Tuntud poole sajandi pikkuse staažiga juuksur Irena Lišne tunnistab: kuigi ta on oma elukutsega hüvasti jätnud, pole ta kääre siiski käest pannud. Meistri sõnul oskab saatus vingerpusse mängida: täna pole Irena kätes enam juuksuri-, vaid hoopis rätsepakäärid, sest koos miniaga on nad loonud oma rõivabrändi. Vestluses MK-Estoniaga meenutab meister oma praktika kõige eredamaid seiku ja selgitab, miks ei alga tõeline ilu mitte juustest, vaid sisemisest tundest.
– Mis on juuksuri töös aastatega muutunud?
– Kunagi ammu, veel nõukogude ajal, toimus meil üks seminar – külla tulid Saksa meistrid. Nad näitasid oma töid ja seejärel küsiti neilt: mitut klienti päevas peetakse teil suureks koormuseks? Nad mõtlesid hetke ja vastasid: kolme, nelja, maksimaalselt viit. Saal lausa plahvatas naerust. Sest meil tähendas viis klienti seda, et tulid täiesti asjata tööle.
Argipäeviti töötasime vahetustes: esimene vahetus kella seitsmest hommikul kuni kaheni päeval, teine kahest kuni üheksani õhtul. Tööl käidi ka nädalavahetustel.
Iga poole tunni tagant oli uus klient. Tuled kella seitsmeks tööle – ukse taga ootab juba järjekord. Ja sa seisad seal ning mõtled: mida neil naistel nii varajasel tunnil vaja on, miks nad magada ei võiks?
See oli omaette rituaal. Mõni käis igal nädalal, kuid mul oli ka kliente, kes külastasid mind lausa kaks-kolm korda nädalas. Lasid lihtsalt soengut teha. Muidugi olid toona ka hoopis teised tehnikad.
Mul oli aga alati unistus: et klient tuleks ning me saaksime rahulikult, ilma kiirustamata asju arutada. Hiljem avaneski mul võimalus töötada ilma selle pideva tormamiseta.
– Kuidas valida head meistrit?
– Mäletan, et lugesin kord sellist küsimust: astute juuksurisalongi ja näete mitut meistrit. Ühel on uhke soeng, kõik on laitmatu ja hoolitsetud, teine aga on sassis juustega ja väsinud. Kelle juurde te istute?
Nõukogude ajal võis selles osas eksida. Kui inimene teeb palju tööd ja tal on tohutu klientuur, nii et pole aega isegi hinge tõmmata ega kohvi juua, ei pruugi ta just kõige parem välja näha. See aga, kellel on kliente vähem, võib rahulikult istuda ja enda välimusega tegeleda.
Praegu, mil palju on muutunud, on meistri välimus mõistagi oluline. Kui ta näeb hoolitsemata välja, on raske tema professionaalsusesse uskuda.
Teisest küljest võib kõike ette tulla. Inimene ei pruugi olla “vaateakna jaoks” ega võita konkursse, ent on sellegipoolest suurepärane meister.
Oli kord üks tuntud naine: kui ta kohale sõitis ja oma esitlusi tegi, töötas ta nii lummavalt, et tekkis tahtmine ta käsi suudelda. Samas nägi ta ise väga naljakas välja. Välimus ei ole alati näitaja.
Vaimustus ja vaikne õudus
– Millised klientide palved on teile siiani meelde jäänud?
– Kujutage ette: salongi astub sisse noor naine – pikka kasvu, monumentaalne, mitte kuigi heade juustega, ilma silmatorkavate välistunnusteta. Selline, teate küll, “aeruga naine”.
Vaatab mulle ülevalt alla – ta oli minust palju pikem. Ja ütleb: “Ma tahan, et te teeksite mulle sellise lõikuse ja värviksite mu juukseid nii, et keegi ei ütleks: “Oi, milline armas peake”, tahan nii, et kõik…” – ja edasi sõnastab ta oma mõtte emotsionaalselt, kuid sisu on sõnadetagi selge.
Ma tardusin. Vaatan – “polügoon” on olemas, aga mingeid meistriteoseid lubada on keeruline. Tema aga ütleb: “Tehke, mida iganes soovite.”
See oli periood, mil ma lausa jumaldasin katsetamist. Ja see naine andis mulle täieliku vabaduse. Panin ta aja alati viimasena kirja – ja me muudkui lõime.
Meie loomingu krooniks oli näiteks siksakiline tukk, mis oli värvitud… briljantrohelisega. Tol ajal polnud ju selliseid värve nagu praegu – värviti sellega, mis parasjagu kätte sattus.
Kui ma lõpetasin, võttis ta sigareti – siis tohtis veel siseruumides suitsetada – ja toolis istudes pöördus aeglaselt peegli poole, uuris end igast küljest. Mõtles oma soengule välja mingi keerulise nime ja lahkus rahulolevana.
Ja iga kord valdas mind sisemine vaimustus: sain teostada mistahes idee. Kuid samas saatis mind ka vaikne õudus: kuidas ta küll seda kannab? Aga ta kandis – väärikalt.
Kord helistab ja ütleb: „Kujuta ette, hipid hakkasid mulle sappa.“ Ta töötas aga koolis juhtkonnas. Pedagoogiline kollektiiv teda omaks ei võtnud, see-eest olid gümnasistid tema poolel.
Hiljem kolis ta linnast ära, kuid käis minu juures ikka kord kvartalis. Ja nii me tegimegi ühel suvel talle taas midagi eredat ja säravat – tõeline mustlaslaager peas. Ma ütlesin: „Kuule, sügisel, kui sa tuled, on mul oivaline värv, roheline. Teeme sulle sügisese lehestiku, soolauka…”
Tema ütleb: “Näita.” Annan talle kataloogi. Ta vaatab ja küsib: “Aga kus siin see roheline on?” Mina vastu: “Siinsamas ju.” Tema nendib: “See ei ole roheline.”
Ja siis jõudis mulle kohale. Samal hetkel astus salongi mitmevärvilises kleidis neiu. Ütlesin oma kliendile: “Palun nimeta mulle need värvid.” Ta hakkas neid üles lugema – aga need polnud teps mitte samad toonid, mis kleidil.
Ja siis ma mõistsin: kogu selle aja lahkus ta minu juurest välimusega, millest normaalse värvitajuga inimesed olid tõenäoliselt šokis. Aga mida tema oma peas nägi – ma ei tea. Kuid ta oli õnnelik. Ja kandis seda kõike uhkusega.
Naljakatest juhtumitest rääkides. Vahel juhtub ka nii: ” Ma tahan nii väga midagi muuta, ainult lõigata ei tohi, värvida ei tohi, tukka ma ei taha ja juukselahku ärge muutke.” Ja siis sa seisad ja mõtled: mida ometi teha? Jääb üle vaid kliendi pead silitada ja teda pealaele suudelda, et ta lahkuks sooja tundega.
Kord tuli minu juurde üks naine ja ütles: “Mul on kiiresti vaja rongile jõuda, mul on seal pulmad ootamas, kõigega on jube kiire. Mul on aega poolteist tundi – selle ajaga on vaja teha keemiline lokk, värvida, lõigata ja teha pidulik soeng.”
Poolteist tundi. See on ebareaalne, lihtsalt võimatu. Kuid ta lahkuski pooleteise tunni pärast, olles kõik selle saanud – olgugi et kiirversioonis. Keemiline lokk – kange koostisega ja ainult pealael, värv – tooniva šampooniga, lõikus – kiirelt, viimistlus – samuti. Ja ta tõttaski rahulolevana edasi.
Või teine näide, kui inimene soovis “kaskaadi” – paljud teavad seda Hollywoodi juukselõikust. Tavaliselt tehakse seda kaua, salke hoolikalt tasandades. Kuid saab ka teisiti: paned inimese põlvili, lased tal pea üle tooli alla langetada, kammid juuksed läbi ja lõikad kahe liigutusega kogu juuksepundi maha. Seejärel tõuseb inimene püsti – ja juuksed langevad ise kaskaadina.
See on just see juhus, kus sa tead, kuidas saab asja lahendada, ja teedki selle ära minutiga.
Ja siis veel meie “kuulsad” perhüdroolblondid. Kuid neil juustel oli ka oma pluss: need olid sedavõrd kuulekad, et neist sai luua tõelisi imesid. Igasuguseid püstiseid laineid ja täiesti võimatuna näiva kujuga vorme.
Toona polnud ju soenguvahendeid – ei lakke ega fikseerijaid nagu praegu. Kasutati õlut ja suhkruvett. Meie daamidele pihustati peale lausa mööblilakki… Ja nii loodigi uskumatult keerulisi soenguid.
“Armus uuesti!”
– Kas te usute, et soeng võib mõjutada inimese sisemist seisundit?
– Õige juukselõikus ja värvimine võivad inimest sedavõrd mõjutada, et muutub kogu tema meeleolu. Mul oli ükskord selline juhtum: naine elas üle tragöödiat – abikaasa kaotust. Miski ei aidanud ning sõbrannad ei suutnud teda sellest seisundist välja tuua. Lõpuks suudeti ta kuidagi ära rääkida, et ta minu juurde tuleks. Ta ütles: “Tehke, mida tahate.”
Muutsin tema välimust täielikult. Töö ajal ei vaadanud ta peaaegu üldse peeglisse. Alles päris lõpus heitis ta endale pilgu – ja midagi tema silmades muutus.
Järgmisel päeval oli tal sünnipäev. Ja ta helistas mulle ülejärgmisel päeval. Ning rääkis juba hoopis teise häälega: “Sõbrannad käisid mul külas – kõik olid lausa pahviks löödud.” Sellest hetkest alates algas tema elus uus tõus.
Või teine juhtum. Oli aeg, mil lühikesi juukselõikusi ei kandnud peaaegu keegi – ehk ainult mõned avangardsed kunstnikud. Minu juurde tuli ilus noor naine, kellel olid uhked, paksud ja õlgadest allapoole langevad punased juuksed. Ta palub: “Näidake oma kätt.” Ma ulatasin käe. Tema ütleb: “Vot nii, teie sõrme paksuselt.”
Aga mul on peenikesed sõrmed. Ma ütlen: “Jumal küll, see on ju vähem kui sentimeeter.” Tema vastu: “Lõigake.” Püüdsin teda ümber veenda, kuid ta jäi endale kindlaks: “Ma ei taha midagi kuulda, lõigake.” Ma küsin: “Milleks?” Ta vastab: “Me läksime mehega tülli. Ta jumaldab mu juukseid – teen talle kiuste.”
Me lõikasime ta juuksed maha. Ja tulemus oli suurepärane – nagu ehtne prantslanna. Ja mis oli selle tulemus? Nende armastus lõi uuesti lõkkele. Kui mu klient uue välimusega koju jõudis, armus abikaasa temasse uuesti!
Olen saatusele tänulik oma 50 tööaasta eest selles ametis – see oli tõeline nauding. Kuigi vahel leidus ka neid, kes ütlesid: “Te olete ju kõigest teenindav personal.”
Mäletan, kord istus mu toolis üks selline tähtis härra ja lausus seda üsna ebameeldival toonil… Mina vastasin: “Jah, see on tõsi. Kuid ma teen kohe ühe kerge käeliigutuse – ja teiega ei lähe terve kuu aja jooksul keegi isegi kinno.”
Ainus, mida ma kahetsen, on see, et mul ei ole säilinud fotosid pruudisoengutest, mida ma tegin. See oleks tõeline haruldustega album. Kuid tol ajal ei olnud kombeks pildistada.
Isegi iludusvõistlustest, kus ma palju töötasin, ei ole fotosid säilinud. Tuli teenindada kümmet neidu ning enne iga lavale astumist viie minutiga nende soengud täielikult muuta.
Kliendi emotsioonid – need ongi tõelised dividendid. “Kas see olen tõesti mina? Ma poleks kunagi uskunud, et võin selline välja näha. Kas see olen tõesti mina? Vau!” Naisel kasvaksid peeglisse vaadates justkui tiivad.
– Kas on olemas “hea” soengu universaalne tunnus?
– Universaalseks tunnuseks on kliendi säravad silmad. See, kui ta ütleb: “Ma tahtsin just seda, aga ei osanud lihtsalt seletada.”
Ja kui ta tuleb järgmisel korral, siis lisab: “Ma ei pidanud peaaegu üldse soengut sättima, kõik oli nii lihtne.” Ning isegi juuste välja kasvades näeb see hoolitsetud välja.
Muidugi leidub ka keerulisi juuksetüüpe, mis vajavad igal juhul erihooldust ja viimistlust.
Aastate luksus
– Mis sobib küpses eas daamidele?
– Aastatega tekib palju piiranguid. Naised tahavad midagi huvitavat ja moekat, kuid ealised muutused paraku ei luba enam kõike.
Püüdsin seda klientidele alati pehmelt selgitada. Mitte otsesõnu: keerasin nad lihtsalt profiili, andsin peegli ja näitasin kammiga seda joont, mida klient soovis. Küsisin: “Kas teile meeldib?” Targad naised saavad tavaliselt kõigest aru.
Seejärel jõudsime küsimuseni: “Aga mida teie soovitate?” Ja siin ei ole asjad enam nii lihtsad.
Kui kliendid on noored ja oled ka ise noor, siis katsetad iga päev. Kahjuks küpsematele daamidele see alati ei sobi. Tekivad teatud harjumused, elustiil mõjutab.
Oli kord selline juhus: meile tuli külla üks tuntud meister, kelle juures juukselõikus maksis tohutut raha. Mõned jõukamad daamid läksidki tema juurde ning mul tuli hiljem ühe kliendi soeng ümber teha – meister polnud tema töökohta sugugi arvesse võtnud.
Naine töötas pangas, aga meister tegi talle sellise “papagoiliku” välimuse, millega polnud lihtsalt võimalik sinna minna. Riietumisstiil määrab palju.
Kuid ma mõistsin üht peamist asja: paljud naised ei kujuta isegi ette, kui efektsed nad võiksid välja näha, kui neile seda vaid näidata.
Sest ühest soengust ei piisa. Küpsem naine vajab ka meiki ja sobivat riietust. Me näeme seda mitmete telesaadete põhjal, kus tavalisest naisest tehakse tõeline seltskonnadaam. Paraku on meil sellised võimalused sageli piiratud.
Tahaksin väga, et leiduks taskukohaste hindadega meistreid, kes teeksid just selliseid muutumisi. Oleks suurepärane, kui näiteks sõbrannad kingiksid sellise elamuse sünnipäevalapsele. Et ta juuksed saaksid värvitud, jumestus tehtud ja riided valitud – ning ta näeks, milline ta tegelikult olla võiks.
– Kas hallid juuksed on etapp, mida on parem varjata?
– Paraku tajuvad paljud halle juukseid kui märki: “vanadus on käes”.
Mäletan isegi, kuidas mul tekkis esimene hall juuksekarv. Minus see paanikat ei tekitanud, kuid paljude naiste jaoks on see valus kogemus.
Paljud asuvad hallinevate juustega võitlema. Nõukogude ajal oli see keeruline: värvidest olid saadaval vaid must, pruun või heal juhul bardoopunane varjund. Variante oli vähe. Või siis henna. Henna aga muutis kõik punapeadeks – selliseks nagu kloun Oleg Popov.
Üldiselt on hallid juuksed väga erinevad. On sellist, mis kaunistab – kvaliteedi poolest, tooni poolest. Ja on sellist, mis teeb vanaks.
Olen alati pooldanud seda, et kui hallid juuksed inimesele tõesti ei sobi, tuleks need värvida kas loomulikku tooni või selliseks, mis talle endale meeldib. Mina isiklikult olen inetu halli vastu.
Kuid leidub ka väärikat halli, mis sobib väga hästi isegi noorele inimesele.
Kõige noorem hallipäine klient, keda ma kunagi näinud olen, oli viieaastane: poisil oli hall tukk. Ja mis kõige üllatavam: aastaid hiljem kutsuti mind pruudile soengut tegema ning tema peigmeheks osutus seesama poiss. Tundsin ta ära just tolle tuka järgi.
Praegu näeme sageli trendi, kus neiud – isegi kuulsused – on lõpetanud juuste värvimise. Aga kui inimene end nii hästi tunneb – palun väga, kes saab seda keelata? Leian, et inimene peab tundma end mugavalt, eeldusel, et see ei kahjusta teisi.
Tahad käia hallide värvimata juustega – palun väga! Kuid ausalt öeldes ei ole mulle südamelähedane mood, mis teeb inimestest klounid. Tundub, justkui ei armastaks need “loojad” ei inimesi ega ilu.
– Millisel hetkel hakkab võitlus “nooruse nimel” naise kahjuks töötama?
– Võitluse nooruse nimel kaotab iga inimene – seda tuleb mõista. Ja mida varem seda teadvustad, seda kergemalt see eluetapp möödub.
Sest minu kogemus näitab: daam võib olla vapustavalt ilus, kuid ta ei aktsepteeri ennast. Välimus on tal seejuures aga nagu idamaa kaunitaril. Mul oli täpselt selline näide.
Ja tema kõrval on teine inimene, kes oleks oma välimuse saanud Jumala soodusmüügilt justkui kõige viimasena. Seal ei aita miski – värvi või kammi palju tahad. On ka selliseid tüdrukuid, ja neil on väga keeruline. Tol ajal polnud ju ei ripsmepikendusi ega luksuslikke parukaid.
Ent samas tunneb see naine end kaunitarina. Ta särab, elab täiel rinnal, tal on meri austajaid ning ta eksperimenteerib julgelt oma välimusega. Enesetunnetus on otsustav faktor.
Kui naine end teadvustab ja käitub väärikalt, ei peagi tal olema ideaalset figuuri või kortsudeta nägu. Ta austab ennast ega tee endast naerualust. Samas on ta enesekriitiline, kuid see kriitika on teadlik suhtumine.
Kui panna 50-aastasele naisele pähe lipsuke ja jalga tutikestega põlvikud, ei muutu ta sellest nooremaks – ta muutub naeruväärseks. Kui ta ise seda ei näe, on see puhtalt tema enda taju.
Ma ei hakka kunagi naist hukka mõistma soengu pärast, mis talle sobib.
Mul oli üks suurepärane klient, tuntud ajakirjanik. Ta kandis kogu elu oma musti juukseid kõrges krunnis. Ta läks väga vara halliks ja me värvisime pidevalt tema juuksejuuri.
Ja ta rääkis: “Ma lõikan juuksed lühikeseks, kui saan 35-aastaseks.”
Hiljuti nägin tema fotot. Noh, mõtlen mina, ju ta ei ole siis veel 35 täis saanud! Fotol on ikka seesama krunn. Kuid see sobib talle suurepäraselt!
Seepärast võin naistele vaid soovida – püüdke olla õnnelikud. Siis ei paista hallid juuksed nii tugevalt välja, ebaõnnestunud juukselõikus ei torka silma ja isegi riietus ei mängi enam otsustavat rolli. Miski ei kaunista rohkem kui õnnelikud silmad. See on ehe, mis sobib igaühele!
