Tragöödia tabab peaaegu alati ootamatult ning aega toibumiseks praktiliselt ei jäägi: kaotusest šokeeritud sugulastel tuleb kuidagi aru saada, kellele helistada, kes vormistab surmatõendi ja viib keha ära, valida matmise ja tuhastamise vahel, leida raha, tegeleda dokumentide, pangakontode, võlgade ja pärandiga. Mis toimub Eestis pärast inimese surma, millised kohustused langevad tema lähedastele, kui palju see kõik võib maksma minna ja millised olulised formaalsused võivad leva esimestel päevadel kergesti ununeda – seda selgitas “MK-Estonia”.
Surmast ja sellega kaasnevatest protseduuridest ei ole tavaks ette rääkida. Seetõttu saavad paljud tegevuskorrast esimest korda teada kõige ebasobivamal hetkel – kui leina ja valu tõttu on raske keskenduda isegi lihtsatele asjadele.
Sealjuures puudub faktiliselt ühtne juhend, mis saadaks inimest alates esimestest minutitest pärast lähedase surma kuni kõigi järgnevate küsimuste lahendamiseni. Informatsioon on laiali pillutud haiglate, riigiasutuste, omavalitsuste, pankade, notarite, kindlustusseltside ja matusebüroode vahel.
Esimesed minutid
Mida teha, kui lähedane suri kodus? Kas tuleb kohe kutsuda politsei, kes peab surma konstateerima ja mis saab kehast edasi?
Nagu selgitab valmisoleku ja reageerimise büroo esmase reageerimise grupi juht Kristjan Toom, on eelkõige oluline mõista: surma ei konstateeri politsei, vaid arst või kiirabibrigaadi juht.
Kui inimene suri oma elukohas, tuleb teavitada tema perearsti. Kui temaga ühendust saada ei ole võimalik – kiirabi. Kui aga inimene leiti elumärkideta ja toimunu asjaolud on ebaselged, tuleb helistada numbril 112.
„Tuleb selgelt eristada kahte olukorda: kui surm saabus loomulikul põhjusel ja kui see võis olla vägivalla tulemus. Politsei kaasatakse teisel juhul, kuna tegemist võib olla kuriteoga, milles on süüdlane,“ selgitab Toom.
Tema sõnul, kui puuduvad ilmsed märgid sellest, et surm võis saabuda kuriteo tulemusel, ei ole politsei kutsumine vajalik.
Surnu transportimise morgi korraldavad sellisel juhul omaksed, politsei sellega ei tegele. Kui aga arstil või kiirabibrigaadil tekib kahtlus, et inimene ei surnud loomulikku surma, teatatakse sellest Häirekeskuse kaudu politseile.
Kui surm leidis aset avalikus kohas, võib politsei sündmuskohale tulla ka siis, kui see on vajalik avaliku korra tagamiseks või abistamiseks surnu transpordi korraldamisel koos omaste või kohaliku omavalitsusega.
ON MITU ASJAOLU, MILLE PUHUL POLITSEI ON VAJALIK: SURNU ISIK ON TEADMATA, SURM VÕIS OLLA PÕHJUSTATUD VÄLISMÕJUDEST, MISKI VIITAB VÕIMALIKULE KURITEOLE VÕI ON ALUST ELETADA ENESETAPPU.
„Sellisel juhul ei tohi midagi puutuda ega liigutada ega asuda sündmuskohta korrastama. See võib raskendada kriminalistide tööd ja viia isegi olukorrani, kus kuriteo sooritamise kahtlus langeb teile,“ hoiatab Toom.
Kui inimene suri haiglas, näevad pere esimesed sammud välja teisiti. Näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH) püüti patsiendi surmast omastele või seaduslikule esindajale telefoni teel teada anda nii kiiresti kui võimalik. Pärast seda asetatakse keha külma.
Kas alati tuleb saata lahangule?
Kui surm on seotud välisomadustega või surnu isikut ei ole võimalik tuvastada, fikseerib politsei toimunu asjaolud ja saadab keha Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti (EKEI). Transpordikulud kannab sel juhul politsei.
Kuid isegi ootamatu surm kodus ei tähenda iseendast veel seda, et inimest ootab kindlasti kohtuarstlik lahang.
„Kui puudub alus kohtuarstlikuks uuringuks, kuid haigusest tingitud surmapõhjus jääb ebaselgeks, võib perearst suunata keha patoloogile lahangule. Kui aga perearst teab haigust, mis tõenäoliselt sai surmapõhjuseks, võib ta surmapõhjuse tuvastada iseseisvalt,“ selgitab EKEI teadusdirektori kohusetäitja ja kohtuarstlik ekspert Marika Väli.
Sealjuures ei tähenda isegi suunamine EKEI-sse alati seda, et toimub klassikaline lahang.
„Alates 1. septembrist 2023 ei ole klassikaline lahang nõutav kõigil juhtudel. Võidakse läbi viia úgyneviselt digitaalne lahang – radioloogiline uuring kombinatsioonis keha välise vaatlusega, ning mõnikord piisab vaid välisest vaatlusest. Uuringumeetodi valib igal juhul eraldi kohtuarst koos menetlusorganiga,“ ütleb Väli.
Kui kohtuarstlik uuring on vajalik, ei saa omaksed sellest iseseisvalt loobuda. Kuid neil on õigus teatada oma religioossetest, kultuurilistest või isiklikest soovidest.
Kui aga tegemist on haigusest tingitud surmaga, mille põhjus on selge, saab lahangust teatud juhtudel loobuda.
Seejuures ei tähenda kohtuarstlik uuring sugugi seda, et matused tuleb pikaks ajaks edasi lükata.
„Mõnikord saab keha lähedastele üle anda juba järgmisel tööpäeval, keskmiselt võtavad kõik protseduurid aega kaks-kolm päeva. Seetõttu tuleb olukordi, kus uuringu tõttu tuleb eelseisvad matused edasi lükata, ette harva,“ märgib Väli.
Surmatõend
Pärast surmafakti tuvastamist ei pea omaksed reeglina ise kohalikku omavalitsusse minema, et seda registreerida. Tervishoiutöötaja vormistab elektroonilise teatise, andmed edastatakse Rahvastikuregistrisse ja surm registreeritakse automaatselt.
Pere jaoks saab selles etapis peamiseks dokumendiks surmatõend – seda läheb vaja eelkõige matuste korraldamiseks. Esmase tõendi väljastab pärast surma registreerimist tervishoiuteenuse osutaja.
Tuhastamine
Pärast seda algavad vahetult matusekorraldused. Perel tuleb otsustada, milline saab olema ärasaatmine, valida kirstumatuse ja tuhastamise vahel ning leppida kokku vajalikes teenustes.
Lähedastel võivad seejuures tekkida küsimused, millest tavaelus harva valjuhäälselt räägitakse. Näiteks kuidas eri etappidel veenduda, et ei tekkinud viga ning perele antakse hiljem üle just nende sugulase tuhk.
„Võtame surnu peale spetsiaalselt selleks kohandatud autoga, kasutades vajalikku nõuetele vastavat varustust transportimiseks, sealhulgas kindlalt sulgevat kotti. Surnu varustatakse alati nimelise lipikuga, mis jääb temaga kogu protsessi vältel. Juba transpordi tellimisel kantakse andmed spetsiaalselt meie firmale loodud baasi, mis võimaldab kõigil kaasatud töötajatel pidevalt jälgida protsessi kulgu ja operatiivselt infot vahetada,“ selgitab Tallinna Krematooriumi juhatuse liige Andres Tõnissoo.
Tuhastamise korral tuleb lähedastel samuti otsustada, mida teha tuhaga.
„Urniga, milles asub lahkunu tuhk, tuleb ümber käia väärikalt. Seda kodus hoida võib, kuid paljud hingehoidjad ja vaimulikud märgivad, et sellisel juhul jääb inimese viimne teekond justkui lõpetamata ja see võib psühholoogiliselt mõjutada pere elu, eriti kui kodus on lapsed. Neil võib olla raske mõista, miks lähedane inimene oli kõrval, seejärel läks ära, aga nüüd ikka nagu jääks siia,“ ütleb Tõnissoo.
Matta urni võib tema sõnul ka eramaale. Kuid selline otsus tasub läbi mõelda mitte ainult tänase päeva seisukohalt.
„Eramaale matmine ei ole samuti keelatud. Kuid enne kui matta urn oma maja aeda, tasub mõelda olukorrale, kui maja müüakse või läheb pärandina lastele: kas nad suudavad leppida sellega, et koduaed täidab ühtlasi matmispaiga rolli?“ märgib Tõnissoo.
Veel üks variant – puistata tuhk laiali.
„Tuha puistamine loodusesse ja mere kohale on samuti üsna levinud viis. Pakume spetsiaalseid urne puistamiseks, mis lihtsustavad seda protseduuri. Meil on ka urne, mis on mõeldud vahetult merre asetamiseks: need on loodusele ohutud ja vajuvad aja jooksul vee alla,“ räägib Tõnissoo.
Tema sõnul eraldi luba nendeks tegevusteks praegu vaja ei ole.
„ Sellele vaatamata tasub urniga looduses ümber käies juhinduda tervest mõistusest, ning kui tekivad küsimused – konsulteerida kohaliku omavalitsuse esindajatega,“ lisab Tõnissoo.
Matused kalmistul
Kui pere otsustas matta lähedase kalmistule, on tegevuste järjekorral tähtsus. Kõigepealt tasub välja selgitada, kus täpselt on matmine võimalik, kontrollida pere platsi dokumente, kui see on juba olemas, ja alles pärast seda lõplikult määrata tseremoonia kuupäev.
„Graveerimisplatsi kasutusõigust, matmise võimalust ja konkreetse koha tingimusi tuleb kontrollida, vältimaks olukorda, kus juba kooskõlastatud plaane tuleb hiljem muuta,“ ütleb Tallinna kalmistute osakonna tööde juht Ele Grauberg.
Kui kohta ei ole, saada uut platsi täna ei ole võimalik igal pealinna kalmistul. Tallinnas on uute hauaplatside eraldamiseks avatud Liiva ja Pärnamäe kalmistud. Metsakalmistul saab matta olemasolevatele platsidele, ning loaga – ka loomeliitude territooriumidele. Rahumäe, Hiiu-Rahu, Siselinna ja Pirita kalmistutel on matmised võimalikud olemasolevatele ja aktitud platsidele.
Matuste korraldamiseks tuleb pöörduda just selle kalmistu kontorisse, kuhu pere tahab lähedase matta. Seal saab täpsustada juba olemasoleva platsi andmeid või valida sobiva koha matmiseks saadaolevate seast ning leppida kokku matuse aja.
MATUSE REGISTREERIMISEKS TULEB ESITADA SURMATÕEND JA MATUST KORRALDAVA INIMESE ISIKUT TÕENDAV DOKUMENT. SUVEL TULEB SEDA TEHA VÄHEMALT KAKS TÖÖPÄEVA, TALVEL – KOLM TÖÖPÄEVA ENNE MATUSEID.
Vana perehaua olemasolu seejuures ei garanteeri veel, et sinna saab lihtsalt matta järgmise sugulase. Kõigepealt tuleb kontrollida platsi andmeid ja uue matmise võimalust, ning matuse läbiviimiseks on vajalik hauaplatsi registreeritud kasutaja kirjalik nõusolek.
„Praktikas tuleb ette olukordi, kus pere peab hauaplatsi omaks, kuid kalmistu andmetes ei ole keegi sugulastest märgitud selle kasutajaks või puuduvad vajalikud dokumendid, mis on vormistatud varasematel aastatel. Siis kalmistu administratsioon kontrollib platsi kasutusõigust ja registri andmeid, ning vajadusel selgitab välja, kel on õigus esineda selle kasutajana,“ selgitab Grauberg.
Tähtsust omab ka see, kes ja millal on juba sellesse kohta maetud. Pealematmisel saab kirstu olemasolevasse hauda asetada eelmise matuse peale alles pärast seda, kui on möödunud 20 aastat.
Urnidega ei ole reeglid nii ranged.
„Ühele kirstu matmise kohale saab matta rohkem kui kuus urni. Lisaks saab urni matta kirstu matmise koha peale ka enne 20 aasta möödumist,“ märgib Grauberg.
Ärasaatmise hind
Isegi kõige tagasihoidlikumad matused tähendavad täna kulusid vähemalt sadades, aga sagedamini – juba tuhandetes eurodes. Sealjuures ühtset „matuse hinda“ ei ole olemas: lõppsumma sõltub matmisviisist, valitud kirstust või urnist, matmiskohast, transpordist, tseremoonia kujundusest ja paljudest lisateenustest.
Andres Tõnissoo sõnul läheb kõige lihtsam variant klassikalistest matustest koos tuhastamisega neil praegu maksma orienteeruvalt 1000 eurot.
„See summa sisaldab kõike matusteks vajalikku. Kuid lõplikku maksumust mõjutavad paljud detailid, mis kooskõlastatakse lahkunu lähedastega ette. Isegi ainult ühe urni maksumus mõjutab tuhastamisega matuse üldhinda. A mahukas ärasaatmine võib maksma minna juba mitu tuhat eurot,“ selgitab Tõnissoo.
Traditsioonilised matused kirstu matmisega algavad tema andmetel umbes 1500 eurost. Siin on eriti suur tähtsus kirstu maksumusel ja vahemaadel, mida laibaveoautol tuleb läbida. Lisaks saab pere tellida lisateenuseid ja matusetarbeid, millest igaüks suurendab lõpparvet.
A see kujuneb eri täitjate teenustest: eraldi võidakse tasuda lahkunu ettevalmistamise, kirstu või urni, transpordi, tuhastamise, ärasaatmisaali, lillede, muusika, tseremooniameistri, kandjate, haua kaevamise ja muude kalmistutööde eest.
Sealjuures esmapilgul samasugune teenus eri kohtades võib sisaldada täiesti erinevat tööde mahtu. Seetõttu ei tasu võrrelda ainult numbreid hinnakirjas – parem on täpsustada, mis täpselt hinna sisse kuulub.
Mis saab pangakontost?
Pärast inimese surma tekib veel üks praktiline küsimus: mis saab tema pangakontost ja seal asuvast rahast? Vastus sõltub konkreetse panga reeglitest.
Näiteks LHV-s blokeeritakse pärast surmateate saamist juurdepääs kontole, suletakse kaardid, lõpetatakse digikanalite kasutamise võimalus. Automaatselt kaotavad kehtivuse ka kõik inimese poolt eluajal antud volitused, sealhulgas notariaalsed.
Coop Pangas suletakse samuti deebet- ja krediitkaardid, lõpetatakse internetipanga ja kontoga seotud volituste toimimine. Raha kontol saab pärandi osaks, ja selle käsutamise võimalus piiratakse. Sealjuures PIN-koodi või parooli teadmine ei anna sugulastele õigust iseseisvalt lahkunu raha välja võtta või üle kanda.
„Pärast inimese surma tema pangakaardi, internetipanga, mobiilirakenduse või PIN-koodide kasutamine on keelatud. Seda ei saa teha ka pereliige, kes teadis lahkunu koode või kellel eluajal oli juurdepääs kontole,“ rõhutab LHV teenindusjuht Kristel Paet.
Eraldi probleem – regulaarsed pere kulud: elekter, telefon, kindlustus, kommunaal- ja muud teenused, mida varem maksti lahkunu kontolt. Ja siin pankade reeglid märgatavalt erinevad.
SEB-s lõpetatakse pärast surmateate registreerimist ka püsimaksed, sealhulgas – automaatsed krediidimaksed ja e-arvete tasumine. LHV-s ja Coop Pangas lõpetatakse samuti kontoga seotud püsikorralduste toimimine. Sealjuures Coop Pank ei teata sellest raha saajatele.
„Seetõttu soovitame lähedastel kontrollida, milliseid regulaarseid arveid tuleb edasi maksta, ning vajadusel võtta ühendust vastavate teenusepakkujatega,“ ütleb Coop Panga eraklientide igapäevateenuste osakonna juht Moonika Maaring.
Hoopis teisiti võivad lood olla Swedbankis.
„Lepingu omaniku surmast tuleb eraldi teavitada iga makse saajat. Kui seda ei tehta ja lahkunud kliendile laekuvad arved edasi, ning nende tasumiseks toimib püsimakse, siis raha olemasolul makstakse need automaatselt edasi. Seaduse jõul pank ise neid lepinguid lõpetada ei saa. Seda teha pangas on õigus ainult pärijal, kellel on pärimisõigust tõendav dokument,“ selgitab klienditeeninduskeskuse juht Helen Rehe.
Raha matusteks
Kuid mida teha, kui matuste korraldamiseks on raha vaja praegu, aga märkimisväärne osa pere vahenditest asub just lahkunu kontol? Mõnes pangas on osa sellest rahast võimalik kätte saada veel enne pärimismenetluse lõppu.
SEB-s on ette nähtud ühekordne väljamakse kontol olevatest vabadest vahenditest – kuni 2000 eurot. Selle saamiseks tuleb pöörduda 30 kalendripäeva jooksul pärast surma. Raha võib saada pärija, lähedane sugulane või muu matuseid korraldav inimene. Selleks tuleb pöörduda pangaesindusse koos surmatõendi ja isikut tõendava dokumendiga.
Swedbankis on piirmäär sama – kuni 2000 eurot kuu jooksul pärast kliendi surma tingimusel, et tema kontol on piisavalt vahendeid. Surmatõendi originaali esitamisel võivad väljamakse saada abikaasa, täiskasvanud laps, vanem, elukaaslane, vend või õde. Ülejäänud juhtudel on vajalikud ametlikud dokumendid, mis kinnitavad kulusid.
LHV-s on maksimaalne summa kõrgem – kuni 3000 eurot 30 kalendripäeva jooksul. Kuid ainult selle raha olemasolust kontol ei piisa.
„Väljamakse suurus sõltub esitatud arvetest ja sellest, kui palju vabu vahendeid asub lahkunu kontol. Arved või muud dokumendid kulude kohta peavad olema kirjutatud matusekorraldaja nimele, ja neis peab olema märgitud lahkunu nimi,“ selgitab Kristel Paet.
Coop Pangas on samuti ette nähtud ühekordne väljamakse lahkunu kontolt matusekulude katmiseks, kuid konkreetset maksimaalset limiiti pangas ei nimetata. Tuleb esitada isikut tõendav dokument, samuti kinnitada lähedast sugulust või kantud kulusid.
Mis saab pärandist?
Pärast matuseid tuleb sugulastel tegeleda pärandiga. Ja siin on üks levinumaid eksiarvamusi seotud kolme kuuga: paljud peaksid, et just nii palju aega antakse selleks, et pärand vastu võtta.
Tegelikult, nagu selgitab Tallinna notar Silja Hansen, läheb pärand pärijale üle selle avanemise hetkest. Kui on vaja ametlikult kinnitada õigust sellele – näiteks vormistada ümber kinnisvara, auto või saada raha lahkunu kontolt – tuleb alustada pärimismenetlust notari juures.
A need kurikuulsad kolm kuud käivad eelkõige teise otsuse kohta.
„KOLM KUUD – SEE ON PÄRANDIST LOOBUMISE TÄHTAEG. SEE HAKKAB KULGEMA HETKEST, KUIL PÄRIJA SAI TEADA PÄRANDAJA SURMAST JA OMA PÄRIMISÕIGUSEST. TAVALISELT ON SEE SURMAPÄEV,“ SELGITAB HANSEN.
Kuid koos varaga võivad pärijale edasi kanduda ka lahkunu kohustused. Seetõttu on üks inimesi enim erutavaid küsimusi – mis juhtub, kui alles hiljem tulevad välja laenud või muud võlad, millest pere midagi ei teadnud?
„Kui pärijad ei teadnud pärandaja võlgadest, ning pärandist loobumise tähtaeg on juba möödunud, ei pea pärija ikkagi tasuma pärandaja võlgu oma isiklikust varast, kui ta nõuab pärandvara inventuuri läbiviimist ja/või pöördub kohtusse avaldusega pärandvara pankroti väljakuulutamiseks,“ ütleb notar.
„Kui selgub, et pärandaja võlad ületavad pärandi väärtust, on mõistlik nõuda inventuuri läbiviimist,“ soovitab Hansen.
Pärandvara inventuuri viib läbi kohtutäitur. Pärast seda piirdub pärija vastutus lahkunu kohustuste osas pärandi väärtusega.
On ka elulisem küsimus: mida teha korteri ja muu varaga, kuni pärimisformaalsused ei ole veel lõppenud? Näiteks, kas võib siseneda lahkunu eluruumi?
„Pärijad võivad kohe asuda pärandvara valdama ja kasutama sõltumata sellest, kas pärimisõiguse tunnistus on välja antud. Nad võivad siseneda lahkunu korterisse, maksta kommunaalarveid ja muid kulusid, samuti hoolitseda vara säilimise eest,“ ütleb Hansen.
Kuid tegutseda tasub ettevaatlikult: hiljem võib näiteks välja tulla testament teise inimese kasuks. Siis tuleb vara üle anda tegelikule pärijale.
Seejuures kantud matusekulud ei jää samuti kindlasti üksnes selle sugulase isiklikeks kuludeks, kes need tasus.
„Inimene, kes annab pärandvara üle, on õigustatud üleantavast pärandist maha arvama pärandaja matusekulud,“ märgib Hansen.
Nõnda ei ole pärast lähedase surma vaja viivitamatult üritada „vormistada kogu pärandit“, kartes kolmekuulise tähtaja möödalaskmist. Hoopis olulisem on mõista, kas see tähtaeg käib teie kohta, selgitada välja pärandi koosseis ja suhtuda eriti tähelepanelikult võimalikesse võlgadesse. Kui tekivad kahtlused, soovitab Hansen pöörduda konsultatsiooniks notari poole.
KOMMENTAAR
Vladimir Logatšev,
Tööinspektsiooni juhtiv jurist-konsultant
Eesti tööseadusandlus ei näe lähedase surma korral ette teatud arvu leinapäevi ega eraldi matusepuhkust. See on üks levinud eksiarvamusi: automaatset õigust mitmele makstud päevale sellises olukorras ei ole.
Samal ajal võib lähedase surm olla olukord, kus töötajal on õigus tasustatavale vabale ajale mõistlikus ulatuses. See võib olla aeg vahetult pärast ootamatut surmateadet, kui asjaolusid arvestades ei saa inimeselt mõistlikult oodata töö jätkamist, samuti vajalik aeg matuste korraldamiseks või neil osalemiseks. Sellise vaba aja eest makstakse keskmist töötasu.
Kuid see ei tähenda automaatset õigust tervele tasustatud päevale. Reeglina on tegemist lühiajalise eemalviibimisega, mille järel töötaja saab tööd jätkata. Näiteks mõistlikuks ajaks võib pidada paari tundi, kuid kõik sõltub konkreetsetest asjaoludest.
Kui vajatakse mitut päeva – näiteks sõiduks Eesti teise piirkonda või välismaale või matuste pikemaks korraldamiseks – tuleb tööandjaga kokku leppida teises lahenduses. See võib olla põhi- või tasustamata puhkus, varem kogunenud vaba aeg või töögraafiku muutmine poolte kokkuleppel.
Seejuures töö- või kollektiivlepingus või tööandja sisekorraeeskirjades võivad olla ette nähtud soodsamad tingimused, näiteks – üks või mitu tasustatud päeva seoses lähedase surmaga.
Seadus ei määratle ka seda, keda täpselt peetakse lähedaseks inimeseks. Tähtsust omavad konkreetne olukord, töötaja eemalviibimise objektiivne vajadus ja sellise eemalviibimise mõistlik kestus.
Kui surm leidis aset ootamatult, on parem nii kiiresti kui võimalik teatada tööandjale juhtunust ja arutada, kuidas eemalviibimine vormistada. A kui inimese emotsionaalne või füüsiline seisund on selline, et ta ei ole võimeline töötama, tuleb konsulteerida arstiga: arst hindab, kas on alust töövõimetuslehe avamiseks.
KOMMENTAAR
Joosep Kushvid,
If Kindlustuse isikukahjude kindlustuse grupi juht
Pärast inimese surma võivad tema lähedasi rahaliselt aidata eri liiki kindlustuskaitsed.
Näiteks õnnetusjuhtumikindlustus aitab vähendada rahalist koormust, kui inimene hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel: väljamakse tehakse märgitud soodustatud isikule või pärijatele kokkulepitud kindlustussumma piires.
Surma korral välismaal mängib olulist rolli reisikindlustus. See võib katta surmaga seotud kulusid, näiteks keha transporti Eestisse või matmist või tuhastamist välismaal.
Lisaks, kui inimene hukkus liiklusõnnetuses, tasub kontrollida hüvitise saamise võimalust liikluskindlustuse alt. See võib näiteks hüvitada matusekulud ja osutada rahalist tuge hukkunu ülalpeetavatele, kui nad jäid ilma toitjast.
Probleem on selles, et sugulased kaugelegi mitte alati ei tea, millised kindlustused lahkunul olid. Eestis ei ole ühtset tsentraalset registrit, kus saaks kontrollida kõigi kindlustuslepingute olemasolu. Seetõttu tasub vaadata lahkunu pangaväljavõtteid ja e-posti ning pöörduda kindlustusseltside poole, kus surmatõendi alusel saavad nad kontrollida ainult lepingu olemasolu – tõsi, ainult nende juures sõlmitu oma.
TEADMISEKS
Kui palju maksavad matused Ida-Virumaal?
Matuste maksumus Ida-Virumaal kujuneb mitmest osast: tihti tuleb eraldi maksta matusebüroo, morgi teenuste ja vahetult kalmistul tehtavate tööde eest. Seetõttu reklaamis või hinnakirjas märgitud paketi hind ei tähenda veel seda, et just nii palju tuleb perel lõpuks maksta.
Näiteks Narva matusebüroos Rituaal maksab kõige odavam pakett „Sotsiaal“ alates 300 eurost. Sellesse kuuluvad sitsiga kaetud kirst, puuvillane voodipesu kirstu, komplekt matmiseks, lahkunu viimine morgi ja laibaveoauto kalmistule. Sealjuures morgi teenused ja haua kaevamine selle 300 euro sisse ei kuulu ning nende eest tasutakse eraldi.
Võrdluseks: kalmistutel, mida haldab Vaivara Kalmistud SA, maksab standardne kirstu matmine 211 eurot, väikese kirstu – 136 eurot, mittestandardse – 273 eurot, ning urni matmine – 80 eurot. Hinna sisse kuuluvad platsi ülevaatus koos kalmistutöötajaga, matuse registreerimine, vajadusel koha eraldamine, haua kaevamine, kirstu või urni kandmine, abi allalaskmisel, pärgade asetamine, haua kinniajamine ja hauakünka kujundamine.
Kogu Ida-Virumaal tegutsevas matusebüroos S&T Matuseteenused maksab standardse kirstu matmine sügavusega 1,6–2,1 meetrit koos kuuseoksaga 360 eurot, mittestandardse – 385 eurot. Urni matmine läheb maksma 50 eurot, aga hauakaevaja osavõtul – 75 eurot. Eritellimusel maksab standardse kirstu matmine 400 eurot, mittestandardse – 435 eurot.
Nõnda ei saa isegi matusebüroo kõige odavamat paketti võtta kui matuste lõplikku hinda. Kirstu, transpordi ja tarvikute maksumusele võivad lisanduda morgi teenused, haua kaevamine, lahkunu ettevalmistamine, ärasaatmise tseremoonia, lilled ja muud kulud. Seetõttu hindu võrreldes on oluline vaadata eelkõige seda, mis täpselt märgitud summa sisse kuulub.
Abi linnalt
Osa matusekuludest saab hüvitada kohaliku omavalitsuse arvelt. Ühtset toetuse suurust kogu Eesti jaoks ei ole: iga linn või vald kehtestab selle iseseisvalt, seetõttu sõltuvalt lahkunu elukohast võib pere saada erineva summa.
Tallinnas on matusetoetus 250 eurot. Samapalju makstakse Tartus ja Pärnus, samuti Saaremaa vallas, kuhu kuulub Kuressaare.
Maardus on toetuse suurus – kuni 250 eurot.
Eriti märgatavalt erinevad summad Ida-Virumaal. Sillamäel on toetus 250 eurot, Narvas – 300 eurot, aga Alutaguse vallas – 350 eurot. Kohtla-Järvel makstakse praegu 250 eurot, kuid linn plaanib tõsta toetuse 400 euroni. Kui otsus vastu võetakse, osutub väljamakse Kohtla-Järvel Eesti suurimaks.
Toetuse saamiseks pöördub reeglina inimene, kes võttis enda peale matuste korraldamise ja kulud. Avaldus esitatakse vastava kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda – õigus väljamaksele on tavaliselt seotud lahkunu viimase registreeritud elukohaga.
Ühtset kogu riigi jaoks vajalike dokumentide nimekirja samuti ei ole. Tavaliselt on vajalikud: avaldus, taotleja ja lahkunu andmed, pangakonto toetuse ülekandmiseks ja dokument või andmed, mis kinnitavad surma.
Mõnes omavalitsuses tuleb esitada ka arved, tšekid või muud dokumendid, mis kinnitavad matusekulusid, aga isiklikul pöördumisel – isikut tõendav dokument. Seetõttu enne avalduse esitamist on parem pöörduda kohalikku omavalitsusse ja eelnevalt teada saada oma linna või valla nõuded.
MEELESPEA
Mis saab pensioonist ja toetustest pärast surma?
Kui inimene oli elus 1. kuupäeva seisuga
Tal on õigus pensionile kogu selle kuu eest. Näiteks kui pensionär suri 3. kuupäeval, kuulub pension selle kuu eest talle ikkagi saamisele. Kui see laekus tema kontole, kuulub raha pärandi koosseisu.
Kui ettenähtud raha juba laekus kontole
Pensionid, toetused ja muud väljamaksed, mille saamise õigus tekkis veel inimese elualal, saavad pärandi osaks. Kui raha on juba üle kantud lahkunu kontole, eraldi selle saamiseks Sotsiaalkindlustusametisse pöörduda ei ole vaja.
Kui väljamakse kuulus saamisele, kuid seda ei jõutud üle kanda
Pärija saab lahkunule kuulunud raha kätte Sotsiaalkindlustusametist, esitades pärimisõiguse tunnistuse.
Kui pärast surma raha laekub edasi Ei tasu arvata, et automaatselt võib seda kasutada. Amet saab tavaliselt andmed surma kohta Rahvastikuregistrist, kuid mõnikord info laekub viivitusega. Kui inimesele kanti üle pension, toetus või hüvitis perioodi eest, mille eest õigust sellele enam ei olnud, tekib enammakse, mis tuleb tagastada.
Kui inimene suri välismaal
Sellisel juhul võib info laekuda Eestisse suure hilinemisega või üldse mitte laekuda. Surmast tuleb teatada ja võimalusel esitada kinnitav dokument, näiteks registreerides surma Rahvastikuregistris. Kui teabe puudumise tõttu väljamaksed jätkuvad mitu kuud, võib Amet hiljem nõuda enammakse sisse pärijatelt.
Kui suri pere toitja
Lastel, leskel ja teistel seadusega ette nähtud ülalpeetavatel vajalike tingimuste täitmisel võib tekkida õigus toitjakaotuspensionile. Seda saab kätte tagasiulatuslikult alates surmapäevast, kuid mitte rohkem kui 12 kuu eest enne avalduse esitamist.
Kui suri vanem, kes sai peretoetusi
Õigus nende saamisele võib tekkida teisel vanemal. Sellisel juhul Sotsiaalkindlustusamet saadab talle vastava ettepaneku iseteeninduse kaudu.
Kui suri vanem, kes sai peretoetusi
Teatud tingimustel võib õigus kuriteoohvri hüvitisele tekkida tema lähedastel, samuti inimesel, kes tasus matused.
Illustreeriv foto: ChatGPT
5 KÜSIMUST KINDLUSTAJATELE
MK-Estonia küsimustele vastasid ERGO spetsialistid: Kaisa-Madli Mitt – elukindlustuse, Alice Karula – õnnetusjuhtumikindlustuse ja Annika Mällo – reisikindlustuse teemadel.
1. Kuidas saada teada, kas lahkunul oli kindlustus?
Kui lähedased ei tea, kas lahkunul oli elu- või õnnetusjuhtumikindlustus, saab pärimismenetluse raames teha järelepärimisi kindlustusseltsidele ja küsida infot lahkunu kindlustuslepingute kohta.
Surmast rääkimine ei peaks olema tabu. Kuigi see on paljude jaoks raske ja tundlik teema, aitab selliste vestluste pidamine lähedastel keerulises olukorras paremini toime tulla. Seetõttu paneme inimestele südamele, et nad räägiksid oma lähedastega ka sellest, millised kindlustuslepingud neil olemas on.
Kindlustusandja ei saa inimese surmast automaatselt teada. Hüvitise saamiseks tuleb kindlustusseltsi teavitada ja esitada hüvitistaotlus.
2. Kellele makstakse hüvitist ja kas seda makstakse alati?
Kui inimesel on sõlmitud elukindlustus või õnnetusjuhtumikindlustus, mille juurde on valitud surmajuhtumi kaitse, makstakse kindlustatu surma korral hüvitist kas kindlustuslepingus määratud soodustatud isikule või kindlustatu seaduslikele pärijatele.
Elukindlustuse ja õnnetusjuhtumikindlustuse puhul on välistusi üldjuhul vähe ja surmajuhtumid kuuluvad enamasti hüvitamisele. Hüvitisest keeldumine või selle vähendamine võib kõne alla tulla juhul, kui inimene põhjustab oma surma alkoholi- või narkojoobes olles.
Samuti võib see kõne alla tulla olukorras, kus inimene on kindlustuslepingu sõlmimisel jätnud avaldamata olulised asjaolud oma tervise kohta, mis olid olemas juba enne lepingu sõlmimist.
3. Milliseid dokumente lähedastel vaja läheb?
Hüvitise saamiseks tuleb üldjuhul esitada hüvitistaotlus, surmatõend, arstlik surmateatis ja dokument, mis kinnitab õigust kindlustushüvitisele – näiteks pärimistunnistus või muu pärimisõigust tõendav dokument –, kui lepingus ei ole soodustatud isikut määratud.
Pärast kõigi vajalike dokumentide ja asjaolude selgumist tehakse hüvitise maksmise otsus tavapäraselt mõne tööpäeva jooksul. Menetlusaeg võib pikeneda juhul, kui kindlustusselts vajab täiendavaid dokumente või asjaolude täpsustamist.
4. Mida võib reisikindlustus katta, kui inimene sureb välismaal?
Kui inimene sureb välisriigis, hüvitab reisikindlustus tervisekaitse alusel välismaal põrmu tuhastamise ning urni Eestisse transportimise kulud. Kui lähedased soovivad põrmu Eestisse toimetada või matta lahkunu välisriigis, katab kindlustus ka selle kulu.
Vajaduse korral hüvitatakse ka ühe lähedase reisikulud, näiteks juhul, kui on vaja lahkunu tuvastada.
Välismaal inimese surmaga seotud kulud võivad ulatuda mitme tuhande euroni, sõltudes riigist, kohalike teenuste hinnatasemest ning transpordi korraldusest. Kui inimese surmale eelneb välisriigis saadud ravi haiguse või õnnetuse tõttu, katab reisikindlustus ka need ravikulud vastavalt kindlustustingimustele.
5. Mida tasub teha juba enne, kui midagi juhtub?
Kindlustusandja ei saa inimese surmast automaatselt teada. Seetõttu tuleb lähedastel hüvitise saamiseks kindlustusseltsi teavitada ja esitada hüvitistaotlus.
Samuti tasub juba eluajal lähedastega rääkida sellest, millised kindlustuslepingud inimesel olemas on. Enne välisreisile minekut soovitavad ERGO spetsialistid veenduda, et reisikindlustus on sõlmitud ja tervisekaitse kindlustussumma piisav, kuna välisriigis võib ravi olla väga kulukas.
