Ühes viimastest numbritest rääkisime varandustest, mis võivad peituda tavalises vanas korteris, huvis retroesemete vastu ning kõige igapäevasemate asjade ajaloolisest väärtusest. Artikkel tekitas lugejates suurt huvi – toimetusse helistati ja kirjutati palvega rääkida sellest lähemalt. „MK-Estonia“ külastas Tallinnas asuvat komisjoni- ja antiigikauplust „Aist“ („Toonekurg“), kus selle omanik Herman Saar rääkis, kes ostab täna nõukogudeaegseid asju ja kui palju need maksavad.
Tekst: Tatjana Pissareva
Fotod: Marek Paju
See seismajäänud aja saareke asub pealinna Haabersti linnaosas, Nurmenuku kaubanduskeskuses. Seda on lihtne märgata sissepääsu kohal katusel oleva toonekure figuuri järgi. Juba tänaval piki seina on väljas näitus suurtest taldrikutest, mille mustrid on vanemale põlvkonnale väga ära tuntavad. Kuid sees on veelgi põnevam.
Nõukogude mineviku hõngu on siin tunda igal sammul. Lae all on lõputud read tasse ja kruuse, kuhu võib pikaks ajaks „takerduda“, otsides neid, millest joodi teed või piima lapsepõlves. Terve kapp on täis tehase „Polümeer“ mänguasju. Nõukogudeaegsed kodumasinad. Raamatud, niidid, kalendrid, pudelikorgid, elektripirnid, kilekotid, suveniirid, plakatid ja fotod – mida kõike siin ei ole!
Hinnad on üsna demokraatlikud. Nagu kaupluse omanik ütleb, on eesmärk see, et ese satuks headesse kätesse ja saaks teise elu.
„Vahel müüme hinnasildil olevast odavamalt või anname eemalt vaadates kasvõi tasuta ära, kui näeme, et inimesele miski väga meeldis, kuid ostmiseks pole võimalust,“ selgitab Herman Saar. „Tihti otsivad inimesed konkreetsest esemest, mis neil lapsepõlves oli, või oma lemmikserviisi puuduvat osa. Ja nad leiavad selle!“
Uut kaupa saabub praktiliselt iga päev. Kõige sagedamini tuuakse nõusid ja raamatuid (neid on ajutiselt lakatud isegi tasuta vastu võtmast: ladu on laeni täis), kord ühe-kahe nädala jooksul ka grammofoniplaate.
„Tihti juhtub, et inimesed saavad koos korteriga päranduseks hulga vanu asju, mida neil vaja ei lähe, kuid ära visata on kahju, ning siis tuuakse need meile,“ räägib Herman. „Ja meie ostame selle kõik ära.“
Ette tuleb ka tõelisi haruldusi, millele kollektsionäärid „jahti peavad“.
Kauplus „Aist“ pakub huvi ka turistidele, kes sõidavad spetsiaalselt magalapiirkonda midagi nõukogudeaegset otsima. Näiteks jaapanlaste seas on hullumeelselt populaarsed „lastepärase“ joonistusega nõud: need ostetakse silmapilkselt ära.
Muutub veidi kurvaks sellest, et välismaalased hindavad selliseid asju kõrgelt, meil aga visatakse need tihti prügimäele. Otsustasime jalutada piki „Aisti“ riiuleid ja vaadata, mida meie ühisest minevikust võib siin veel kohtama juhtuda – ning kui palju see täna maksab.
Terve tänavatäis taldrikuid: vaadake mustreid – ega teilgi polnud samasuguseid nõusid?
NÕUKOGUDE SÜMBOOLIKA: Herman Saare tähelepanekute kohaselt on sellistel asjadel märgatav nõudlus. Ostjate põhjused on erinevad, kuid paljud soetavad neid lihtsalt ajalooliste või kollektsioneeritavate esemetena.
Kaks kujundiga tindipotti: ühel on katki murdunud portselanist sulg, teisel puudub kannukujuline kaas. Need on alles vaid kauplusesse saabunud, mistõttu hinda neil veel ei ole. Selliste asjade puhul on säilivus ülimalt oluline: vigastused mõjutavad hindamist märgatavalt.
Nagu filmis: täpselt samasugust Riia Faiansi- ja Portselanitehase valmistatud teekannu võib näha filmis „Armastus ja tuvid“ peategelase kodus.
Nõukogudeaegsed taldrikud: nõude hulgas leidub üsna ebatavalisi eksemplare. Üks taldrikutest on väikeste defektide tõttu müügis vaid 15 euroga, kuigi Herman Saare sõnul on see ise haruldane, toodetud Dulevo tehases ja pärineb umbes 1960. aastast. Üldiselt mõjutab vana keraamika ja portselani seisukord hinda väga tugevalt: kahjustustega haruldane ese võib maksta üsna vähe.
Tarbeklaasi vaasid: need tooted on populaarsed ka praegu, kuigi Herman Saare sõnul on suurem noppimishullus juba möödas. Eriti huvitav on väike vaas Rosita: on kollektsionääre, kes koguvad sihipäraselt just neid eri värvides toodetud vaase. Teise vaasi nimetus on Rock – inglise keeles „kivi“. Tarbeklaasi vaaside tavapärane hind kaupluses „Aist“ on umbes 25–35 eurot, kuid üksikud esemed võivad maksta märgatavalt rohkem. Näiteks väike kann – kuni 100 eurot. Hinda, millega kauplus selliseid asju inimestelt sisse ostab, määratakse igal juhtumil individuaalselt.
Mõeldud asjatundjatele: kaupluses on saadaval ka Eesti tehase Norma vanad tooted.
Žostovo kandik: ehtne käsitöömaal metallil. Herman Saare sõnul on enamikul peredes säilinud sellistel esemetel seisukord ideaalsest juba kaugele jäänud ning see kandik maksab vaid 2 eurot.
Nõukogudeaegsed niidirullid: niite ei osteta sugugi mitte ainult suveniiriks – neid kasutatakse jätkuvalt sihipäraselt. Oletusele, et vanad niidid lähevad kindlasti kergesti katki, vaidles Herman Saar vastu: „Mitte sugugi.“ Tema sõnul ostetaksegi neid just nimelt õmblemiseks.
Alumiiniumlusikad: ka alumiiniumist nõud leiavad ostjaid, kusjuures Herman Saare tähelepanekute kohaselt ostavad neid peamiselt välismaalased. Lusikate komplekt – kokku 12 tükki – maksab vaid 4 eurot.
Teadus- ja ilukirjandus: nõukogudeaegsed õpikud, eriti matemaatika- ja füüsikateatmikud, on väga nõutud ega jää riiulitele seisma. On ka kaasaegsemaid raamatuid, näiteks füüsikast, mis maksid kunagi kauplustes umbes 20 eurot, kuid „Aistis“ müüakse neid 2–3 euroga. Valdav osa raamatutest maksab umbes 25 sendist kuni 2 euroni.
„Kolosok“ („Viljapea“): vintage-stiilis laua-leivakast vaid 2 euro eest. Selliseid valmistati Volga Autotehases (VAZ) Togliatti linnas 1970.–1980. aastatel. Valge emailitud metalli ja erksa oranži (või sinepikarva) plastiku kombinatsioon on nõukogude tööstusdisaini ning 1970. aastate teise poole moe klassika.
Saksamaa Narva: kauplusesse toodi vanad, Saksa Demokraatlikus Vabariigis (SDV) toodetud Narva elektripirnid. Vaatamata nimele pole neil Eesti Narva linnaga mingit pistmist: Narva on ettevõtte nimi. Pirnid on töökorras ja maksavad vaid 50 senti. Nende hulgas on väikese võimsusega pirne, mida saab kasutada näiteks külmikutes ja õmblusmasinais.
Uus, pakendis: sellesse 3-eurosesse valgustisse tuleb sisse keerata 60 W elektripirn; konstruktsioon võimaldab seda kasutada nii sise- kui ka välistingimustes. Muide, tavalised nõukogudeaegsed hõõglambid on Herman Saare sõnul stabiilselt nõutud. Inimesed ostavad ja kasutavad neid.
Nostalgilised kilekotid: vanu nõukogudeaegseid kilekotte ostetakse praegu samuti heameelega. „Aistis“ maksavad need 50 sendist kuni 1 euroni. Ühel täiesti uuel kilekotil on säilinud vana hind – 35 kopikat…
Siin on ka täiesti uusi – koos etikettidega – klaase teeklaasihoidikute ehk podstakannikute jaoks ning lai valik kaasaegsemaid tooteid.
Aga teeklaasihoidikuid kaupluses praegu ei ole – need ostetakse väga kiiresti ära.
Jaapanist nõude järele: Herman Saare sõnul pakuvad laste teemaga seotud nõukogudeaegsed nõud elavat huvi Jaapani turistidele – nad ostavad neid väga aktiivselt. Kui vaatasime lasteklaase Miki ja Minni Hiire piltidega, tegi Herman Saar nalja, et piisab vaid paari jaapanlase sisseastumisest ja neid 1-euroseid klaase kaupluses enam kindlasti ei ole.
Ostetakse kiiresti ära: kaupluses on palju erinevaid klaase hinnaga 1–2 eurot. Vanad tahulised klaasid – mahutavusega 100 ja 200 ml – on Herman Saare sõnul väga nõutud.
Tõuse püsti ja sõida: vanu nõukogudeaegseid Eestis toodetud suuski saab „Aistis“ osta umbes 5 euro eest.
„Arva ära, mis see on?“: internetis levib nali, kus paljudele tuttavaid kupuklaase esitletakse täiesti uue nime all – näiteks kui „pokaale sarjast «Joo põhjani»“. Nali on mõeldud eelkõige noorematele inimestele, kes ei tea enam nende esemete algset otstarvet. Kupuklaaside komplekti saab kauplusest osta 5 euro eest.
Herman Saare sõnul on huvi Tarbeklaasi toodete vastu praegu küll mõnevõrra vaibunud, kuid Norma esemed on endiselt hinnas ning mõned neist on juba broneeritud.
Esmaabikomplekt: vintage-stiilis nõukogudeaegne plastist esmaabikarp (1970.–1980. aastad) kaanel oleva punase ristiga, toodetud Tartu Plastmasstoodete Katsetehases – 2 eurot.
