Lettidele on juba ilmunud esimene kohalik mari ning koos sellega – ostjate traditsioonilised küsimused. Miks poola maasikas osutub sageli odavamaks kui Eestis kasvatatu ja kus saab marju ise korjata, selgitas välja «MK-Estonia».
Paljud Eesti elanikud on juba kokku puutunud sellega, et ebaausad müüjad määrivad odavamat poola maasikat pähe eesti maasika pähe ja müüvad seda kolmekordse hinnaga.
Sel aastal lisandus harjumuspärastele probleemidele veel üks: kevadised öökülmad ja jahe suvealgus mõjutasid saaki. Ning niigi mitte just odav eesti maasikas võib maksma minna tavapärasest palju rohkem.
«MK-Estonia» otsustas välja selgitada, kas viljade päritolu on võimalik välimuse järgi kindlaks teha ning milliseid sorte peetakse kõige aromaatsemateks ja magusamateks?
Oma või võõras?
Maasikas peenralt ja maasikas Euroopa teisest otsast näevad välja peaaegu ühesugused. Veelgi enam, kui tegemist on ühe ja sama sordiga, on marja päritolu silma järgi kindlaks teha praktiliselt võimatu.
Nagu märgib Eesti Maaülikooli aianduse õppetooli juhataja professor Ulvi Moor, ei saa ilma spetsiaalsete laboratoorsete analüüsideta sajaprotsendilise kindlusega öelda, et maasikas ei ole kasvatatud Eestis.
«Selle välimus ja maitse sõltuvad eelkõige sordist. Kui imporditud maasikas kuulub samasse sorti mis eesti oma, on neil üsna raske vahet teha,» ütleb Ulvi Moor.
Siiski on ostjale olemas mõned vihjed.
«Näiteks sorti Asia kasvatatakse nii Eestis kui ka Poolas. Tõenäosust, et teie ees on kohalik mari, saab hinnata selle värskuse järgi. Parim indikaator on tupplehed (lehekesed viljavarre juures). Need peavad olema rohelised, värsked, ilma närbumistunnusteta, mitte punakad, pruunid või kuivanud,» ütleb professor.
Just tupplehed reedavad tema sõnul marja vanust paremini kui vili ise. Kui need on kuivanud ja närtsinud, näitab see, et maasikas on korjatud vähemalt 4–5 päeva tagasi. «Suure tõenäosusega võib selline mari olla importkaup,» selgitab ekspert.
Erinevad, kuid maitsvad
Ulvi Moor märgib, et praegu domineerivad Eesti suurtes tootmistaludes sordid Falco, Limalexia, Sonsation, Verdi ja Asia. Hilistest sortidest kasvatatakse kõige sagedamini sorti Malwina.
Väiketootjate juures võib kohata ka sorte Sonata, Polka, Dahli ja teisi.
Samas ei ole olemas ideaalset maasikat, mis taluks ühtmoodi hästi mis tahes ilmastikutingimusi.
«Kui mitu päeva järjest sajab vihma ja küpsed marjad lebavad märjal kilel, tekivad neile veekahjustused – praod ja heledad laigud,» räägib ekspert.
Tema sõnul on juhtudel, kui sellised defektid on tühised ja mari on hiljuti korjatud, tegemist pigem kosmeetilise veaga. Sellist maasikat võib julgesti süüa, kuid pikalt see ei säili.
Ilm ei mõjuta mitte ainult marjade välimust, refinement vaid ka haiguste riski. Nii nakatab niisketel ja jahedatel perioodidel maasikaid sageli hahkhallitus.
Professori sõnul on sellele eriti vastuvõtlikud sordid Sonsation, Verdi ja Polka.
Kuid väga sooja ja niiske ilmaga tekib antrakoosi oht, mis põhjustab marjadele tumedaid laike.
«Eriti tundlik on selle haiguse suhtes sort Asia. Haiged marjad praagitakse välja juba tootmises ja tarbijani need ei jõua,» selgitab ekspert.
Sordid erinevad lisaks haiguskindlusele ka viljade välimuse poolest.
Ulvi Moori sõnul sobivad värskelt tarbimiseks heledamad marjad, näiteks Limalexia või Sonsation. Moosi jaoks annavad ilusa küllusliku värvi tumedamad sordid – Verdi, Polka, Falco, ning eriti tumedate marjade poolest paistab silma hiline sort Malwina.
Erineb ka viljaliha struktuur.
«Paljud eestlased peavad vana harjumuse kohaselt Polkat ideaalseks moosimarjaks. Toormoos tuleb sellest aga üsna vedel, kuna mari on väga pehme. Paksema moosi saab valmistada sortide Verdi või Falco tihedatest marjadest,» märgib Ulvi Moor.
Millised sordid on kõige magusamad?
See sõltub suhkrute ja hapete sisaldusest, selgitab ekspert.
«Kui nii suhkruid kui ka happeid on palju, on maitse ere ja külluslik. Kui happeid on palju, aga suhkruid vähe – on maitse hapum. Kui mõlemat on vähe – tunduvad marjad vesised. Kui suhkruid on palju ja happeid vähe, on maasikas lihtsalt magus,» täpsustab Ulvi Moor.
Hapumate sortide hulka kuuluvad Honeoye, Jive ja Dahli. Enamik sorte, mida tänapäeval Eesti taludes kasvatatakse, on siiski magusad, ütleb Moor.
«Maasikas on avastatud üle kolmesaja erineva lenduva orgaanilise ühendi, millest paljud kujundavad maitse- ja lõhnanüansse. Näiteks sorti Limalexia hinnatakse kerge sidrunise noodi poolest, mis annab marjadele erilise värskuse. Taasviljuv sort Charlotte meenutab maitselt metsmaasikat, – lisab professor. – Inimeste maitsed on erinevad, seetõttu on konkreetseid sorte kõigile soovitada võimatu. Minu isiklik lemmik on Verdi. Viimastel aastatel on Eesti tarbijate üheks lemmiksordiks jäänud samuti Limalexia. Väga kõrgelt hinnatakse ka sorti Asia.»
Marjade maitseomadusi mõjutavad märgatavalt taimede toitumine ja päikesevalguse hulk valmimisperioodil.
«Kui võrrelda ühe ja sama sordi marju, on suur tähtsus taimede kaaliumiga varustatusel. Just kaalium soodustab suhkrute kogunemist. Kui saagikoristuse ajal on maasikal kaaliumipuudus, muutuvad marjad hapumaks või vesisemaks, kuna suhkruid moodustub vähem,» selgitab ekspert.
Olulist rolli mängib tema sõnul ka päikesevalgus. Vihmasel, pilvisel suvel või varjus kasvatamisel on maasikas tavaliselt vähem magus.
Kohalik – tähendab puhas!
Küsimusele, kas vastab tõele, et imporditud maasikas sisaldab rohkem taimekaitsevahendite jääke kui kohalik, vastab ekspert jaatavalt – need andmed on avalikult kättesaadavad.
Põllumajandus- ja Toiduamet teeb igal aastal eesti ja imporditud maasikate analüüse taimekaitsevahendite jääkide sisalduse suhtes. Viimane avalik aruanne pärineb 2024. aastast.
«Siis uuriti 28 maasikaproovi: 20 Eesti päritolu proovi ja 8 – teistest Euroopa Liidu riikidest, – räägib Ulvi Moor. – Üheksas eesti maasika proovis ei tuvastatud mingeid taimekaitsevahendite jääke. Kõigis imporditud maasika proovides need jäägid tuvastati.»
Ta täpsustab – mida soojem on kliima, seda rohkem on taimedel haigusi ning kahjureid ja seda sagedamini tuleb kaitsevahendeid kasutada.
«See on üks põhjus, miks eesti maasikat peetakse puhtamaks,» võtab ekspert kokku.
Kallis sa meie!
Rääkides sellest, kuidas ostja saab marjade päritolus veenduda, soovitavad talunikud valida kõige kindlama variandi – sõita tallu ja korjata saak ise. Kui sellist võimalust ei ole, tasub maasikaid osta turgudelt usaldusväärsetelt müüjatelt.
«Enamik kaupmehi, kes töötavad turul juba palju aastaid, ei hakka oma mainega riskima väikese lisatulu nimel,» rõhutatakse Rabakivi Talus.
Kuid paljude ostjate jaoks on väga oluline hinna küsimus, eriti praegu, mil toiduainete maksumus muutub iga päevaga järjest kõrgemaks.
Juuni keskpaigas müüdi turgudel eesti maasikat hinnaga 15 kuni 25 eurot kilo. Leedu oma – 8 eurot kilo. Poola maasikat saab osta hinnaga alates 5 eurost kilo ja mõnes kohas isegi odavamalt.
Miks siis kohalik mari maksab rohkem kui poola, kreeka ja isegi leedu oma, kuigi imporditud toodangule lisanduvad veel ka transpordikulud?
Eesti Maasikakasvatajate Liidu juhatuse liige, ettevõtja, Tartumaal asuva maasikatalu Mesimagus OÜ juhataja Lembit Ostra selgitab, et hinnakujundust mõjutavad eelkõige tootmis-, mitte transpordi- ja logistikakulud.
Ta juhib tähelepanu sellele, et imporditud maasikat kasvatatakse riikides, kus on tootmiseks palju soodsamad tingimused: «Lõunapoolsetes piirkondades on vegetatsiooniperiood pikem, päikeselisi päevi rohkem ja ilm stabiilsem, mis võimaldab saada suuremaid saake ja alandada toodangu omahinda. Maasikakasvatus on väga töömahukas protsess. Tööjõu kõrge hind mõjutab märgatavalt hinda, ning Eesti maksusüsteem ei stimuleeri hooajatöötajate kasutamist samal määral kui paljudes konkurentriikides.»
Lisaks on tema sõnul Eesti turg väike, mistõttu ei ole siin alati kättesaadavad kõik vajalikud ressursid.
Näiteks taimekaitsevahendite piiratud valik ahendab tootjate võimalusi võitluses haiguste ja kahjuritega ning suurendab tootmisriske.
Sellele asjaolule juhivad tähelepanu ka Rabakivi Talu esindajad: «Eestis on maasika kasvatamine keerulisem, kuna meil ei ole lubatud kasutada nii suurt hulka taimekaitsevahendeid kui Poolas ja teistes Euroopa riikides.»
«Viimase kahe-kolme aasta jooksul on kasvanud ka muud tootmiskulud, sealhulgas kulutused energiale, kütusele ja väetistele. Lõpphinda tarbijale mõjutavad ka riigi maksupoliitika otsused, näiteks käibemaksumäära tõstmine 24%-ni,» lisab Ostra.
Ta tuletab meelde, et ostes eesti maasikat, toetab tarbija mitte ainult kohalikku toidutootmist, vaid ka ettevõtlust maapiirkondades ning hooajalist tööhõivet.
Lisaks sõltub Lembit Ostra sõnul maasika hind paljuski nõudluse ja pakkumise suhtest.
«Hooaja tipus, kui enamikul tootjatest valmivad marjad üheaegselt ja turule tuleb suur kogus toodangut, langeb hind tavaliselt miinimumtasemele. Seejärel hakkavad korjekogused vähenema ja maksumus tõuseb taas,» selgitab maasikatalu omanik.
Milline ilm – selline saak
Tänavune kevadine ilm pani muretsema paljud maasikatootjad. Pärast lootusrikast hooaja algust tegi loodus omad korrektuurid ning nüüd hindavad spetsialistid saagi väljavaateid ettevaatlikult.
«Soe märts lõi mulje, et hooaeg algab tavapärasest varem, kuid aprill ja mai jahutasid need ootused: paljudes piirkondades esines öökülmi ning juuni algus osutus normist jahedamaks ja paiguti vihmaseks, – ütleb Lembit Ostra. – Tulemusena toimus taimede areng ebaühtlaselt ja marjade valmimine aeglustus.»
Tema sõnul mõjutas see kõik taimede saagikust: «On alust arvata, et paljudel istandustel õnnestub sel aastal realiseerida vaid umbes 50–60% maksimaalsest saagipotentsiaalist. Täpne tulemus sõltub sordist, kasvukohast ja kasutatavatest tehnoloogiatest, kuid üldiselt võib oodata, et marju on turul mõnevõrra vähem kui tahaks.»
Tema arvates jääb eesti maasika maksumus tervikuna eelmise aasta tasemele – hindade langust oodata ei tasu.
«Ühest küljest võib marju turul osutuda veidi rohkem kui eelmisel hooajal, kuid teisest küljest – tootmiskulud on märgatavalt kasvanud, – argumenteerib Ostra. – Näiteks kütuse hind on marjakasvatajate jaoks võrreldes eelmise aasta sama perioodiga umbes kahekordistunud, jätkuvalt kallinevad ka väetised.»
Ta märgib, et kütust kasutatakse kõigil tootmisetappidel – alates maaharimisest ja taimekaitsest kuni kastmise, saagikoristuse ja transpordini. Ning selle kallinemine mõjutab otseselt omahinda.
Lugu elust enesest
Oleksii Dumtšev tuli Eestisse Ukrainast juba 2019 coloring. Kodumaal tegeles ta põllumajandusega, siin aga otsustas kasvatada maasikaid ja erinevaid köögivilju. Tema väike agrotalu sai sel suvel kaheaastaseks.
Esimene hooaeg oli tema sõnul pigem eksperiment. Teine – juba samm väikese majapidamise poole.
Selle aja jooksul on Oleksii Dumtšev õppinud iseseisvalt istikuid kasvatama ja istutusi järk-järgult suurendama. Täna kasvab tema lapil kaks tuhat marjapõõsast, mis kohalike tootjate mõistes ei ole just teab mis palju, arvab talunik.
Peamine katsumus igale aednikule on ilm. Kuid just Eesti kliimat peab Dumtšev kohaliku maasika üheks peamiseks eeliseks.
«Saan võrrelda Ukrainat ja Eestit. Ja tõepoolest, nii maitsvat maasikat kui siin ei ole ma ammu söönud. Eriti hästi kasvab see Tartu kandis. Kui mari täielikult küpseb, hakkad tundma kõiki maitsenüansse, mida tavaliselt loed ainult sordi kirjeldusest,» märgib ta.
Üldse tuleb maasika eest pidevalt hoolitseda.
«See on nagu loomaga: nõuab tähelepanu ja hoolt,» ütleb Oleksii Dumtšev.
Saagikust mõjutavad paljud tegurid: ilm, mulla kvaliteet, taimede hooldus, õigeaegne kastmine. Ja isegi linnud.
«Niipea kui mari punaseks läheb – on nad kohe jaol. Tuleb võrgud peale tõmmata. Maasikal tuleb üldse pidevalt silma peal hoida,» rõhutab ta.
Oleksii Dumtšev tunnistab: varem tundus talle endalegi, et kohaliku maasika maksumus on liiga kõrge. Omad kogemused panid aga olukorrale teisiti vaatama.
«Kuni sa ise kasvatamisega kokku ei puutu, ei mõista sa, kui palju tööd on sinna pandud. Mõjutab ka tööjõu maksumus. Eestis on palgad kõrgemad kui paljudes teistes riikides. Pluss puutusin kokku sellega, et meil maksavad paljud materjalid ja preparaadid oluliselt rohkem,» selgitab ta.
Milliseks kujuneb praegune hooaeg, Oleksii Dumtšev veel prognoosida ei oska – liiga heitlikuks kujunes suve algus: «Kui vihmad jätkuvad nädalaid, ei ole see maasikale parim variant. Kuid ette ennustada on keeruline – ilmal meeldib praegu üllatusi serveerida.»
TEADMISEKS
Ohtlik parasiit maasikates
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased osalesid üleeuroopalises teadusprojektis, mille eesmärk oli tuvastada inimestele ohtlikke toiduga levivaid parasiite, vahendab Delfi.
Analüüsi käigus selgus, et igas kuuendas Eestis kasvatatud aedmaasika proovis leidus alveokoki (Echinococcus multilocularis) mune – erakordselt ohtliku paelussi oma, mis võib põhjustada surmavat haigust.
Uuringu tarbeks osteti Eesti avaturgudelt 30 pakki maasikaid, igaüks 200 grammi. Ülikooli laboris võeti marjadest proovid, misjärel saadeti need lõplikuks analüüsiks Prantsusmaale. Seal uuriti proove kümnest Euroopa riigist, samuti Tuneesiast ja Pakistanist.
Tulemused näitasid, et alveokoki mune leidus 16,7% eesti maasikaproovidest. See osutus Euroopa riikide seas kõige kõrgemaks näitajaks. Järgnesid Läti (13,3%) ja Madalmaad (12,5%).
Arvestades alveokoki nakatumise ohtu, tekitavad saadud tulemused tõsist muret. Inimese organismi sattudes põhjustab parasiit tsüstide teket, kõige sagedamini maksas. Aja jooksul need suurenevad ja kahjustavad organit. Kui haigust õigel ajal ei avastata ega alustata ravi, on surmarisk väga suur.
Varajast haiguse avastamist segab aga pikk peiteaeg. Sageli möödub viis või enam aastat, enne kui inimesel tekivad maksakahjustusest tingitud valud. Selleks ajaks võivad kahjustused olla nii tõsised, et tavaline operatsioon enam ei aita ja vaja läheb maksa siirdamist.
Samas ei tohi teadlaste sõnul vastutust parasiidi olemasolu eest veeretada marjakasvatajatele. Alveokokki levitavad loomad, sealhulgas kodukoerad ja -kassid, mistõttu risk eksisteerib nii koduaias, metsas kui ka mis tahes muus kohas, kus loomad liiguvad.
Tarbijate riski on võimalik vältida – marju tuleb hoolikalt pesta voolava vee all.
Kuidas vähendada nakatumise riski?
Peske maasikaid ja muid vilju enne tarbimist hoolikalt. Isegi kui mari näeb välja puhas, tasub seda pesta voolava vee all. Tugevate vihmasadude ajal võivad mullaosakesed koos parasiidi munadega sattuda taimedele üsna kõrgele.
Peske marju enne sügavkülmutamist. Sügavkülmikus hoidmine temperatuuril –20 °C ei hävita alveokoki mune. Selleks kuluks vähemalt nädal temperatuuril alla –70 °C.
Moosi keetmisel parasiit hukkub. Uuringud näitasid, et munad hävinevad keetmisel või kuumutamisel vähemalt temperatuurini 70 °C. Toormoosi valmistamiseks tuleb aga marju kindlasti pesta.
Võimalusel piirake aed aiaga. Aed aitab piirata loomade juurdepääsu istutusaladele. Täiendavat kaitset pakub maasikate kasvatamine kilega kaetud peenardel.
Järgige hügieeni pärast kokkupuudet kasside ja koertega. Parasiidi munad võivad jääda loomade karvadele ja sattuda seeläbi inimesele. Allikas: maaleht.delfi.ee
KASULIKUD KONTAKTID
Kus saab ise korjata? Talud, mis perioodiliselt kuulutavad välja maasikate korjamise või müüvad marju otse tarbijatele (jälgige infot nende kodulehtedel või Facebooki lehtedel) HARJUMAA Raja Talu
Koduleht: www.maasikad.net Telefon: 56466014 Jõeääre Talu
Koduleht: www.facebook.com/Joeaaretalu/ Telefon: 523 3360 TARTUMAA Laari talu
Koduleht: www.laaritalu.ee/ Telefon: 508 4676 Lätte Talu
Koduleht: www.lattetalumaasikas.ee Telefon: 5741 2029 LÄÄNEMAA Aaviku Talu
Koduleht: www.facebook.com/aavikutalu Telefon: 5625 5917 Lemmatu Marjatalu
Koduleht: www.facebook.com/lemmatumarjatalu Telefon: 5656 8472 PÕLVAMAA Tasuja Talu
Koduleht: www.tasujatalu.ee Telefon: 513 2310 Joosepi Talu
Koduleht: www.joosepitalu.ee Telefon: 5687 3390
