Venemaalt lähtuva Eestiga seotud propaganda maht jäi oktoobris septembriga võrreldavale tasemele, kuid kasvas siiski neli protsenti, edastab BNS viitega Riigikantselei ülevaatele.
Esile kerkisid Eesti üksuste liigutamine ida-piirile lähemale, süüdistused Ukraina droonirünnakute toetamises ning peaministri ja välisministri avalduste kujutamine ohtudena Venemaa aadressil. Peamine sõnum oli see, et Eesti provotseerib Venemaad ja kulutab raha vastasseisule, jäädes samal ajal sõjaliselt nõrgaks ning sõltuvaks liitlastest, kes ei pruugi talle appi tulla.
Kuu alguses tiražeeriti aktiivselt Financial Timesi artiklit Eesti aktiivkaitse strateegiast. Üksuste ümberpaigutamist Tapalt Jõhvi, sõjaväelinnaku ehitamise planeerimist Narva ja kauglöögirelvastuse hakatust kujutati NATO platsdarmi loomisena Venemaa vastu ning mõnes kommentaaris – isegi ettevalmistusena ennetavaks löögiks. Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov kinnitas, me Venemaa jälgib piiril toimuvat, ning mõned Riigiduuma saadikud ähvardasid võimalike vastumeetmetega. Sel viisil kujutati Eesti kaitsemeetmeid vastasseisu ajendina, millele Moskva on justkui sunnitud reageerima.
Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova soovitas Financial Timesil avaldada uudiseid Eesti üksuste liigutamisest idapiirile samas rubriigis, kus „Komsomolskaja Pravdas“ trükitakse anekdoote ja tüdrukute fotosid. See pilge oli suunatud nii Eesti kaitseettevalmistustele kui ka Lääne väljaandele, mis suhtus neisse tõsiselt. Sisulise vastuse asemel pandi Eesti tegevus naeruväärsesse valgusesse: väikeriigi kaitseplaane tuleks justkui arutada mitte julgeolekurubriigis, vaid meelelahutuse rubriigis. Sel viisil vähendati samal ajal nii Eesti kaitsevõimet kui ka Venemaalt lähtuvat ohtu, mille tõttu seda kaitset tugevdataksegi.
Süüdistused droonirünnakutes osalemises aktiveerusid taas pärast Ukraina mehitamata õhusõidukite lööke Peterburile ja Leningradi oblastile. Venemaa kommentaatorid hakkasid tõenditeta väitma, et droonid lendasid sihtmärkideni läbi Balti riikide või lasti välja nende territooriumilt. Propagandist Aleksandr Kots oletas, et mehitamata õhusõidukid ületasid Balti riikide õhuruumi ja sisenesid Venemaa õhuruumi Narva piirkonnas. Teised kommentaatorid rääkisid võimalikest stardipostidest Eestis ja Briti eriteenistuste abist. Kuigi mingeid tõendeid ei esitatud, esitati pealkirjades neid oletusi kindlakstehtud faktidena. Selliste avaldustega õigustati vajadust tulistada droone Balti riikide kohal alla, hävitada võimalikud stardikohad ja katsetada lennuühendus Eestiga.
Peaminister Kristen Michali toetus Ukraina löökidele Venemaa naftatöötlemistehaste pihta esitati kui Eesti enda ohtu need tehased hävitada. Zahharova nimetas teda „hävitajaks“ ja „kaabakaks“, süüdistades Euroopa kaasamises vastasseisu. USA ja Venemaa vahelise diislikütuse kokkuleppe kritiseerimisel vastandati sõjakat Tallinna Washingtonile, kes otsib justkui kompromisse. Omakorda reservgaasijuhtme sulgemise arutelul Kaliningradi varustamiseks rõhutati selle sammu mõttetust Eesti poolt ja piirkonna sõltumatust sellest ühendusest.
Välisminister Margus Tsahkna sõnu Läänemere võimalikust sulgemisest kujutati samuti Eesti-poolse ohuna. Kuigi kirjeldatud võimalus puudutas sõjalist konflikti ja NATO kollektiivkaitset, nihutasid pealkirjad aktsendi praegusele vastasseisule. Venemaa välisministri asetäitja Aleksandr Gruško seostas selle teema NATO-l justkui olemasoleva sooviga kontrollida kaubateid ja piirata Venemaa meretransporti. Sel viisil muutus avaldus heidutuse kohta Moskva ümberpiiramise „tõendiks“.
Kuu lõpus kasutati Pentagoni soovitust Balti riikidele oma retoorikat pehmendada selleks, et rõhutada lahkarvamusi Eesti ja USA vahel. Rõhutati Michali keeldumist end vaos hoida, Venemaa ohtu nimetati „oletatavaks“ ning tema käitumist pilgati julgusena, mis on üle võetud Ukraina riigipealt Zelenskilt. Kõrvuti väidetega, et NATO võib Eesti ohverdada või jätta ta ilma abita, tugevdas see pilti liitlastest sõltuvast riigist, kes ei kuula isegi oma peamise julgeolekupartneri nõuandeid.
Ukraina abistamist vastandati Eesti finantsraskustele. Sõjalise abi kulusid ja Ukraina taastamise konverentsi võrreldi eelarvedefitsiidi ja riigi elanike raskustega. Laskemoona hanke probleemid said uueks ajendiks rõhutada Eesti ebapädevust: erilist tähelepanu pöörati maksetele tarnijale, mille eest Ukraina nii ei saanudki mürske. Orgaaniliste munade ajutist defitsiiti ja bituumeni tarneahela katkestusi kasutati üldise pildi loomiseks kõige ja kõigi puudumisest. Kaitsebunkrite ehitamist nimetati tühjaks raharaiskamiseks, soovitades suunata vahendid riigi sisevajadusteks.
Süüdistusi rusofoobias toetati välisluureameti juhi Kaupo Rosina intervjuuga ja õigeusu kiriku renditavate ruumide ümber toimunud vaidluse kajastamisega. Rosina antud hinnangut Venemaalt lähtevale pikaajalisele ohule ja tema imperialistliku mineviku mõjule esitati vaenulikkusena venelaste suhtes. Kirikult ruumide äravõtmist nimetati „varaliseks repressiooniks“ ning Eesti võimudele omistati soov vabaneda vene õigeusust. Julgeolekukaalutluste asemel tehti aktsent rahvuslikule ja religioossele tagakiusamisele.
Materjalides olümpiamängude võimaliku boycot’i kohta domineeris alasti alavääristamine. Kahekordne laskesuusatamise olümpiavõitja Dmitri Vassiljev teatas, et Eesti puudumist ei märka keegi ning õhk saab puhtamaks. Riigiduuma saadik ja kiiruisutamise olümpiavõitja Svetlana Žurova nimetas boikoti ideed ennast rumaluseks ja pahatahtlikkuseks. Eesti tagasihoidlikke sporditulemusi kasutati tema ebaolulisuse tõendina. Veel otsustamata boikoti küsimusest sai järjekordne näide, mille abil Eesti poliitikat Venemaa suhtes kujutati tegevusena, mis kahjustab eranditult teda ennast.
Eesti suhtlusvõrgustikesse tungis Venemaa informatsioonisõda neljas suunas. Kuu alguses levis Eesti venekeelses sotsiaalmeedia segmendis Venemaa propagandameedia reaktsioon Financial Timesi artiklile Eesti aktiivkaitsest ja üksuste ümberpaigutamisest idapiirile. Levitatavates materjalides esitati Eesti kaitsevõimet peamiselt pilkavas võtmes; lisaks rõhutati, et Venemaa rünnaku korral on süüdi Eesti ise.
Prantsusmaa rahutuste ajal aktiveerus venekeelsetes sotsiaalmeedia gruppides välismaiste automatiseeritud kontode tegevus. Kõige aktiivsemad kontod olid Venemaalt, Balkani poolsaare riikidest, Iisraelist ja arabijaksetest riikidest. Peamine narratiiv oli suunatud Lääne väärtuste ja demokraatlike põhimõtete vastu, kujutades Euroopat nõrga ja selgrootuna. Lõpuks laiendati teemat migratsioonisurveni Eestis ja valitsuse kriitikani.
Ukraina rünnakutega Peterburile kaasnes venekeelses sotsiaalmeedias taas Venemaa propagandameedia tees sellest, et löögid anti läbi Eesti õhuruumi või et droonid lasti välja Eesti territooriumilt. Eestikeelses sotsiaalmeedias oli selle narratiivi levik märkimisväärselt nõrgem kui varem ning selle endised peamised levitajad hoiatasid seekord ise propaganda tiražeerimise eest.
