Sotsiaalvõrgustikud on vallutanud meie maailma ning neist loobuda on tänapäeval peaaegu võimatu. Me kasutame neid suhtlemiseks, tutvumiseks, tööks ja teabevahetuseks. Kuid sellel kättesaadavusel on ka varjukülg: mõne inimese jaoks saavad sotsiaalvõrgustikest sõltuvuse allikas. Eriti haavatavad on lapsed ja teismelised. Just seetõttu kaalub üha enam riike võimalust piirata alaealiste juurdepääsu sellistele platvormidele, kirjutab informaatik Dmitri Kuznetsov.
Esimeseks riigiks maailmas, mis keelas sotsiaalvõrgustikud alla 16-aastastele lastele, sai Austraalia 2025. aastal. Sellele järgnesid Austria, Hiina, Brasiilia ja Indoneesia. Järgmisteks võivad saada Uus-Meremaa, Saksamaa ja Taani, kus praegu töötatakse välja vastavaid seadusandlikke algatusi.
Euroopa tasandil käib arutelu üleeuroopalise seaduse EU KIDS Act üle. Eesti valitsus on väljendanud oma seisukohta, astudes välja sotsiaalvõrgustike üldise keelustamise vastu lastele, kuna pelgalt vanusepiirangutest ei piisa: vaja on muuta ka platvormide algoritme, mis võivad tekitada sõltuvust.
Mis puudutab kasutajate vanuse kontrolli, märgivad eksperdit, et kontrollimeetmed ei saa olla kõigile kohustuslikud ning sotsiaalvõrgustike kasutamise keeldu ei tohiks kehtestada ilma proportsionaalsuse põhimõtet järgimata. Isikuandmete kogumist tuleks teostada eranditult kooskõlas kehtivate seadustega, mis tagavad õiguse eraelule.
Plussid ja miinused
Hoolitsemine pealekasvava põlvkonna vaimse tervise eest on saanud selliste keeldude kehtestamise peamiseks põhjuseks. Üheks tõsiseks probleemiks jääb kiusamine sotsiaalvõrgustikes, mis võib negatiivselt mõjutada lapse enesehinnangut ja emotsionaalset seisundit. Mitte vähem murettekitav on sobimatu sisu levik: vägivallastseenid, desinformatsioon ja tehisintellekti abil genereeritud materjalid.
Erinevalt traditsioonilisest meediast, mis hoiab oma mainet ja juhindub ajakirjanduseetikast, ei läbi sotsiaalvõrgustike sisu nõuetekohast kontrolli. Tulemusena võivad kahtlased materjalid kiiresti levida laia publiku hulgas, sealhulgas laste seas.
Hoolimata teatud puudustest pakuvad sotsiaalvõrgustikud noortele võimalusi eneseväljenduseks ja oma ideede teostamiseks. Tänu teabevahetusele võivad nad olla paremini informeeritud maailmas toimuvatest sündmustest, uutest suundadest ja trendidest. Eakaaslastelt saadud ideed aitavad neil leida inspiratsiooni, õppida midagi uut ning samuti paremini mõista ümbritsevat maailma.
Juba mitmesuguseid keelde rakendanud riikide kogemus võimaldab hinnata, kui efektiivseteks need on osutunud. Ilmekas on Hiina näide, kus 2019. aastal ilmus populaarsetes sotsiaalvõrgustikes nn „noorterežiim“. See piiras sisu vaatamise aega, blokeeris üksikuid funktsioone ja võimaldas alaealistele juurdepääsu ainult nende vanusele vastavatele materjalidele.
Praktikas selgus, et see režiim töötas ebaefektiivselt. Noor põlvkond osutus uute tehnoloogiate kasutamises palju kogenumaks kui nende vanemad. Mõned osavad kasutajad suutsid ilma suurema vaevata selle režiimi välja lülitada, valides süsteemi seadete parooli. Edasijõudnumad kasutajad suutsid regionaalsetest piirangutest mööda minna VPN-i abil, muutes oma virtuaalset asukohta teise riiki.
Mis edasi?
Keeld sellisel kujul, nagu seda planeeritakse realiseerida seaduse EU KIDS Act raames, eeldab kasutaja vanuse tuvastamise mehhanismi loomist. Esialgu pole selge, kuidas täpselt selline süsteem tööle hakkab, kuid võib eeldada, et vanuse kontrollimiseks tuleb esitada isiku- või biomeetrilisi andmeid.
Kahjuks võib ebapiisava kaitse tõttu selline teave sattuda petturite kätte. Halvimal juhul võidakse neid andmeid kasutada jälitamiseks, inimeste üle kontrolli saavutamiseks või sõnavabaduse piiramiseks ebaausate võimude või ametnike poolt. Siin on väga oluline leida tasakaal laste kaitsmise ja inimese eraelu puutumatuse õiguse säilitamise vahel.
Minu meelest ei lahenda keeld probleeme, millega teismelised tänapäeval silmitsi seisavad. Lapsed langevad kiusamise ohvriks mitte ainult sotsiaalvõrgustikes, vaid ka päriselus, ning vägivalda demonstreerivat sisu on internetist lihtne leida.
Me teame hästi, et tahtmise korral saab praktiliselt igasugustest keeldudest mööda hiilida. Näitena võib tuua juba igapäevaseks saanud piirangud alkoholi, energiajookide ja sigarettide müügile alaealistele. Praktikas näeme, et see töötab halvasti, kuna alati leidub sõpru või lahkeid inimesi, kes on valmis aitama keelust mööda minna. Otseste keeldude asemel tasuks ehk otsida alternatiive, mõista probleemi olemust ning lahendada see motivatsiooni ja toe abil.
Vastutust lastele kättesaadava sisu eest kannavad eelkõige sotsiaalvõrgustikud, kuid ka vanemad peavad tegelema lapse kasvatamisega ning olema kursis sellega, millega ta tegeleb ja kellega suhtleb. Kui lastel jääb puudu tähelepanust, toest või positiivsest eeskujust, võivad nad otsida neid väljastpoolt perekonda – eakaaslaste seast, tänavalt või sotsiaalvõrgustikest, orienteerudes suunamudijatele, kelle vaated ja käitumine ei vääri sugugi alati järeletegemist.
Ma arvan, et probleem ei ole niivõrd sotsiaalvõrgustikes, kuivõrd selles, et need asendavad inimestele vahetut suhtlemist, tähelepanu ja tuge, millest neil päriselus puudu jääb.
