Juuli lõpus esimest korda Ämari lennubaasi saabunud Türgi hävitajad on nähtav märk protsessist, mis on mitme aasta jooksul märkamatult arenenud. Lõunapoolne liitlane, kes Põhja-Euroopas on tavaliselt vähemärgatav, on jätnud Eestisse kaaluka jälje, kirjutab BNS viitega Postimehele.
Viimastel aastatel on Ankara astunud järjest vabatahtlikke samme, mille tulemusena eristub tema kaitsealase koostöö ulatus Eestiga mitte ainult lõunatiival, vaid ka enamiku NATO liitlaste seas.
Näiteks alates 2024. aastast hakkas Eestis tööle eraldi kaitseatašee, kes asub Tallinnas, ühe ohvitseri asemel, kes varem töötas Riiast ja vastutas kõigi kolme Balti riigi eest. Samal ajal ei ole Eestil Türgis akrediteeritud kaitseatašeed ning Kaitseministeeriumi pressiesindaja Ines Eduri sõnul ei ole seda praegu ka plaanis.
Alates 2025. aasta sügisest võttis Türgi kohustuse suunata igal aastal kaks kaitseväelast kursustele Balti Kaitsekolledžisse Tartus.
Türgi suursaadiku Başak Türkoğlu sõnul liitub peatselt riigi sõjaline esindaja NATO staabielemendiga Tallinnas.
Lisaks kuulub Türgi alates 2015. aastast Tallinnas asuva NATO küberkaitse koostöökeskuse osalejariikide hulka. Selles valdkonnas ei ole Eesti samaga vastanud. „NATO koostöökeskus Türgis tegeleb eelkõige terrorismivastase võitlusega,“ vastas Edur küsimusele eestlaste osalemise võimaluse kohta. „Seetõttu tuleks keskuse töösse panustamise arutamiseks pöörduda eelkõige Siseministeeriumi ja Kaitsepolitseiameti poole.“
Positiivse ja kasvava koostöö näitena tõid nii Türkoğlu kui ka Edur esile tõsiasja, et Türgi ettevõte Arca Defence investeerib Põhja-Kiviõli kaitsetööstusparki laskemoonatehase ehitamisse sadu miljoneid eurosid.
Laiemalt võttes saatis Türgi selle aasta alguses Läänemerele oma suurima sõjalaeva – kopterikandja TCG Anadolu – koos saatelaevadega, et harjutada Bayraktar TB3 mehitamata õhusõidukite kasutamist sõjalistes missioonides. Nüüd katkestas Türgi 20-aastase pausi NATO Balti õhuturbemissioonis ning järgmise nelja kuu jooksul peavad Ämari baasis valvesõitu tema F-16 hävitajad ja 76 õhuväelast.
Istanbulis töötava ja eri kriisipiirkondade kajastamisel suurte kogemustega ajakirjaniku Yılmaz Akıncı sõnul kajastati Türgi õhuväe missiooni algust riigi pressis üsna laialdaselt: „Uudistes kujutati Türgit kui ühte NATO kollektiivkaitse peamist tugisammast.“
Küsimusele, kas naabrus Venemaaga ei tee Türgi sõjaväelasi närviliseks, märgib Akıncı, et nende vaatevinklist ei ole selles missioonis midagi eriti ohtlikku: „Türgi väed on paiknenud paljudes kõrge riskiga tsoonides, nagu Liibüa, Põhja-Süüria, Põhja-Iraak ja establishes isegi Somaalia. Seetõttu ei arva ma, et ühiskonnas või armees taju takse seda ohu või riskina.“
Samal ajal tunnistab Akıncı, et kuigi kõik NATO riigid ja alliansi ühtsus on türklastele olulised, ei kuulu Balti piirkond tegelikult Ankara prioriteetide hulka.
Esra Öztürk, kes asutas hiljuti Istanbulis mõttekoja Põhja-Balti Instituut, tunnistab samuti, et Türgi osalemine Balti riikide õhuturbemissioonis võib esmapilgul tunduda ootamatu.
Öztürki sõnul tuleks seda vaadelda kui väga teadlikku poliitilist otsust: „See peegeldab Ankara pikaajalist seisukohta, mille kohaselt peaks solidaarsus alliansis toimima kõigis suundades. Kui Türgi ootab liitlastelt tuge NATO lõunatiiva või Musta mere probleemide lahendamisel, peab ta ka ise andma analoogse panuse heidutusse ja julgeoleku tagamisse ida- ja põhjatiival.“
Öztürki sõnul vastab see ka Türgi ja Balti riikide ajaloolistele suhetele. Ankara ei tunnustanud kunagi Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ning riikide vahelised suhted on alati olnud sõbralikud.
Kui kõrvutada kuupäevi, muutub märgatavaks, et olulised nihked kaitsealases koostöös hakkasid toimuma pärast 2022. aastat. Sel aastal ei alanud mitte ainult Venemaa täieulatuslik invasioon Ukrainasse, vaid Eestisse saabus ka uus suursaadik Türkoğlu.
Küsimusele tema rolli kohta Türgi kaitsepanuse järsus suurenemises Eestisse vastab Türkoğlu ise diplomaatiliselt: „Kahepoolsete suhete tooni ja sügavuse määrab kummagi poole poliitiline tahe. Kõrgetasemelised visiidid ja kontaktid seavad loomulikult üldise raamistiku, milles suursaadik saab töötada.“
Suursaadik tuletab meelde, et president Alar Karis külastas Türgit 2024. aastal, välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) 2025. aastal ning peaminister Kristen Michal (Reformierakond) osales sel suvel Ankaras toimunud tippkohtumisel. Kaitseministrid vahetasid visiite 2023. aastal.
Türgi praegune kaitseminister Yaşar Güler külastas Eestit esimest korda veel enne ametisse astumist, vaid kuu aega pärast seda, kui Türkoğlu alustas oma teenistust Tallinnas. Sel ajal külastas ta kaitseväe juhatajana NATO riikide kaitseministrite kohtumist, mida võõrustas kindral Martin Herem.
-
oktoobril 2023 saabus Güler Eestisse juba kaitseministrina ja kirjutas koos oma Eesti kolleegi Hanno Pevkuriga (Reformierakond) alla kaitsecooperatsiooni kavatsuste protokollile. Samal päeval sõlmiti lepingud, millega Eesti ostis Türgi ettevõtetelt 130 miljoni euro eest soomukeid Otokar ARMA 6×6 ja 70 miljoni euro eest Nurol NMS 4×4.
Türkoğlu hindab kõrgelt koostööd Eesti kolleegidega, kuid väikese vihjega: „Võib-olla ei olnud me igas küsimuses alati ühel meelel, kuid siin on alati õnnestunud pidada ausat dialoogi.“
Kuigi suursaadik ei hakanud seda teemat edasi arendama, võimaldavad Akıncı kommentaarid oletada, milles vaated võivad lahku minna. Ta iseloomustab Türgi-Vene suhteid ühtaegu pragmaatiliste ja konkureerivatena.
„On küsimusi, milles Türgi ja Venemaa vaated ei kattu, ning on valdkondi, kus nad on sunnitud koostööd tegema, nagu turism, põllumajandussaaduste müük ja Akkuyu tuumaelektrijaama projekt Mersinis,“ märgitas Akıncı. „Vene turistidele on Türgi üks väheseid välisriike, kuhu saab puhkusele sõita.“
„Türgi äritava meenutab Osmanite riigi aegu või Hiina siiditee mentaliteeti: äri tehakse nendega, kes on turul olemas,“ ütles ta.
„Geopoliitiliselt on suhted keerulised: Türgi toetab Ukraina suveräänsust ja tarnib talle kaitsetehnikat, nagu Bayraktari droonid ja korvetid, kuid püüab samal ajal hoida kontakte Venemaaga, et mängida vahendaja rolli mis tahes võimalikus rahulepingus,“ lisab Akıncı.
Ajakirjaniku sõnul üritavad Venemaa ja Türgi hoida suhetes teatud tasakaalu, kuigi neid on varjutanud mõned intsidentid. Nende hulka kuuluvad näiteks juhtumid Süürias, kui Vene lennukid ründasid Türgi sõdureid, ja 2015. aasta intsident, kui Türgi tulistas alla Vene hävitaja.
