Lätis vähendati alates 1. juulist aastaks leiva, piima, munade ja värske linnuliha käibemaksu 21 protsendilt 12 protsendile. Möödas on vaid kuu, eksperimendi kokkuvõtete tegemiseks on veel vara, kuid esimene tulemus on juba üsna huvitav: hinnad langesid peaaegu täpselt maksuvahe võrra. Ehk juhtus just see, mis meie poliitikute aastatepikkuste kinnituste kohaselt ei saaks kuidagi juhtuda, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Reaalne Baltimaa“ autor Andrei Demenkov.
Õigupoolest ei ole toiduainete soodustusmaksumäär mingi julge Läti leiutis. Läti proovib vaid väga ettevaatlikult seda, mida enamikus Euroopa Liidu riikides on ammu tavaliseks asjaks peetud.
Prantsusmaal on toiduainete käibemaksu põhimäär 5,5%, Saksamaal 7%, Poolas 5%, Soomes 13,5%.
Eestis maksustatakse nii leiba poes kui ka lõunasööki restoranis täismääraga 24%. Ilmselt kuulub toit meil ikka veel luksusesemete hulka kõrvuti kuldsõrmuste ja jahtidega.
Eriti hästi on seda erinevust tunda Itaalias, kus restoraniarve osutub sageli umbes samasuguseks nagu Eestis, kuigi tööjõukulud ja sellest tulenevalt ka sissetulekud on seal kõrgemad.
Muidugi ei ole asi ainult maksudes ja palkades: on veel üür, toiduainete hinnad, konkurents, turu suurus. Kuid erinevus Itaalia 10% ja Eesti 24% vahel ei haju samuti jäljetult kuskil teel köögist lauani. Meie restoran alustab võistlust, kandes seljas juba üsna kaalukat maksuseljakotti.
Tapev lihtsus
Eesti süsteemi on tavaks kaitsta selle lihtsusega. Üks määr peaaegu kõigele, ei mingit lõputut vaidlemist selle üle, kas konkreetne saiake on leib, kondiitritoode või juba restoraniroog, vähem bürokraatiat. Kõik on nii.
Ainult et maksusüsteemi lihtsus ei ole kõrgeim riiklik väärtus. Lihtsuse taga peitub alati valik, kellelt on mugavam raha võtta, ja toit on selles mõttes peaaegu ideaalne: inimene võib edasi lükata diivani või auto ostu, kuid süüa tahab ta millegipärast iga päev.
Täielik käibemaks lööb kõige valusamalt seda, kellel läheb peaaegu kogu palk toidule ja kommunaalarvetele. Meile vaieldakse vastu, et määra langetamisest võidab ka rikas. Kuid kui viia see argument lõpuni, ei tohiks esmatähtsate kaupade makse üldse langetada, sest neid – mis parata! – ei kasuta ainult vaesed.
Eriti palju ja heameelega arutleb sooduskäibemaksu mõttetuse üle rahandusminister Jürgen Ligi. Niipea kui tehakse ettepanek langetada toidumaksu, selgitab ta, et riik kaotab sadu miljoneid, kasu saavad kindlustatud ostjad ja kaubandusketid ning hinnad kas ei lange või langevad ebaoluliselt. Kaupmeeste kampaaniat soodusmäära nimel nimetas Ligi „kliendi solvamiseks ja eksituseks“.
Tõestuseks tuuakse Iirimaad või Maltat, kus madala või nullkäibemaksu juures on üksikud tooted ikkagi kallid. Mugav võrdlus: palgad, üür, turg ja logistika on seal teistsugused, kuid kui leib on kallis – tähendab, maks selle hinda ei mõjuta. Umbes samasuguse eduga tõestab korteri hind Londonis kinnisvaramaksu madala määra kasutust.
Ligi läti jalaetepanek
Ja siin rikkus Läti ära Eesti mugava argumendi odava toidu vastu. Seal ei hakatud võrdlema Eesti leiba Iiri leivaga, vaid võeti samad tooted samas riigis enne ja pärast määra langetamist. Üleminek 21%-lt 12%-le peaks vähendama lõpphinda mitte 9%, vaid umbes 7,4%, kuna maks on juba hinnasildi sees.
Läti majandusministeeriumi esimeste andmete kohaselt odavnes leib 7,74%, linnuliha 7,88%, munad 7,56%, piim 8,43%. Kaubandus ei neelanud maksuvahet alla, see jõudis peaaegu täielikult ostjani, ning üksikute kaupade puhul langesid hinnad isegi pisut allapoole arvutuslikku väärtust.
Muidugi ei ole see veel võit. Möödas on alles esimene kuu, eksperiment kestab 2027. aasta juuni lõpuni. Praegu võib öelda üht: Eesti lemmikargument kukkus esimesel praktilisel eksamil läbi.
Kusjuures Läti võimud ei lootnud kaubanduse heale tahtele. Nad sõlmisid eelnevalt kokkuleppe soodustuse edasikandumise kohta hindadesse, korraldasid monitooringu, kaasasid statistikaameti, konkurentsinõukogu ja tarbijakaitsekeskuse. Hirm, et ketid omastavad raha, muudeti seal mitte põhjuste leidmiseks mitte midagi teha, vaid põhjuseks kette kontrollida. Hämmastav avastus: kui riik keda gi ei usalda, saab ta kontrollida.
Sooduskäibemaks ei ole võluvahend kalliduse vastu. Määra langetamine korraga kogu toidule 24-lt 5 või 9 protsendile oleks väga kallis, ning sihitud abi jõuab vajajateni täpsemalt. Kuid saab valida mõned põhitooted, langetada määra aastaks, jälgida hindu ja juurdehindlusi ning seejärel tulemus kokku arvutada.
Läti ei tõestanud, et käibemaksu langetamine teeb toiduained igaveseks odavamaks. Ta näitas seni teist asja: üle-euroopaline maksuinstrument on võimeline töötama ka meie vahetute naabrite juures, kusjuures töötama täpselt nii, nagu on kirjutatud õpikus.
Kui erinevus säilib ka poole aasta pärast, tuleb Jürgen Ligil ja teistel täismäära kaitsjatel selgitada, miks enamikus Euroopas ja Latsis võimalik on Eestis täiesti võimatu. Muide, selgitada, miks edukas võõras kogemus meile ei sobi, oskavad meie poliitikud peaaegu sama hästi kui makse tõsta.
