Kevadel jõudis ETV ekraanile ajalooline krimisari „Von Fock“, mis valmis Ain Küti romaanide „Risti soldati mõistatus“ ja „Kuldse medaljoni mõistatus“ põhjal. See on Eesti teleseriaalide ajaloo kõige suuremahulisem projekt – 120-liikmeline võttegrupp, 4 miljoni euro suurune eelarve ning rahvusvaheline koostöö Saksamaa, Itaalia ja Lätiga, kirjutab ajakirjanik Marina Andrejeva.
Kaheksa osa vältel harutab vastne kohtuassessor Paul von Fock, Sagadi mõisa pärija, lahti mõrvamüsteeriume, varastatud varanduste ja võltsitud identiteetide jada, abiks salapärane Maria von Nottbeck.
Juulis jõudis venekeelse dublaažiga sari ka ETV+ kanalile ning on praegugi Jupiter Plussi platvormil tasuta vaadatav.
Intervjuus MK-Estoniale rääkis romaanide autor, ajaloolane ja Sagadi muuseumi direktor Ain Kütt sellest, kuidas tema kangelase esivanemad on seotud Mercedese kontserniga, miks Vihula mõisa tegevust filmiti tegelikult Palmses ning mis põhjusel tegelased kaadris alati peakatteid ei kanna.
Ajalootund
– Milliseid raamatuid teile endale meeldib lugeda? Kas krimiromaanid on teie lemmikžanr?
– Ise ma eriti detektiivromaane ei loe. Selleks pole aega ja ausalt öeldes on vähe selliseid süžeesid, mis mulle tõeliselt meeldiksid. Eelistan ajaloolise sisuga raamatuid.
Pigem vaatan krimisarju: „Vienna Blood“, „Murdoch Mysteries“, „Miss Fisher’s Murder Mysteries“… Ameerika krimisarjad pole minu maitse. Need, mida nimetasin, on Austraalia, Kanada ja Kesk-Euroopa toodang. Ka Skandinaavia sarjad mulle eriti ei meeldi, need on veidi sünged ja kummaliselt keerulised, tegevus on minu meelest liiga kunstlik.
– Millest sai alguse teie kirjanikukarjäär?
– Need romaanid ongi minu kirjanikudebüüt. Asi on selles, et kui töötad igapäevaselt mõisas (Ain Kütt on Sagadi mõisa muuseumi juhtinud alates 2006. aastast – toim.), siis juba ainuüksi keskkond inspireerib.
Kui viisin läbi üritusi, kus rääkisin aadliaja elust ja muust sarnasest, hakkasid inimesed küsima, miks ma sellest ei kirjuta, sest see on nii huvitav. Mõtlesin siis, et kui kirjutada lihtsalt klassikaline ajalooraamat, siis vaevalt keegi seda loeb, aga kui vormida see ilukirjanduslikuks ja lisada kriminaalne intriig, on see palju põnevam.
– Teie romaanide tegevus toimub aastatel 1828–1829, mil praeguse Eesti alal elasid baltisakslased. Kes nad olid?
– Baltisakslased olid vallutajad, kes tulid siia 13. sajandi alguses väidetavalt ristiusku tooma. Pärast eestlaste alistamist said neist riigi valitsev eliit. See kestis kuni 1919. aastani.
Minu romaanide peategelane on üks aadlisuguvõsa liige, kelle esivanemad ei tulnud küll 13. sajandil, vaid hiljem. Nad olid niinimetatud reichsdeutsch’id, Saksamaalt pärit sakslased, kuid ajapikku said neist sama võimuringkonna täieõiguslikud liikmed. Neid hiljem saabunud sakslasi hakati siin samuti „omadeks“ pidama.
– Teie raamatute peategelane Paul von Fock on ajalooline isik. Rääkige temast veidi. Milline inimene ta oli?
– Ta oli väga konservatiivne inimene. Talle meeldis raamatutes tuhnida ja ta tegi karjääri tsiviilteenistuses. Ta õppis mitmes ülikoolis, omandas Saksamaal juriidilise hariduse ning Eestisse naastes asus teenistusse Eestimaa rüütelkonda.
Seal pidas ta mitmeid ameteid: oli kohtunik ja jurist ning tegeles seadusandlusega – see oli tema põhitöö. Ta elas peamiselt Sagadis, kuid talviti peatus Tallinnas Toompeal (majas aadressil Rahukohtu 4, kus praegu asub Hollandi saatkond – toim.).
Oma vaadetelt oli ta paadunud konservatiiv, kes kaitses vana baltisaksa korda ega tegelenud mingite liberaalsete või progressiivsete asjadega.
Talle meeldis stabiilsus, ta oli oma seisukohtades, tegudes ja veendumustes jäik. Kaasaegsed kirjeldasid teda kui kuiva, isegi veidi karmi inimest.
Mälestustes teda eriti ei mainita, rohkem on tema kohta teada ametialase tegevuse kaudu: ta pidas kõrgeid ameteid ja oli üks baltisaksa aadli ideolooge. Naabrid kutsusid teda „veidi uniseks tüübiks“… Mina puhusin talle sisse natuke rohkem elu, kui tal tegelikult võib-olla oli, ja tegin ta aktiivsemaks. Sarjas on teda kujutatud pehmema ja inimlikumana, kui ta tegelikult oli.
– Sagadi mõis oli ümbruskonna rikkaim. Tänu millele?
– Sagadi tõus algas juba Pauli vanaisa ajal, kes tegeles mitme valdkonnaga. Mõisa heaolu aluse pani aga Pauli isa Gideon Ernst von Fock, kes õpetas oma poega ja pühendas ta majandusasjadesse. Paul jätkas isa teed ning Sagadi mõis saavutas oma õitsengu tipu just Pauli esimestel mõisnikuaastatel, umbes kuni 1840. aastate alguseni.
Pärast seda kiiret kasvu enam ei toimunud, algasid muutused nii idas kui ka Euroopas. Põllumajanduse areng oli saavutanud oma haripunkti ja edasine areng oli keeruline.
Pauli isal oli hea ärivaist. Kõik, millega sai raha teha, tõi ka tulu. Ta jaotas riske hästi ja kasutas kõiki võimalikke tootmisharusid.
Mõis on sisuliselt suur tootmisettevõte, mille keskmes on põllumajandus. Kuid tema lisas sellele telliskivide tootmise, piirituseajamise, metsanduse ja kaubanduse. See kõik lõi lisaturgu ja tegi Sagadist piirkonna rikkaima mõisa.
Mõisa jõukust mõõdeti eelkõige selle maadel elavate talupoegade arvu järgi. Sagadi kuulus Eesti kümne suurima mõisa hulka ja oli oma 1500 hingega kaheksandal kohal.
Võrdluseks: lähedal asuvates Palmse ja Vihula mõisates oli vastavalt 1000 ja 600 talupoega.
Sukeldumine aadliellu
– Kui palju põhinevad teie romaanid reaalsetel sündmustel ja kust algab väljamõeldis? Kas ka teised tegelased on autentsed?
– Kõrvaltegelased on enamasti samuti reaalsusest võetud. Kuid krimiromaanides ei saa kasutada päris inimeste prototüüpe kahtlusaluste või veel vähem kurjategijatena. Kurjategijad on väljamõeldud või põhinevad reaalsete inimeste tunnustel, kuid muudetud nimedega. Ma ei saa kellelegi kuritegusid omistada, kui ta neid toime ei pannud, see oleks ebaeetiline.
Siiski on ka ajaloolisi isikuid – sugulased, Tallinna ametnikud. Aga nemad on pigem taustaks väljamõeldud sündmustele.
– Milline oli tegelikult kriminaalne olukord kirjeldatud ajastul? Teie romaane lugedes võib jääda mulje, et olukord oli üsna pingeline.
– Verised tülid aadlike seas olid haruldased; vaidlusi lahendati kohtus, mitte duellidel. Tolle aja kõige süngemad kuriteod, nii kohutavalt kui see täna ka ei kõla, puudutasid kaitsetuid vallaslapsi.
Muus osas elati rahulikult: teedel röövleid ei tuntud ja talupoegade elu oli niigi liiga raske, et kõrvalt veel seiklusi otsida. Vaid küladesse majutatud sõdurid tekitasid pideva joomise ja kaklustega rahutusi.
– „Detektiiv von Fock“ sarjas on ilmunud kokku viis romaani: „Risti soldati mõistatus“ (2019), „Kuldse medaljoni mõistatus“ (2020), „Musta paguni mõistatus“ (2021), „Kolme kaardi mõistatus“ (2023) ja „Kadunud sõrmuse mõistatus“ (2024). Milline neist romaanidest on teile kõige südamelähedasem ja miks?
– Kõik mu raamatud on nagu lapsed, igaüks omamoodi kallis ja kõik on erinevad. Esimene on mänguline ja muretu, teine on süžee poolest lemmik. Kolmas, mis räägib Toompeast, osutus kõige põnevamaks: ettevalmistus võttis peaaegu aasta – uurisin arhiive, ajaloolasi ja muinsuskaitse materjale. Süžee idee andis Juhan Maiste, kes jutustas mulle Fockide loo.
Neljas romaan sündis kiiresti. Viies, mis valmis paralleelselt telesarja võtetega, tuli „kinematograafiline“ ja isiklik: tegevus toimub Avanduse mõisas, kus elasid mu ema ja vanaema, ning lapsepõlvemälestused segasid veidi kirjutamist.
Praegu töötan kuuenda raamatu kallal.
– Milline on olnud lugejate reaktsioon teie krimiromaanidele? Mis neile nende raamatute juures eriti meeldib?
– Mind kutsutakse sageli raamatukogudesse esinema. Inimesi huvitab suuresti just aadli eluolu. Kriminaalne süžee pole iseenesest alati peamine – kõik kuriteod leiavad lõpuks nagunii lahenduse. Lugejaid köidavad rohkem tegelastevahelised suhted, just see ajendab neid lugude jätku lugema.
Kuigi iga raamat on eraldiseisev lugu, kanduvad tegelaste süžeeliinid raamatust raamatusse ja lugejad ootavad järge, et teada saada, mis edasi saab. See tekitab äratundmisefekti ja soovi edasi lugeda.
– Kas Sagadi mõisal on tänapäeval sidemeid von Fockide järeltulijatega?
– Side on olemas, kuid praegu on see vähem intensiivne. Viimane Sagadis sündinud von Fock – Ivar Bernhard – suri 2022. aastal pandeemia ajal. Enne seda külastas ta Sagadit igal suvel.
Praegu on ametlik Sagadi parun tema poeg Georg von Fock. Pärast isa surma pole ta veel Sagadis käinud. Oleme kirjavahetuses ja ta plaanib kindlasti Sagadit külastada, et matta isa põrm Esku kabelis.
Ma olen Georgi näinud vaid ühel korral, kui ta siin isaga kaasas käis. Praegu on ta veidi üle 60-aastane. Nagu enamik nende suguvõsa esindajaid, on ta seotud Mercedese kontserniga ja elab Stuttgardi lähedal.
Raamatust filmiks
– Kuidas tekkis idee luua teie raamatute põhjal telesari?
– Selles mängis otsustavat rolli pandeemia: inimesed istusid kodus ja lugesid palju. Kord tõi mu sõbra Üllar Saaremäe naine Ketlin raamatukogust virna raamatuid, mille hulgas olid ka minu omad.
Üllar luges need läbi, sattus vaimustusse ja pakkus välja, et võiks Sagadis suvelavastuse teha. Ketlin läks oma ettepanekuga kaugemale: „Aga miks mitte teha teleseriaal?“ Idee meeldis meile kõigile ja Üllar rääkis sellest produtsent Jevgeni Supinile, kellega ta oli töötanud sarja „Viimane võmm“ (2014–2016) juures.
– Kas olite seotud stsenaariumi kirjutamisega ja milline oli teie roll tootmisprotsessis?
– Stsenaariumi kirjutamisest keeldusin kohe – mul polnud kogemust, see žanr aga nõuab erioskusi. Osalesin aga konsultandina. Stsenaristid pidid süžee muutma „filmilikumaks“.
Alguses kaaluti action-stiilis varianti, kuid produtsendid lükkasid selle tagasi: sarnaseid sarju on juba liiga palju. Lõpuks jäädi tegelaste isiklikel suhetel põhineva kostümeeritud draama juurde.
Saksa produtsentide palvel lisati rohkem naistegelasi: raamatu kõrvaltegelased, näiteks von Focki ema ja õde, mängivad sarjas olulisemaid rolle. Osalesin aktiivselt töös stsenaariumiga, vaidlesime palju, kuid jõudsime lõpuks ühisele otsusele. Üldiselt olen tulemusega rahul.
– Kas stsenaariumi osas ja võtete käigus tuli sõlmida kompromisse?
– Pidevalt! Näiteks minu raamatutes figureeris von Focki sõber von Sternberg, naaber ja tema meditsiininõunik. Kuid ERR ja Saksa televisioon soovisid sarja lisada rohkem eestlasi ning tahtsid kaasata mõne eestlastele tuttava ajaloolise tegelase. Nii ilmus sarja, erinevalt raamatust, Kreutzwald – luuletaja, kirjanik ja arst, kuigi ajalooliselt on see ebatõenäoline. Mulle see idee ei meeldinud, kuid pidin nõustuma.
Ajaloolise raamatu ekraniseerimine nõuab palju muudatusi. Näiteks „hägustati“ tegevusaeg 1828. aastast 19. sajandi keskpaigani ja laiba stseen viidi Oandu keldrist üle tellisetehasesse – see oli Saksa produtsentide ettepanek, keda vaimustas ajalooline fakt, et mõisate juures töötasid sellised tehased. Vaidlesin vastu, kuid andsin järele.
Oli ka väiksemaid ebatäpsusi: võltsraha stseenis kasutati rahatähti, mis võeti kasutusele alles pärast 1880. aastat. Kuid sellega tuli leppida, muidu poleks vaataja lihtsalt aru saanud, et tegemist on rahaga.
Saatan peitub detailides
– Mõned vaatajad on märkinud, et telesarja kõnestiil ei vasta ajastule…
– Seda tehti selleks, et tänapäeva vaatajal oleks lihtsam aru saada.
– Märkusi on ka tegelaste välimuse kohta. Näiteks ei kanna tegelased alati peakatteid, kuigi tol ajal peeti paljapäi avalikkuse ette ilmumist väidetavalt halvaks tooniks.
– Vestleksin heameelega inimesega, kes nii arvab! Pidev peakatte kandmine ei olnud Eestis mingi rangelt kehtestatud reegel, eriti meeste puhul.
Piisab sellest, kui vaadata fotosid Sagadist 19. sajandi lõpust (varasemaid lihtsalt pole): paljudel neist on näha, kuidas ka daamid jalutavad pargis paljapäi. Sellise asja väitmine on täielik eksiarvamus.
– Kas võtete ajaks tuli Sagadi mõisa interjööris midagi muuta?
– Muudatusi oli palju. Peremehe kabinetti peaaegu ei puututud, vahetati vaid heledad tapeedid tumedamate vastu. Ka saali seinad kleebiti üle tumedate tapeetidega ja need jätsimegi alles – selgus, et filmitegijad armastavad tumedat tausta.
Lastetuba ehitati ümber magamistoaks, söögisaali täiendati veidi sisustuselementidega. Mööblit ja dekoratsioone laenutati naabermõisatest, toodi meie teistest ruumidest ja isegi Lätist. Interjööride ümberehitamiseks kulus kaks nädalat.
– Kas jäite rahule näitlejatega, kes teie loodud kangelasi kehastasid? Kas nad vastasid teie ettekujutusele?
– Näitlejad meeldisid mulle kõik. Kuigi ma loomulikult peategelase kuvandit luues ei kujutanud ette, et teda hakkab mängima just Priit Pius. Enne castingut ütlesin kohe, et minu arvamust kandidaatide osas ei küsitaks.
Kui Pius esimest korda grimmis ja mundris peahoonesse astus, sosistasid meie töötajad: „Täielik Paul Alexander von Fock!“ Kangelaste portreed andsime grimeerijatele muidugi ette, kuid täpset sarnasust ajalooliste isikutega me ei taotlenud.
– Kuidas vaatajad sarjale reageerisid?
– Arvamusi on erinevaid, seinast seina. Arvan, et pettumus tekkis neil vaatajatel, kelle jaoks ekraanipilt ei ühtinud isikliku ettekujutusega tollest ajastust. Töötasime erinevate konsultantidega, et saavutada maksimaalne ajalooline tõepärasus isegi kõige tühisemates detailides. Kuid statistika räägib enda eest: sarja vaadatavus oli kolossaalne ja püsis lõpuni samal tasemel.
– Mis teile isiklikult ekraniseeringus kõige rohkem meeldis?
– See, kuidas näitlejad edasi andsid tegelastevahelisi suhteid – seda oli meeldiv vaadata nii võtteplatsil kui ka ekraanil. Loodus on filmitud suurepäraselt ja kostüümid on laitmatult valitud. Eestist on tolle ajastu rõivaid raske leida, seega toodi neid veoautodega Itaaliast, valides neid erinevatest stuudiotest. Meeste kostüümidega juhtus naljakas seik: Itaalia näitlejad osutusid meie omadest väiksemateks, kuid kostümeerijad suutsid selle probleemi osavalt lahendada.
– Aga kuidas on lood mõisatega, mis tegelikkusele ei vasta?
– Kõiki mõisasid ei filmitud Eestis, see on tõsi. Lisaks Sagadile, Palmsele, Alatskivile ja Kiltsile toimusid võtted ka Lätis: Karula mõisa asemel näidatakse avaosas Cesvaine lossi ja Kavastu mõisa „mängis“ Läti Dikļi loss. Asi on selles, et Karula ja Kavastu mõisu kahjuks enam ei eksisteeri. Eestis on vähe ajaloolise filmi jaoks sobivaid mõisu: paljud on kaasajastatud või pole ligipääsetavad. Vihula mõisa stseenid filmiti Palmses, sest Vihula on liiga tänapäevane ja seal tegutseb hotell. Sarjas pole olulised mitte täpsed fassaadid, vaid interjöörid, mis on võimalikult lähedased ajaloolistele.
– Tuleme tagasi teie romaanide juurde. Igal aastal maksab Autorihüvitusfond raamatute autoritele tasu raamatukogude laenutuste eest. 2024. aasta tulemuste põhjal kuulute 33 Eesti kirjaniku hulka, kellele määrati maksimaalne summa (7924 eurot – toim.). Kuidas te seda raha kasutate?
– On tore, et kirjanikke sel viisil toetatakse. Kuid veelgi rõõmustavam on näha, et inimesed tõesti loevad. Muidugi pole raha kunagi liiga palju ja sellised väljamaksed on meeldiv boonus kirjanikutööle. Alati leiab midagi, millele seda kulutada, kas või uutele headele raamatutele!
Meie teatmik
Teleseriaal „Von Fock“
- Tellija: Eesti Telefilm
- Režissöör: Arun Tamm (Eesti)
- Operaator: Mart Ratassepp, ESC (Eesti)
- Stsenarist: Leana Jalukse (Eesti) ja Lilian von Keudell (Saksamaa)
- Tootjad: Zolba Productions (Eesti), Berghein Production (Läti), Moviemento (Itaalia), Nafta Films (Eesti), Albolina Film (Itaalia)
- Produtsendid: Jevgeni Supin, Helen Lõhmus, Gunda Bergmane, Markus Frings, Toomas Luhats
- Muusika: Ervin Mägi (Eesti)
- Kunstnik: Martinš Straupe (Läti)
- Kostüümikunstnikud: Sieglinde Michaeler ja Walter Granuzzo (Itaalia)
- Võttekohad: Eesti, Läti, Itaalia
- Žanr: ajalooline krimidraama
- Kestus: kaks hooaega, 4×45 min
- Võttegrupp: 120 inimest
- Eelarve: ligi 4 miljonit eurot
Esimese Eesti telesarjana on “Von Fock” pälvinud Green Film rohemärgise, mis tunnustab jätkusuutlikku ja keskkonnateadlikku produktsiooni. Rohepõhimõtteid järgiti võtteplatsil nii materjalide valikul ja nende taaskasutamisel, meeskonna toitlustamisel ja majutamisel, jäätmetega ümberkäimisel kui ka üldises töökorralduses.
