See on ainult ühes laulus nii, et „jutud peagi vaibuvad, aga armastus jääb“. Elus on kõik teisiti. Järjekordselt loen uudisvoost: „Täna sisenesin lapse klassi ja nägin, et ta istub oma laua taga, silmad märjad. Astub minu juurde ja ütleb: istusin poisiga diivanil, õpetaja tuli meie juurde ja keelas jälle vene keeles rääkimise. Minuti pärast tuli õpetaja juba minu juurde: „Probleem on selles, et Diana räägib vahetunnis oma keeles. Meil on eesti kool ja vene keel on kodune keel.“ Kolmas klass. Keel on alles õppimisjärgus ja ta ei saa veel kõiki teemasid teises keeles arutada,“ kirjutab selgeltnägija Ilona Kaldre.
Kuna olen emotsionaalne natuur, piilun ma muidugi kommentaare mitte ainult venekeelsetes, vaid ka eestikeelsetes teemapostitustes. Praeguse vihkamismoe nii-öelda isandate ja seadusandjate omi.
Kuulge, ma naiivselt eeldasin, et rahumeelseid inimesi on rohkem. Aga ma eksisin. Tegelikult tuleb välja, et mitte ainult emotsioonid ei aita inimesel eksida, vaid ka võime “mõelda”.
Mida on väärt ainuüksi sellised tiitelrahvuse esindajate mõttevälgatused: „Keegi peaks neile meelde tuletama, et nad on alaarenenud rahvuse lapsed“, „Ma ei ole lastevihkaja, aga kahju on neist sibulakestest, kes ei räägi eesti keelt, sest nende vanemad on lollid venelased!“, „Kõigil venelastel on erivajadused“ jne.
Pole mõtet seda kõike nämmutada. Selge on vaid üks – teema sellest, et venelased ja eestlased on olemuselt erinevad (aga millised nad siis olema peaksid?!), on nüüdsest piiriks, mis on pikaks ajaks ja sügavalt lahutanud niigi eraldatud rahvad, kes elavad ühe riigi territooriumil.
Integratsioon või assimilatsioon?
Integratsioon. Algselt oli see püüdlus ilus. Kuid selle protsessi jaoks on püüdlusest vähe – vaja läheb ka mõistust.
Impulss põhineb reeglina emotsioonil, antud juhul negatiivsel, seetõttu muutus integratsioon kiiresti assimilatsiooniks. Ma võin eksida, ja võib-olla oligi „integratsioon“ algselt kellegi kavalpea tegelase poolt kavandatud põhjusena, et niigi ebakindlat ühiskonda veelgi kõigutada.
Kui hävitatakse emakeel, kultuur, püsivad elukorralduse ja elumudelid, siis kus on siin integratsioon? Mis ja millesse integreerub? Või ei luba mõni onu seda assimilatsiooniks nimetada?
Sest selle eest raha ei anta!
Praegu, „õiglasest“ vihast juhituna, pahandavad mõned tiitelrahvuse esindajad iga nurga peal, et näe, 30 ja enama aastaga pole eesti keelt ära õpitud. Aga kus on raha? Kas integraatorid on selle tasku pistnud?
Ma ei näe enam mõtet rääkida sellest, et kohalikud venelased pole kunagi olnud eesti keele ja kultuuri õppimise vastu. On neid, kellel keeled tulevad kergelt ja lihtsalt, nad lülituvad ühelt keelelt teisele, teiselt kolmandale… Selle tulemusena on muidugi võimalikud probleemid, sest ükski omandatud keel ei ole sügav, kujundlik, kaunis, kuna keel „teenindab“ vaid argivestlust ja suhtlust.
Minu tähelepanekute kohaselt ei pöörata neis riikides, kus inimesed elavad suhteliselt hästi ja isegi õnnelikult (meie mõistes), üldse tähelepanu sellele, kes mis keeles räägib!
Kui me reisisime ja õhtuti õhtusöögile kogunesime, olid meie ümber peamiselt prantslased ja sakslased ning mingil muinasjutulisel moel, üksteisele naeratades, leidsid kõik sõnu, mis olid kõigile arusaadavad.
Seal aga, kus valitseb vihkamine, kadedus, rivaalitsemine – seal on alati ka raev, alatus, vaen. See kord pulbitseb, kord keeb, aga kindlasti saabub keemispunkt, ja siis… arvake kolm korda, mis võib juhtuda. Rahvuslik pind on selles mõttes erakordselt viljakas, see koondab tähelepanu endale (jättes ellujäämise pakilised probleemid vajaliku tähelepanuta).
Mõtet, et kui kõik hakkaksid äkki rääkima eesti keeles, EI muutu elu võluvitsa väel planetaarse ulatusega õnneks, ei öelda kusagil ega kellegi poolt välja!
Ei pea omama arenenud kujutlusvõimet, et ette kujutada: saabub homne päev, mil kõik, absoluutselt kõik Eestis elavad inimesed räägivad eesti keelt, mõtlevad (kohmakalt) eesti keeles, näevad unenägusid eesti keeles. Ja mis siis? Kas maksud langesid, meditsiin õitseb, elektri- ja muude kommunaalteenuste hinnad on minimaalsed, töötust lihtsalt pole? Vastus on ilmselge.
Piksevarras
Asi on selles, et rahvusteemale pole lihtsalt vaja kulutada, see on lihtne nagu viis kopikat, aga sellel on tohutu boonus. Selle peale saab välja valada kogu oma viha, rahuldada edevust, realiseerida oma allasurutud ambitsioone.
Kui kolmveerand riigist muutub kirjaoskamatuks kogukonnaks, ei saabu mingit õitsengut. Jah, tekib hunnik teenindavat personali käputäie niinimetatud eliidi jaoks. Ühes, eraldiseisvas Eestis.
Kuid kirjaoskamatu kogukonna üle tuleb osata valitseda! Loodus ei salli tühja kohta ja kui teadvus ja mõtlemisoskus ei ole arenenud, tulevad esiplaanile emotsioonid ja instinktid. Ja siin on juba võimalikud variandid ja, mis iseloomulik, absoluutselt kõik on negatiivsed.
Eliit naudib oma ersats-suursugusust ja… poeb hirmust nurkadesse. Sest praegu on ta süvenenud vihkamisse ja koolireformi. Uurida aga oleks tulnud etnilist psühholoogiat. Vähemalt.
Lood elust enesest
Mul tekkis hiljuti uus sõbranna – Roza. Saime tuttavaks puhkusel. Roza pere elab Saksamaal, nad on küüneotsteni sakslased.
Roza ja tema abikaasa sündisid Kasahstanis, nende lapsed sündisid mõistagi juba Saksamaal. Pere saab endale lubada reisimist keskmiselt kolm korda aastas, saades (nende arvates) üsna väikest, kahe ja poole tuhande euro suurust pensioni.
Nad räägivad vene keeles. Sest Roza ja tema abikaasa vanemate peredes räägiti vene keelt.
Nad valdavad saksa keelt argitasemel – kuid see polegi peamine. Neil on Saksamaal omad soodustused ja eelised, sest (tähelepanu!) nad kolisid, naasid sinna, oma esivanemate ajaloolisele kodumaale!
Meile sellest ei räägita. See on nagu suslikuga: kas sa näed teda? Aga ta on seal olemas.
Sealjuures peavad sellised venekeelsed sakslased end just nimelt sakslasteks. Ja mitte ainult nemad, vaid ka riik ise arvab nii. Nad on venekeelsed sakslased ja keegi ei kiusa neid keeleoskuse pärast taga.
Kujutage ette, ka nii juhtub! Keegi ei narri ega tembelda neid selle eest, et nende emakeel on vene keel.
Ja siin on veel üks lugu. Minu isa sündis Kasahstanis saksa peres, kus tema vanemad olid tööarmees. See on suur saksa asundus, kus sakslased jäid sakslasteks, aga mitte kasahhideks või venelasteks (!), kus õpiti ja suheldi saksa keeles ning käidi saksa koolides.
Siberis on eesti külasid, kus eesti keele ja traditsioonide hoidmist ei seganud ega mõelnudki keegi segada. Eestlased on väga uhked säilinud emakeele üle.
Mis siis mõnede eestlastega Eestis lahti on? Mis ajude nihestus see on?
See on ju utoopia – riigis, kus peaaegu pooled elanikest räägivad vene keeles, punnitada ja pingutada, et nad kõik ära eestistada. Ja seda kõike teeseldud naeratusega: et näete, eranditult „nende lollide pärismaalaste“ hüvanguks, kes oma õnnest aru ei saa. Nad ju ripuvad elu hammasrataste vahel, ei saa, saad sa aru, riigijuhtimises kaasa lüüa!
Eriti agarad solvuvad – justkui me ei austaks neid. Aga me austame! Austame küll! Eriti, kui on põhjust.
Sest meid on kasvatatud austuse ja sündsuspiiride järgimise vaimus.
Oma kaevu ei sülitata!
Ma reisin palju ja mitte kusagil pole sellist sundi. Küprosel ja Ameerikas on vene koolid… Montenegros ja Bulgaarias, Türgis ja Itaalias suhtleb personal restoranides ja hotellides suurepäraselt vene keeles. Maailm elab positiivsuses ja naeratab.
Igaüks, kes reisib (ükskõik millisele kaugusele Eestist väljapoole, sõltumata rahvusest), võib kinnitada: kõik räägivad neile sobivas keeles. Kui nad muidugi tahavad, et neist aru saadaks.
Millist keelt teie reisidel eelistate? Õige! Rahvusvaheliselt arusaadavat. Ja seejuures ei kannata ega saa riivatud teie rahvuslik väärikus, austus teie emakeelse kultuuri vastu ega teie eneseteadvus.
Ja eestlased reisivad samuti mööda maailma – ega nad ometi sunni seal kõiki eesti keeles rääkima? Ei.
Miks siis omaenda kodus seda tehakse?
Nagu kirjutas üks kommenteerija selle postituse juurde tüdrukust, kellel keelati koolis emakeeles rääkimine: „Need venkad (eesti k. sõnast venelased – nii nimetavad venelasi „parimates Euroopa traditsioonides kasvatatud“ eestlased – autori märkus) oleksid pidanud siit kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkuma, mitte siin paljunema!“
Selliste üle jääb vaid nutta.
Patriotism või natsionalism?
Siiski olen ma veendunud: enamik inimesi on head! Paljud nõustuvad minuga, sest on olemas segaperekondi ning sõprade, kolleegide ja tuttavate hulgas on eestlasi. Sest nad on enamasti tark, hea ja arukas rahvas. Ja nendega on head suhted, isegi armastus!
Reetma saab sundida. Kuid armastus on tugevam.
Ja see annab lootust, et tulevik saab siiski helgem.
Ja pealegi oskavad venelased kannatada. Mitte primitiivses mõttes, põlvili ja tatt nina all, vaid surudes tahtejõu rusikasse, tehes seda, mida peab tegema, tundes oma väärikust, eitamata oma vastase arukust ja langemata vihkamiseni – sest seal, kus on vihkamine, puudub terve mõistus.
Isegi siis, kui vastasest saab rivaal. Ja eriti siis, kui temast saab rivaal.
Patrioot olla on lihtne, sest see tähendab oma kodumaa, oma riigi armastamist. Keegi ei saa seda armastust keelata. Küll aga saab seda armastust mürgitada. Patriotismi pahupool on aga natsionalism, mille olemus on vihkamine kõige vastu, mis EI OLE oma.
Mõned on end unustanud. Üks riik, kokku umbes miljon inimest ja nii erinevad vaated…
Diderot’l oli õigus: „Näitlejad ei avalda publikule muljet siis, kui nad on meeletud, vaid siis, kui nad mängivad meeletust hästi.“
Ning jah, mida rohkem ja raevukamalt puhutakse üles teemat venelaste kollektiivsest süüst juba ainuüksi selle eest, et nad on sündinud venelastena ja elavad Eestis, seda selgemini mõistab seesama venelane, et mälu on surematu.
Mina tean seda kindlalt.
Mind on raske nimetada polüglotiks, kuid ma olen pärit mitmekeelsest perest. Minu eesti keel on kõnekeele-töökeele tasemel, kodus on vene ja saksa keele sümbioos. Olles liikuv ja kergesti kohanev inimene, reisin ma sageli, ja reisidel domineerib (te ei usu!) vene keel. Vajadusel saan hakkama ka itaalia keeles. Kuid kõige olulisem keel, mis kunagi alt ei vea, on inimlikkuse keel! Just selle keele (ja olgem ausad – ka teadvuse) mittetundmine on sageli katastroofi põhjuseks.
Kui kellelgi tekib taaskord metsik sügelemine ja tahtmine mind nokkida formaadis „riigis elades peab oskama selle keelt“, siis võin ma tema pead silitada ja vastata järjekordselt – tean, tean. Ja olen nõus!
Ainult et keelt igapäevaseks suhtluseks osata ja selles keeles erinevaid füüsikaid, matemaatikaid ja ajalugusid koos geograafiatega õppida on põhimõtteliselt erinevad asjad. Soovin teile südamest, et mõistaksite seda lihtsat tõde. Ja ühtlasi meenutaksite aega, mil te saite kõik haridustasemed – oma emakeeles. Pole mõtet ennast puhevile ajada. Nii oli. Ja te ei saa seda muuta.
Mõjujõud on võrdne…
Kooli on traditsiooniliselt peetud hariduse, õpetuse ja kasvatuse valgusekandjaks. See, mida praegu kooliga ja koolis tehakse – on jälk küünilisus.
Ja vähesed usuvad enam ametnike „headesse“ kavatsustesse: nad kannavad sõelaga vett ja ei midagi enamat.
Taheti, et haridus oleks ühtne, ühtses keeles, aga hävitati selle sama hariduse riismed. Kuid mitte põhimõtteliselt! Ei! Ainult selles koolis, kus õpivad venekeelsed lapsed.
Sellise suhtumise tagajärjed olid selged ja arusaadavad algusest peale, juba enne, kui läks lappama nendel, kes korrutustabelit ei tea ja määrasid nõunikeks noorukeid, kellel piim veel suu ümber kuivamata.
Juba kogunevad salkadesse 9. klassi lõpetajad, kelle haridustee on peatunud.
Niisiis, mälust. Sellest, mis on surematu. Haridusteenuste üleviimisel eesti keelele oli ainus eesmärk – võtta venekeelsetelt lastelt ära emakeel, järelikult hävitada eneseteadvus, purustada mentaliteet. Kahju, et vähesed suudavad teadvustada selle anti-etnilise tegevuse poliitilist tähendust ja konflikti tekitavaid tagajärgi.
Naiivne on arvata, et lastelt mõtlemisvõimaluse äravõtmine on lihtsalt tee eikuhugi. Selgitus on lihtne: mõjujõud on võrdne vastumõjujõuga.
Jah, pole kaugel see päev, kui kooliseinte vahelt väljub põlvkond venekeelseid lapsi, keda „õpetati kuidagi ja midagi“ eesti keeles. Kuid see ei tähenda sugugi, et see põlvkond oleks mäluta.
Selleks, et vene päritolu inimeses mälu tappa, peab täiskasvanuikka jõudma vähemalt kaks põlvkonda. On ebatõenäoline, et see protsess jõuab riigi praeguste valitsejate soovitud tulemuseni.
Miks? Lapsed, kelle emakeel on vene keel, kasutavad seda ikkagi – oma ringkonnas näiteks… Lihtsalt seetõttu, et emakeeles on lihtsam oma mõtet väljendada. Kuid sellises mitteformaalses suhtluses puuduvad eetilised normid. Samas on olemas nii traditsioonid kui ka elukorralduse reeglid.
Ma räägin seda selleks, et isegi kui püütakse muuta mitte-eestlase teadvust, soovides saada alandatud, rõhutud, tahtejõuetut ja, mis peamine, mitte-vene massi, on väga tõenäoline, et tulemus on otse vastupidine. Kuid seejuures väga valus.
See on see sama lugu, kus on parem säilitada rahu, kui iseseisvalt minna teadmatuse ja vihkamise embusse.
Aga teate, miks? Sest Kodumaa on jõu allikas. Ja mitte ainult tiitelrahvuse jaoks.
