20. juunil tähistab maailm ülemaailmset pagulaspäeva, mille ÜRO Peaassamblee kinnitas 2000. aastal. Igal aastal sel päeval avaldab maailm austust nende inimeste vastupidavusele ja julgusele, kes on pidanud põgenema sõja, tagakiusamise, loodusõnnetuste ja tehnogeensete katastroofide eest. 2026. aasta teema on „Kuni kaikki on ohutuses“. Kuidas on lood sundümberasujatega meie riigis, uuris „MK-Estonia“.
Vastavalt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) viimasele aruandele vähenes nende arv maailmas aasta jooksul 3% võrra ja moodustas 41,6 miljonit inimest. Sundümberasumise ulatus on aga endiselt tohutu: üksnes 2025. aastal oli 5,4 miljonit inimest sunnitud otsima varjupaika väljaspool oma kodumaad.
Kolmkümmend tuhat ajutise kaitse all
Politsei- ja Piirivalveameti analüüsibüroo andmetel oli 9. juuni 2026 seisuga kehtiv tähtajaline elamisluba ajutise kaitse alusel 30 312 inimesel. Siiski on võimatu täpselt öelda, kas nad kaikki ka tegelikult Eestis viibivad.
„Me ei kogu teavet selle kohta, millisesse riiki suundutakse pärast otsust Eestist lahkuda, ega jälgi ka suundumusi, kui palju inimesi Eestist lahkub,“ rõhutatakse ameti pressiteenistusest. „Lisaks lahkub osa saabunutest meid sellest teavitamata. Siiski võib eeldada, et mida kauem inimesed Eestis viibivad, seda väiksem on tõenäosus, et nad plaanivad meie riigist tulevikus lahkuda. Lisaks on paljud neist, kes esialgu viibisid Eestis rahvusvahelise kaitse alusel, saanud elamisloa juba muul alusel – näiteks püsivaks elamiseks, töötamiseks või õppimiseks.“
Ametkonnast tuletatakse meelde, et ajutise kaitse staatus ja rahvusvahelise kaitse staatus on erinevad asjad. Ajutise kaitse staatus kehtestati 2022. aastal seoses sõja algusega Ukrainas ja seda antakse üksnes selle riigi kodanikele. 9. juuni 2026 seisuga oli Eestis kehtiv elamisluba rahvusvahelise kaitse alusel 6383 inimesel. Üle 93% nendest moodustavad Ukraina kodanikud – 5967 inimest. Teiste arvukamate rühmade seas on Venemaa kodanikud (168 inimest), Süüria (59), Valgevene (49) ja Afganistan (39).
Peamine barjäär – keel
„Eestis elavate pagulaste jaoks on praegu kõige tõsisemateks väljakutseteks oma kvalifikatsioonile ja varasemale kogemusele vastava erialase töö leidmine, samuti sellega tihedalt seotud eesti keele õppimine,“ ütleb organisatsiooni Eesti Pagulasabi programmide juht Eestis Sigrid Solnik. „Ukraina noorte jaoks on võtmeteemaks samuti keeleõpe ja siitä tulenevalt hariduse jätkamise võimaluste olemasolu või mõnel juhul nende piiratus.“ Ta lisab: „Lisaks mõjutab paljusid Ukrainast pärit inimesi jätkuv ebakindlus: kuigi lähiajal Ukrainasse tagasipöördumist sageli ei planeerita, ei ole inimesed kindlad ka selles, kas nad jäävad pikaks ajaks Eestisse. Seda ebakindlust suurendavad ajutise kaitse kui üleeuroopalise rahvusvahelise kaitse liigi ebaselged väljavaated, samuti selguse puudumine võimalike pikaajaliste lahenduste osas.“
Tööhõives, kuid alahinnatud
Vastavalt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetele, mis avaldati 2026. aasta aprillis, on Eesti Ukraina sundümberasujate tööhõive poolest Euroopa liidrite seas. Kui 2024. aastal oli töökoht olemas 69%-l tööealistest ukrainlastest, siis 2025. aastal tõusis see näitaja 79%-ni. Kõige sagedamini töötavad nad tööstuses, majutus- ja toitlustussektoris, olme- ja isikuteenuste valdkonnas, hariduses ja ehituses.
Samal ajal ei tähenda tööle asumine alati erialast tööd. Hoolimata sellest, et rahvusvahelise kaitse saajate seas on palju kõrgharidusega ja märkimisväärse erialase kogemusega inimesi, ei ole paljud neist suutnud oma potentsiaali Eesti tööturul veel realiseerida.
„Üldiselt võib öelda, et töötuna registreeritud rahvusvahelise kaitse saajate arv väheneb aastast aastasse. Kui 2023. aastal oli arvel umbes 6400 inimest, siis käesoleva aasta alguses umbes 3100,“ ütleb Töötukassa kommunikatsiooninõunik Kristofer Seema. 31. märtsi 2026 andmete kohaselt oli Eestis registreeritud umbes 2700 Ukrainaga seotud töötut rahvusvahelise kaitse saajat. Enamik nendest on naised: nende osakaal on 70,6%, mehi on aga 29,4%. Põhiosa moodustavad tööealised inimesed vanuses 25–54 aastat – 62,8%. Noored vanuses 16–24 aastat moodustavad 22,7% ning üle 55-aastased inimesed 14,4%. Rohkem kui poolel nendest (54,4% ehk 1477 inimesel) on kõrgharidus. Veel 18,4% on saanud kutsehariduse ja 23,8%-l puudub erialane haridus. Praktiliselt kõik valdavad vene keelt (99,1%) ja ukraina keelt (94,8%). Inglise keelt vähemalt B1-tasemel valdab 16,6%, eesti keelt 6,2%. Ligi veerand registreeritud töötutest pagulastest (24,3%) oli varem hõivatud aladel, mis ei nõua kvalifikatsiooni. Varasemate ametite seas esineb kõige sagedamini teenindus- ja müügitöötajaid (18,7%), järgnevad seadme- ja masinaoperaatorid (10,6%), oskustöölised ja käsitöölised (9,7%) ning tippspetsialistid (7,8%). Veel 6,3% töötas varem tehnikute ja keskastme spetsialistidena, 5,4% kontoritöötajate ja klienditeenindajatena ning 3% töötas juhtivatel ametikohtadel. 11,8%-l puudus varasem töökogemus.
Kool kui peamine integratsioonivahend
Haridus- ja Teadusministeeriumi alushariduse ja põhihariduse osakonda peaekspert Hele Liiv-Tellmann märgib, et integratsioon on kahepoolne protsess, milles olulist rolli mängivad kool, kogukond ja pere. „Kõige tõsisemaks väljakutseks on endiselt keelebarjäär. Enamik rahvusvahelise kaitse saanud ja Eestisse saabunud lapsi ja peresid, eelkõige Ukraina sõjapõgenikud, alustasid õpinguid Eesti koolides ilma eesti keele oskuseta. Samal ajal pidid nad kohanema uue õppesüsteemi, kultuurikeskkonna ja sageli ka läbielatud sõjakogemusega seotud stressiga,“ ütleb Liiv-Tellmann. „Samal ajal näitavad viimased uuringud, et eesti keele omandamine on üldiselt osutunud edukamaks, kui spetsialistid esialgu kartsid. Tallinna Ülikooli uuring, mille raames jälgiti aasta jooksul Ukraina õpilaste keelelist arengut, näitas märgatavat edasiminekut nii sõnavaras kui ka grammatika kasutamises.“
Ekspert märgib huvitavat tulemust: Ukraina õpilaste eesti keele oskuse tase uuringus ei jäänud alla teise emakeelega õpilaste tasemele, kes juba varem Eestis elasid. „Edu sõltub aga suuresti vanusest, motivatsioonist, varasemast hariduskogemusest, samuti sellest, kui sageli kasutatakse eesti keelt väljaspool kooli,“ rõhutab Liiv-Tellmann. „Eriti keeruline on olukord vanemates vanuserühmades, kus lisaks keeleõppele on vaja omandada ka keerukamat õppematerjali.“ Eksperdi sõnul ei ole Eestis rahvusvahelise kaitse saajatele üldharidussüsteemi sisenemisel ette nähtud eraldi kohanemisprogrammi ja vastavalt seadusandlusele arvatakse laps kohe tema vanusele vastavasse klassi.
Peamised väljakutsed koolidele ja õpetajatele on seotud: erineva keeleoskustasemega õpilaste õpetamisega ühes klassis; vajadusega kohandada õppematerjale ja õpetamismetoodikat; tugiisikute ja spetsialistide puudusega; abi osutamisega lastele, kes on läbi elanud traumaatilise kogemuse või vajavad emotsionaalset tuge; õpilaste hariduskogemuse ja teadmiste taseme erinevuste arvestamisega. „Lisaks omandab osa Ukraina teismelistest haridust samaaegselt nii Eesti kui ka Ukraina koolis. See suurendab õpikoormust ja vähendab motivatsiooni Eesti koolikeskkonda integreeruda,“ tõdeb Liiv-Tellmann. „Koolid peavad leidma tasakaalu keeleõppe, õppeainete omandamise ja õpilaste heaolu toetamise vahel.“
Rääkides põgenike laste Eesti haridussüsteemi integreerimise esimestest tulemustest, kinnitab ministeeriumi esindaja, et valdav enamik Eestisse saabunud põgenike lastest on haridussüsteemi sisenenud ja paljud neist on sudah omandanud vähemalt eesti keele algtasemel suhtlemisoskuse. „Kohanemine ei ole aga lõppenud protsess. Üheks olulisemaks väljakutseks jääb küsimus, kas pered jäävad Eestisse pikemaks ajaks või pöörduvad tulevikus tagasi kodumaale, näiteks Ukrainasse,“ ütleb Liiv-Tellmann. „Endiselt vajavad tähelepanu õpetajate ja tugispetsialistide kättesaadavuse küsimused, õpilaste mitmekesised haridusvajadused ja võimalused kasutada eesti keelt väljaspool klassiruumi.“
Erakorralisest vastuvõtust igapäevaeluni Organisatsiooni Eesti Pagulasabi programmide juht Eestis Sigrid Solnik ütleb: „Üks ilmselgeid erinevusi seisneb selles, et Eesti kontekstis seostatakse pagulaste teemat täna eelkõige Ukraina sõjapõgenikega, kuna neid on siin arvuliselt kõige rohkem.“ Samal ajal on teadlikkus teistest päritoluriikidest – näiteks Afganistanist, Süüriast, Venemaalt ja Valgevenest – pärit pagulastest märgatavalt madalam. „Ukrainlastest rääkides on oluline rõhutada, et suur osa neist on praeguseks edukalt kohanenud: nad töötavad, nende lapsed õpivad Eesti koolides, neil on tekkinud kohalikud sotsiaalsed sidemed. Nad elavad täiesti tavalist elu,“ märgib Solnik. „Lisaks on tuhanded inimesed loobunud ajutise kaitse staatusest ja taotlenud Eestis elamiseks muid aluseid, näiteks tähtajalist elamisluba püsivaks elamiseks, töötamiseks või õppimiseks. Seega ei loeta neid ametlikus tähenduses enam pagulasteks.“
Sealjuures ei tohiks unustada, lisab ekspert, et elamisloa vahetus ei kaota sundmigratsiooni traumaatilist kogemust ja teatud haavatavust, mida ei pruugi olla inimestel, kes kolisid Eestisse vabatahtlikult. Erinevused rühma sees on sageli suuremad kui erinevused rühmade vahel, ja see kehtib ka pagulaste kohta. „Teisisõnu ei ole olemas nn Ukraina pagulaste ühtset kogukonda,“ märgib Solnik. „Võrreldes aga perioodiga 2022–2023, mil lühikese aja jooksul saabus suur hulk inimesi, on tänaseks erinevused kohanemisastmes muutunud väga märgatavaks: pagulane võib olla nii inimene, kes on siin elanud peaaegu viis aastat, kui ka inimene, kes saabus eelmisel nädalal.“ Eestisse saabub endiselt umbes 100 inimest nädalas. „Oluline on ka märkida, et inimesed liiguvad jätkuvalt tagasi – koju, Ukrainasse,“ ütleb spetsialist, „samuti lahkuvad Eestist teistesse Euroopa riikidesse.“
Kui üksikjuhtumist saab stereotüüp Solniku sõnul on Eestis üsna sagedane üksikutest isiklikest juhtumitest tehtud järelduste laiendamine kogu pagulaskogukonnale. „Ühe negatiivse kogemuse põhjal – kui kortermajas elasid kärarikka käitumisega ukrainlased – võib tekkida ekslik ettekujutus, et selline käitumine on omane kõigile,“ toob ekspert näite. „Osa eksiarvamusi tekib lihtsalt teadmiste puudumisest. Näiteks arvavad mõned, et kõik Eestisse saabunud süürlased on moslemid või sügavalt usklikud inimesed, kuigi tegelikkuses see nii ei ole.“ Mõnikord kujuneb ka lihtsustatud kuvand, mida seejärel liigselt üldistatakse.
„Heaks näiteks on eesti keele õppimine Ukraina teismeliste pagulaste poolt, kui sageli räägitakse motivatsiooni puudumisest,“ lisab Solnik. „Kuigi tõepoolest ei ole kõigil noortel alati kõrge motivatsioon eesti keele õppimiseks, on selle põhjused sageli palju keerulisemad ega taandu vaid isiklikele hoiakutele või iseloomujoontele. Ukraina teismelised jäävad eelkõige teismelisteks. Samamoodi nagu kohalikud noored, ei pea ka nemad õppimist või keeleõpet alati oma prioriteediks. Lisaks mõjutavad nende olukorda sundmigratsiooni trauma, koduigatsus ning pidev mure kodumaale jäänud lähedaste ja sõprade pärast. Kõik need tegurid võivad oluliselt mõjutada noore inimese võimet keskenduda ja regulaarselt keeleõppega tegeleda.“
Mitte toetused, vaid keel ja kaitse ekspluateerimise eest Eesti Pagulasabi kogemuse kohaselt otsivad inimesed tuge olukorras, kus infot ja erinevaid variante on väga palju. Inimeste vajadus teabe järele muutub ajas ja sõltub kohanemisetapist. Ukrainast pärit pagulased puutuvad neridk kokku tööalase ekspluateerimisega. Puuduliku keeleoskuse, sotsiaalsete sidemete puudumise või kohaliku olukorra mittetäieliku mõistmise tõttu on neil tööturul sageli piiratud valikuvõimalused ja seetõttu ollakse valmis nõustuma tööga, mis on korraldatud seaduse nõudeid järgimata: ilma puhkeajata, ilma töötasu maksmiseta jne.
„Samal ajal ei tea nad alati võimalusest pöörduda Tööinspektsiooni poole ega julge alati otsida abi teistest riiklikest tugisüsteemidest. Selles valdkonnas vajavad nad kindlasti erilähenemist,“ ütleb Solnik. Üheks suurimaks takistuseks Ukraina noorte jaoks on eesti keele õppimine. Isegi need noored, kes õpivad Eesti haridussüsteemis, vajavad keelepraktikaks sageli turvalist ja toetavat keskkonda. Nende noorte puhul, kes Eesti koolides ei õpi, on juurdepääs süstemaatilisele keeleõppele sageli väga piiratud. Sarnasest probleemist räägivad ka täiskasvanud pagulased, rõhutades sobivate keeleõppevõimaluste nappust. Seejuures on oluline leida lahendusi, mis arvestavad inimeste töö- ja pereelu ning sobituvad reaalselt nende igapäevaelu rütmi.
Põhjust optimismiks on samuti omajagu Eestisse saabunud pagulased saavad enamasti väga hästi hakkama: nad töötavad, nende lapsed õpivad koolides või käivad lasteaedades ning pered elavad iseseisvalt üüritud elamispindadel. „Kuigi ruumi edasiseks arenguks jääb alati, ei tekita Eesti ühiskond ega riiklik süsteem tervikuna igapäevaelule tavaliselt olulisi takistusi,“ ütleb Solnik. „On ka palju positiivseid, inspireerivaid näiteid. Näiteks Türis elav Ukraina noormees, kes võitis eelmisel aastal eesti keele kui teise keele olümpiaadi. Pärnus töötavad ukraina naised, kes juhivad kohalikku kogukonnakeskust, ning Kohtla-Järvel korraldavad ukraina naised psühhosotsiaalse toe üritusi, ühendades ukraina ja kohalikke venekeelseid noori.“ Tema sõnul näitavad need lood vastastikust koostöövalmidust: Eesti ühiskonnas on soov pakkuda turvalist elukeskkonda ja siin elavatel ukrainlastel on püüdlus osaleda aktiivselt riigi elus ning olla täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed.
Mis jääb lahendamata Eesti Pagulasabi seisukohast on kõige suurem probleem see, et sõda jätkub, ning esile kerkib kaks olulist teemat.
Esiteks, küsimus sellest, mis saab pärast ajutise kaitse süsteemi lõppemist nendest haavatavatest inimrühmadest, kes ei pruugi vastata muude olemasolevate elamislubade saamise tingimustele, näiteks pensionärid. Teiseks, bagaimana toetada paremini laste kohanemist ja nende keeleõpet. „Praeguses süsteemis jäävad lapsed osaliselt riiklikest kohanemismeetmetest välja, mis tähendab, et niiden toetamine sõltub sageli üksikutest algatustest,“ märgib Solnik. „Täiskasvanute jaoks on kõige olulisemateks toetusmeetmeteks kohanemisprogramm Settle in Estonia, tasuta eesti keele kursused, samuti koostöö pagulastega tegelevate organisatsioonide ja mittetulundusühingutega.“ Ta rõhutab: „Oluline on toetada kogu peret, sest lapse kohanemise edukus sõltub suuresti sellest, kui hästi on end sisse seadnud pere tervikuna. Kuigi haridusvaldkond on teinud suurt ja kvaliteetset tööd, on süsteemsel tasandil edasiseks arenguks endiselt märkimisväärne potentsiaal. Paljud pagulaste mured ja vajadused ühtivad kohalike elanike probleemidega: olgu selleks elukalliduse tõus, erivajadustega pereliikmete hooldamine või juurdepääs tervishoiusüsteemile ja eriarstidele. Seetõttu on oluline meeles pidada, et pagulased on eelkõige tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalisse olukorda.“
ARVUD JA FAKTID
2025. aasta keskpaigaks oli kogu maailmas 117,3 miljonit inimest, kes olid sunnitud oma kodudest lahkuma tagakiusamise, konfliktide, vägivalla, inimõiguste rikkumiste või avalikku korda tõsiselt rikkuvate sündmuste tõttu. Nendest vahetult pagulasi oli 41,6 miljonit inimest. Madala ja keskmise sissetulekuga riikide arvele langeb 71% kõigist pagulastest ja teistest rahvusvahelist kaitset vajavatest isikutest, samal ajal kui vähim arenenud riigid pakuvad varjupaika 25%-le nende koguarvust. 2025. aasta keskpaiga seisuga oli Sudaan maailma suurima elanikkonna ümberasumise ulatusega riik: seal oli 13,4 miljonit pagulast, varjupaigataotlejat ja riigisisest põgenikku. Kolm neljast pagulasest elab riikides, kus on kõrge kliimaohtude tase, mis süvendab riske, millega seisavad silmitsi inimesed, kes on juba olnud sunnitud oma kodudest lahkuma.
Allikas: UNHCR
