Vana mööbel, kristall, Nõukogude-aegsed kuuseehted, koltunud fotod ja kirjakastid tunduvad sageli vajaletu, oma aja ära elanud prahina. Kuid selle „prahi“ hulgas võib olla asju, mille eest kollektsionäärid on valmis maksma sadu eurosid, ning ese, millel pole peaaegu mingit turuväärtust, võib pakkuda huvi muuseumile või arhiivile. Millised varandused võivad peituda vana korteri kappides, uuris «MK-Estonia».
Tallinlanna või tallinlane Andrei (44) ostis hiljuti oma esimese kinnisvara. Ainult et korter osutus üllatusega asjaks.
«See oli tüüpiline Nõukogude-aegne kahetoaline – sattusin justkui lapsepõlve, oma vanaema korterisse,» jagab mees. «Korter vajas kapitaalremonti, kuid seda müüdi atraktiivse hinnaga. Endine perenaine, eakas naine, suri, ning tema välismaal elavad sugulased ei tahtnud sõita Eestisse, et nädalate kaupa kappe lahti pakkida, asju sorteerida ja ära viia. Seetõttu lepiti kokku, et korter müüakse koos kogu sisuga.»
Nõnda osutus Andrei võtmed kätte saades mitte ainult kinnisvara, vaid ka asjade omanikuks, milles oli säilinud praktiliselt kogu talle tundmatu inimese elu.
«Elutoas – massiivne poleeritud sektsioonkapp, mille klaasuste taga – kristallklaasid, vaasikesed, portselantassid ja mitmesugused taldrikud. Põrandal – kirju vaip, seinal – maastikuga vaipkatted ehk gobelään,» kirjeldab mees. «Kõrval – põrandalamp, kummut portselanfiguuride ja lauakellaga. Sahtlites – söögiriistad, vanad postkaardid ja kirjad, pakk taskukalendreid, ajaleheväljalõiked, kuuseehted ja väga palju tekstiili…»
Kapis rippusid riided, pööninguboksides/antresoolidel lebasid kohvrid ja kastid, öökapi ravimite tagant tuli päevavalgele ehtekarp. Uksi üksteise järel avades leidis Andrei vana fotoaparaadi, mitu albumit, paksu märkmiku sissekannete ja mingite tšekkidega, karbi rinnamärkidega ja Hemingway portree. Köögis – purgid kuivainete jaoks, metallkandikud ja nõud.
«Midagi eriti väärtuslikku mulle silma ei jäänud. Vanaproua ei elanud rikkalt,» ütleb mees. «Tavaliselt on selline pärand kallis ainult laslelastele – mälestusena, ei enamana.»
Andrei hakkas remondiks valmistuma ja mõtles juba konteineri tellimisele, sõprade kutsumisele ja nädalavahetusega korterist kõige väljakandmisele.
Kuid spetsialistid soovitavad enne vana vara prügimäele saatmist sellele vähemalt tähelepanelikult peale vaadata.
«Prahil» võib olla rahaline väärtus
«Eesti elanike kodudes ja linnakorterite panipaikades hoitakse hulgaliselt asju, mille omanikud ei tea nende turuväärtusest midagi,» ohkab veebiauktsiooni portaali Osta.ee juht Kristiana Põld. «Seetõttu ei tasu vana korteri vabastamisel või remondi käigus prügikotiga kiirustada: mõnikorda näitab eseme hinda kõige paremini oksjon.»
Eriti aktiivselt huvituvad ostjad Eesti disainipärandist, sealhulgas ENSV perioodi asjadest, sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsest mööblist, erinevatest retroesemetest ja kunstiteostest. Mööbli hulgas on nõutud täispuidust söögilauad ja toolid, Lutheri vabriku toodang, autentne talumööbel, dekoratiivpeeglid ja puidust kapid.
«Seetõttu on näiteks poleeritud sektsioonkapi sisu mõistlikum lahti pakkida ükshaaval. Vana klaasi hulgas võib olla tuntud Eesti disainerite tooteid – vaase, kausse ja karahvine, ning Nikolai Langebrauni töökoja portselantooted, eriti Eesti motiividega esemed ja haruldaste dekoraatorite tööd, samuti ARS-i keraamika, Riia portselanitehase figuurid ja Lomonosovi portselanitehase toodang huvitavad kollektsionääre väga,» märgib spetsialist.
Eraldi tähelepanu väärivad vanad valgustid ja 1960.–1970. aastate mööbel. Oksjonitel tuntakse huvi näiteks Estoplasti lae- ja laualampide, Standardi ja Uus Tee disainitoolide ning teiste oma aja iseloomulike interjööriesemete vastu. Seetõttu on põrandalamp, mis tundub korteri uuele omanikule lootusetult vanamoodne, parem kõigepealt üles pildistada ja püüda kindlaks teha, mis asjaga on tegu, ning alles siis otsustada selle saatus.
Nõukogude vaipade hind võib oluliselt varieeruda sõltuvalt konkreetse toote seisukorrast, vanusest, suurusest, disainist ja ajaloolisest väärtusest. Suurel oksjonil või antiigikaupluses võib Nõukogude villase vaiba hind ulatuda mitmesaja euroni, olenevalt selle kvaliteedist ja nõudlusest.
Ja samamoodi ei tasu automaatselt ära visata vana tehnikat. Põllu sõnul on nõudlus Radiotehnika ja Estonia kõlarite, võimendite, töökorras plaadimängijate, vinüülplaatide endi, CD-plaatide ja isegi kassettide järele.
Kusjuures tavalisest linnakorterist võivad välja tulla asjad, mille hind pakkumistel ulatub sadade ja isegi tuhandete eurodeni: Eesti kunstnike originaalmaalid ja graafika, sealhulgas Nõukogude underground, vanad spordikarikad, medalid ja diplomid, mehaanilised fotoaparaadid ja objektiivid, samuti Norma kuivainete plekkpurkide täielikud komplektid.
Katkine ≠ vajatu
Kusjuures mõnikord algab kõige huvitavam just siis, kui ese näeb välja täiesti esindamatu.
Eriti ettevaatlikult soovitab Kristiana Põld suhtuda asjadesse, mis näevad välja kahjustatud või mittetäielikud. Tundub ju: keda huvitab alustass ilma tassita või vana seade, mida ei saa enam kasutada? Kuid kollektsionääril võivad olla täiesti teistsugused kriteeriumid.
Üks ilmekamaid näiteid on vanad kuusevanikud/jõulutuled. Isegi kui vanik ei tööta, võivad selle üksikud elemendid pakkuda huvi. Põld räägib, et mittetöötavaid retrovanikuid on Osta.ee-s müüdud rohkem kui 40 euro eest: ostjatel oli vaja originaallampe, detaile või plastist figuure.
Samal põhjusel ei tohiks kiirustada mittetäielike serviiside likvideerimisega. Endise perenaise kappi jäänud eraldi tass või taldrik võib uuele omanikule tunduda täiesti kasutu. Kuid teisele inimesele võib just sellest esemest puudu jääda, et taastada oma serviis.
Eraldi kategooria on vanad mänguasjad. Huvi pakuvad eelkõige Norma autod, plekk- ja plastmänguasjad, laua-jalgpall, laste pedaalautod, lauamängud ja kuuseehted. Ja siin on oluline konkreetne ese ja kollektsionääride huvi.
Põld ei soovita automaatselt prügikasti saata ka vanu fotoaparaate, objektiive, binokleid ja muud optikat – need on nõutud.
Kompvekipaber ja etikett
Kuid ehk kõige ootamatum potentsiaalselt väärtuslike leidude kategooria on asjad, mida on üldse raske võtta varana. Vana korterit koristades tõuseb käsi ise vanade paberite hunnikut minema viskama. Vahepeal pöörav Põld tähelepanu: kollektsionäärid võivad huvituda igast pisiasjast.
Selliste esemete hulgas on jookide etiketid, kompvekipaberid, bussipiletid, plakatid, ENSV aegsed kalendrid, postkaardid ja fotod – eriti linnavaated, autod ja tööstusobjektid. Kellegi jaoks võivad need osutuda kollektsiooni puuduvaks osaks.
Just seetõttu on vana korteri vabastamisel mõistlikum asjad kõigepealt sorteerida, mitte hindama neid põhimõttel «minul pole seda vaja – tähendab, pole vaja kellelegi».
Kusjuures iga eseme väärtuse iseseisev määramine ei ole kohustuslik. Põld soovitab vaadata, millise hinnaga analoogseid asju on oksjonil varem müüdud, uurida lõppenud pakkumisi ja võrrelda esemete seisukorda. Kui hinda on raske määrata, võib eseme panna oksjonile madala alghinnaga ja lasta ostjatel endil määrata, kui palju nad on valmis selle eest maksma.
Põllu sõnul on nende platvormil ebatavalistest asjadest müüdud kihlasõrmuseid pärast abieluettepanekust keeldumist, vanu fotoalbumeid, tehase Norma ja Teras eksperimentaalmudeleid ja disainitooteid, mis ei läinud kunagi seeriatootmisse, kuid mis kunagi viidi töötajate poolt koju.
Aga kui korteri lahtipakkimiseks ühe tassi kaupa pole aega? Põllu sõnul ei pea kulutama aega iga klaasi, tooli ja raadioaparaadi pildistamisele.
«Korteri sisu võib pakkuda tervikuna – ühe lotina, kusjuures tingimusel, et ostja viib ise kõik minema,» ütleb ta.
Põld märgib, et teatud väärtus võib olla isegi täiesti kaasaegsetel kasutatud asjadel – näiteks kümneaastasel pesumasinal, vanal arvutil või telefonil. Seetõttu on variantide «müüa kallilt» ja «ära visata» vahel ka kolmas: anda ese sellele, kes on valmis maksma selle eest kas või väikese summa ja selle ise ära viima.
Foto: Eesti muuseumide veebivärav
Kena ja vana
Kuid kui vana kapi või majapidamisprahi karbi eest ei ole keegi valmis maksma kas või natukenegi märkimisväärset summat, kas need asjad tõesti ei maksa midagi?
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) töötajad vaatavad vanade korterite sisu hoopis teistmoodi kui kollektsionäärid või oksjonil osalejad. Siin ei ole olulised mitte ainult eseme vanus, haruldus või välimus, vaid ka lugu, mida see on võimeline jutustama.
Muuseumi kuraator Ülle Jäe meenutab juhtumit, kui nende töötaja tuli järele ebatavalisele diivanile, kuid võttis koos sellega kaasa veel kaks eset, millele omanik üldse tähelepanu ei pööranud: täiesti tavalise riidekapi ja väikese esikukapi. Omanikule ei tulnud pähegi neid muuseumile pakkuda – nii harjumuspärased ja ebahuvitavad tundusid need talle. Kuid just sellised tüüpilised igapäevaelu esemed võivad samuti olla olulised muuseumikogu jaoks.
Aga juhtub ka vastupidi. Üks Läti perekond tõi muuseumisse pool pakiruumi täit ilusaid vanu lampe, lootes, et sellised esemed pakuvad kindlasti huvi. Kuid muuseum keeldus neist: selliseid valgusteid oli kogus juba piisavalt ning asjadel puudus Eestiga seotud lugu.
Tekib paradoks: efektne antiikese võib osutuda muuseumile mittevajalikuks, aga kõige tavalisem kapp, mida korteri uus omanik kavatses esimesena konteineri juurde viia – pakkuda huvi spetsialistidele.
ERM-i peavarahoidja Riina Reinvelt räägib, et mitu aastat tagasi sattusid nad Saaremaal majja, kus oli säilinud hulgaliselt 1930.–1980. aastate tarbeesemeid ja riideid.
Maja endine perenaine elas Nõukogude ajal ja, puutudes kokku sellele perioodile iseloomuliku defitsiidiga, harjus ostma vajalikke asju tagavaraks. Tulemusena ei kasutatud paljusid oste kunagi. Neid hoiti aastakümneid majas täiesti uutena, kusjuures mõned – originaalpakendis. Veelgi enam, perenaine pani pakenditele kirja, millal täpselt ta ühe või teise asja ostis ja kui palju see maksis.
Muuseumitöötajate jaoks osutus selline maja tõeliseks igapäevaelu infoallikaks. Muuseumi töötajad sorteerisid selle sisu kaks päeva, valides välja kogusse sobivaid esemeid.
Nii et kui korter on säilinud praktiliselt sellisel kujul, nagu selles elas endine omanik, ei tasu alati alustada iseseisvast totaalsest sorteerimisest. Mõnikord on mõtet kõigepealt näidata sisu spetsialistidele.
Reinvelt märgib, et praegu on muuseum eriti huvitatud mõnest vähekasutatud varajase Nõukogude perioodi asjast, mis on säilinud originaalpakendis. Huvi võivad pakkuda ka mõned 1920.–1930. aastate esemed.
Seejuures ei kogu muuseum kaugeleki mitte ainult mööblit, nõusid või riideid: talle võivad huvi pakkuda fotonegatiivid, harrastusfilmid 8-millimeetrisel filmilindil ja kirjavahetus.
«Reeglina on väärtuslikum kirjavahetus, mida peeti pikema aja jooksul, eriti kui on säilinud mõlema poole kirjad. Kuid huvi võivad pakkuda ka üksikud kirjad,» täpsustab Reinvelt.
Looline ese / Looga ese
Wortgemäß tekib küsimus: eseme vanus ise enesest ei tee seda veel muuseumile huvitavaks. Tiina Tael, ERM-i peaarhiivindusspetsialist/peaarhiivihoidja, rõhutab infot, mis eset saadab. Spetsialistidel on soovitatav teada, kes ja millal selle valmistas, millal ja millisel viisil see omandati, kes seda kasutas, kus ja milleks, samuti millist teed pidi ese jõudis praeguse omanikuni.
Ja see muudab oluliselt vana korteri koristamise reegleid. Oletame, et uus omanik leiab kapist vana eseme, aga selle kõrvalt – selle pakendi, tšeki, endise perenaise foto või mingi sissekande, mis võimaldab mõista, kust ese peresse tekkis. Sellisel juhul on oluline mitte ainult jätta alles «väärtuslik ese», vaid ka kõik seda saatvad «paberid». Spetsialisti jaoks võivad just need osutuda eseme loo oluliseks osaks.
Muuseumit huvitab ka see, millist lugu saab selle eseme kaudu jutustada. Seetõttu on enne eseme muuseumile pakkumist kasulik koguda selle kohta maksimaalselt teadaolevat infot. Kui aga korter või maja on säilinud praktiliselt puutumatuna ja asju on palju, on muuseumitöötajatel mõnel juhul mugavam vaadata neid otse kohapeal.
Seejuures fakt ise, et ese on vana, ilus või tundub omanikule haruldane, ei garanteeri sugugi, et muuseum nõustub selle vastu võtma. Kollektsiooni kujundatakse arvestades seda, millised analoogsed esemed seal juba olemas on ja kuivõrd konkreetne ese vastab komplekteerimissuundadele. Just sel põhjusel võib pool pakiruumi vanu lampe osutuda muuseumile mittevajalikuks, aga kriuksuv kapp – väga vajalikuks. Seetõttu tasub alustuseks võtta muuseumiga ühendust e-posti aadressil – erm@erm.ee
Ärge kiirustage ära viskama!
Kuid kui mööblit, nõusid ja tehnikat enamik inimesi vähemalt vaatab enne äraviskamist, siis vanade paberitega käitutakse sageli palju otsustavamalt. Tundmatute inimeste koltunud kirjad, majapidamississekanded, negatiivid, postkaardid, dokumendid ja albumid korteri uut omanikku tavaliselt ei huvita. Tundub ju, miks hoida võõrast kirjavahetust? Vahepeal on just siin tõenäosus hävitada tõeliselt oluline materjal eriti suur.
Nagu räägib Riigiarhiivi esindaja Liisi Taimre, võib ajalooline väärtus olla mitte ainult kuulsate poliitikute, teadlaste, kirjanike või teiste tuntud inimeste dokumentidel. Uurijate jaoks on olulised ka täiesti tavalise inimese elu tõendid.
Materjalide hulgas, mis võivad arhiivi huvitada, on – isiklik kirjavahetus, päevikud ja mälestused, majapidamis- ja arvepidamisraamatud, fotod, negatiivid ja slaidid, kodused videosalvestised. Huvi võivad pakkuda kohalike seltside, kooperatiivide ja ettevõtete dokumendid, samuti ühiskondlike organisatsioonide – rahvaliikumiste, erakondade ja erinevaid huvirühmi esindavate organisatsioonide dokumendid, samuti ehitusjoonised.
Erilist väärtust omavad materjalid, mis räägivad murrangulistest ajaloolistest perioodidest ja sündmustest: sõjast, küüditamistest, iseseisvuse taastamisest. Kuid oluline on ka täiesti tavaline igapäevaelu, kuna see ei kajastu kaugeleki alati ametlikes dokumentides.
Ja siin tekibki probleem, mis on arhiivitöötajatele hästi tuntud: Taimre sõnul vabanevad inimesed sageli just neist materjalidest, mis tunduvad neile liiga tavalised ja seetõttu kellelegi mittevajalikud. Negatiivid ja kiled rändavad prügikasti, sest kodus pole enam tehnikat, millega neid vaadata. Tundmatus keeles dokumendid – sest praegune omanik ei oska neid lugeda. Ümbrikud, nimekirjad ja teised esmapilgul teisejärgulised paberid – sest pole arusaadav, miks neid üldse hoida. Vahepeal võib see kõik aidata teha kindlaks dokumentide pärritolu ja taastada nende konteksti.
Seetõttu on eaka inimese korterist pärit vanade paberite kast just see juhtum, kui on parem kõigepealt küsida spetsialistilt ja alles siis otsustada, mis läheb vanapaberisse.
Kui avastasite vanu dokumente, fotosid, kirju või kilesid, soovitab Taimre eelkõige mitte üritada leidu iseseisvalt korda teha. Dokumente ei tohiks puhastada, laminaatida ega parandada teibi abil. Fotod on parem jätta albumitesse, kirjad – ümbrikutesse, aga paberid – võimalusel selles järjekorras, milles need leiti. Just materjalide algne paigutus aitab mõnikord mõista, kuidas need on omavahel seotud.
Kui dokumendid asuvad niiskes ruumis, tuleks need üle viia kuiva kohta. Eriti ettevaatlik tuleb olla hallituse avastamisel – sellisel juhul tuleb paberitega töötamisel kasutada kaitsevahendeid.
On veel üks oluline moment, mis on eriti aktuaalne olukorras, kus korter läks üle täiesti võõrale inimesele. Enne leitud isiklike dokumentide käsutamist soovitab arhiiv võimalusel võtta ühendust endise omaniku pärijate või sugulastega.
Korteri uuel omanikul endal ei ole sugugi kohustuslik aru saada, kas leitud kirjavahetus kujutab endast ajaloolist väärtust. Riigiarhiivi saab saata mõned fotod leidudest ja selle lühikirjelduse. Spetsialistid hindavad materjali ja ütlevad ette, mida edasi teha. Selline konsultatsioon on tasuta ega kohusta millekski. Pöörduda saab aadressil kogumine@ra.ee
Samuti võib pöörduda Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, samuti maakonna- ja kohalikesse muuseumidesse. Trükised võib üle anda Eesti Hoiuraamatukogule.
Nagu ütleb Liisi Taimre, juhtub, et nende poole pöörduvad pärijad enne kinnisvara müüki, ja sel viisil saab arhiiv ajalooliselt huvitavaid materjale.
Mitte visata ära teadmatusest
Kõige levinum viga on ekspertide arvates otsustada eseme üle eranditult selle praeguse omaniku seisukohast. Igal esemel võib olla oma huvitatud adressaat – kollektsionäär, muuseum, arhiiv.
Universaalset nimekirja «väärtuslikust vanast kraamist», millele peale vaadates saaks viie minutiga interjööri sorteerida, ei ole olemas.
Nii et «vanaema korteri» sisu – ei ole alati varandus, kuid ei pruugi olla ka prügi. Vana klaas võib osutuda harulduseks, tavaline kapp – muuseumieksponaadiks, aga vähenõudlik karp koltunud paberitega – aja väärtuslikuks tunnistuseks, mida pole enam võimalik taastada, kui see kord prügimäele saata.
MÄRKUSEKS
Mis võib pakkuda huvi muuseumile?
ERM-i peaarhiivindusspetsialist Tiina Tael märgib, et muuseum kogub eraisikutelt kõige erinevamaid materjale, kusjuures huvi ei paku mitte ainult vanad või haruldased asjad, näiteks:
- suvilate ja aiamaamajakestega seotud dokumentatsioon ja fotod;
- menüüd ja roogade kaardid;
- retseptimärkmikud;
- kaasaegsed ja vanemad esemed rahvuslike mustritega või rahvarõivaste motiividel loodud esemed – riided, ehted, aksessuaarid, nõud;
- juveliiridega seotud materjalid;
- Nõukogude ajal Eestisse ümber asunud inimeste asjad, fotod ja arhiivimaterjalid;
- kirjavahetus väliseestlastega ja küüditatutega;
- T-särgid ja teised esemed ühiskondlik-poliitiliste sõnumitega, alates 1980. aastate lõpust kuni tänapäevani;
- 1990. aastate ettevõtetega seotud esemed ja materjalid;
- tööeluga seotud materjalid;
- tunnistused sellest, kuidas inimesed tulid toime elutingimustega ja omandasid uusi võimalusi;
- klaasnegatiivid;
- harrastusfotograafide kiled;
- harrastusfilmid igapäevaelust Nõukogude-aegses Eestis ja 1990. aastate alguses.
