Valitsus kavatseb 2027. aasta eelarvedefitsiiti oluliselt vähendada ning märkimisväärne osa kokkuhoiust tuleb investeeringutest. Tulemuseks on üsna mugav skeem: mitte võtta inimestelt ära seda, mida nad saavad täna, vaid lükata edasi teed, hooned ja muud projektid, mida nad oleksid pidanud kasutama homme. Küsimus on vaid selles, kas edasi lükatakse tõesti seda, mida on kõige vähem vaja – või lihtsalt seda, mida on kõige lihtsam edasi lükata, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Reaalne Baltimaa“ autor Andrei Demenkov.
-
aasta eelarveprojekti arutelu alustas valitsus üsna ilmekast numbrist. Kui rahuldada kõik ministeeriumide soovid, ületaks defitsiit 7% SKP-st, hoiatas peaminister Kristen Michal. Eelarvet võrdles ta kohvriga, mida tuleb juba põlvega kinni suruda: asju on liiga palju, ruumi ei jätku, aga midagi ära visata ei taha.
Lõpuks saadi kohver justkui kinni. Defitsiiti vähendati eelarveprojektis 4,4%-lt 4%-le SKP-st ja esmapilgul võiks eeldada tähistamist: ministrid näitasid üles vastutustunnet, leidsid reservid, taltsutasid isu. Kuid kui see kohver uuesti avada ja vaadata, mis sealt täpselt välja võeti, muutub pilt huvitavamaks.
Riigi kogukulud järgmisel aastal üldsegi ei vähene. Vastupidi, need kasvavad tänavuse eelarve 19,5 miljardilt eurolt 20,2 miljardini. Kuid investeeringud vähenevad 9,6% – 1,3 miljardilt 1,18 miljardi euroni. Ehk kokku hoida otsustati peamiselt mitte sellelt, mida riik juba täna teeb ja maksa, vaid sellelt, mida kavatseti ehitada või moderniseerida homme.
Pensionär märkab kohe, kui tema pensioni kärbitakse. Patsient – kui teenus kaob. Kuid ehitamata tee ei saada kellelegi arvet punase reaga „teile jäi andmata 17 kilomeetrit asfalti“. Seda lihtsalt ei ole. Või tekib see hiljem.
Kõige mugavam kokkuhoid
Suurt osa jooksvatest kuludest ei saa valutult ühest aastast teise liigutada. Pensione tuleb maksta iga kuu, haiglad peavad töötama iga päev, ametnikud eelistavad millegipärast samuti saada palka regulaarselt. Kaitsekulud on poliitilise otsusega eelnevalt kaitstud: Eesti kavatseb hoida neid vähemalt 5% tasemel SKP-st. Makse tõsta ei põle valitsus pärast mitmeaastaseid maksuüllatusi samuti ilmselgelt soovist. Järele jääb üsna kitsas ruum ja väheste suurte artiklite hulgast, kus numbreid saab tõesti liigutada, näevad investeeringud välja peaaegu ideaalsed.
Tee saab lõpuni ehitada aasta hiljem. Hooneremondi edasi lükata. Uue IT-süsteemi käivitada mitte 2027., vaid 2028. aastal. Mõne projekti üldse jagada kaheks etapiks, pärast kolmeks, ning eriti pingutades – muuta see rahvuslikuks traditsiooniks, mis antakse pidulikult üle järgmisele valitsusele. Poliitilises mõttes on see palju lihtsam kui teatada sadadele tuhandetele valijatele, et harjumuspärane väljamakse väheneb.
Ja oluline on mitte ajada segi tegelikku kokkuhoidu ja kulude liigutamist kalendris. Kui riik loobus mittevajalikust hoonest, on see kokkuhoid. Kui ta otsustas remontida tee kahe aasta pärast järgmise asemel, ei ole raha kadunud. Arve lükati lihtsalt tulevikku.
Eelarvenõukogu osutas otse, et eelarvepositsiooni paranemine umbes 220 miljoni euro võrra võrreldes varasema prognoosiga saavutati suurel määral tänu investeeringute korrigeerimisele, välisvahendite kasutamisele ja arvestuse eripäradele, mitte aga tulude ja kulude vahelise lõhe püsivale vähendamisele. 2027. aasta raamatupidamislik pilt muutus paremaks. See mehhanism ise, mis toodab iga aasta defitsiiti – mitte eriti.
Raha liigub ajas
Investeeringud reisivad juba üsna nobedalt üle eelarveaasta piiri mõlemas suunas. 2026. aasta teises lisaeelarves toodi järgmisest aastast ettepoole 28,2 miljonit eurot Rail Baltica jaoks ja veel 11 miljonit kruusateede remondiks ja osaliseks kõvakatte alla viimiseks. Teised projektid, mida käesoleval aastal valmis teha ei jõuta, kolivad edasi. Ehitus elab oma elu, hanked venivad, Euroopa finantseerimine laekub oma graafiku järgi.
Kuid just seepärast tasub aastaste numbritega käituda ettevaatlikumalt. Kui osa 2027. aasta kuludest maksti ette ära 2026. aastal, näivad tänavuse aasta investeeringud suuremad ja järgmise – väiksemad. Hiljem saab teatada, et ühel aastal investeerib riik eriti palju, aga aasta pärast kärpib distsiplineeritult kulusid. Kuigi vahel on üks ja seesama ehitus lihtsalt ületanud 31. detsembri raamatupidamispiiri.
Hea näide on Rail Baltica. Tallinna–Pärnu lõik kavatsetakse nüüd lõpetada mitte 2030., vaid umbes 2032. aastaks. See näib järjekordse viivitusena projektis, mis on niigi saanud peaaegu mälestusmärgiks Euroopa taristu võimele aeglaselt ruumi läbida. Kuid siin on valitsusel mõistlik argument: pikem graafik võimaldab rohkem tugineda EL-i järgmisele finantseerimisperioodile ja vähendada koormust oma eelarvele.
Ehk edasilükkamine võib olla mitte ainult sundkäik, vaid ka kasulik. Ja see on oluline märkus, sest oleks väga mugav langeda teise äärmusesse ja kuulutada iga riiklik investeering pühaks lehmaks.
Sõna „investeering“ mõjub poliitikutele üldse maagiliselt. Nimeta kulu investeeringuks – ja see hakkab kohe lõhnama tuleviku ja arengu järele. Kuigi selle sõna taga võib peituda mis tahes: uus tee, büroohoone, tarkvarasüsteem, mida pärast parandatakse kümme aastat, või projekt, mille mõte kaotati lõplikult juba eelgmise valitsuskoosseisu ajal.
Seetõttu pole probleem selles, et mingit investeeringut kärbitakse. Mõnda tulebki kärpida, kusjuures soovitatavalt oleks pidanud seda tegema juba eile. Riik ei pea ehitama kõike, mis kunagi ilusal tabelisse kanti. Projektid kallinevad, vajadused muutuvad, tehnoloogiad vananevad kiiremini, kui ametnikud jõuavad lõpetada hanke nende rakendamiseks. Mõnikord on parim investeeringuprojekt see, millest õigeaegselt loobuti.
Küsimus on mujal: mis printsiibi alusel valitakse ohvrid? Kui on olemas projektide nimekiri, mis on järjestatud majandusliku mõju, vajalikkuse, turvalisuse, tulevase ülalpidamiskulu ja edasilükkamise hinna järgi – suurepärane. Siis lükkame vähem olulise edasi, säilitame vajaliku. Kuid kui peamiseks kriteeriumiks saab „seda on lihtsam edasi lükata“, tekib täiesti teistsugune lugu – poliitiliselt mugav, kuid majanduslikult üsna primitiivne.
Oletame, et lükatakse edasi tee remont. Kokkuhoid eelarves on 10 miljonit. Kuid kui kahe aasta pärast tuleb teekatet mitte remontida, vaid tegelikult ümber ehitada, muutub kokkuhoid täiendavaks kuluks.
Lükatakse edasi vana riikliku IT-süsteemi väljavahetamine – tähendab, veel kaks aastat tuleb maksta selle hooldamise eest. Teisalt ei pruugi mõne ametkonna hoone edasilükatud kolimine majandusele maksma minna üldse midagi, peale ametnike teatud ärrituse, kes istuvad veel aasta vanades kabinettides.
Nii et praegu on hästi näha summa, mis oli vaja leida, ja märksa halvemini – metoodika, mille järgi otsustati, mida täpselt saab nihutada. Valitsus selgitab üksikuid suuri projekte, kuid üldpilti ei ole.
Neli protsenti on samuti palju
Valitsus vähendab defitsiiti 4,4%-lt 4%-le SKP-st ja see on liikumine õiges suunas. Kuid seda on veel raske nimetada probleemi lahenduseks. Eelarvestrateegias jääb see samaks, umbes 4% peale, nii 2028. kui ka 2029. aastal. Ehk pärast kangelaslikku kohvri kinni surumist põlvega eeldatakse veel mitu aastat käimist sama kohvri ja sama põlvega.
Siin jooksebki piir ühe aasta eelarve ja riigirahanduse seisukorra vahel. Saab edasi liigutada ehitust, kiirendada Euroopa raha kasutamist, leida mugavama arvestusviisi. Kuid kui püsikulud ületavad süstemaatiliselt püsitulusid, tuleb probleem tagasi.
IMF soovitab Eestil alates 2027. aastast parandada igal aastal eelarve struktuurset seisundit umbes 0,5 protsendipunkti võrra, kuni defitsiit läheneb 1%-le SKP-st. Kusjuures fond ei paku välja lihtsalt „kõike järjest kärpida“, vaid ühendada kulude piiramine tulumeetmetega ning säilitada ruumi kulutustele, mis tõstavad majanduse tulevikupotentsiaali. IMF-i soovituste suhtes ei pruugi tunda erilist hellust, kuid loogikaga on siin raske vaielda: kui auk tekib pidevalt, saab seda ehituse edasilükkamisega lappida vaid senikaua, kuni ehitused otsa saavad.
On veel üks artikkel, mida ei saa kindlasti enam kuhugi edasi lükata – võla teenindamine. Intressideks ja muudeks finantskuludeks on 2027. aasta eelarveprojektis ette nähtud umbes 366 miljonit eurot. See raha ei ehita teid, koole ega elektrivõrke. See läheb lihtsalt kreeditoridele võimaluse eest kulutada eile rohkem kui oli teenitud. Ja mida kauem püsib 4% defitsiit, seda suuremad saavad olema sellised kulud.
Küsimused, mida tuleb küsida
Seetõttu on vale nõuda valitsuselt lihtsalt „ärge puutuge investeeringuid“. See oleks samasugune laisk positsioon nagu mehaaniline nende kärpimine esimesena. Vaja on nimekirja ja vaja on loogikat.
Kui lükatakse edasi tee – kui palju kallimaks muutub selle remont kahe aasta pärast? Kui lükatakse edasi riigihoone – kui palju õnnestub vastupidi kokku hoida ehituselt ja hilisemalt ülalpidamiselt? Kui pikeneb Rail Baltica – kui palju täiendavat Euroopa raha saab riik tänu uuele graafikule? Kui ei käivitata uut süsteemi – kui palju maksab vana käitamise jätkamine? Ja mis kõige tähtsam: mis neist projektidest tõesti suurendab majanduse tootlikkust, turvalisust või riigiteenuste kvaliteeti, ning mis lihtsalt sattus kunagi investeeringute plaani ja reisib sellest ajast peale mööda seda.
Vot siis on võimalik aru saada, kas meie ees on tavaline kulude revisjon või pelgalt eelarvemäng kalendriga. Seni aga jääb mulje, et riik valis kõige mugavama kokkuhoiu liigi. Mitte võtta ära seda, mida inimesed saavad täna, vaid lükata edasi see, mida nad pidi kasutama homme. See on poliitiliselt peaaegu valutu: keegi ei lähe Toompeale plakatiga „tagastage mulle tee, mida veel ei ole“. Keegi ei märka pangarakenduses ehitamata kooli kadumist.
Kuid just seepärast tuleb sellise kokkuhoiuga olla eriti ettevaatlik. Tulevik on üldse väga mugav maksja. Ta ei hääleta järgmistel valimistel, ei kirjuta ministritele ärritunud kirju ega tule pressikonverentsile ebameeldivate küsimustega. Talle võib jätta nii lõpuni ehitamata taristu, suurema võla kui ka kulud, mida täna otsustati mitte puutuda.
Tulemusena saadi eelarve põlvega kinni. Defitsiit 4% on parem kui 4,4% ja veelgi enam – kui 7,3%. Ainult et hea eelarve erineb kohvrist selle poolest, et vähe on servade kokkuviimisest ja tõmbluku kinnitõmbamisest. Tuleb veel vaadata, ega perroonile ei jäänud just see, mille pärast üldse sõitma hakati.
