Tiitli «Eesti kõige kaunim vanaema 2018» omanik ja rahvusvahelise konkursi Grandma Universe 2019 teine dinee-proua (teine vice-missis) Lilija Kozlova rääkis ajalehele «MK-Estonia» oma perest, lastelastest ja sellest, miks inimene on võimeline jääma nooreks igas vanuses.
– Lilija, kui palju teil lastelapsi on?
– Praegu on neid juba kuus. Kõige noorem on vaid kolmekuune. Kui ma osalesin konkursil Grandma Universe, oli neid kolm, ent täna on meie pere saanud veelgi suuremaks.
Meil on mehega kaks tütart ja ma tõesti pean end õnnelikuks inimeseks. Ega õnne vist mõõdeta elatud aastate või saavutuste hulgaga, vaid sellega, et kõrval on armsad inimesed.
Kui kogu pere koguneb kokku, ärkab maja kohe ellu. Muutub kärrikaks, lõbusaks, igaüks räägib oma uudiseid, lapsed mängivad, täiskasvanud vestlevad. Ju just sellistel hetkedel mõistad, kui tähtis on hoida peresuhteid.
Mind rõõmustab väga, et meie lapsed kasvavad aktiivsete ja uudishimulikena. Nad tegelevad spordiga, õpivad võõrkeeli, igaühel on juba tekkimas omad huvid ja hobilised eelistused. Mul on väga põnev jälgida, kuidas kujuneb nende iseloom, kuidas nad hakkavad arutlema, küsimusi esitama, teevad oma avastusi.
Püüan kasutada igat võimalust, et olla nende kõrval. Minu jaoks on tähtis mitte lihtsalt kohtuda, vaid rääkida, koos midagi teha, jagada oma kogemusi ja muidugi ka ise neilt midagi õppida.
– Kuidas muutus teie elu pärast lastelaste sündi?
– See muutus veelgi mõtestatumaks. Hakkasin sagedamini mõtlema sellele, mida nimelt inimene endast maha jätab. Sest tõeline pärand ei ole asjad ega materiaalsed väärtused. See on suhtumine ellu, austus inimeste vastu, peretraditsioonid, teadmised ja see eeskuju, mida me anname oma lastele ja lastelastele.
Ehk just seepärast tekkis mul soov veelgi sügavamalt tegeleda sellega, mida pean tõeliselt oluliseks: tervise, psühholoogia, isiksuse arengu, nooruse säilitamise ja aktiivse pikaealisuse küsimustega. Tahaksin, et lapselapsed näeksid: inimene on võimeline areneva kogu elu. Vanus ei tohiks saada põhjuseks lakkada õppimast, uue vastu huvi tundmast või endale eesmärke seadmast.
Ja teate, ma märkasin ühte huvitavat seaduspära. Lastelastega suhtlemisel muutun nagu ise nooremaks. Et olla neile huvitav, tuleb vastata nende energiale, nende uudishimule. Koos nendega hakkad rohkem liikkuma, sagedamini naerma, rõõmustama lihtsate asjade üle, vaatama harjumuspärast maailma teiste silmadega. Nad tuletavad meelde, kui tähtis on mitte kaotada võimet imestada. Mulle tundub, et just see aitabki inimesel säilitada sisemist noorust.
«Pluss üks kroon»
– Kuidas suhtuti peres teie võitu iluduskonkurssidel?
– Nende jaoks oli see suur rõõm. Muidugi muretsesid kõik minu pärast, toetasid ja ootasid kannatamatult konkursi tulemusi. Kui teatati võidust, rõõmustati nii, nagu oleks võitnud igaüks meist.
Aga võib-olla kõige väärtuslikum ei olnudki see. Tahtsin väga, et minu lapsed ja lapselapsed näeksid: kunagi ei tasu karta unistada, seada endale uusi eesmärke ja alustada midagi uut, sõltumata vanusest.
Ütlen alati, et parim viis lapsi ja lastelapsi kasvatada ei ole sõnade, vaid oma eeskujuga. Kui nad näevad, et inimene jätkab õppimist, arenemist, töötamist, ei karda võtta vastu väljakutseid ja minna edasi, siis nad mõistavad: vanus ei piira võimalusi.
– Kas see on tõsi, et käisite oma lastelapsel lasteaias külas kroon peas?
– Jah, see tõesti oli nii. Ühel päeval tuli ta lasteaiast koju ja küsis: «Vanaema, kas sa oled tõesti meie kuninganna?» Selgus, et lasteaias oli ta uhkusega rääkinud lastele, et tema vanaema on kuninganna. Muidugi lapsed imestasid ja hakkasid rääkima, et sellist asja ei ole olemas.
Siis ma selgitasin talle: «Ma ei ole riigi kuninganna. Ma olen ilukuninganna. Ma võitsin konkursil ja mulle anti kroon. Läheme koos lasteaeda ja ma näitan seda lastele.»
Nii me tegimegi. Läksin krooni ja kauni kleidiga, tõin fotod ja rääkisin lastele, kuidas sellised võistlused toimuvad.
Minu lapselaps oli õnnelik, sest tema sõbrad nägid oma silmaga, et ta rääkis tõtt. Minu jaoks sai sellest üks soojemaid ja kallimaid mälestusi. Mõnikord jääb täiskasvanu üks hea otsus lapsele meelde kogu eluks.
– Mida oli vaja näidata rahvusvahelisel konkursil?
– Rahvusvaheline konkurss Grandma Universe ei ole lihtsalt iluduskonkurss. Selle peamine idee on palju sügavam. Iga osaleja esindab oma riiki, selle kultuuri, traditsioone ja väärtusi. Seetõttu hindab žürii mitte ainult välimust, vaid ka isiksust, intellekti, suhtlemisoskust, laval olemist, lugupidavat suhtumist teistesse osalejatesse.
Minu jaoks oli väga tähtis näidata, millisena ma näen Eestit – kaunina, kultuursena, rikaste traditsioonidega ja austusega oma ajaloo vastu.
Mõistsin, et ma ei esinda ainult ennast. Minu taga seisis riik, kus ma elan, inimesed, kes mind toetasid.
Konkursiülesannete hulgas oli ka loovusülesanne. Esitasin Soso Pavliašvili laulu «Palvetagem vanemate eest» («Помолимся о родителях»). See laul on kõige kallimast, mis igal inimesel on: vanematest, perest, tänulikkusest ja austusest nende vastu, kes meile elu kinkisid. Just need väärtused olid ja jäävad minu jaoks aluseks.
– Kas kavas oli ka rahvariietes ülesastumine?
– Jah, ja minu jaoks oli sellel eriline tähendus. Tahtsin väga vääriliselt esindada Eestit ja näidata selle kultuuripärandi ilu. Seetõttu läksin lavale ehtsas Eesti rahvarõivas, mis on peaaegu kakssada aastat vana. See toodi spetsiaalselt Eesti saartelt.
Kui hoiad käes sellist asja, tunned tahtmatuseni põlvkondade sidet. Mõistad, et see ei ole lihtsalt ilus kostüüm, vaid osa rahva ajaloost, kultuurist ja traditsioonidest.
Paan, et riiki esindades on väga tähtis rääkida sellest mitte ainult sõnadega, vaid ka selle ajaloo, rahvuslike traditsioonide ja, mis kõige tähtsam, austuse kaudu inimeste vastu, kes seal elavad. Just nii sünnib tõeline vastastikune mõistmine rahvaste vahel.
«Vanaemad ei ole vanamoorid»
– Millisena näete te tänapäeva vanaemasid?
– See ei ole juba ammu eaka naise kuju, kelle elu piirdub vaid kodu ja lastelaste eest hoolitsemisega.
Tänapäeval vanaemad õpivad, reisivad, tegelevad spordiga, arendavad äri, viivad ellu loovprojekte, omandavad uusi tehnoloogiaid ja jätkavad endale eesmärkide seadmist. Nad võivad olla väga erinevad, kuid neid ühendab üks asi: soov jääda aktiivseks, tunda huvi elu vastu ja mitte kaotada sisemist energiat.
Ma leian, et vanus ei tohiks saada piiriks, mille järel inimene lakkab arenemast. Vastupidi, aastatega tekib kogemus, tarkus, sügavam arusaam sellest, kes sa oled ja mida sa tegelikult tahad. Ja kui lisada sellele uudishimu, hoolitsemine tervise eest ja valmisolek avastada uut, võib elu muutuda ainult sisukamaks.
Sealjuures ei laka tänapäeva vanaema olemast peresoojuse hoidja. Ta jääb endiselt inimeseks, kelle juurde saab tulla toetuse ja nõu saamiseks. Lihtsalt täna on sellele rollile lisandunud vabadus, iseseisvus ja õigus omaenda säravale elule. Seetõttu on mulle väga lähedane mõte: vanaemad ei ole vanamoorid. Need on naised, kes jätkavad täisväärtuslikku, kaunist ja huvitavat elu igas uues päevas.
– Kuidas arvate, millist kohta omavad vanaemad ja vanaisad inimese elus?
– Iga lapse jaoks on väga tähtis, et tal oleksid vanaema ja vanaisa. Nad ühendavad põlvkondi, annavad edasi peretraditsioone, elukogemust ja neid väärtusi, mida ei saa asendada asjade ega sõnadega.
Meie lapselapsed ootavad alati kannatamatult, millal nad saavad meile külla tulla. Ja vist kõige suurem õnn meie jaoks on näha, millise rõõmuga nad tulevad meie ühisesse perekodusse, kus neid alati armastatakse, oodatakse ja igaühe üle siiralt rõõmustatakse.
– Mida te õpetate lastelastele ja mida õpite ise?
– Muidugi tahaksin anda neile edasi kõike parimat, mida elu on mulle õpetanud. Mitte ainult teadmisi või elukogemust, vaid eelkõige ausust, vastutustunnet, austust inimeste vastu, armastust pere vastu ja püüdlust mitte kunagi oma arengus peatuda.
Kuid oleks vale arvata, et ainult täiskasvanud õpetavad lapsi. Tegelikult õpetavad lapselapsed meile samuti palju.
Nad aitavad vaadata maailma uue pilguga, siiralt rõõmustada lihtsate asjade üle, märgata seda, millest täiskasvanud sageli mööda lähevad, ning mitte karta unistada. Nende vahetu olemus tuletab meelde, et õnn elab väga sageli kõige tavalisemates hetkedes – ühises jalutuskäigus, vestluses, mängus või pereõhtus.
Ehk just seepärast ütlen ma sageli, et lastelastega suhtlemisel muutun ise nooremaks. Nad kingivad mulle energiat, inspiratsiooni ja soovi vaadata huviga tulevikku.
Ja kui aastate pärast meenutavad minu lapselapsed meie vestlusi, peretraditsioone, ühiseid pühi, meie kodu armastust ja soojust, siis on kõige tähtsam pärand tõesti õnnestunud edasi anda. Sest tõeline pärand ei ole asjad, vaid väärtused, mis elavad edasi järgmistes põlvkondades.
