Kui iseseisev näis meie intelligents ümberkorralduste (perestroika) ajal. Milliseid kurje anekdoote võimust räägiti köögiistumistel. Ja kui kasinusemeelseks ning olmemuredevabaks ta ennast pidas. Kuid 90-ndate lõpus, mil vastutavad üürnikud muutusid korterite erastamise tulemusel äkitselt korteriomanikeks, algasid intelligentsi ringkondade elustiilis muutused, kirjutab majandusteaduste doktor Vladimir Vaingort.
Hoonete erastamise hetkeks kuulus valdav enamik elanikest ühte nõukogude keskklassi. Arstil ja pedagoogil, tehaseinseneril või ajakirjanikul, isegi kvalifitseeritud töölisel oli ligikaudu ühesugune sissetulek ja ühiskondlik staatus. Võrdsus tagas heanaaberlikkuse. Aga nüüd, veerand sajandit hiljem, kuuluvad nõukogudeaegsete majade korteriomanikud eri sotsiaalsetesse kihtidesse.
Umbes 10–15% Tallinna nende majade korteriomanikest ise seal ei ela, vaid üürivad elamispinda välja. Neil on eramajad või kallid korterid uutes prestiižsetes piirkondades. Ja rantjee psühholoogia. Nende jaoks on omand finantsvara. Ligikaudu 25–30% reaalsetest elanikest on üsna jõukad ning nende vanade majade külge jäämise põhjused on väga erinevad. Need on kaasaegse keskklassi esindajad: ametnikud, IT-mehed, väike- ja keskklassi ettevõtjad jms.
Ülejäänud umbes poolte elanike seast on suurem osa peresid „suhtelises vaesuses“. Ehk teisisõnu, nende sissetulek katab täielikult kaasaegse tarbimise minimaalselt vajaliku taseme: keskmise mugavusastmega eluaseme ülalpidamise, auto olemasolu, võimaluse maksta vaba aja veetmise eest kaasaegsetes vormides jms.
Ainult umbes 10% elanikest on absoluutses vaesuses (2025. aasta andmetel on nende osakaal ühiskonnas umbes 12%). Need on keskmisest madalama pensioni saajad, puudega inimesed, üksikemad, kellel puudub tööturul nõutud kvalifikatsioon jms.
Erilise rühma moodustavad marginaalsed haritlased (kellest mõned on täiesti kindlustatud inimesed), kelle jaoks hoone ja külgnevate territooriumide seisukord ei ole absoluutselt oluline. Neile on tähtis vaid see, et korteris töötaksid kõik tehnosüsteemid. Selliseid olmeminimaliste on mitte rohkem kui 5–7%.
Ja kõik need omanike rühmad peavad kehtivate seaduste kohaselt ühiselt juhtima linnade elamufondi põhiosa moodustavaid Noa laevu, tegutsedes korteriühistute vormis.
Kõikide sõda kõigi vastu
Esimesed kümmekond aastat seilasid laev-majad elumerel suhteliselt edukalt, kuni faarvaatrisse ilmusid rifid nimega investeeringud kinnisvara arendamisse. Lugu võitlusest „planeedi ülekuumenemisega“ on maailma juhtivate riikide kainelt mõtlevate juhtide jõupingutustel juba lõpule jõudmas. Üha enam riike „tahmab taas taevast“, võttes kuulda teadlaste arvamust, kes tõestavad ülekuumenemise idee teadusvaenulikkust. Kuid siin-seal jätkub endiselt võimude aktiivsus eluruumide soojusheidete vähendamise osas. Väheharitud poliitikud-populistid sidusid selle hääbuva idee oma sama väheharitud valijaskonna lootusega vähendada eluaseme küttekulusid. Ja lahti läks olemasoleva elamufondi rekonstrueerimine soojuskadude vähendamiseks. Ettevõtmine, millel on kõik moenähtuse tunnused ja sellest tulenevalt ka remonditud eluaseme kui finantsvara hinna tõus. Ideed toetasid pangad, kes nägid selles riskivaba põldu krediteerimiseks. Nõukogude pärandi majade kaks esimest korteriomanike kategooriat osutusid võimeliseks eluaseme rekonstrueerimist finantseerima. Suure pingutusega ja muude kulude kärpimise hinnaga annab moele vahel järele ka osa suhteliselt vaestest korteriomanikest. Ja ainult vaesed omanikud, samuti nende edukad naabrid, kes olukorda mõistlikult hindavad, kaitsevad end võimalust mööda laastavate kulutuste eest.
Intelligendid patustasid
Ühistukoosolekud muutuvad lahinguväljaks, kus edu on vahelduv. Otsuse vastuvõtmisel mängib juhtivat rolli keskklassi esindavate seltsimeeste rühma positsioon. Ehk enamikul juhtudel – elanike haritud osa, keda peetakse kohalikuks intelligentsiks. Mõistet intelligents määratletakse teadusvaldkonnas mitmeti. Kuid mis tahes variantide puhul on üks omadus tingimata olemas: kaastunne vaesuse tõttu alandatutele ja solvatutele ning nende vastupanu toetamine „maailma vägevatele“. Kinnisvarasse investeerimise loos võis oodata, et meie intelligents näitab üles talle omistatavat aadlipärasust ega luba viiendikul „seltsimeestest“ eirata hädasolevate naabrite huve, pannes nad traagilisse olukorda, mis ähvardab eluaseme kaotusega. Kuna ma aitan elanike algatusrühmadel krediidirünnakule vastu seista, tuleb seda teemat arutada igati ontlike korteriomanikega. Ja kõige sagedamini lõpetavad minu vestluspartnerid jutu vaestest naabritest sakramentaalse lausega „nende probleemid“. Mõnikord öeldakse: „Ärge liialdage. Mis probleem on kahel vanuril, kellel on kolmetoaline korter? Müügu maha ja ostku Maardusse ühe- või kahetoaline. Jääb veel hea remondi jagu raha ülegi.“ Ja märkuse peale, et selline tehing on kaheksakümneaastastele pensionäridele täiesti võimatu, laiutatakse käsi: „Me ei ole sotsiaalosakond.“ Ehk teisisõnu, mingit intelligentsi siin ei ole. Tavalised väikekodanlased. Või – kasutades veel unustamata nõukogudeaegset kõnekeelt – matsid tavalised.
