Ida-Virumaa elanik andis raskelt haigestunud kassi vabatahtlikele ravimiseks, kuid mõne nädala pärast sai teada, et loom elab juba uues peres uue nimega ning teda tagasi anda ei kavatseta. Vabatahtlikud aga kinnitavad, et tegutsevad lemmiklooma huvides ja päästsid tema elu. Kas loomakaitsjatel, varjupaikadel või MTÜ-del on õigus jätta loom endale, kui endine omanik tahab teda koju tagasi, selgitas „MK-Estonia“.
„Võtsin kassi varjupaigast viis aastat tagasi,“ alustab oma lugu Jelena (nimi muudetud – toim.), „kuid hiljuti jäi ta tõsiselt haigeks. Alguses püüdisin teda iseseisvalt ravida, kuid tema seisund halvenes. Siis otsustasin kassi päästmiseks pöörduda abi saamiseks vabatahtliku poole, kes oli mind temaga juba varem aidanud, kui kass oli veel metsik. Ta võttis ühendust Kassipere Afonja MTÜ-ga. Kass võeti ära ja viidi kohe Tallinna kliinikusse.“
Naine kinnitab, et üleandmine toimus eranditult ravimise ja sellele järgneva kojutoomise eesmärgil.
„Mingeid dokumente ma alla ei kirjutanud ja kassist ei loobunud,“ ütleb Jelena.
Tema sõnul teavitati teda alguses looma seisundist, kuid hiljem muutusid vastused põiklevamaks. Veel mõne aja pärast teatati Jelenale, et kass on juba uues kodus.
„Mulle selgitati, et tuleb ära oodata vastuvõtt neuroloogi juures ega tohi looma stressile avaldada. Kuid kui ma mõne nädala pärast uuesti küsisin, milline diagnoos on pandud ja millal kass koju tagasi tuleb, teatati mulle, et ta jääb päriseks uude perre,“ ohkab naine.
Hiljem sai naine teada, et kass oli vormistatud MTÜ-le kui kodutu loom. Talle pandi uus nimi ja paigaldati mikrokiip.
„Ma ei pannud talle kiipi, sest kass elas pidevalt toas, ei kippunud tänavale ja kartis väga loomaarste. Ma ei osanud ettegi kujutada, et kiibi puudumine võib viia sellise olukorrani,“ ütleb Jelena.
Eriti raskeks osutus tema sõnul mitte ainult lemmikloomast lahutamine, vaid ka võimatus saada täielikku teavet tema ravi kohta.
„Mulle öeldakse, et ametlikult ei ole mina looma omanik ja seetõttu ei saa ma meditsiinilist teavet. Kuid ma andsin ju kassi ravile, mitte päriseks. Looma omanikult ära võtmine ja heausksetelt inimestelt raha kogumine – nii minu arvates heategevust ei tehta,“ märgib naine. „Igatsen kassi väga. Temast tunneb puudust mitte ainult mina, vaid kogu pere. Isegi meie teine kass hakkas sagedamini kräunuma, otsekui otsiks teda.“
„Kui teda sel päeval poleks toodud, oleks ta surnud“
Kassipere Afonja MTÜ-s nähakse olukorda täiesti teisiti.
Organisatsiooni esindaja Tatjana Afanasjeva sõnul pöördus tema poole vabatahtlik palvega aidata raskelt haiget kassi, kes oli kriitilises seisundis.
Loom toimetati kiiresti Tallinna kliinikusse. Seal selgus Afanasjeva sõnul, et tegemist ei olnud suhkurtõvega, nagu varem arvati, vaid raske epileptilise hooga.
„Kui kass poleks sel päeval kliinikusse sattunud, ei oleks ta enam elus,“ arvab ta.
MTÜ esindaja sõnul kulutati looma ravile, uuringutele ja ülalpidamisele umbes 3000 eurot. Kassi raviti statsionaaris, talle tehti MRT, teda jälgib jätkuvalt neuroloog.
„Pärast seisundi stabiliseerumist anti loom üle uuele perele Tallinnas,“ nendib Afanasjeva.
Organisatsioonis ollakse veendunud, et kassi tagastamine endisele omanikule võib kujutada ohtu tema tervisele.
Afanasjeva sõnul saab kass jätkuvalt ravimeid, on spetsialistide järelevalve all ja elab veterinaarkliiniku lähedal. Igasugune kolimine või stress võib MTÜ esindaja väitel esile kutsuda uue hoo.
Lisaks rõhutatakse organisatsioonis: loom ei olnud üleandmise hetkel kiibistatud ega omaniku nimele registreeritud.
„Kass sattus meile ilma igasuguste omandiõigust tõendavate dokumentideta,“ ütleb organisatsiooni esindaja. „See, et kassil polnud endises peres kiipi, on omanike vastutustundetuse esimene märk.“
MTÜ esindaja rõhutab, et organisatsioon tegutseb eranditult looma huvidest lähtuvalt ja leiab, et praegu on kass turvalistes tingimustes, saab vajalikku ravi ja veterinaarset kontrolli.
Mida ütleb seadus?
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna nõunik Kadri Kabel tuletab meelde, et loomakaitseseadus kohustab leitud või püütud looma omanikule tagastama, kui omanik on kindlaks tehtud.
„Seaduse eesmärk on loom võimalikult kiiresti omanikule tagasi toimetada,“ rõhutab ta.
Selleks, et kadunud või jooksu pannud looma omanikku oleks võimalik kindlaks teha, on seadusega ette nähtud vähemalt kaheteistnädalane [märkustõlge: tekstis on kirjas “двухнедельный”, mis tähendab kahenädalast] periood, mille jooksul avaldatakse looma kirjeldus ja püütakse teha kindlaks tema omanik.
Sama perioodi jooksul tuleb tagada järelevalveta looma nõuetekohane ülalpidamine ja vajadusel ka tema ravi.
Selle perioodi jooksul on omanikul õigus oma loom tagasi saada.
„Juriidilisest vaatenurgast on loom omaniku vara, mistõttu looma kinnipidamine ja tema omanikule üleandmise protsessi venitamine peab omama seaduslikku alust,“ märgib spetsialist. „Loomakaitseseaduses sellist alust ette nähtud ei ole.“
Tema sõnul tuleb arvestada: vastavalt veterinaarseaduse paragrahvi 37 lõikele 7 on looma püüdmise ja ülalpidamisega seotud kulud kohustatud kandma selle omanik.
„ Juhime tähelepanu, et õigus võtta endale kohustused looma nõuetekohase ülalpidamise tagamiseks ja vajadusel loom omanikult ära võtta on eranditult Põllumajandus- ja Toiduametil,“ lisab ametkonna esindaja. „Seda tehakse loomakaitseseaduse paragrahvides 64–64⁸ sätestatud korras.“
Valitsus on juba heaks kiitnud plaani, mille kohaselt muutub koerte, kasside ja tuhkrute mikrokiibiga märgistamine ja registreerimine kohustuslikuks kogu Eestis alates 1. juunist 2027.
Kiip ei ole ainus tõend
Sarnasel seisukohal on ka loomade varjupaiga PETS direktor Larissza Kozõreva, kellel palusime sõltumatu eksperdina kommenteerida loomade omanikele tagastamata jätmise praktikat.
Tema sõnul peab looma seisundit hindama ja ravi vajalikkuse üle otsuse tegema loomaarst.
Mis puudutab omandiõigust, siis mikrokiibi olemasolu lihtsustab tõepoolest oluliselt selle tõendamist, kellele loom kuulub. Kiibi puudumine iseendast aga ei tähenda, et loomal pole omanikku.
„Kui kiipi ei ole, kuid on olemas fotod, videosalvestised, tunnistajad või muud omandiõiguse tõendid, võib see samuti omandiõigust kinnitada,“ märgib ekspert.
Kozõreva sõnul võib omanik kohtusse pöörduda, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud.
Ta rõhutab samuti: looma kinni hoida vaid seetõttu, et kellelegi tundub, et omanik pole piisavalt hea, ei tohi.
Kui on kahtlusi julmas kohtlemises või mittenõuetekohases ülalpidamises, peavad need olema tõenditega kinnitatud ning neid on kohustatud menetlema pädevad organid.
„Kui puudub riigiorganite otsus või muud seaduslikud alused looma kinnipidamiseks, tuleb ta omanikule tagastada,“ rõhutab Kozõreva.
Kus jookseb piir?
See lugu näitab, kui keerulised võivad olla olukorrad, kus põrkuvad loomomaniku ja teda päästa püüdvate inimeste huvid.
Ühelt poolt on loomakaitsjad veendunud, et tegutsevad eranditult lemmiklooma heaolu nimel.
„Kass on uues peres õnnelik, magab uue perenaise õlal. Neuroloogi soovitusel ei transpordita teda stressi vältimiseks isegi kliinikusse, tema juurde sõidab vetmobiil. Ta võtab regulaarselt ravimeid, talle on head analüüsid, ja mina olen kategooriliselt vastu kassi tagastamisele Ida-Virumaale, kus spetsialiste ei ole. Tal oli nii palju hoogusid, et iga hoog võib jääda viimaseks. Praegu hoitakse teda nagu kristallvaasi,“ kinnitab Afanasjeva.
Teiselt poolt – seadus näeb ette omaniku õiguse oma loom tagasi saada, ning otsuse looma omanikult ära võtmise kohta on õigus vastu võtta vaid volitatud riigiorganitel.
„Pöördusin kuhu iganes võimalik – nii politseisse kui ka Loomakaitsesse, ja igal pool soovitatakse mul kohtusse minna,“ ütleb Jelena. „Aga kohtusse ma ei lähe, närvid ei pea vastu, nii et võitlemine on juba mõttetu ja läheb endale kulukamaks. Ma lihtsalt ei suuda seda kõike uuesti läbi elada, ja kohtu jaoks on ju ka raha vaja.“
