Esmaspäeval pidas president Alar Karis Riigikogus kõne Ülle Madise ametivande andmise tseremoonial. BNS avaldab kõne täieliku teksti.
„Viis aastat tagasi lubasin siinsamas Riigikogus kaitsta põhiseadust, selle preambulis sätestatud sise- ja välisrahu ning kannatlikult kuulata ja märgata. Rääkisin rahvast, kes saab hakkama. Rahvast, kes ei karda kohtumist tundmatuga.
Viimastel aastatel on selliseid kohtumisi olnud ootamatult palju. Pandeemia, sõda, inflatsioon, kliima- ja energiakriisid. Viimaks uute tehnoloogiate ja tehisintellekti agressiivne areng.
Ükski neist katsumustest ei saanud algust Eestis, kriisid tulid meieni kaugelt. Ja väikese riigina oleme nende mõjudele haavatavamad kui suured riigid.
Pidime seda tundmatut tundma õppima ning vajadusel oma mõtlemist ja käitumist muutma. Kuid me kohanesime ja saime hakkama.
Milline on presidendi roll kõigis neis järjestikustes kriisides?
Presidendi töö on märgata. Oskus kuulata. Ühendada, mitte lõhestada. Otsida tasakaalu. Hoida mitmekesisust. Seista sise- ja välisrahu eest. Vähemalt nii mõistan mina seda ametit.
Sõpradega on lihtne rääkida, kuid suhelda tuleb ka nendega, kelle arvamus erineb meie omast. Lihtne on teesid maha lugeda, kuid mõelda ja tegutseda tuleb ise, lähtudes kohalikest oludest.
Olla sõnades julge ja võitluslik on efektne ning jääb meelde, kuid oluline on saavutada tulemus. Oma häält on meeldiv kuulata, kuid see ei tee targemaks.
Kui välisrahu hoidmisel saame toetuda pehmele diplomaatiale ning oma sõpradele ja liitlastele — eelkõige meile lähimatele Põhjala ja Balti riikidele —, siis siserahu hoidmisel pole meil loota kellelegi peale iseenda.
Siserahu algab usaldusest ja ühtsustundest. Riigi suhtumisest. Arusaadavatest seadustest. Ülereguleerimisest loobumisest. Seadusandja vastutusest ja tema võimest mõelda mitte ainult oma häälte, vaid seaduse laiema mõju peale. Seaduste koosmõju peale.
Kokkupuude järjest uute kriisidega, poliitikute igapäevane nääklemine, kiirjatarbimise ühiskonnale omane pidev tähelepanuvajadus ja tähelepanumajandus — see kõik on ühiskondlikku õhkkonda kütnud: vähenenud on võime kriitiliselt lugeda ning vajadusel oskus jääda eriarvamusele.
Peagi ootavad meid ees valimisdebatid, mis keskenduvad osalejate vastandamisele. Seejärel hindavad eksperdid, kes suutis teise osavamalt paika panna.
Kuid milline võiks olla mõju meie valitavate kogude tegevusele, kui julgustaksime rohkem koostööd ning väärtustaksime „väravate“ kõrval ka neile eelnenud tulemuslikke sööte?
Meie arutelukultuuris on puudu kultuurist. Muidu kannatab ühiskonna vaimne tervis ja tekib enesetsensuur, mis on omane „vaikivale ajastule“.
Kallid sõbrad, minult on sageli küsitud, eriti viimasel nädalal: mida head olen neist viiest aastast kaasa võtnud?
Olen vastanud: kindla veendumuse ja teadmise, et eesti rahvas suudab hakkama saada. Oskuse kohaneda raskuste ja kriisidega. Just oskuses igas olukorras toime tulla seisnebki eesti rahva tarkus. See ongi meie nutikus, meie olemus ja meie ellujäämise tagatis.
Rõõm ja teadvustamine, et meil on vaba riik, suurepärane elukeskkond, hea haridus ja turvaline kodu, kaaluvad raskused üles ning panevad meid tegutsema ja otsuseid langetama iga päev. Suuremat otsustusjulgust kui varem soovin ka poliitikutele ja ametnikele. Vastasel juhul ei liigu asjad paigalt ning probleemid kuhjuvad.
Nii vananev kui ka kahaneneva rahvaarvuga Eesti, nagu kogu Euroopa tervikuna, vajab uusi käike. Julgeid otsuseid, nutikaid lähenemisi, julgust riskida. Valmisolekut vajadusel otsuseid muuta. Oskust kuulata nooremat põlvkonda ja teda usaldada.
Väikese riigi eelis on võimalus olla paindlik. Täiendava hoo annab Eestile hariduse ja majanduse uuendamine. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, tootlikkuse kasv, laienemine välisturgudele ning Eesti kui e-riigi eeliste ja kogemuste rakendamine.
Ühesõnaga — fookus teadmusmajandusele, olgu tegemist loomuliku või tehisintellektiga.
Tehisintellekt on julgeoleku kõrval saanud maailmas üheks kesksest teemaks. On kolm valikut: eirata, keelata või kohaneda.
Keeldudesse mina ei usu. Arengut on võimatu piirata, kuid seda tuleb suunata ja leida tasakaal. Tagada turvaline keskkond ning panna tehnoloogia tööle inimese hüvanguks.
Tehisintellekt tuli kui midagi täiesti tundmatut ning Eesti näitab eeskuju, kuidas sellega toime tulla. Kadriorus „ükssarvikutega“ kohtumisest sündinud ideest on täna koolide ning Haridus- ja Teadusministeeriumi toel välja kasvanud üleriigiline haridusreform, mis tugevdab Eesti positsiooni e-riigina, tõmbab tähelepanu ning avab meile uksi ka maailma kõige kaugemates nurkades.
Ja mis kõige tähtsam — annab noortele tuleviku nõuetele vastava hariduse.
Jätkan tehisintellekti küsimustega tegelemist hariduse kontekstis — TI-Hüppe programmi patroonina ja ÜRO ülemaailmse tehisintellekti komisjoni „AI for Good“ liikmena.
Presidendina seisan ka edaspidi uudishimu ja teadusliku lähenemise, mitmekesisuse ja omakultuuri, sise- ja välisrahu ning vabaduste ja tasakaalu säilimise eest.
Tänan oma nõunikke, Vabariigi Presidendi Kantselei juhatajat ja töötajaid ning kõiki inimesi, kelle ühine töö ja kooskõla tegid viimased viis aastat võimalikuks.
Ja muidugi oma abikaasat Sirjet, ilmeta kelleta oleks see kõik olnud põhimõtteliselt võimatu ning kes võttis enda kanda juhtiva rolli Ukraina laste abistamisel ja noorte vaimse tervise murede teadvustamisel.
Aaustatud valitud president Ülle Madise, Eesti riigipea amet on suur au ja veelgi suurem vastutus.
Soovin Teile oskust olla tähelepanelik, märgata, küsida õigeid küsimusi ja leida aega ka mõtisklemiseks.
Kuid eelkõige — jääda iseendaks. Mitte karta kohtumist tundmatuga. Jõudu, tarkust ja meelekindlust selles ametis.“
