Tihti juhtub nii, et inimene õpib võõrkeelt aastaid, jätab meelde reegleid ja sõnu, kuid rääkima ikkagi ei hakka. Miks see nii on? Kuidas täiendada sõnavara tõhusamalt, kas grammatika õppimine on kohustuslik ning mille poolest erineb õppeprotsess lastel ja täiskasvanutel? Sellest ja paljust muust rääkisime Tartu Ülikooli spetsialistide Ülle Türki ja Natalja Zaguraga.
Ülle Türk on keeleteaduse magister, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi anglistika osakonna inglise keele ja kultuuri õppejõud. Tema uurimisteemade hulka kuuluvad Euroopa keeleõppe raamraamistik (CEFR) ja tegevuspõhine keeleõpe.
Natalja Zagura on inglise keele ja kirjanduse magister, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi anglistika osakonna inglise keele ja didaktika nooremlektori kohusetäitja. Tema uurimisteemade hulka kuuluvad inglise keele omandamine ja õppimine, suuline kommunikatsioon ning mitmekeelsus.
Oma ja võõras
Natalja Zagura on pärit Ida-Virumaalt ja õppis venekeelses koolis. Eesti keelt hakkas ta õppima kolmandast klassist, inglise keelt viiendast. Tema sõnul põhines õpe peamiselt traditsioonilistel koolimeetoditel.
Hilisemalt lisandus isiklikule kogemusele ka perekondlik. Nataljal on kolm last ja nad kõik on kakskeelsed: räägivad nii vene kui ka eesti keelt.
„Vanemate poegadega – üks on juba lõpetanud üheksanda klassi, teine seitsmenda – rääkisin ma eesti keeles alates nende sünnist, samal ajal kui isa suhtles nendega vene keeles,“ räägib spetsialist. „Muretsesin, et kui nad lasteaeda lähevad, on nende jaoks uus juba keskkond ise. Ja kui sellele lisandub veel tundmatu keel, on stressi veelgi rohkem.“
Noorima tütrega kujunes kõik teisti – eesti keelega puutus ta kokku peamiselt lasteaias.
Nõnda võivad lapse suhted keeltega kujuneda erinevalt – sõltuvalt sellest, millal ja millises keskkonnas ta neid kasutama hakkab. Kuid millist rolli mängib seejuures esimene ehk emakeel?
Ülle Türki meelest aitab tugev emakeelne baas kindlasti kaasa teiste keelte omandamisele, kuid see pole kohustuslik tingimus.
„Juhtub ka nii, et laps hakkab teist keelt õppima väga vara, kui emakeel pole tal veel piisavalt hästi välja kujunenud,“ ütleb ta.
Ta märgib, että UNESCO soovitab samuti säilitada lapse „kodukeelt“, kui ta hakkab õppima võõrkeeles.
Kuid mis tahes keele, sealhulgas emakeele õppimine nõuab pidevat arengut.
„On tavaks arvata, et emakeelse grammatika (kui laps juba tunnetab grammatikareegleid) omandavad lapsed peamiselt umbes viiendaks eluaastaks. Kuid nii keel kui ka meie vajadused muutuvad – me omandame uut sõnavara. Sel viisil omandame seda kogu oma elu,“ selgitab Türk.
Eraldi ülesanne on keerukama kõne arendamine, mis väljub igapäevase suhtluse raamidest.
„Koolis kasutatakse niinimetatud akadeemilist keelt, mis on tegelikult ka sünnist saati selles keeles rääkivale lapsele omamoodi võõrkeel. Ta ei tea ju veel vastavaid mõisteid ega oska näiteks rääkida bioloogiast või mõnest muust ainest spetsiaalset terminoloogiat kasutades,“ selgitab keeleteadlane. „Kodus kasutame me igapäevast kõnet. Seetõttu, kui koolis on piisavalt suur sama emakeelega laste rühm, on kasulik, et kool pakuks neile tuge ja nad saaksid õppida akadeemilist sõnavara sealhulgas selles keeles – et see ei jääks „köögikeele“ tasemele.“
Võõrkeele õppimine ise ei vii emakeele halvenemiseni, leiab Natalja Zagura.
„Kui leida võimalusi selles keeles suhtlemiseks ja kirjanduse lugemiseks, pole mingit probleemi,“ ütleb ta.
Seejuures kinnistuvad mitut võõrkeelt valdaval inimesel eri keeled sageli eri eluvaldkondadega.
Natalja Zagura toob näiteks oma kogemuse: töös kasutab ta sagedamini eesti ja inglise keelt, mistõttu on tal ka tööalaseid teemasid lihtsam arutada eesti või inglise keeles.
Vanematele, kelle laste kooliõpe ja huviringid toimuvad eesti keeles, soovitab spetsialist teadlikult luua ruumi ka vene keelele: „Tuleb suhtlema, raamatuid lugema ja ise eeskuju näitama. Lapsed ei võta nii hästi vastu nõuandeid selle kohta, mida peab tegema, vaid seda, mida nad näevad peres. Nad vaatavad vanemaid ja hakkavad intuitiivselt samamoodi käituma – sealhulgas väärtustama emakeelt.“
Kõigepealt – kuulata
Ekspertide sõnul on keeleõppe üks peamisi edukomponente piisav keelematerjali hulk.
„Me alahindame, kui oluline see on. Tegelikult peavad lapsed väga palju kuulma, eriti seni, kuni nad ise veel lugeda ei oska,“ ütleb Ülle Türk.
Natalja Zagura sõnul võib laps täiesti omandada kahte keelt üheaegselt, kusjuures üks neist ei pea tingimata saama teise tugisambaks. Sellist kogemust nägi ta ka oma vanemate laste puhul, kes suhtlesid lapsepõlvest saati nii vene kui ka eesti keeles.
„Laps võib öelda ühe sõna eesti keeles, teise vene keeles. Kuid see ei tähenda, et ta ei saaks aru, et need on erinevad keeled. Kui ta ei meenu kohe vajalikku sõna või tahab midagi kiiremini öelda, siis ta lihtsalt paneb vahele selle, mis esimesena pähe tuleb,“ selgitab spetsialist.
Kõne arenedes kaob vajadus sellise segamise järele järk-järgult.
Mida varem – seda parem?
Levinud ettekujutus, et võõrkeelt peab kindlasti hakkama õppima maast madalast, vastab tõele vaid osaliselt.
Ülle Türki sõnul sõltub palju sellest, millisest oskusest on jutt. Varajane algus aitab eriti märgatavalt omandada foneetikat ja intonatsioonilisi eripärasid.
„Kui jutt on hääldusest, iseloomulikust rütmist ja sarnastest asjadest, siis tõesti on parem alustada varem. Asi on selles, et kõneaparaat kohandub järk-järgult ühe keelega ja hiljem on seda juba raskem teisele kohandada. Lisaks näitavad uuringud, et näiteks teismeeas võivad lapsed häbeneda hääldada harjumatuid häälikuid, mida emakeeles pole. Väikesed lapsed sellele ei mõtle,“ selgitab ta.
On ka lihtsam selgitus: lapsel on rohkem aega. Täiskasvanul tuleb tunnid mahutada juba kujunenud ellu, kus on töö, pere ja muud mured.
„Kui inimene alustas kahekümneaastaselt, siis võrreldes sellega, kes alustas sünnist saati, on tal juba kahekümne aasta võrra vähem sellist kogemust. Seda tasa teha on väga raske, sest täiskasvanul on palju muid tegevusi ja kohustusi. En laps tunnetab maailma samal ajal ja teeb seda sealhulgas keele kaudu – sõltumata sellest, kas tal on üks, kaks või kolm keelt,“ ütleb ekspert.
Seevastu vanusega tekivad teised ressursid – võime analüüsida, võrrelda grammatilisi konstruktsioone ja kasutada juba olemasolevaid teadmisi.
Seetõttu nimetab ekspert üheks eriti soodsaks etapiks võõrkeelte õppimisel teismeiga. Tema sõnul viitavad sellele ka paljud uuringud.
„Selleks ajaks on inimene juba võimeline ratsionaalselt mõtlema, analüüsima, kasutama olemasolevaid teadmisi, sealhulgas emakeele oskust, ja kandma neid üle teise keele omandamisel. Ja seejuures on tal veel piisavalt aega õppimiseks,“ ütleb keeleteadlane.
Täiskasvanute puhul on tema sõnul raskused sageli seotud mitte niivõrd vanuse endaga, kuivõrd elutingimustega. Kui inimene näiteks kolib uude keelekeskkonda, saab selle omandamisest vaid üks paljudest kohanemisülesannetest.
„Inimene peab samal ajal harjuma paljude asjadega: uue tööga, uute suhetega, uue eluga üldiselt. Seetõttu on keelele lihtsalt võimatu nii palju aega pühendada,“ selgitab Türk.
Peamine on mitte üritada kohe saavutada ideaalset tulemust, vaid liikuda võimalikult vara praktika juurde.
„Üldiselt on vaja, et inimene – olgu see laps või täiskasvanu – hakkaks praktiseerima. Alguses ei tasu last reeglitega piinata. Hiljem on reeglid muidugi kasulikud, eriti kui jutt on keerukamate mõtete väljendamisest. Ja see on muide üks põhjusi, miks täiskasvanul on keelt vahel raskem õppida kui lapsel. Õppe algusetapis räägime tavaliselt väga lihtsatest igapäevastest asjadest. Kuid täiskasvanu tahab arutleda sisukamalt. Ja vot siin põrkub ta justkui piiratud võimaluste vastu,“ rõhutab ekspert.
Keelekümplus või järkjärguline õppimine?
Ülle Türki sõnul ei kattu see, mida meil nimetatakse keelekümpuseks, täielikult mudeliga, mis algselt töötati välja Kanadas.
„Seal oli lähenemine üsna range: lapse emakeelt ja õppekeelt püüti selgelt eraldada. Kui viieaastased lapsed tulid kooli, ei pruukinud nad teadagi, et õpetaja oskab rääkida inglise keeles, sest nendega rääkis ta ainult prantsuse keeles. Tänapäeval on arusaamad sellest muutunud. Nüüd leitakse, et õigem on kasutada kogu õpilase pagasit – kõike, mida ta juba teab ja oskab. Ehk siis erinevaid keeli ei pea tingimata teineteisest täielikult eraldama,“ selgitab keeleteadlane.
Selline viis eeldab tema sõnul õpilase enda aktiivset rolli: on vaja, et ta märkaks ise sarnasusi ning erinevusi ja püüaks mõista seaduspärasusi.
„Kui hakkad õppima teist keelt, mõistad järk-järgult paremini ka protsessi ennast: kuidas omandamine toimub, mida täpselt mul isiklikult teha tuleb. Kõik inimesed õpivad erinevalt ja igaühel tasub leida meetod, mis töötab just tema jaoks: kellelegi on kasulikum rohkem kuulata, kellelegi – rohkem lugeda, aga keegi eelistab teisi õppeviise,“ ütleb Türk.
Seetõttu oleks koolis tema sõnul hea anda õpilasele võimalus proovida erinevaid lähenemisi.
Ekspert lisab: keeleoskus koosneb paljudest komponentidest. Isegi kaardid ja „tuupimine“ võivad olla tõhusad.
„Kõik meetodid on omamoodi head. Kordamine on häälduse jaoks väga oluline. Inimene võib lindistada oma kõnet, kuulata õiget varianti, korrata, ja peagi kuuleb ta erinevust oma häälduse ja selle inimese häälduse vahel, kelle salvestist ta kuulab. Sõnavara täiendamiseks on kordamine samuti muidugi kasulik,“ selgitab keeleteadlane. „Üldse on keeleoskusega seotud küsimustes üks peamisi raskusi just see, et siin ei ole täiesti selgeid ja üheseid vastuseid: et ainult nii on õige ja ainult nii saab. Palju sõltub igast konkreetsest olukorrast.“
Keeleanne: müüt või reaalsus?
„Keelevõimete“ all võib peituda korraga mitu erinevat omadust, leiab Ülle Türk. Näiteks inglise keele oskuse testide täitmisel mängib märkimisväärset rolli analüütiline mõtlemine.
Analüütiline mõtteviis võib tõesti anda eelise. Kuid see ise ei garanteeri edu: loomulik keel ei ole range valemite süsteem.
„Mõnikord öeldakse näiteks, et matemaatikas tugevatel inimestel on lihtsam grammatikat omandada. Kuid samal ajal on üsna palju neid, kes orienteeruvad matemaatikas väga hästi, aga võõrkeeled ei tule neil nii kergelt välja. Üks põhjus võib olla selles, et neid ärritab tohutu hulk erandeid, mis on olemas praktiliselt igas keeles,“ märgib Türk.
Veel üks kaasaaitav tegur on muusikaline kuulmine.
„Kuigi ilmselt ütlevad muusikaõpetajad, et pole olemas sellist mõistet nagu täiesti ebamuusikaline laps: palju sõltub sellest, kuidas lapsega tegeletakse,“ lisab ta.
Natalja Zagura soovitab kasutada ka sellist foneetilise treeningu viisi:
„Häälduse parandamiseks soovitatakse laulda laule õpitavas keeles. Näiteks võib inimesel olla lihtsam taasesitada ingliskeelset kõnet ilma harjumuspärase aktsendita just laulmise ajal.“
Muide, aktsendist. Ülle Türki sõnul orienteerub kaasaegne lähenemine üha vähem kohustuslikule matkimisele.
„Aktsenti ei peeta tänapäeval enam probleemiks. Tänapäeval, eriti ingliskeelses keskkonnas, räägitakse üha sagedamini, et võib-olla ongi parem mitte püüda kõlada täielikult nagu emakeelne kõneleja,“ naeratab ta.
Õppimist lihtsustab ka hea mälu.
„See on muide üks põhjusi, miks lastel on keelt lihtsam omandada: tundub, nagu kleepuks kõik ise nende külge, palju jääb meelde peaaegu ilma pingutuseta. Vanusega nõuab uute sõnade meeldejätmine tavaliselt juba suuremat kontsentreerumist ja regulaarset kordamist,“ ütleb Türk.
Mälu toetada aitavad tema sõnul täiesti traditsioonilised viisid, mis on tuttavad juba koolist – näiteks luuletuste päheõppimine.
Lisaks on arvamust, et võõrkeelte omandamine on kasulik kognitiivsetele funktsioonidele. Alustada on mõtet igas vanuses.
„Uuringud tõesti näitavad, et mitmekeelsus ehk mitme keele valdamine, samuti uue keele omandamine vanemas eas võivad vähendada dementsuse ja Alzheimeri tõve riski,“ ütleb Ülle Türk. „Üks selgitusi seisneb selles, et aju peab tegema rohkem tööd: pidevalt ümber lülituma ja kohanema.“
Nagu koer: saan kõigest aru, aga ei räägi
Grammatika tundmine ja kogutud sõnavara ei tähenda veel, et inimene hakkab automaatselt vabalt rääkima.
Ülle Türki sõnul on neli võtmetingimust, mis tänapäevaste uuringute kohaselt aitavad teoorialt praktikale üle minna.
„Esiteks tekib koolis, eriti algklassides, sageli probleem: lapsel on üks õpetaja ja ta kuuleb ainult tema kõnet. Seetõttu on soovitav, et keelematerjal oleks võimalikult mitmekesine, ja siin aitavad igasugused salvestised,“ loetleb ta. „Teiseks peab inimene hakkama ise rääkima, kui ta on selleks juba valmis ja seda tahab. Ei piisa ainult kuulamisest – mingil hetkel tuleb ikkagi ka ise midagi öelda. Kolmandaks on väga oluline suhtlemisaspekt. Just läbi suhtluse omandab laps ka oma esimese keele. Ja mulle tundub, et tänapäeval on üks probleeme isegi emakeelega see, et vanemad ei suhtle lastega piisavalt. Nad räägivad nendega vähe, vaid lülitavad selle asemel sisse multikad, annavad telefoni, panevad arvuti taha.“
Neljas tegur on motivatsioon (see tingimus kehtib rohkem täiskasvanute kohta).
„Inimene peab tundma sisemist soovi keelt õppida. See on väga oluline, eriti täiskasvanutele, sest ilma motivatsioonita on raske sundida end sellesse piisavalt pingutust panustama,“ ütleb Ülle Türk. „Mina näiteks tahan ja üritan juba mitu aastat iiri keelt selgeks saada, kuid pole peaaegu kuhugi jõudnud. Ja tõenäoliselt on mul lihtsalt vähe motivatsiooni, sest kõik Iirimaaga seonduv on kättesaadav ka inglise keeles.“
Kui inimesel on grammatiline baas ja piisav sõnavara juba olemas, kuid ta ikkagi ei räägi, võib proovida formaati, kus inimesed lihtsalt vestlevad omavahel.
Ülle Türk toob näiteks keelekohvikud Eestis ja programmi Keelesõber, kus inimesele leitakse vestluskaaslane, kellega ta saab lihtsalt regulaarselt suhtleda.
Selle protsessi edukust võivad Natalja Zagura sõnul mõjutada ka inimese isiksuseomadused: „On tagasihoidlikumaid inimesi, kes ei püüa eriti suhtleda eit emakeeleski. Avatumad hakkavad võõrkeelt praktiseerima, muretsemata liigselt selle pärast, kas nad teevad vigu või mitte. Ja mida rohkem nad praktiseerivad, seda paremini keelt arendavad.“
KOMMENTAAR
Tatjana Lavrova,
filoloog, võõrkeelte õpetaja
„Mul pole keeleannet“ – see on üks levinumaid fraase nende seas, kes on mitu korda alustanud võõrkeele õppimist, kuid polegi rääkima hakanud. Olen veendunud, et enne endale sellise diagnoosi panemist tasub küsida: mida täpselt, kuidas ja milleks me seni õppinud oleme?
Mulle meeldib oma õpilastele öelda: „Mida me treenime, see treenib!“ Kui me treenime kõhulihaseid, kas siis käed lähevad tugevamaks?
Tänapäevased lähenemised õppimisele näitavad, et keeleoskus ei taandu sõnade ja reeglite meeldejätmisele. See kujuneb järk-järgult: inimene võtab vastu arusaadavat infot, mõtestab seda, seob juba olemasolevate teadmistega, suhtleb teiste inimestega ning hakkab ise oma mõtteid väljendama – suuliselt ja kirjalikult.
Just oma sõnavõtu käigus saavad märgatavaks lüngad, mida pole võimalik näha lihtsalt õpikut lugedes või teste tehes.
Inimene võib aastaid õppida ja samal ajal halvalt valrata võõrkeelset kõnet. Näiteks grammatika-tõlke meetod aitab tõesti analüütiliselt mõtleval inimesel grammatikast aru saada ja hästi lugeda, kuid see ise ei arenda piisavalt kõnelemisoskust.
Audiolingvaalne lähenemine, mis põhineb kõnemudelite korduval kuulamisel ja kordamisel, võib olla algajatele kasulik häälduse seadmiseks ja oskuste automatiseerimiseks, kuid jätab vähe ruumi iseseisvale kõnele.
Kommunikatiivne õpe seab vastupidiselt keskmesse suhtlemise, kuid sellise lähenemise puhul pööratakse vähem tähelepanu grammatilisele täpsusele.
Võib öelda, et õppe eri etappidel tuleb sõltuvalt eesmärkidest ja õppija eripäradest kasutada erinevaid lähenemisi. Oluline on teadlikult valida keelekursusi ja õpetajat, mõeldes ka motivatsiooni pikaajalisele hoidmisele.
Tundide regulaarsus on võõrkeele eduka omandamise vundament.
Tuleb välja tuua mõned põhimõtted, mis ühendavad kaasaegseid arusaamu tõhusast õppest:
-
uus materjal peab olema arusaadav, sisukas, realistlik ja veidi ületama juba olemasolevat taset,
-
omandamine toimub paremini, kui inimene ei näe ega kuule lihtsalt uut keelevormi, vaid mõistab selle sisu ja märkab, kuidas see on ehitatud,
-
uus teadmine seotakse varasema kogemusega, oskused aga arenevad mõtestatud suhtluse ja oma kõne kaudu.
Eriti oluline on seetõttu mitte number ise „kui palju sõnu ma pähe õppisin“, vaid see, mida ma saan selle sõnavaraga teha. Euroopa raamraamistik CEFR näiteks ei kirjelda keeleoskuse taset õpitud reeglite hulgaga, vaid sellega, mida inimene on võimeline praktikas tegema: mõistma, suhtlema, lahendama kommunikatiivseid ülesandeid.
Kuid probleemil on ka teine pool – psühholoogiline. Hirm eksida, häbi, ärevus ja varasem ebaõnnestunud kogemus võivad õppimist tõsiselt segada.
Kui inimene võtab iga viga kui tõendit oma võimetusest, hakkab ta vältima olukordi, kus tuleb rääkida. Tulemusena treenitakse just seda oskust, mida tal vaja on, kõige vähem.
Kuid viga pole läbikukkumise märk, vaid info selle kohta, mida tuleb veel õppida!
Eriti oluline on seetõttu kasvumõtteviisi idee: võimeid tuleb vaadelda kui midagi sellist, mida saab arendada tänu praktikale ja pingutustele.
Aitab ka väikeste sammude strateegia: jagada suur ülesanne jõukohasteks osadeks ja märgata oma edenemist.
Parimaks meeldejätmiseks tuleb arvestada, et uus sõna nõuab tavaliselt mitut kohtumist erinevates kontekstides, mistõttu on tõhusam õppida väikeste portsjonite kaupa regulaarselt kui üritada ühe korraga meelde jätta suurt nimekirja.
Aga Ebbinghausi „unustamiskõvera“ kohaselt on vaja intervallkordamisi, et info läheks üle pikaajalisse mällu.
Aga mida teha tehisintellektiga (TI)? Kasutada, sest TI võib saada personaalseks vestluskaaslaseks, modelleerida reaalseid olukordi, luua harjutusi ja vajaliku tasemega tekste, selgitada grammatikat ja sõnavara, anda tagasisidet, aidata kirjutamise ja hääldusega, kohandada ülesandeid konkreetse inimese huvide ja taseme järgi.
See võimaldab tegelikult luua enda ümber täiendava keelekeskkonna ka siis, kui läheduses pole õpetajat ega emakeelset kõnelejat. Seejuures on oluline jätta endale õppeprotsessis juhtroll, jääda TI käest õppematerjalide „tellijaks“ ja pidada meeles, et ta võib eksida.
Hea näide TI kasutamisest: „Koosta mulle 25 lauset, et saaksin valida sõnade vahel käänannetes omastav ja osastav mitmuses. Kontrolli minu vastuseid ja selgita mu vigu eesti keele grammatika seisukohalt. Analüüsi mu vigu ja tee nende põhjal veel 25 lauset.“
Halb näide TI kasutamisest: „Tee see test minu eest ära.“ Esimene näide kujundab mõistmise ja kasutamise oskust, teine – vaid illusiooni.
Keeleõppimine on teadmise järkjärguline muutumine tegevuseks. Mõista, kuulda, siduda juba teadaolevaga, proovida ise, eksida, saada tagasisidet ja proovida uuesti – just selles järjekorras hakkab teadmine muutuma oskuseks.
Nii TI-ga kui ka ilma selleta on ülimalt oluline mõista tagasiside rolli. Kui me ei tea, kus täpselt eksime, ei kao viga ise enesest – vastupidi, see muutub järk-järgult meie kõne harjumuspäraseks osaks. Tulemusena komistame suhtluses, meid ei mõisteta alati, tuleb korrata või selgitada teisiti. Nii kujunevad püsivad veendumused enda võimetusest. Kuigi probleem ei pruugi olla üldse võimetes, vaid selles, et inimene lihtsalt treenis pikalt valat varianti, saamata arusaadavat tagasisidet.
Küsimuse „Kas mul on keeleannet?“ asemel on kasulikum küsida endalt: „Kas ma olin loonud tingimused, milles minu keel saab tegelikult areneda?“
Ja vastates sellele ausalt, teha vajalikud korrektiivid.
KOMMENTAAR
Nikolai Karajev,
tõlkija
Keeleõppe valdkonnas häirib mind palju müüte. Alates peamisest – fraasist „keel selgeks õppida“.
„Ta õppis keele selgeks“ – mida see üldse tähendab?
Ei too allikat, kuid kord lugesin küsitlusest, mille tulemuste kohaselt selgus, et eestlased oskasid inglise keelt palju paremini kui Eesti venelased. Inimestelt küsiti: kuidas te hindate oma inglise keele oskust? Eestlased hindasid seda massiliselt hästi. Venelased – mitte.
Seejuures objektiivselt teadsid venelased, kes pidasid oma inglise keelt „keskmiseks“, seda mitte halvemini, vaid pigem pareminigi kui eestlased, kes pidasid oma oskust „hääks“. Sest alateadvusesse on sisse kulunud: vallata keelt, seda samat eesti keelt – tähendab vallata seda emakeelse kõneleja tasemel. Jumal hoidku, kui ajad segi ma- ja da-infinitiivi või seal genitiivi partitiiviga (omastav ja osastav). Sulle vaadatakse kindlasti nii, nagu oleksid sa „umbkeelne“.
Vahepeal saab keelt vallata mitmel moel. Võib rääkida kehvalt, kuid lugeda ja kirjutada suurepäraselt, ning vastupidi. Võib teada näiteks meditsiiniterminoloogiat, kuid komistada detektiivromaane lugedes. Mitte teada keelt „nagu native“ on normaalne (ingliskeelsest sõnast native – emakeelne, kohalik; enamasti tähendab emakeelset kõnelejat – toim. märkus).
Ja inimesed õpivad erinevalt. On neid, kes sädistavad viisakalt pärast nädalat emakeelsete kõnelejatega, kuid ei kirjuta ilma vigadeta ühtegi lauset. On neid, kes omandavad võõrkeelt grammatika ja, jah, tuupimise kaudu.
Pole olemas universaalseid metoodikaid ega hinnanguid. See, mis on olemas, on alati ligikaudne. Ja milline tahes õppesüsteem ka poleks, homogeenset tulemust ei tule ega saagi tulla, eriti kui see pole kolmandikule elanikkonnast emakeel.
Eestis on eesti keele õpetamisest saanud poliitiline küsimus ning on tunne, et reast poliitikutest on eesmärk mitte õpetada mitte-eestlastele keelt, vaid muuta riik rahvusriigiks: kui mitte etniliselt, siis vähemalt lingvistiliselt homogeenseks. Praegu Eesti selline pole ning kõiki tegureid arvestades on see eesmärk vaevalt saavutatav.
Kuid keeli, eriti oma riigi põhipeelt, tuleb õppida. Teada on parem kui mitte teada. Selline õppimine nõuab igal juhul aega, kuid peamine – tuleb proovida erinevaid metoodikaid: lugemist, kuuldu mõistmist, kirjutamist, rääkimist (kas või ilma emakeelse kõnelejata; proovige midagi iseendale ümber jutustada) – ja mõista, mis teile rohkem meeldib.
Mida rohkem teile meeldib protsess ise, seda kaugemale te jõuate. Mind näiteks õpetati koolis hästi inglise keelt, kuid paljust sain aru siis, kui harutasin veel pabersõnaraamatuga oma lemmikrokbändi tekste.
Et hästi õppida, tuleks mõista, mida see teie puhul tähendab. Motiivid võivad olla millised tahes – kuni valge kadeduseni kellegi vastu, kes õppis selle kuradima keerulise keele selgeks.
Edasi – aja küsimus, sõnavara järkjärguline kasvatamine, grammatika mõistmine, harjumine võõrkeelse kõnega.
Ja muidugi öelge endale kohe, et emakeelse kõneleja tasemel te seda vaevalt kunagi selgeks õpite. Lubage endal eksida, ja kui emakeelsed kõnelejad ei saa aru, et see on normaalne, tuleb neid sellega kuidagi harjutada.
Üsna pea avastate, että teate juba kõige sagedasemat sõnavarat. Ülejäänu omandamine venib aastate peale – kuid see on nii ka „native’itel“: keegi ei tea ühtegi keelt, sealhulgas emakeelt, 100% ulatuses.
MÄRKMIKUSSE
Ekspertide praktilised nõuanded
-
Otsida elavat suhtlust. Täiskasvanule on üks tõhusamaid viise leida inimene, kellega saab regulaarselt õpitavas keeles rääkida. Lapsele – huviringid või spordisektsoonid. Natalja Zagura märgib, kujunevad just sellistes olukordades kiiremini suulised oskused, jäävad meelde püsiväljendid ja tekib arusaam elavast kaasaegsest kõnest.
-
Kasutada iga päev erinevaid allikaid. Need võivad olla uudised, televisioon, internet, videod. Pole aega raamatute jaoks? Lugege uudiseid!
-
Lugeda võimalikult palju, eriti teismeeas. Kirjalik kõne on tavaliselt rikkam kui suuline: selles leidub keerukamaid grammatilisi konstruktsioone ja sõnavara. Seetõttu aitab lugemine väljuda igapäevase suhtluse raamidest.
-
Mitte jätta emakeelt hooletusse. Kui laps õpib näiteks eesti keeles, kuid kodus räägib vene keeles, on kasulik lugeda mõlemas keeles. Nii areneb emakeel edasi ning lugemis- ja kirjutamisoskus võivad üle kanduda ühest keelest teise.
-
Kui pole kellega rääkida – rääkige iseendaga. Ülle Türk pakub välja lihtsa nipi: mõttes ümber jutustada õpitavas keeles, kuidas päev möödus, mida te tegite, mida kavatsete teha. Nii avastate kiiresti, milliseid sõnu ja konstruktsioone teil napib.
-
Lülitada telefon või arvuti õpitavasse keelde. See on lihtne viis suurendada igapäevaseid kontakte keelega ilma eraldi tundideta. Kasutajaliides sunnib regulaarselt nägema tuttavaid sõnu ja omandama uusi arusaadavas kontekstis.
-
Regulaarselt treenida. Üks tegureid, mida keeleõppes sageli alahinnatakse, on praktika sagedus. Palju tõhusam on mitte istuda tunnis kolm tundi, vaid tegeleda natukene iga päev. Täiskasvanutel aitavad sellist rütmi hoida rakendused ja veebiteenused.
