjapoolse surve ja uute töövaidluste tekkimise riski. Kuidas uus süsteem täpsemalt toimib, kellele see võiks kasulik olla ja kellele pigem kasutu, uuris MK-Estonia.
MK-Estonia toimetuse poole pöördus ühes väikeses töökojas automehaanikuna leiba teeniv 48-aastane Vladimir.
Olen autode parandamisega tegelenud juba üle kahekümne aasta. Vahel on tööd nii palju, et tihtipeale tuleb hiliste õhtutundideni tööl olla,” räägib ta oma elukutse eripäradest.
Mees märkis, et on praegu peres ainus toitja: „Naine koondati kaks aastat tagasi ja ta pole siiani midagi uut leidnud, meil on aga kaks teismelist last.”
Vladimirit teeb murelikuks ka see, et tema eaka ema tervis on viimasel ajal halvenenud ning peagi võib teravalt päevakorda tõusta tema hooldamise küsimus.
Hiljuti kuulis mees eelseisvatest seadusemuudatustest ja muutus enda sõnul tõsiselt murelikuks.
„Aastad annavad juba tunda ja ma mõistan üha enam, et ma pole rauast. Kui ma äkki haigestun, kas minult võidakse paluda varem tööle naasmist? Ja kui ma ei nõustu – kas see ei riku suhteid tööandjaga?“ küsib ta. „Asi on selles, et meil koondati hiljuti kaks inimest ja alles jäi kolm automehaanikut. Kui keegi haigestub ja tööd on palju, hakkab ülemus tõenäoliselt nõudma, et haigestunud tööle tuleks. Millised on minu õigused sellises olukorras?“
Vladimir tunnistab, et kõige rohkem teeb talle muret teadmatus. Ta ei mõista, kuidas uus süsteem praktikas toimib, kas ta saab osalisest tööajast keelduda ilma töökoha kaotamise riskita ja kas ta ei satu olukorda, kus peab valima tervise ja sissetuleku vahel.
„Meil on füüsiline töö. Milline „kergem koormus“ saab olla automehaanikul?“ on ta nõutu.
Vladimirit huvitab ka see, mis saab palgast ja haigushüvitisest: kas lõppkokkuvõttes on võimalik teenida „siit ja sealt“ kokku rohkem? Või vastupidi – hoopis kaotad rahas?
Ja peamine küsimus – mida peaksid tegema need, kelle töö on füüsiline, kus pole võimalik lihtsalt „kergemale režiimile“ üle minna?
„Otsisin selle kohta infot ka internetist,“ tunnistab mees. „Aga seal ei ole selle uue seaduse kohta suurt midagi. Ehk oskate teie neile küsimustele vastata?“
Sujuv tööle naasmine
Tervisekassa töövõimetushüvitise teenusejuht Lea Kalda selgitab, et seadusemuudatuste eesmärk on toetada pikaajalise haigusega inimeste töövõime säilimist ja järkjärgulist tööellu naasmist, kui inimese terviseseisund seda võimaldab.
Tema sõnul on aprillist võimalik juba alates 31. haiguslehe päevast tööle naasta kohandatud tingimustel, seni oli see aga võimalik pikaajalise haiguslehe 61. päevast.
“Kõige olulisem on meeles pidada, et haiguslehel olemise esmaseks eesmärgiks on tervise taastamine,” rõhutab spetsialist.
Ta märgib, et inimene, kes suudab ja tohib pikal haiguslehel osaliselt töötada, säilitab oma sissetuleku, sest tööandja ja Tervisekassa jagavad selle ühiselt.
Põhimõte on, et tööandja maksab vähemalt 50% töötaja haigestumiseelse keskmise töötasu põhjal. Ülejäänud palgavahe võrreldes haiguseelse ajaga hüvitab Tervisekassa.
“Eesmärk on, et inimese kogusissetulek ei langeks võrreldes haigestumiseelse tasemega,” ütleb Kalda.
Ekspert juhib tähelepanu sellele, et tööle naasmine võiks toimuda ohutult ja järk-järgult ning soovitatav on teha otsused koostöös raviarstiga ning arutada tööandjaga. Selline lähenemine võimaldab hinnata inimese tegelikke võimeid ning vältida tervisliku seisundi halvenemise riski.
Näitena toob ta olukorra, kus 2000-eurose keskmise palga juures saaks inimene tavalise haiguslehe ajal umbes 1400 eurot hüvitist kuus.
Kui ta aga pikaajalise haiguse korral hakkab arsti loal täitma kergemaid ülesandeid, võib tööandja maksta talle näiteks 1400 eurot töötasu ja Tervisekassa maksab juurde palgavahe hüvitist 600 eurot, et täita vahe isiku varasema 2000-eurose keskmise palgani.
“Haiguslehe alusel töötamine on ajutine meede ning seotud konkreetse terviseseisundiga, mitte alternatiiv tavapärasele töösuhtele,” selgitab ekspert.
Kalda rõhutab, et tavapärase haiguslehe ajal ei ole töötamine lubatud ning töötaja ei tohi sel ajal saada sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eraldi regulatsioon kehtib vaid pikaajalise haiguse korral, mil tavaline haigusleht on asendatud palgavahe hüvitamisega.
“Otsuse töö iseloomu ja –koormuse ajutise kohandamise osas teeb arst,” täpsustab ta.
Spetsialisti sõnul saab sellises režiimis töötamine kesta kuni inimese tervenemiseni ent mitte rohkem kui 152 päeva, tuberkuloosi korral 210 päeva.
Pikaajalised haiguslehed on seotud valdavalt tõsisemate ja pikemat taastumist vajavate seisunditega. Näiteks lihasluukonna ja sidekoehaigused, psüühikahäired ja stressiga seotud seisundid, erinevad vigastused, vereringehaigused kui ka vähkkasvajad.
Kas töö ravib?
Tallinna Perearstide Seltsi juhatuse liige dr Kristi Särgava märgib, et osakoormusega töötamine haiguslehe ajal võib mitmel juhul tõepoolest kiiremale taastumisele kaasa aidata.
Tema sõnul sõltub paljugi töö iseloomust ja inimese terviseprobleemist. Näiteks kontoritöö puhul võib igapäevase rutiini ja sotsiaalsete kontaktide säilitamine avaldada positiivset mõju nii inimese füüsilisele kui ka vaimsele taastumisele
“Inimene ei jää täielikult koduseks ning see võib toetada taastumisprotsessi,” ütleb arst.
Ta selgitab, et on olukordi, kus inimene teeb tavaliselt nii füüsilist kui ka kontoritööd. Trauma või luumurru järel ei pruugi füüsiline töö olla võimalik, kuid kontoritöö võib olla teatud mahus täiesti tehtav. Sellistel puhkudel võib osakoormusega töötamine olla mõistlik lahendus.
Samas rõhutab spetsialist, et on ameteid, kus osaline töö ei pruugi olla realistlik. Näiteks raske füüsilise töö tegijatel või pikamaaautojuhtidel võib trauma järgne taastumine võtta kaua aega ning töö iseloom ei võimalda sageli tööülesandeid ümber kohandada.
Rääkides juhtumitest, kus isegi osalise koormusega tööle naasmine ei pruugi olla tervisele kasulik, toob Särgava esile tööalase läbipõlemise. Tema sõnul võib kiire tagasiminek probleemi süvendada, kui see on tekkinud konkreetse töökeskkonna tõttu.
“Siis ei pruugi samale tööle naasmine isegi osalise koormusega taastumisele kaasa aidata,” hoiatab ta.
Arst märgib, et samuti võib osaline töö olla ebasobiv näiteks südameinfarkti järgselt või suurte liigeste endoproteesimise järel.
Sellistel perioodidel on väga oluline keskenduda taastusravile, ning liiga varane tööle naasmine võib taastumist hoopis aeglustada. Samuti võib enne täielikku taastumist tööle naasmine neis olukordades olla ohtlik nii patsiendile endale kui ka teistele. Mõnel juhul võib isegi tekkida vajadus töökohta või ametit muuta.
Särgava juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et perearstil ei ole alati lihtne hinnata, millist tööd patsient haiguse ajal täpselt teha suudab. Perearst ei näe patsiendi töökohta ega tea täpselt töö tegelikku iseloomu ning tugineb sageli patsiendi enda kirjeldusele oma töö kohta. Sellistes olukordades saavad abiks olla töötervishoiuarstid, kes tunnevad paremini erinevate tööde füüsilisi ja ergonoomilisi nõudeid.
“Vajadusel on võimalik teha sellise arstiga e-konsultatsioon,” täpsustab ta.
Spetsialisti sõnul sõnastavad haiguslehtedel konkreetsed piirangud kõige sagedamini eriarstid – ortopeedid, traumatoloogid või töötervishoiuarstid. Nemad võivad näiteks trauma või operatsiooni järel määrata kui palju võib jalale toetuda, kui kaua/kui pika vahemaa võib kõndida, milliseid raskusi võib tõsta ning kas on lubatud teha ainult kerget või istuvat tööd jms.
Sellised piirangud aitavad vältida olukorda, kus inimene koormab paranemise ajal vigastatud kehaosa liigselt.
Sundida ei tohi
Tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist Vladimir Logatšev rõhutab, et tööandjal ei ole õigust nõuda töötajalt haiguslehe ajal tööle naasmist – isegi mitte osaliselt.
Tema sõnul tekib selline võimalus alles siis, kui arst on inimese terviseseisundit hinnanud ning töötaja on kohandatud tingimustel töötamisega vabatahtlikult nõustunud.
“Vabatahtlikkus on siin võtmeprintsiip,” märgib spetsialist.
Ta selgitab, et kui inimene ei soovi haiguslehe ajal töötada või peab pakutud kohustusi liiga kurnavaks, on tal õigus keelduda ja jätkata viibimist tavapärasel haiguslehel. Keeldumist ei loeta töökohustuste rikkumiseks ning see ei saa olla vallandamise aluseks.
Jurist juhib tähelepanu ka sellele, et sel perioodil on töötamine võimalik vaid kirjaliku kokkuleppe alusel, kus on selgelt märgitud koormuse maht, tööülesanded ja kokkuleppe kestus. Kui terviseseisund halveneb, võib töötaja sellise kokkuleppe lõpetada ja keskenduda taas täielikult ravile.
“Haiguslehe ajal tuleks esikohale seada enda tervis, mitte tööandja ootused,” rõhutab Logatšev.
Tagasi rivis
Sotsiaalministeeriumi tervishoiu rahastamise poliitika ekspert Lii Pärg selgitab, et haiguslehtede süsteemi muudatused põhinevad teadusuuringutel ja teiste riikide kogemusel.
Tema sõnul näitavad andmed, et mida kauem inimene on haiguslehel ja tööelust eemal, seda väiksem on tõenäosus, et ta naaseb tööle.
“Veel kolm aastat tagasi oli Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus haiguse ajal töötamine ei olnud lubatud,” märgib Pärg.
Ekspert rõhutab, et riigi eesmärk on olnud seda olukorda muuta ja luua paindlikum süsteem, mis võimaldab inimesel tervise paranedes järk-järgult aktiivse elu ja töö juurde tagasi pöörduda.
Samas on oluline meeles pidada ka seda, et seadus lubab tööandjal pärast nelja kuud kestnud haigust töölepingut lõpetada.
“Seetõttu võib võimalus pika haiguslehe ajal osaliselt töötada olla paljude inimeste jaoks mõistlik tasakaalupunkt. See aitab säilitada sidet tööeluga ning toetada samal ajal tervise taastumist,” ütleb Pärg.
Ta täpsustab, et harjumuspärane reegel “haiguslehel ei töötata” kehtib jätkuvalt lühiajaliste haiguste puhul, näiteks gripi või teiste ägedate lühiajaliste seisundite puhul.
Muudatus puudutab vaid neid inimesi, kes on olnud haiguslehel vähemalt 31 päeva.
“Nendel tekib võimalus, kuid mitte kohustus, alustada osaliselt töötamist juba haiguslehe ajal, kui arst peab seda sobivaks,” selgitab ekspert.
Tema sõnul on praegu kehtiva korra järgi selline võimalus olnud alates 61. haiguspäevast. Nüüd nihkub see piir kuu võrra varasemaks. Seejuures toimub pika haiguslehe ajal töötamine ainult siis, kui kõik osapooled sellega nõustuvad.
“See võib tähendada näiteks lühendatud tööaega, kergemaid tööülesandeid või muid toetavaid lahendusi,” täpsustab Pärg.
Ta rõhutab, et senine süsteem tegelikult järkjärgulist tööellu naasmist ei soodustanud. Inimesed jäid sageli koju ka siis, kui tervis oleks tegelikult võimaldanud osalise koormusega või kergemaid tööülesandeid teha, sest igasugune haiguslehe ajal töötamine tähendas rahalist kaotust.
“Uuendus võimaldab inimesel alates haiguslehe 31. päevast naasta tööle osalise koormusega või kohandatud tingimustel ning teenida töist tulu ilma, et peaks kartma sissetuleku vähenemist,” selgitab ekspert.
Praktilise näitena toob Pärg olukorra, kus õpetaja võib viibida haiguslehel, kuid täita osa oma ülesannetest kaugteel – anda veebitunde, valmistada ette õppematerjale või parandada töid.
“Seejuures ei käi jutt tavapärasest täiskoormusest, vaid ainult sellisest töömahust, mida tervis lubab,” rõhutab ta.
Kui aga koolil ei ole võimalik osalist veebipõhist tööd korraldada või kui õpetaja ise tunneb, et ta pole valmis, siis seda ei tehta. Kõigi kolme osapoole nõusolek on eeldus, vabatahtlikkus on juhtmõte.
Mis puudutab füüsilist tööd, siis tema sõnul võib uus süsteem sobida näiteks kogenud automehaanikule, kellel on olnud puusaoperatsioon ning kes ei saa ajutiselt estakaadil tegutseda.
“Vaatamata piirangutele omab selline spetsialist endiselt aastatepikkust kogemust, mis on nii kolleegidele kui ka tööandjale väärtuslik,” märgib Pärg.
Sellises olukorras saab inimene tegeleda näiteks nõustamisega või aidata diagnostika juures, kuna see nõuab tunduvalt vähem füüsilist koormust ja võimaldab inimesel panustada oma oskustega, ilma et see tervist kahjustaks.
“Kui raviarst leiab, et liikumine ja kergem tegevus toetavad taastumist ning tööandjal on võimalik sellist töökorraldust pakkuda, saab töötaja sellisel kujul panustada. Kui aga konkreetses töökojas ei ole kergemat tööd võimalik korraldada, siis kohustust seda luua ei ole ning töötaja on haiguslehel edasi nagu seni,” märgib ekspert.
Kommentaar
Oleg Matvejev, vandeadvokaat
Kõiki probleeme, mis pärast muudatuste jõustumist tekkida võivad, on võimatu ette näha. Seaduste rakendamise praktika kujuneb alati järk-järgult.
Tavaliselt kulub pool aastat kuni aasta, mõnikord ka poolteist, enne kui jõuavad tekkida töövaidluskomisjonide otsused ja kohtuvaidlused ning kujuneb välja selgem praktika.
Rääkides võimalikest riskidest töötajatele, ei saa väita, et muudatused viiksid automaatselt tõsiste töökonfliktideni.
Reeglina tekivad vaidlused siis, kui töösuhted on jõudnud n-ö keemispunkti, näiteks töötaja vallandamisel. Just sel hetkel hakkab inimene meenutama erinevaid töö käigus ette tulnud olukordi ning üheks selliseks ajendiks võib saada näiteks haigushüvitise arvestamise või haigusaegse töötamise tingimuste küsimus.
Teoreetiliselt võib tekkida oht, et tööandja seab töötaja fakti ette ja teeb talle ettepaneku allkirjastada kirjalik kokkulepe haiguslehe ajal töötamiseks. Praktikas juhtub sageli, et töötajad ei loe selliseid dokumente tähelepanelikult läbi ning allkirjastavad need kiiresti ja järele mõtlemata. See on üsna problemaatiline koht.
Ühelt poolt asuvad töövaidluskomisjonid ja kohtud sageli töötajate poolele. Teiselt poolt peavad ka töötajad ise suhtuma dokumentidesse tähelepanelikult ja väljendama oma seisukohta, et mitte sattuda haavatavasse olukorda.
Väga oluline on, et kirjalikus kokkuleppes oleks selgelt märgitud, millist tööd täpselt võib inimene n-ö “kergendatud” haiguslehe ajal teha ja millist mitte.
Näiteks kui inimene on suuteline telefoniga rääkima või osa ülesandeid distantsilt täitma, võib seda pidada vastuvõetavaks. Samas võib esineda ülesandeid, mida ta objektiivselt täita ei suuda – näiteks kohtumistel käimine, kodust väljas töötamine, üritustel osalemine või füüsiline pingutus.
Selles küsimuses on arsti hinnangul väga oluline roll. Arst oskab paremini hinnata terviseseisundit ja taastumisväljavaateid, näiteks lähimate päevade või nädalate lõikes.
„Hallid tsoonid“ võivad tekkida ka kirjalike kokkulepete tõlgendamisel.
Oluline on meeles pidada, et sellised kokkulepped peavad olema vormistatud kirjalikult ja mõlema osapoole poolt allkirjastatud.
Võimalik on ka olukord, kus tööandja leiab, et inimene on suuteline töötama näiteks arvuti taga, kuid töötaja kinnitab, et tunneb end halvasti ega jaksa töökohustusi täita. Sellistel puhkudel on vaidlused kerged tekkima. Siiski jääb töötaja töösuhtes nõrgemaks osapooleks ning tal on õigus haiguslehe ajal töötamisest keelduda, kui vastav kirjalik kokkulepe puudub.
Probleeme võib tekkida ka siis, kui töötaja allkirjastab juba eelnevalt raamlepingu, mis näeb ette haiguse ajal töötamise võimaluse. Sellistes olukordades võivad esile kerkida isiklikud konfliktid. Tööandja ja töötaja suhted võivad halveneda ning see on täiesti reaalne risk. Sellegipoolest ei tohi inimest vallandada ainuüksi seetõttu, et ta keeldub haiguslehe ajal töötamast.
Vaieldavaks võib osutuda ka olukord, kus tööandja püüab töötasu vähendada. Igal konkreetsel juhul nõuab taoline tegevus õiguslikku hinnangut.
Neli küsimust Ametiühingute Keskliidu esindajale
Küsimustele vastab Kaia Vask, Eesti Ametiühingute Keskliidu juht
- Milliseid muresid on töötajate poolt juba kuulda olnud?
Töötajate poolelt vaadates ei ole see süsteem tegelikult uus. Sarnane võimalus on olemas juba alates 2024. aasta maist. Pikaajalisel haiguslehel viibiv töötaja saab tervisega kohandatud tingimustel tööle naasta alates 61. haiguspäevast. Nüüd on seda piiri lihtsalt tööandjate soovil nihutatud varasemaks, ehk 31. päevale. Seejuures, ametiühingute hinnangul pole töötajad seda võimalust seni eriti kasutanud.
Oma igapäevatöös näen pigem seda, et töötajad kipuvad haigena töötama. Seda eriti olukorras, kus maksukoormus on järsult kasvanud ja toimetulek on muutunud paljude inimeste jaoks keerulisemaks.
Seetõttu pole töötaja jaoks peamine küsimus mitte see, kas haiguslehe ajal saab töötada, vaid pigem see, kas tal on majanduslikult võimalik haiguslehele jääda ja olla ning taastuda.
- Kas inimene võib teenida vähem, kui ta töötab haiguslehe ajal?
Ametiühingute Keskliidu juhina pole mul sellele küsimusele vastamiseks piisavalt andmeid. Siiski soovitan enne tööandjaga haiguslehe ajal tööle asumise kokkuleppe sõlmimist kõik kindlasti üle arvutada.
Tuleb mõista, kas majanduslikult on mõistlikum haiguslehe ajal vaid terveneda või terveneda ja tervisega kohandatud tingimustel töötada.
- Kas inimesed kardavad suhteid tööandjaga rikkuda, keeldudes töötamast?
Jah, sellised hirmud on olemas. Ametiühingute kauaaegse töötajana kinnitan, et nii see on. Ka Riigikontroll viitab oma analüüsis, et töötajad ei jaga sageli tööandjaga infot oma terviseprobleemide või vähenenud töövõime kohta just võimalike negatiivsete tagajärgede kartuses.
Seetõttu on minu arvates oluline rõhutada, et haiguslehe ajal töötamine on vabatahtlik ning töötaja otsus keskenduda tervise taastumisele on tema esmane õigus. Ametiühingute roll on aga siin seista selle eest, et töötajad tunneksid end oma õiguste kasutamisel turvaliselt ja kaitstult.
- Millised probleemid võivad praktikas tekkida?
Peamiselt näen kolme probleemi. Esiteks võib inimese liiga varajane tööle naasmine tema paranemist aeglustada või isegi tervist halvendada.
Teiseks liigituvad terviseandmed delikaatsete isikuandmete hulka ning töötajal pole kohustust oma terviseprobleeme tööandjaga jagada.
Kolmandaks on oluline, et osapooled: töötaja, arst ja tööandja – lähtuksid eelkõige töötaja tervisest ja tema enesetundel põhinevast otsusest. Jäme ots on siin töötaja käes!
