Sel aastal tähistas Sillamäe koduloomuuseum oma 30. sünnipäeva. Juubeli puhul jõudis esmakordselt Tallinna osa muuseumi ainulaadsest nuku– ja mänguasjakollektsioonist. See on rohkem kui näitus. See on ajarännak, kus iga nukk on kui võti lapsepõlve ukse avamiseks, unustatud tubadesse, kus portselannäod vaatasid vastu vitriinkapist ja riiulil istus ühe kõrvata karu. Siin ärkavad ellu perekonnalood, vanaemade hääled ja lähedaste käte soojus. Tulge – meenutama, imestama ja vaikselt naeratama.
Meid võtab vastu Marina Tee – ühiskonnategelane, kollektsionäär ja selle nukuloo innustaja. Just tänu tema pingutustele jõudis see näitus Tallinnasse. Külastajate ees on vaid väike osa kogu kollektsioonist – põhikogu hoitakse Sillamäel.
Marina räägib soojusega neist, kes seisid muuseumi loomise juures:
„Selle lõid sillamäelased ise. Ma pidasin sõprust Saša Popolitovi ja Aala Gittiga – nemad rajasid kunstnike rühmituse “Aprill”. See polnud ametlikult registreeritud, kõik püsis inimlike suhete najal.“
Aleksandr Popolitovit kutsuti muuseumi hoidjaks. Ta oli kunstnik ja tõeline ajakoguja – leidis unustatud päevikuid, fotosid ja märkmeid sõna otseses mõttes põldudelt ja prügimägedelt.
„Popolitov rääkis mulle: “Vahel lendavad üle põllu mingid paberilehed – me korjame need üles. Vahel toovad inimesed ise vanaema vihikud või joonistused. Need pole tühised asjad. See on ajalugu,“” meenutab Marina.
90ndates, kui vana maailm lagunes, sündis Sillamäe muuseum – ja jäi püsima. Ei läinud kaduma formaalsetes struktuurides.
„Sel ajal loodi palju muuseume ja muid keskusi – mõned on hääbunud, teised kadunud. Aga Sillamäe muuseumist on saanud paik, kuhu tullakse mitte käsu peale, vaid südame kutsel,“ ütleb Marina.
Üks muuseumi kollektsioonidest on ainulaadsed mineraalid, mille kogus kokku Aleksandr Popolitov.
„Ta teadis: kõik algab kivist. See on elu alus – värvid, keemia, kodu, maa,“ naeratab Marina.
Ajapikku tekkis muuseumisse ka nukkude kollektsioon. Alguses tulid nukud, siis vankrid, karud, igapäevased esemed.
„Mänguasi ei ole ainult mängimiseks. See on üks võimalus rääkida inimesest, ajastust, riigist. Igal on oma lugu, isiklik mälestus,“ ütleb Marina.
Ja lisab: „Nukk on nagu väike võti – salajase hinge ja ajaloo ukse avamiseks. Sinna, kus me olime veel lapsed. Kus me veel uskusime. Ja võib-olla usume ikka veel.“
Täna elab muuseum tänu uutele inimestele – sama pühendunud nagu kunagi Popolitov. Nende seas ka muuseumi praegune juht Jelena Antuševa. Ta tuli Tallinna, et toetada näitust ja rääkida muuseumist, mis tähendab tema jaoks palju enamat kui lihtsalt töö.
Näitus on avatud “Tallinna raamatukogude“ filiaalis (Liivalaia 40) kuni 31. juulini.
