Eesti kaitsetööstus ei kasvanud õpiku ega riikliku programmi järgi. Selle on kujundanud sõda Ukrainas, kahesuguse kasutusega tehnoloogiad ning võime muuta prototüübid kiiresti töötavateks süsteemideks. Tänapäeval kasutatakse Eesti arendusi rindel, neid jahib vastane ja liitlased peavad riiki üheks piirkonna peamiseks kaitsekeskuseks, kirjutab ajakirjanik Andrei Demenkov, meediaprojekti “Realnaja Baltija” autor.
Veel mõne aasta eest teati Eestit väljaspool regiooni pigem kui e-riiki ja julgete tehnoloogia-idufirmade kodumaad. Roboteid ja droone tajuti sama traditsiooni eksootilise jätkuna – huvitava, kuid marginaalsena.
Kuid pärast 2022. aasta veebruari hakkas Eesti kaitsetööstus kasvama sellise tempoga, et täna annab juba ainuüksi see tooni Euroopa kaitseinnovatsioonis. Jutt ei käi ainult ärist, vaid reaalsest tehnoloogilisest sõjafaktorist, ja seda mõistavad suurepäraselt nii liitlased kui ka vastased.
Üks fakt on siinkohal eriti ilmekas. 2023. aastal kuulutas Venemaa Strateegiate ja Tehnoloogiate Analüüsi Keskus välja miljoni rubla suuruse preemia Eesti ettevõtte Milrem Robotics töökorras autonoomse platvormi THeMIS hõivamise eest Ukraina rindel. Just nimelt töökorras, et spetsialistid saaksid uurida selle konstruktsiooni, elektroonikat ja juhtimisalgoritme. 2024. aasta alguses summa kahekordistati. Sama aasta mais teatas aga Vene meedia ilmselge rahuloluga, et sellised trofeed on “hangitud”.
Sellistesse avaldustesse võib suhtuda erinevalt, kuid jahipidamise fakt ise räägib rohkem kui mistahes esitlused: Eesti tehnoloogiaid tajutakse ohuna, mida on vaja mõista ja neutraliseerida. See ongi see punkt, kus nišikaitsetööstus muutub reaalse lahinguruumi teguriks. Kõrgeim tunnustus kaitsevaldkonnas – ja ühtlasi signaal, et mäng on lõplikult muutunud.
Kuidas uus kaitsetööstus kujunes
Enne 2022. aastat puudus Eestil klassikaline kaitsetööstus selle ida-euroopalikus tähenduses. Ei mingeid tankitehaseid, soomustransportööre ega rasket suurtükiväge. Kuid olid teised kompetentsid – märksa kaasaegsemad. Pärast 2007. aasta küberrünnakuid sai selgeks, et väikeriigi peamiseks ohuks ei ole tankid. See peitub võrkudes, serverites ja elutähtsas taristus. Vastuseks sellele sai hüpe küberturvalisuse ja riigi digiarhitektuuri vallas.
Kõrvaltulemuseks oli insenerikoolkonna teke, mis oskas lahendada keerulisi ülesandeid nullist. Cybernetica ehitas turvatud side- ja navigatsiooniprotokolle, Guardtime arendas krüptograafiat ja andmete hajutatud verifitseerimist. Nendel kompetentsidel kasvas üles terve plejaad insenere, kes on võimelised looma autonoomseid vaatlussüsteeme, andmetöötluslahendusi, tehisintellekti algoritme ja juhtimissüsteeme.
2010. aastate lõpuks muutus see uue kaitsetööstuse algmeks. Mitte vana ja industriaalse, vaid digitaalse, modulaarse ja kiire. Tinglikult öeldes tootis Euroopa rasket rauda, Eesti aga ajusid ja silmi. Kuid oli üks probleem: see kõik jäi nišivaldkonnaks, olles tõsiseks läbimurdeks liiga väike.
Sõda sai katalüsaatoriks, mis muutis niši tööstusharuks.
Ukraina kui polügon ja vaateaken
Ukraina sai Eesti kaitsetehnoloogiate peamiseks kiirendiks. Esiteks andis see unikaalseid lahinguandmeid, mida pole võimalik hankida mitte üheltki NATO harjutusväljakult. Teiseks sai sellest reaalne turg, kus lahendusi testitakse ja igakuiselt täiustatakse.
Ettevõtted, kes rahuajal sõlmisid vaid ühe suurema lepingu aastas, hakkasid saama päringuid korraga mitmest riigist. Sõjatingimustes on kõige tähtsam kiirus – aga kiiresti oskavad Euroopas teha vaid vähesed. Eesti osutus üheks nendest, kes oskavad.
Milrem Roboticsi platvorm THeMIS, mida veel hiljuti peeti perspektiivikaks prototüübiks, on tõusnud Euroopa robootika üheks olulisemaks musternäidiseks. Tellimusi laekub isegi Jaapanist. Rindel kasutatakse seda laskemoona veoks, haavatute evakueerimiseks ja luureks, vahel aga ka kaugjuhitava mooduliga varustatud tulepunktina.
Paralleelselt kasvas Threod Systems – mehitamata õhusõidukite Stream ja Eos tootja. Veel 2010. aastatel tarnis Threod tehnikat vaid üksikutele ametkondadele, kuid 2024. aastaks oli temast saanud tarnija seitsmele NATO riigile ja Ukrainale, kasvatades käivet peaaegu kahekordselt. Nende droonid on nõutud just seetõttu, et suudavad koguda andmeid tiheda raadioelektroonilise võitluse tingimustes – see aga on kaasaegse sõja peamine väljakutse.
Oma turuosa hõivas ka DefSecIntel. Tema autonoomseid vaatlustorne SurveilSPIRE, mis on integreeritud droonide ja pildianalüüsi algoritmidega, kasutatakse nii piirivalves, torujuhtmete kaitses kui ka taristu seireks Ukraina piirialadel. See on tüüpiline kahesuguse kasutusega tehnoloogia: see, mis täna seisab metsaribal Kupjanski all, võib homme kaitsta gaasitoru või sadamat.
Tööstusbaasi teke
Veel neli aastat tagasi Eestit kritiseeriti: kõik, mis teil on, on vaid targad pead ja sülearvutid. Puuduvad tööpingid, tehased ja materjalid. Praegune kasv on saanud võimalikuks tänu sellele, et kuristik arendajate ja tootjate vahel on kadunud. Just selliste ettevõtete nagu GoCraft tekkimine muutis kaitsetööstuse reaalseks tööstusharuks.
GoCraft on tüüpiline “nähtamatu hiiglane”. Ta ei ehita roboteid ega lennuta droone. Ta teeb seda, mis võimaldab robotitel ja droonidel eksisteerida: korpuseid, mehaanilisi sõlmi, tugiraame, hoidikuid, šassii elemente, kaitsekatteid, kärgstruktuure, kinnitusi ja kümneid pisidetaile, ilma milleta poleks olemas ühtegi valmis toodet.
See ongi see punkt, kus kaitsetööstus lakkab olemast “idufirmalik” ja muutub tõeliseks tööstusharuks. Kui riigis on insenerivõimekus, mis suudab toota sadu detaile erinevate projektide jaoks, võib haru kasvada mitte kaks, vaid kümme korda – ja mitte laguneda esimesel laienemiskatsel.
Just see uus industriaalne ahel – Milrem + Threod + DefSecIntel + GoCraft – saigi “Eesti kaitsetööstuse mudeli” aluseks. Kiire arendustöö, paindlikud tootmisvõimsused ja tihe seos küberkompetentsidega.
Majanduslik hüpe: kümnetest sadade miljoniteni
Peamine, mis kahe aastaga muutus, on mastaap. Veel 2020. aastal hinnati Eesti kaitsetehnoloogiate eksporti ligikaudu 40–50 miljonile eurole. 2024. aastaks kasvas see peaaegu suurusjärgu võrra, ulatudes ligikaudu 300–350 miljonini. 1,3 miljoni elanikuga riigi jaoks pole see enam lihtsalt “idufirmade eksport”, vaid täisväärtuslik kiiresti kasvav tööstusharu.
Tekkisid erainvesteeringud, mida kaitsetööstuses peaaegu ei kohta. Fintech-sektoris tulu teeninud fondid asusid äkitselt rahastama robootika, droonitõrjesüsteemide ja situatsioonianalüüsi süsteemide arendusi.
Tekkisid kiirendiprogrammid, sisenemistšekid, pilootprojektid, “testimiskoridorid” – asjad, mida Euroopas, kus kaitsetööstus on traditsiooniliselt monoliitne ja suletud, peaaegu ei eksisteeri.
Eesti on sisuliselt loonud hübriidmudeli: see on segu kaitsealasest teadus- ja arendustegevusest, idufirmade tööriistadest, väikestest tootmisvõimsustest ja reaalsest lahingukogemusest.
Kuid kasv toob kaasa ka probleeme.
Vanad riskid ja uued ohud
Eelkõige torkab silma kaadripuudus. Riik on väike, inseneribaas piiratud, aga konkurendid on hiiglaslikud. Insenere vajavad nii fintech, IT, tööstus kui ka kaitsevaldkond.
Teine risk on sõltuvus sõjalisest nõudlusest. Kuni sõda kestab, on nõudlus püsiv. Ent kui Euroopa vajub taas “rahukümnendi” illusioonidesse, võivad tellimused kokku kuivada ja ettevõtteid tabada valus tagasilöök.
Kolmas risk on ülevõtmiste oht. Milrem on juba osaliselt müüdud. Suurkontsernid tunnevad aktiivset huvi Threodi vastu. Kui riigil ei teki toimivaid mehhanisme, mis võimaldaksid hoida teadusarendusi riigis sees, riskib tööstusharu muutuda alltöövõttude ahelaks ja ajud lahkuvad.
Lõpuks neljas risk – katse siseneda raskesse nomenklatuuri. Lõhkeaine tootmine on strateegiliselt õige samm, kuid äärmiselt keeruline, kulukas ning nõuab poliitilist ja rahalist stabiilsust.
Euroopa vajab täna lahingumoona, kuid viie aasta pärast võib nõudluse struktuur muutuda.
Miks on Eestil siiski lootust edu kinnistada?
Praeguse olukorra paradoks seisneb selles, et kaitsetööstusest sai Eesti jaoks olemasoleva arengumudeli loomulik jätk. Me oleme alati panustanud kiirusele, autonoomsusele, digitaalsele integratsioonile ja paindlikkusele. See on just see, millest jääb vajaka traditsioonilisel Euroopa kaitsetööstusel, mis on üle koormatud bürokraatia, mitmeaastaste tsüklite ja hiigeltehastega, mis on halvasti kohanenud maailmaga, kus tuhat eurot maksev droon võib hävitada miljoneid maksvat tehnikat.
Eesti ei võitnud suuruse, vaid kohanemisvõimega. Meie ettevõtted suudavad uuendada tarkvara kord nädalas, muuta konfiguratsioone kord kuus ja lasta välja uusi platvormiversioone vastavalt konkreetsetele lahingutingimustele. Seda pole võimalik poest osta.
Just seetõttu peab Venemaa jahti meie platvormidele ja liitlased suurendavad tellimusi. Ning just seetõttu ei näi Eesti kaitsetööstus 2025. aastal enam juhusliku sähvatusena, vaid pigem pika teekonna algusena.
Ametlikes ja valdkondlikes hinnangutes kõlab üha sagedamini eesmärk jõuda kümnendi lõpuks miljardi euro suuruse käibeni – mitte kui garanteeritud tulemus, vaid kui praeguse dünaamika loogiline jätk, eeldusel et nõudlus EL-is ja NATOs säilib.
Eesti seisab haruldase ajaloolise võimaluse ees. Riik, kus polnud tankitehaseid, lennukite konstrueerimisbüroosid ega tuhandete töötajatega kaitseettevõtteid, suutis kahe aastaga luua tööstusharu, mille toodanguga arvestatakse Moskvas ja mida tellitakse Tokyos.
See ei ole edu garantii, vaid võimalus, mis avaneb kord põlvkonna jooksul. Kui Eesti suudab hoida inseneribaasi ja teadusuuringuid, sulanduda Euroopa tarneahelatesse, siis kümnendi lõpuks võib kaitsetööstus saada üheks majanduse võtmeharuks. Mitte töötajate arvu, vaid tähenduse poolest.
Seni on aga ilmselge üks: me toodame esimest korda kolmekümne aasta jooksul selliseid tehnoloogiaid, mida vastane ei püüa mitte hävitada, vaid hõivata ja tundma õppida.
Ja see on parim näitaja, et Eesti teeb midagi tõeliselt olulist.
