Eelmisel nädalal kiresid sotsiaalmeedia ja uudistevood lausetest nagu: «Oleks mul miljon, küll mina alles…». Selle ajendiks sai uudis, et seiskus inimese süda, kelle nime teab peaaegu igaüks meie riigis. Meie seast lahkus Siim Kallas – suurejooneline ja ajastuline kuju. Ei rohkem ega vähem kui endine peaminister, rahandus- ja välisminister, Eesti Panga president, eurovolinik ja Reformierakonna asutaja, kelle perekond kujundas aastakümneid infovälja, kirjutab selgeltnägija Ilona Kaldre.
Eriti valjult kõlas see foonil, kus tema tütar Kaja Kallas tõusis kõige kõrgematele ametikohtadele. Ja kui varem kirjutati alati, et Kaja Kallas on Siim Kallase tütar, siis nüüd – et Siim Kallas on Kaja Kallase isa.
Kaja Kallas on inimene, kes kasvas üles tõsise poliitilise ja ühiskondliku kapitaliga peres, ning tema enda poliitiline karjäär on ammu saanud iseseisvaks looks. Perioodiliselt väljastab ta rahvale tiivulisi lauseid ja geeniaalseid järeldusi. Mida väärt on kas või tema kuulsad arutlused «elektri molekulidest», mida tema sõnul «kuidagi juurde ei tule», või firmanõuanne elanike rahustamiseks kättesaamatute arvete foonil: «Keegi ei peaks energiahindade tõttu und kaotama». Sarnased pärlid lähevad hetkega rahva sekka, kasvades üle meemideks.
Riigi nägu
Ootuspäraselt ilmus Siim Kallase surma puhul sotsiaalmeediasse tuhandeid kommentaare ja ükskõikseid siin kindlasti ei ole. Keegi kirjutas miljonitest ja luksuslikust elust, keegi aga kutsus üles jääma inimesteks, arutledes selle üle, et isiksus oli kahemõtteline.
Mõned tuletasid meelde, et parem on säilitada väärikus ja mitte laskuda banaalse kurjuseni. Teised tõdesid, et nägid teda tihti Viimsi toidupoes ja et ta oli märgatavalt vananenud.
Nüüd, nagu tavaliselt, hakkavad pinnale ujuma elusaladused, šokeerivad detailid, luksuslikud pildid matustelt ja nimekirjad neist, kes kohale tulid. Inimesed hakkavad häbitult arutama, mis jäi lesele ja millises kleidis oli pärija.
Nii juba on inimene ehitatud: ta nõuab alati leiba ja tsirkust.
Kuid, daamid ja härrad, kas pole mitte igaüks meist salaja rahast unistanud? Paremast elust?! Kas või siis, kui soovib sõbrale või sugulasele õnne, tervist ja raha. Ja huvitav ju: kui saatus annaks sellise võimaluse igaühele – vähesed suudaksid kiusatusele vastu panna. Siim Kallas kasutas oma võimaluse, nagu elu näitas, täiel määral ära, ning tema tütar kasvas juba faktiliselt hõbelusikas suus, süües mõlema põsega hapukoort suhkruga.
Ja kuni internet keeb peamiselt vihast ja kergendusest (kuigi kommentaatorite enda elu ei muutu sellest ei magusamaks ega rikkamaks), seiskus ööl vastu 22. augustit tõesti inimese süda. Kurbast uudisest teatas tütar sotsiaalmeedias, jagades meiega kõigiga suurt inimlikku leina.
Ajalooline detail: Siim Kallas lahkus elust 77 aasta vanuselt. Eesti ajalukku läks ta mitte ainult mõjuka riigitegelase ja Reformierakonna asutajana, vaid ka iseseisva Eesti rahareformi ühe peamise arhitektina. Just tema juhtis Eesti Panka 1990. aastate alguses ning juhtis ajaloolist reformi oma Eesti krooni käibeletoomiseks.
Kuid mitte kõik ei näita sel hetkel tarkust, vähesed mäletavad seda sama vene rahvatarkust, mida me lapsepõvest saadik kuuleme: surnutest kas head või mitte midagi. Tema poliitilises biograafias oli vaieldamatult ka kõlavaid lugusid, mis aastate viisi ajalehtede lehekülgedelt ei kadunud. Olid uurimised, kohtuprotsessid ja küsimused, millele ühiskond sai erinevaid vastuseid. Kuid nende lugude juriidiline tulemus ei ole sama mis ühiskondliku arvamuse kohtuotsus.
Kas tema elu oli täis karikas? Kuidas seal tegelikult oli, kas ta oli õnnelik selle üle, mis tal oli, kas ta oli tähelepanelik lähedaste suhtes ja oskas jagada, ei saa teada keegi. Internetis on täis kõige erinevamaid kaastundeavaldusi ja reaktsioone, ning rohkem muidugi kurje ja solvavaid. Sel põhjusel piirasid mõned portaalid isegi inimeste ringi, kes saavad väljaannete juurde kommentaare jätta.
Kuid surm on lähedastele ja omastele alati lein. Ja sellise taseme poliitilise kuju lahkumine on riigi näo ja selle kaane peegeldus. Kommentaatorid uudiste all on samuti riigi nägu. Olgem siis kasvatatud inimesed ja avaldagem kaastunnet lahkumise puhul. Mõnikord võib ka vaikida. Vaikida.
Sõna hind
Kuid viimane sõna tasub siin jätta Siim Kallasele endale. Inimesele, kes elas pika poliitilise elu ja ütles kord: «Vibust lastud noolt saab veel püüda, aga sõna mitte kunagi.»
Ta teadis hästi sõnade hinda ja tunnistas, et on ise mitu korda öelnud seda, mida hiljem oleks tahtnud öelda teisiti. Ta uskus, et Eesti tulevik on eestlaste endi kätes, et riik peab olema vaba, euroopalik, iseseisev ja võimeline vaatama ettepoole.
«Tuleb töötada, töötada ja veel kord töötada,» ütles ta, ning aastaid hiljem, tuleviku üle arutledes, tunnistas: «Me ei tohi kaotada silmist tulevikku» – ja uskus, et «uued põlvkonnad saavad muutunud oludes hakkama».
Isegi see ongi see, mis jääb pärast inimest, kui tahes vastuoluline, rikas, mõjukas või kahemõtteline tema elutee ka polnud: mitte miljonid, mitte ametikohad ja mitte pildid matustelt, vaid sõnad, teod ja see tulevik, mille ta endast maha jätab. Enamgi veel, viimast sõna, nagu teada, tagasi ei saa.
