Maarjamäe lossi suvesaalis on 23. novembrini avatud näitus-installatsioon „Igavene suvi“, mis viib külalised tagasi krahv Anatoli Orlov-Davõdovi ajastusse. Just tema muutis 19. sajandi lõpus selle mereäärse residentsi muretuks puhkepaigaks, kus valitsesid valgus, elegants ja lõputuna näiva suvepäeva aroom. Tänane näitus taasloob tema mõisa miljöö – elegantse, eklektilise ning justkui ajas peatunud laisa aristokraatliku suve helidest ja valgusest küllastunud.
Üle saali läve astudes satud justkui suvehommiku pehmesse valgusesse. See pole lihtsalt näitus – see on mineviku elav hingus, mille kuraator Anne Ruussaar on koos kunstnike ja helikujundajatega muutnud ruumiks, kus suvi tõepoolest ei lõpe.
„Maarjamäe pole ju lihtsalt loss,“ räägib ta. „See on suveresidents, mis on loodud eranditult puhkuseks. Siin ei elatud kunagi talvel ja me tahtsime, et külastajad tunnetaksid seda – kergust, soojust, päikest, mere hingust.“
Näitus “Igavene suvi” loodi Orlov-Davõdovite perekonna aegseid interjööre jäädvustanud originaalsete vanade fotode põhjal. Muuseumi meeskond ei püüdnud saali üks-ühele taasluua – selle asemel panid nad kokku omalaadse „mosaiigi“ detailidest, valgusest ja helidest, et tekiks tunne ajas tardunud elavast päevast.
„Me tahtsime, et saal elaks oma suvises rütmis,“ ütleb Ruussaar. „Seepärast lõime spetsiaalse valgus- ja heliprogrammi, mis kestab üheksa minutit ja sukeldab külastaja atmosfääri.“
Mõisa ajalugu põimub tihedalt Eesti enda ajalooga. 19. sajandi teisel poolel, 1873. aastal, ostis selle mereäärse maatüki, kus varem asus suhkruvabrik, krahv Anatoli Orlov-Davõdov – tuntud vene aadlisuguvõsa esindaja. Ta oli Venemaa Keisririigi üks rikkamaid maaomanikke: tema valdused ulatusid Kalugast Samarani ja hõlmasid üle saja tuhande tiini maad.
Peterburis nautis krahv kõrget positsiooni, kuid igal suvel ihkas ta Tallinna lähedal asuvale rannikule – oma suveresidentsi Marienbergi, mis on täna tuntud eestikeelse nimega Maarjamäe.
Maarjamäe oli mõeldud eranditult puhkuseks: siia tuldi, et hingata mereõhku, maalida, lugeda, aias jalutada.
Järgnevate aastakümnete jooksul elas loss palju üle – revolutsiooni, sõdu, tulekahjusid, nõukogude aja. Kuid hoone jäi püsima, säilitades endas möödunud aegade aura – helge, veidi kurva ja endiselt elava.
Ruussaar meenutab hetke, mil töö näituse kallal oli peaaegu lõppenud. Saali oli juba paigaldatud valgustus, seinal aga oli nõukogudeaegne säilinud pannoo, mis jäi siia ajast, mil lossis asusid sõjaväelaste ühiskorterid.
„Tulin õhtul, kui kõik olid lahkunud,“ jutustab ta. „Lülitasin valgustuse sisse ja äkki hakkasid maalingu värvid läbi mattklaasi särama. Seisan akna juures ja mõistan: siin nad on, kõik ajakihid – nii Orlovide saal, nõukogude ajastu kui ka tänapäev. Kõik see pole kadunud, vaid on omavahel läbi põimunud. Ja sel hetkel tunned teravalt – see ongi muuseum, mälu elav ruum.“
Selline hetk on haruldane, peaaegu maagiline. Ja võib-olla just seetõttu mõjub näitus külastajatele nii: see ei näita ainult minevikku, vaid ühendab ajastuid. Valgus, muusika, mere hingus ja ajaloo hääl põimuvad siin ühtseks tervikuks – ja loovad just selle tunde, kus näib, et igavene suvi on tõepoolest olemas.
