1. oktoobril tähistati kogu maailmas Rahvusvahelist eakate päeva. See on aga põhjus mõtisklemiseks, millal algab elu loojang ning mis määrab tegelikult vanaduspõlve kvaliteeti. MK-Estonia vestles erinevate erialade arstidega, kes jagasid oma nõuandeid ja tähelepanekuid.
Rahvusvahelise eakate päeva kehtestas ÜRO Peaassamblee 1990. aastal, et juhtida tähelepanu vananemise, eakate inimeste elu ja austava suhtumise küsimustele. Tänapäeval tähistatakse seda päeva paljudes maailma riikides, tuletades ühiskonnale meelde, et vanadus ei ole ainult vanus, vaid ka kogemus ja õigus väärikale elule.
Millal siis vanadus ametlikult algab? Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) peab eakateks inimesi vanuses 60 aastat ja vanemad.
Eestis, nagu ka paljudes Euroopa riikides, läheneb pensioniiga järk-järgult 65 eluaastale ning just seda piiri tajutakse kõige sagedamini “vanema ea” algusena.
Samas on ettekujutused vanadusest viimaste sajandite jooksul muutunud. Üle-eelmisel sajandil peeti Euroopas kolmekümneaastast inimest “eakaks”, samas kui tänapäeval elavad kuuekümnesed aktiivset elu, teevad karjääri ja reisivad.
Kuidas tõlgendatakse vananemist erinevates riikides? Näiteks Jaapanis, kus eluiga on üks maailma kõrgeimaid, on vanem põlvkond 65-aastased ja vanemad, kuid paljud jaapanlased töötavad ka pärast 70. eluaastat.
ÜRO kasutab võrdlevates uuringutes piiriks 60 eluaastat, samas kui USA-s peetakse seadusandluses eakateks traditsiooniliselt inimesi alates 65. eluaastast. Aafrikas seevastu, tingituna madalamast elueast, saabub vanadus sageli juba 50. eluaastaks.
Seega on vanaduse mõiste tinglik ja sõltub konkreetse riigi meditsiini, majanduse ja traditsioonide tasemest. Kuid kõigis kultuurides on see vanus seotud kogemuse, tarkuse ja erilise staatusega ühiskonnas.
Statistikaameti andmetel oli Eestis 2025. aastal 286 443 inimest vanuses 65 aastat ja enam.
Nagu Sotsiaalministeerium märgib, kasvab üle 65-aastaste inimeste osakaal 2050. aastaks kuni ühe kolmandikuni rahvastiku koguarvust (20% 2021. aastal).
Statistikaamet on omakorda arvestanud, et 2085. aastaks peaks meeste oodatav eluiga riigis jõudma 85 eluaastani ja naistel 91 eluaastani.
Kuid kuhu iganes piir keskea ja elu loojangu vahele tõmmatakse, jääb alati alles üks küsimus: kuidas need aastad täisväärtuslikult elada?
Tänapäeva meditsiin annab järjest rohkem vastuseid – alates osteoporoosi ja südame-veresoonkonna haiguste ennetamisest kuni nõuanneteni õige toitumise ja füüsilise koormuse planeerimise kohta.
Kogusime erinevate erialade arstide kommentaare, kes rääkisid, millistele organismi poolt antavatele signaalidele tuleks tähelepanu pöörata, kuidas saavad eakad inimesed säilitada tervist, liikuvust ja vaimuerksust, ning samuti – miks peaks hakkama vanaduspõlve elukvaliteedi eest hoolitsema juba ammu enne pensionile jäämist.
Mitte vähem oluline pole ka lähedaste toetus: pere tähelepanu, laste ja lastelaste osalemine, lihtne valmisolek aidata ja kuulata. Sest eakate inimeste täisväärtuslikkuse ja vajalikkuse tunne sõltub suuresti sellest, kuivõrd me ühiskonnana suudame neid ümbritseda hoole ja austusega.
Vanus – kas vaid number?!
Kristi Sutt, arst, SA Kilingi-Nõmme Tervise- ja Hoolduskeskuse juht, Eesti Geriaatrite Seltsi juhatuse liige
Internetiavarustest võib leida erinevaid teaduslikke ja seaduslikke seisuskohti vanaduse kohta. Mõni noor väidab, et ta on juba vana ja samas kõrges eas inimene võib tunda end hingelt oluliselt nooremana. Mõni suudab tervisliku seisundi keerdkäikudest hoolimata leida hetki, mis panevad silmad särama ja innustavad sellega ka teisi. Teisel tundub, et on kõik olemas, kuid ikkagi on rahulolematu.
Positiivne ellusuhtumine, huvitunde olemasolu ja tekkinud olukordadele lahenduste leidmine on see, mis annab inimesele elumõtte ja kujundab suhtumist muuhulgas ka vanadusse.
Erinevad toimetulekuraskused on need, millesse takerdumised kurnavad ja aastate lisandumisel panevad vanemana tundma. On olukordi, mida saame juhtida, kuid ka neid, mis pakuvad väljakutseid, millega vaja kohaneda.
Elanikkonna vananemisega on sagenenud mälu halvenemisega seonduvad raskused, mis lähedaste igapäevaelu oluliselt mõjutavad. Dementsuse Kompetentsikeskus püüab sellistel puhkudel abi pakkuda.
Meie kliimas on liigestega seonduvad vaevused need, mis füüsilist aktiivsust vähendavad.
Nägemise ja kuulmise halvenemine võivad viia suhtlusringkonna vähenemisele, tekitades eraldatuse tunde. Taolisi loetelusid on pea lõpmatuseni.
Tänapäeval on olemas palju abivahendeid, mis hõlbustavad nende kasutajate toimetulekut. Tuleb olla julge abi küsija, siis saavad abi pakkujad ka aidata. Sotsiaal ja tervishoiu valdkonna spetsialistid oskavad suunata, nõustada.
Suureks probleemiks on sobiliku elupaiga leidmine, kui tervise halvenemise tõttu kodustes tingimustes toime ei tule. Omavalitsuste poolne tugi hoolduskulude katmise osas on väga tänuväärt, kuid kohti napib. Iga eakas on väljakujunenud isiksus. Ka väga lepliku loomuga inimesel võib uues keskkonnas kohanemine nõuda suurt pingutust.
Vanasti elasid erinevad põlvkonnad koos üksteist toetades. Linnastumise ja elukeskkonna muutustega seoses käib järeltulev põlvkond kauem tööl ja vanemate abivajaduse suurenedes ei jäägi muud üle, kui turvalise keskkonna leidmine.
Sageli kaasnevad sellega lastel muremõtted- ei soovi ju oma lähedast hooldusasutusse panna, kuid teist võimalust pole – kodus hooldajat on veelgi võimatum leida.
Geriaatria eriala omandanuna olen ise töötanud tervishoiu ja hooldusasutuses üle 20 aasta. Sageli on nii, et meile saabunud eakate tervislikku seisundit on keeruline tervendada, kuid erinevate sündmustega meeleolu parandamisega tegeleme küll.
Näiteks aasta lõpus olen jõuluvanale salmi lugejalt küsinud, millal viimati jõuluvanale salmi luges, siis enamasti on vastus – lapsena.
Tore on meenutada, kuis hetkeärevusest salmi kohe lugeda ei suudetud, kuid pärast oli soov ikkagi meenunud salm ette kanda! Oli see siis lapsepõlve meenutuse taastamiseks või tänu pakikese eest.
Selline nn ajas rändamine on andnud positiivse emotsiooni, toonud elevuse ja hetkekski lasknud tervisemured tahaplaanile.
Erinevad sündmused, tegevused ja suhtlemised muudavad asutushooldusel olija elu kirevamaks. Vaimne ja füüsiline aktiivsus suurendavad emotsioone ja tagavad parema toimetuleku.
Tunnen, et olen saanud oluliselt rikkamaks emotsioonide läbi, mida on andnud mulle suhtlemine oma ema kursusekaaslastega, kes on väärikas eas, aktiivsed, positiivsust edasi andvad arstid. Rõõm on suhelda, kui ei taju vanuse vahet. Nendega suheldes on tunne, et vanus on tõesti lihtsalt number! Tean, et elu ei ole neid hellitanud. Ülim austus neile! Sellised eakad on eeskujuks nii tänaseks, kui edasiseks!
Perekonna toetus on võtmetegur
Vladimir Afanasjev, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurg-onkoloog
Kahjuks ei saa ma öelda, et meie riigis elavad inimesed, keda me nimetame eakateks, oma elu parimaid aastaid – kui olles terve elu ausalt tööd teinud oleks võimalik saada väärikat pensioni, reisida, nautida suhtlemist lastelastega ning olla sealjuures ka reipad ja terved.
Paraku… Aastatega tabavad meid mitmesugused hädad, sageli väga rasked. Eluiga pikeneb ja ka tõenäosus elada oma vähini kasvab meie kõigi jaoks.
Kuid vähk ei ole enam ammu surmaotsus. Kaasaegsed ravimeetodid võimaldavad seda välja ravida või viia kroonilisse vormi, tagades haigele veel palju aastaid aktiivset elu.
Lisaks on haigestumise korral pere ja lähedaste toetus – mitte ainult kohustuslik, väga tihti on see võtmetegur teraapia läbimisel.
Kuid loomulikult on väga oluline õigeaegne raviotsuse tegemine. Seepärast olge tähelepanelikud oma organismi suhtes, ärge eirake ühtegi signaali ja osalege kindlasti igat tüüpi sõeluuringutes, olenemata vanusest.
Arstide soovitused
Irina Fomkina, perearst
Milliste terviseprobleemidega pöörduvad eakad inimesed kõige sagedamini? Reeglina on eakatel patsientidel juba kroonilised haigused (hüpertooniatõbi, südamehaigused, diabeet, liigesehaigused), mistõttu nad pöörduvad arsti poole kas oma krooniliste haigustega seotud probleemidega või iga-aastasele kontrollile.
Viiruste hooajal – viirushaigustega.
Terviseprobleemid võivad tekkida igas vanuses – seega, kui need tekivad, soovitan kohe pöörduda oma perearsti või pereõe poole konsultatsiooni saamiseks. Soovitan tervisekontrolli läbida igal aastal, isegi kaebuste puudumisel.
* * * * * * * * *
Ivi Abram, Ida-Tallinna Keskhaigla füsioterapeut
Osteoporoos hakkab naistel tavaliselt avalduma alates 50. eluaastast ning seda haigust otseselt ennetada ei saa. Küll aga on võimalik palju ära teha, et toetada hapramaks muutuvat luustikku ja säilitada liikuvus.
Regulaarne liikumine, eriti lihaseid ja luid koormavad harjutused, aitab hoida tasakaalu ja lihasjõudu ning vähendada kukkumiste riski. Väga tähtis on ka rüht – sirge selg toetab kogu organismi heaolu, halb rüht aga viib kiiresti kaela- ja seljavaludeni.
Kui sporti pole varem tehtud, ei ole hilja alustada ka hilisemas eas. Kuid mõistlik on teadlikult oma tervise eest hoolitsema hakata on vähemalt 40-ndates! See on vajalik, et säilitada olemasolevat ja pikendada kvaliteetselt elatud aastaid.
Sama kehtib ka toitumise ja kahjulikest harjumustest loobumise kohta. Suitsetamisest või liigselt rasvasest toidust loobumine annab tulemuse igas vanuses, kuid kõige kindlam on head harjumused kinnistada keskeas.
Vananedes aeglustub ainevahetus, mistõttu tasub süüa väiksemates kogustes ja vältida liigset rasva. Õhtuti võiks süsivesikuid vähendada – sage eksimus on asendada õhtusöök puuviljade või magusa teega. Parem valik on kerge valgurikas eine, mis aitab hoida lihasmassi.
Ka 60+ eas võiks eesmärk olla kaks lihastreeningut ja üks aeroobne treening nädalas! See võib olla ka tantsimine või lihtsad jõukohased harjutused, näiteks jalg jala ette kõndimine, mis tugevdab tuharalihaseid ja aitab hoida tasakaalu.
Aiatöö ja sellest saadav koormus on hea, aga ei asenda treeningut – see ei anna piisavat koormust südamele ja kopsudele. Sundasendid ja ühetaolised liigutused võivad ka kahju teha.
Hea põhimõte on: kõige parem asend on järgmine asend. Liigu ja vaheta asendit tihti!
Eakate puhul arvestavad arstid ja füsioterapeudid rohkem kaasuvate haiguste ja taastumisvõime eripäradega. Ravi ja taastusravi plaan on alati individuaalne ja kohandatud inimese võimaluste järgi.
Sageli vananevad spetsialistid ise koos oma patsientidega, mis teeb nad samaealiste murede suhtes empaatilisemaks ja mõistvamaks.
* * * * * * * * *
Aleksandra Vesper, Fertilitas kliiniku füsioterapeut
Vananemine on loomulik protsess, mis algab märkamatult: umbes 30–40-aastaselt. Milliseid aistinguid me võime tunda? Need on väsimus, veidrad tunded kehas, näiteks liigestes: need muutuvad järk-järgult jäigemaks ja vähem liikuvaks. Tekivad valud tugi-liikumisaparaadi erinevates osades.
Me kaotame jõudu ja lihasmassi, luukude muutub hapraks. Kogu see sümptomaatika ei ole muidugi surmaotsus, vaid signaal, märk inimesele, et on aeg hakata rohkem liikuma.
Maailma Terviseorganisatsioon soovitab selles etapis pühendada kõndimisele, jooksmisele, ujumisele või rattasõidule vähemalt 150 minutit nädalas.
Kaks korda nädalas tuleks teha jõutreeninguid – arvestades iga inimese vajadusi ja võimalusi. Ja siin liigume sujuvalt osteoporoosi teema juurde.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata selle ennetamisele. Kui osteoporoos on juba arenenud (tavaliselt pärast 50. eluaastat), on luukude ravida või oluliselt tugevdada väga raske. Ma ei ütle, et see on võimatu, kuid siiski väga keeruline. Seepärast soovitan kõigil tegeleda ennetusega ja tugevdada luukudet juba eelnevalt.
Mida selleks vaja on? Erinevaid harjutusi – nn vertikaalset koormust: kõndimine, jooksmine, hüppamine, raskuste tõstmine, igasugune mehaaniline mõju luustikule. See stimuleerib osteoblastide moodustumist, tugevdab luukudet ja suurendab luutihedust. Mida varem selliste treeningutega alustada, seda tõhusam.
Kui tegemist on vanemate inimestega, kellel on juba osteoporoos, siis soovitused jäävad samaks. Nende eesmärk on aeglustada haiguse progresseerumist ja hoida seda ühel tasemel. Tänu füüsilisele aktiivsusele muutub inimene vastupidavamaks, kogub jõudu ja jääb vanemas eas iseseisvaks.
Lõpetuseks tahan lisada: oluline on õigeaegselt pöörduda arsti ja spetsialistide poole, kes hindavad tugi-liikumisaparaadi ja südame-veresoonkonna seisundit ning annavad soovitusi optimaalse koormuse kohta, mis sobib just sellele konkreetsele inimesele.
Valjusti mõeldes
Tatjana Bogdanova, patsiente kodus külastav meditsiiniõde
Vanadus hirmutab mind mitte ainult oma vältimatuse ja lõpu lähenemisega, vaid ka sellega, et inimene, kes on oma nõrkusest piiratud, jääb sageli oma probleemidega üksi.
Paljudel eakatel inimestel ei ole lähedasi ega sugulasi, kes saaksid aidata – käia poes toidu või apteegis ravimite järel. Alati ei ole isegi kedagi, kellega lihtsalt telefonitsi rääkida.
Jah, on olemas sotsiaaltöötajad, kes on kohustatud abivajajaid aitama, kuid niipalju, kui mina tean, on nad sunnitud töötama miinimumpalga eest. Seetõttu leidub nende hulgas vahel ka joovaid või ebaausaid inimesi, isegi vargaid. Sellist inimest oma koju lasta, pehmelt öeldes, ei tahaks.
Kujutage ette olukorda: eakas inimene elab liftita maja viiendal korrusel. Ta on nõrk ja vaevu liigub oma korteris. Tal hakkas halb, kutsus kiirabi, viidi haiglasse. Mõne tunni pärast aga kirjutati välja, koju tagasi. Kuid kuidas ta saab üles viiendale korrusele? Kiirabi pole ju takso, tagasi ta ei vii. Just seepärast eelistavad paljud minu patsiendid kiirabi üldse mitte kutsuda…
Milline on sellise elu kvaliteet?
