Tatjana ja Sergei Balahnitšev on koos olnud juba üle poole sajandi, sellest 46 aastat abielus. On paare, kus üks alustab lauset ja teine lõpetab selle. „Sünkroniseerituse tase on maksimaalne,“ muigavad nende lähedased. Asjata ei võrrelda selliseid liite vääriskividega: neid lihvitakse aastaid ning katsumused muudavad armastuse vaid tugevamaks. Valentinipäeva eel vestles MK-Estonia abikaasadega sellest, kuidas hoida armastust kogu elu, ja uuris, milles peitub pikkade ja harmooniliste suhete saladus.
– Kust te tuttavaks saite?
Tatjana: Juba koolis. Õppisime küll erinevates klassides, kuid vanasti, meie ajal, käidi ikka koos seltskondadena väljas – nii et võib öelda, et panin teda tähele. See oli kaheksas klass. Hakkasin teda piiluma, tema mind. Ja siis ühendati meie klassid.
Ja nii ma tulengi esimesel septembril kooli ja näen: ennäe, seal ta ongi, mu tuvike.
– Kes tegi esimese sammu?
Tatjana: Septembris oli Tallinna vabastamise aastapäev ja kogu klass pidi matkale minema. Aga matkale läksime ainult mina sõbrannaga ja tema sõbraga. Me juba siis vaatasime teineteise poole. Ilmselt seetõttu tulimegi kohale – rohkem kedagi ei ilmunud.
Jalutasime neljakesi Pirital. Nii et raske öelda, kes esimese sammu tegi. Hiljem tegime ka kooli kodutöid koos.
Sergei: Mul paranes koolis isegi õppeedukus. Klassijuhataja ütles: Tatjana mõjub sulle väga positiivselt (naerab).
Tatjana: Ja siis otsustasime koos instituuti astuda. Mina oleksin hinnete poolest saanud arvutustehnikaga seotud teaduskonda, aga Serjoža sai sisse mehaanikateaduskonda. Siis läksin minagi sinna. Ühesõnaga, koos astusime sisse, koos ka lõpetasime instituudi.
– Millal otsustasite abielluda?
Sergei: Me tegime ju instituudis kõike koos – nii õppisime kui ka kirjutasime diplomitöid. Otsustasime: teeme riigieksamid ära – siis abiellume. Nii tegimegi. Tema isa ütles kord: kaua sa ikka meil külas käid, äkki oleks aeg suhe seadustada? Nii pidasimegi pulmad – Tallinnas. See oli 19. jaanuaril 1980…
Tatjana: Selleks ajaks oli juba nii palju läbi elatud: saime tuttavaks vanematega ja käisime külas minu sugulastel Kertšis. Nii et mõtlesime – mida siin ikka oodata?
– Kas mäletate seda päeva?
Tatjana: Jah. Oli külm, kuid päikseline ja lumine. Pulmad pidasime minu korteris – toona tähistatigi nii. Panime lauad üles, kutsusime sugulased kokku.
Noor pere
– Samal aastal toimusid riigis olümpiamängud. Mis sellest meelde on jäänud?
Sergei: Sel suvel olid mul Tapal sõjaväe kordusõppused. Tavaliselt kestsid need kaks kuud, kuid olümpia ajaks pikendati kolmele – et Tallinnas oleks vähem rahvast.
Aga kord läksime sõbraga ikkagi hüppesse: õhtul jalutasime Tallinnas, hommikul aga esimese rongiga tagasi, et jõuda hommikusele rivistusele. Saime natuke ringi vaadata – puhas ja ilus oli.
Tatjana: Mäletan, et poodidesse ilmusid Soome kaubad. Aga Moskva olümpiat vaatasime põhiliselt televiisorist.
Veel on meeles, et olümpiaregati ajal oli neli päeva järjest täielik tuulevaikus ja võistlusi polnud võimalik pidada. Ehk need harvad päevad, mil meil üldse tuult pole, langesid just olümpia ajale!
– Kas korteriküsimus elu ei rikkunud? Kuidas teil sellega oli?
Sergei: Minu ema tahtis väga, et me tema juurde koliks – et naine peab elama mehe peres. Aga ei tulnud välja.
Tatjana: Kahjuks tabas meid enne pulmi tragöödia. Serjoža tuli minu vanemate juurde, palus minu kätt – kõik nagu kord ja kohus. Perekonnaseisuametisse anti avaldused sisse kaua enne registreerimist.
Kuid paar kuud enne pulmi juhtus isaga tööl õnnetus. Novembris matsime ta ja ema jäi üksi. Seega küsimust, kus elada, ei tekkinud: kuna ema jäi üksi, jäime meie tema juurde…
Tänu oma elutarkusele ja headusele usaldas ema majapidamise meile ja lubas meil ise otsuseid langetada, kuigi lõi kõiges kaasa ja oli abiks. Ta töötas kogu elu lasteaiajuhatajana ja muidugi aitas ka meid lastega: varsti pärast pulmi sündis meil tütar ja veel kahe aasta pärast poeg.
Kaheksa aastat veetsime külg külje kõrval tema korteris, seejärel saime oma – kooperatiivkorteri.
Ja oma viimased üheksa eluaastat elas ema jälle meiega. Ütles väimehele: „Serjoža, vaat varem elasid sina minu juures, aga nüüd mina sinu juures.“
Ühes rakendis
– Kuidas teie elu pärast instituuti kulges?
Tatjana: Algul töötasin H. Pöögelmanni nimelises elektrotehnika tehases konstruktorina, leiutasin erinevaid seadmeid. Aga kui lapsed sündisid, läks asi keeruliseks: küll olid nad haiged, küll tuli midagi muud vahele.
Tehas oli kinnine asutus: kell kaheksa pandi kõik lukku, tõkkepuu lasti alla ja kes hiljaks jäi – läks „punast vaipa“ mööda kohe direktori juurde.
Ma käisin ühe korra nii ära ja otsustasin, et ei taha seal enam töötada. Lapse kõrvalt selliste reeglitega ei kohane.
Ütlesin lähedastele, et tahan töökohta vahetada, ja keegi sugulastest pakkus NSV Liidu Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituuti. Hiljem viidi meid üle Tallinna Tehnikaülikooli – nüüd kannab see nime TalTech. Töötasin seal nelikümmend aastat.
Meie labor tegeles geoloogiliste kivimite vanuse määramisega. Nagu öeldakse, et teada tulevikku, tuleb tunda minevikku, seepärast uurisime kihtide ladestumise teket. Geoloogias on ju palju teooriaid. Siiani vaieldakse, kas siin, Baltikumis, oli liustikke või mitte – teadlased arutavad seda praegugi.
Täna tegelen sama asjaga, aga juba eralaboris. Kunagi oli meie labor aga ainuke maailmas.
Sergei: Meil oli pärast instituuti suunamine. Paljud valisid tehase Dvigatel, sest seal olid palgad kõrgemad, ja nii juhtus, et kõik kohad olid täis. Siis valisin mina Tallinna metallitoodete tehase – tootmiskoondise Vasar. Tahtsin end proovile panna kohalikus tööstuses.
See oli suur ettevõte – nõukogude ajal valmistati seal lukke, potte, aiatööriistu, kelke ja metallist ukselinke. Läksin sinna konstruktoriks, aga juba 1988. aastal sain peametallurgiks.
Üheksakümnendate alguses toimus erastamine, tehase arendamiseks raha eriti ei eraldatud ja hakkasin täitma korraga kolme ametikohta – olin nii tegevdirektor, tootmisjuht kui ka tehnikadirektor. Kokku töötasin Vasaras nelikümmend neli aastat.
Siis ettevõte müüdi, tulid uued omanikud ja sai selgeks, et on tulemas koondamised ja pensionäre tööle ei jäeta. Nii kahjuks läkski.
– Elasite üle üsna tormilised ajad – NSV Liidu lagunemise, paljud abielud purunesid, inimesed kaotasid töö. Kuidas see teie elu mõjutas?
Sergei: Üheksakümnendate alguses oli raske – tööl ei makstud palka. Siis kauplesin ühe sõbraga turul, teise juures töötasin antenniateljees. Tuli raha teenida, eks ma siis rabasin. Oli selline aeg. Kasutasin iga võimalust – võtsin öövahetusi, päeval aga läksin tehasesse, konstruktorilaua taha.
Tatjana: Oleme mõlemad insenerid, palk oli toona sada rubla. Näiteks Serjoža onupoeg töötas Kirovi-nimelises kolhoosis ja sai kolmsada rubla. Ja muudkui rääkis talle: noh, tasus sul siis õppida?
Sergei: Kuidagi elasime üle. Võib-olla sellised ajad isegi tugevdavad suhteid, kui oled ühes rakendis.
„Hakkame maalima“
– Kuidas te puhkate? Kas hobid on ühised või kummalgi oma?
Sergei: Küllap vist ühised! Töökohast eraldati mulle kunagi maatükk, nii et veedame kogu aja suvilas – eriti nüüd, pensionipõlves. Tatjanal on seal peenrad, õunapuud.
Tatjana: Mulle meeldivad aiatööd väga – olen isasse läinud: temagi armastas lilli ja kasvatas isegi aknalaual tomateid. Aga tööd on suvilas palju – puhata saab ainult sügisel ja talvel.
Muid hobisid on mul ka. Kui lapsed olid väikesed ja riietega oli probleeme, õmblesin neile isegi kombinesoone, kudusin kampsuneid ja kindaid. Mäletan, et käisime komisjonipoes – vaatasin seal, kuidas importriided on lõigatud, ja tegin kodus järele.
Praegu meeldib mulle aga maalida. Mõtlen, et kui jään lõplikult pensionile, pühendun maalikunstile. Hakkame koos maalima (naerab).
– Teil on neli lapselast. Kas jõuate nendega kohtuda?
Tatjana: Ma ikka naeran, et meil on praegu käsil juba neljas hooaeg. Meil on kolm tüdrukut ja üks poiss. Vanim lapselaps on juba üheksateist, noorim aga neljane.
Poiss on sportlane, tegeleb ujumisega. Jumaldame neid kõiki ja püüame sagedamini kohtuda!
Kes on majas peremees?
– Öeldakse, et naine on kael ja mees on pea… Kuidas teil lood on?
Sergei: Põhimõtteliselt nii ongi (naerab). Aga otsused tulevad meil raskelt: tema on Kaalud, mina Kaksikud. Mina kahtlen ja tema kahtleb (naerab).
– Kas tülisid tuleb ka ette?
Tatjana: Ikka juhtub, et tülitseme, aga lepime kiiresti. Arvan, et on oluline teineteist solvamata lihtsalt vaikida. Tema vaikib ja mina vaikin, ja siis hakkame rääkima, nagu poleks midagi juhtunud – toimunu juurde tagasi pöördumata.
Ja isegi kui riidleme, ei kasuta me kunagi roppusi. Mitte kunagi.
Ma arvan, et õnneliku pereelu saladus on mitte kunagi laskuda solvangute ja alandusteni. Sest hiljem rahunevad kõik maha, sa mõtled ümber, aga emotsioonide ajel öeldud sõnad jäävad alatiseks mällu.
Sergei: Lugesin hiljuti Facebookist nalja: „Tanja ei ropenda – Tanja vaatab ropult.“ Mõnikord nii ongi (naerab). Kuid kõige tähtsam on mitte alandada. Oma seisukohta saab ju ka rahulikult väljendada.
– Kas huumor aitab suhetes?
Tatjana: Muidugi! Üks mu kolleeg ütles: „Tanja, ostke kindlasti koju ajakiri „Krokodill“.“ Nüüd aga on meil TikTok, Instagram, Facebook. Seal on nii palju naljakat ja see tõmbab kaasa.
– Mis on teie arvates tugeva abielu saladus? Tundub, et tänapäeval lahutavad paarid kiiresti…
Tatjana: Küllap on asi lojaalsuses ja leplikkuses, oskuses teist mitte haavata.
Tõepoolest, on tunne, et pere ja abielu institutsioon on lagunemas. Inimesed justkui ei taha üldse midagi kannatada – igaüks ainult nõuab. Ise aga ei pea vajalikuks midagi teha.
Naine pahandab: „Miks mina pean? Ma ju käin tööl samamoodi nagu sina.“
Mees aga tuleb koju ja ütleb: „Sina pead süüa tegema.“ Või näägutab naine pidevalt: miks on koristamata, miks on see või teine tegemata? Aga võib-olla on mehel hoopis teised ülesanded.
Nii tulebki välja, et nad on kogu aeg konfliktis.
Mina olen alati mõelnud nii: isegi kui ma pole millegagi rahul, tuleb inimest väga ettevaatlikult ja pehmelt suunata sinna, kuhu vaja – et mitte solvata ega eemale tõugata.
Kui miski jääb tegemata, ütlen: „Oi, meil pole juba nii kaua käed selleni jõudnud – ehk on aeg?“ Aga ma ei ütle kunagi üleolevalt: „Miks sa seda ei teinud? Oh sind küll…“
Mulle tundub vahel, et noorte jaoks on kõik liiga lihtsaks muutunud: lahutus on sekundite küsimus. Inimesed justkui ei elakski koos, vaid teeksid proovi. Aga kas leiad kellegi parema?
Võib-olla on inimesed muutunud isekamaks, ei taha kompromisse teha ega teineteisele järele anda. Saan aru, kui alles abielluti – esimene aasta, teine, siis alles harjutakse teineteisega… Kuid kui peres on juba laps, veel enam kaks, tuleb leida ühine keel ja otsida kompromisse.
Mina näiteks arvasin alati, et abiellun vaid ühe korra ja kogu eluks. Nüüd vaatan: mõni on abielus olnud neli, mõni viis korda… Mõtlen, et jumal küll, kui igavalt ma olen elanud! (naerab)
Aga minule polegi muud vaja.
– Kuidas on teie peres kohustused jagatud?
Sergei: Aga me pole midagi spetsiaalselt jaganud. Kes saab, see teeb. Mul oli eeskujuks vanemate näide: isa aitas ema, nad tegid kõike koos. Ja mina samamoodi. Olen alati arvanud, et kui on pere, siis tuleb osata kõike – nii nõusid kui ka pesu pesta.
Tatjana: Minule on aga emalt kaasa antud teadmine, et naine peab mehele süüa tegema – meest tuleb kindlasti toita.
– Kas inimest saab muuta?
Tatjana: Muidugi mitte! Aga paljud arvavad, et saab. See ei saa millegi heaga lõppeda. Ei tohi kamandada ja kasvatada, suhtuda partnerisse kui lapsesse: „Sa pead tegema nii ja mitte teisiti.“ Aga paljudel just nii juhtubki.
Armastus ilma liigsete sõnadeta
– Tatjana, teie abikaasa juhtis nii kaua ettevõtet – kas see mõjutas ka peresuhteid?
Tatjana: Ja kuidas veel! Siiani kamandab! Direktor ikkagi! Nii me teda naljatamisi kutsumegi. Aga kodus see ei toimi (naerab).
Üldiselt oli ta tööl hea juht – alati inimeste suhtes lojaalne, kõigiga heatahtlik. Ma pole koradagi kuulnud, et ta oleks kellegagi jämedalt rääkinud.
– Aga kui ta püüab kamandada, kuidas reageerite?
Tatjana: Ega ta tegelikult ei kamanda. Võib-olla ei tule välja? (naeratab)
Sergei: Üks asi on juhtida võõraid inimesi, teine asi omasid. Ja kodus tahaks ju puhata ka!
– Kuidas väljendada oma armastust?
Sergei: Tegudega, hoolitsusega, pilguga.
Tatjana: Ei pea iga kord ütlema: „Ma armastan sind.“ Näiteks kui ta küsib külmaga: „Kas sa kindad panid kätte?“ – see ongi hoolitsus.
Minu jaoks ongi see armastuse avaldus.
