Just selle küsimuse esitavad endale täna paljud hiljuti pankrotti läinud Tartu Hoiu-laenuühistu liikmed. 1800 kreeditori nõuete kogumaht on 66 miljonit eurot, kuid kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt õnnestub tagasi saada vaid umbes 18 miljonit, kirjutab informaatik Dmitri Kuznetsov.
Hoiu-laenuühistud (HLÜ) on kooperatiivsed finantsasutused, mis pakuvad oma liikmetele erinevaid finantsteenuseid. Iga HLÜ liige on samal ajal selle kaasomanik, kellel on õigus osaleda otsuste langetamisel ja loota osale kasumist.
Raamatupidamislik post mortem
Möödunud aasta lõpus teatati, et väljamaksed oma liikmetele peatatakse määramata ajaks. Peamise põhjusena nimetati Andro Roosi lahkumist juhtivalt kohalt. HLÜ nõukogu esimees Harri Raudvere teatas siis, et „kui Roos poleks ise lahkumisavaldust esitanud, oleks nõukogu ta tagasi kutsunud“.
Andro Roos jättis karismaatilise ja enesekindla inimese mulje, kes oskas veenda ja usaldust äratada. Ühes intervjuus selgitas ta oma lahkumist ja HLÜ kokkuvarisemist Finantsinspektsiooni vendettaga organisatsiooni vastu. Hoolimata sellest, et ta viibib praegu Kreekas, väidab Roos, et pole „kuskile põgenenud“ – Eestis lihtsalt ei ole tema sõnul tema jaoks sobivat tööd.
Pärast sisekontrolli lõpuleviimist esitas HLÜ politseile avalduse võimaliku kuriteo kohta palvega alustada kriminaalmenetlust. Keda täpsemalt kahtlustatakse, ühistu ei teatanud, piirdudes sõnastusega, et tegemist on vaid „juhtimisotsustega“.
Mõnda aega üritas HLÜ oma tööd taastada, kuid edukalt see ei õnnestunud. Kohus lükkas saneerimisplaani tagasi, jõudes järeldusele, et pakutud meetmed ei võimalda ühistu täieõiguslikku tegevust taastada ega kõiki kohustusi täita. Pankrotiplaan näeb ette vara müüki ning kõik saadud vahendid suunatakse kreeditoride nõuete rahuldamiseks.
Tutvunud HLÜ dokumentidega, iseloomustas pankrotihaldur Tarmo Peterson nähtut ühe lausega: „Minu ees avanes täielik segadus.“
Tema hinnangul said pankroti peamisteks põhjusteks vastustundetult antud laenud minimaalse tagatisega, samuti ebaõnnestunud investeeringud kinnisvaraprojektidesse, mis ei toonud oodatud tulu. Haihtus ka „kullahoius“, mis sõnades oli tagatud kullakangidega, kuid tegelikkuses jäi sellest kullast järele vaid 85 grammi.
Peterson viib läbi pankrotimenetlust ka teise HLÜ – Erial – suhtes, mis sattus sarnasesse olukorda. Seal avastati kuritegelik skeem hoiustajate vahendite väljaviimiseks ning endine juhtkond tunnistati hiljem süüdi investeerimispettuses ja vahendite omastamises. 14 miljoni euro suuruste kohustuste juures hinnatakse ühistu varade väärtuseks null.
Raha tuulde
Tartu HLÜ pankrott puudutas ka mind isiklikult. Sellesse organisatsiooni astusin 2015. aastal, et investeerida uue tuulepargi ehituse projekti Purtse linnas. Hoolimata arvukatest viivitustest ja raskustest ehitati park valmis ning tuulegeneraatorid hakkasid tootma elektrienergiat ja tooma tulu.
„See park on tegelikkuses pensionifond 600 inimesele,“ teatas omal ajal Harri Raudvere.
Sellega on raske mitte nõustuda. Hoiuseintressid, aga kõrgete elektrihindade perioodil ka korralikud dividendid, laekusid hoiustajate kontodele kadestamisväärse regulaarsusega. Kuid pärast pankrotti selgus, et tuulepark, mida alles hiljuti hinnati 7 miljonile eurole, ei ole täna tegelikult peaaegu midagi väärt.
Kuidas sai aktiv, mida peeti üheks HLÜ peamiseks projektiks, peaaegu täielikult väärtuse kaotada?
Tegelikult võib süüdistada juhtkonda nii palju kui tahes – endist, praegust või tulevast. Muidugi kannab see vastutust oma tegevuse ja vastuvõetud otsuste eest. Kuid reeglina ei teki sellised olukorrad ühe päevaga, vaid arenevad aastaid, kui üks lahendamata probleem kuhjub teise peale, muutudes järk-järgult lumepalliks.
Esimesed ohumärgid kõlasid juba mitu aastat tagasi. Juba siis sai ilmselgeks, et ühistuga pole kõik korras. Meedias teatati regulaarselt väljamaksete viivitustest hoiustajatele, maksuvõlgadest ja kohustusliku auditi puudumisest mitme aasta jooksul.
Minu meelest seisneb peamine probleem HLÜ liikmete endi suhtumises ühistu juhtimisse. Enamik meist ei osalenud selle tegevuses, ei kontrollinud juhtkonna tööd, ei esitanud ebamugavaid küsimusi ega üritanud toimuvast aru saada. Selle asemel eelistasime uskuda kinnitusi, et ühistul on kõik korras ja asjad edenevad „suurepäraselt“.
Sarnast olukorda võib täheldada ka teistes ühiskonnaelu valdkondades – alates korteriühistute tööst kuni riigivõimuni. Tavalisel inimesel lihtsalt pole aega süveneda igasse küsimusse ega kontrollida iga otsust.
Minu meelest ei ole HLÜ-del Eestis praktiliselt enam tulevikku. Pärast mitmeid suuri pankrotte tuleb tunnistada, et sellise formaadiga ühiskondlike organisatsioonide loomise eksperiment ei õigustanud ennast praktikas.
Sel aastal vastu võetud seadus, mis näeb ette HLÜ-de ümberkujundamise ühistupankadeks, nõuab tõsiseid muudatusi, mida paljud organisatsioonid tõenäoliselt ellu viia ei suuda. Sellisel juhul jääb neil üle vaid oma tegevus lõpetada.
