Möödunud nädalal saatsid seakasvatajad, söödatootjad,aretusorganisatsioonid, veterinaarteenuste osutajad, lihatöötlemisettevõtted ja teised ühispöördumise regionaal- ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele. Selles paluvad nad tunnistada olukord seakasvatussektoris erakorraliseks ning alustada viivitamatult ajutiste turustabiliseerimise meetmete väljatöötamist. Sellest kirjutab BNS.
Sealiha hindade langus Euroopa turul, mis algas 2025. aasta sügisel, on viinud selleni, et sigade kokkuostuhind Eestis püsib stabiilselt allpool tootmiskulude taset. Keskmine tootmise omahind on umbes 1,90 eurot rümba kilogrammi kohta, kuid Saksamaa hinnanoteering, mille põhjal kujuneb ka Eesti kokkuostuhind, langes juuli alguses 1,40 euroni. Praeguse hinnataseme juures toob iga müüdud nuangsiga kahjumit ning sektori kogukahju hinnatakse 17,6 miljonile eurole aastas.
Eesti sealiha isevarustatuse tase langes 79,2%-lt 2021. aastal 63,4%-le 2025. aastal. Seejuures on sealiha tarbimine kasvanud ning import suurenenud 35 000 tonnilt 46 300 tonnile aastas. Sealiha on Eestis kõige populaarsem lihatüüp: keskmiselt tuleb ühe elaniku kohta 42 kilogrammi aastas.
„Praegune kriis ei ole tingitud Eesti tootjate ebaefektiivsusest, vaid häirest Euroopa turul, mille põhjused on väljaspool nende mõjusfääri. Kui me jääme ilma kodumaistest tootmisvõimsustest, kulub nende taastamiseks aastaid — emaskarja ja geneetilise baasi loomiseks kulub kolm kuni viis aastat. Tootmisvõimsuste säilitamine täna on märgatavalt odavam kui nende taastamine homme,“ ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse liige Anu Hellenurme.
Pöördumises rõhutatakse, et hinnakriis ei puuduta ainult seakasvatajaid, vaid kogu tootmis- ja turustusahelat: alates söödatootmisest ja aretusest kuni veterinaaria, transpordi, lihatööstuse, bioenergeetika ja kaubanduseni. Ühe 1000 emisega emaskarjaga seakasvatusettevõtte tegevuse lõpetamine toob kaasa kodumaise sealihatootmise vähenemise umbes 2400 tonni võrra aastas, isevarustatuse taseme langemise alla 60% ning umbes saja töökoha kaotuse kogu sektoris.
„Ilma vähimagi kahtluseta võib väita, et sealiha on üks Eesti toidujulgeoleku sambaid. Möödunudaastane sigade aafrika katku puhang oli karm meeldetuletus sellest, kui habras võib see julgeolek olla. Laialdasema üleriikliku kriisi korral osutub isegi praegune isevarustatuse tase kriitiliseks ning pikaajaline tarnekindlus sõltub kogu sealihatootmise ökosüsteemi ellujäämisest. Kui seakasvatajate tegevus muutub majanduslikult ebaotstarbekaks ja tootmine seiskub, võib see ökosüsteem kiiresti kokku variseda ning piiride sulgemisel ei ole meil elanikkonna toitmiseks alternatiivi,“ hoiatab ettevõtte Maag Agro esmatootmise ja karja kokkuostu direktor Priit Dreimann.
Üleeuroopaline kriis
2026. aasta veebruaris tõstatasid viis EL-i liikmesriiki seakasvatuse hinnakriisi küsimuse põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil ning tegid Euroopa Komisjonile ettepaneku kaaluda erakorralise abi andmist. Kuna EL-i tasandil ei ole erakorralisi toetusmeetmeid seni vastu võetud, peavad pöördumise autorid vajalikuks hinnata ajutiste riigisiseste meetmete vajadust Eestis.
Atria Eesti tegevjuhi Meelis Laande sõnul tuleks seakasvatust vaadelda kui strateegilist potentsiaali, mis ulatub kaugele väljapoole põllumajanduse raame.
„Oleme Eesti seakasvatuses jõudnud teeristile. Sealiha hinnangulangus, mis järgnes möödunudaastasele ulatuslikule sigade aafrika katku puhangule, kestab seni ning erinevate tegurite mõjul saavutavad tootmismahud taseme, kus kaob skaalaefekt ja koos sellega ka võime jääda konkurentsivõimeliseks. Seakasvatus ei ole eraldiseisev haru, vaid oluline osa Eesti toidu- ja biomajandussektori ökosüsteemist, mis mõjutab meie toidu- ja energiajulgeolekut, majanduslikku konkurentsivõimet ning maapiirkondade elujõulisust. Investeeringud kodumaisesse esmatootmisse loovad väärtust kogu majandusahelas — alates töötlemisest ja logistikast kuni ekspordi ja teenusteni. Riigina peame tagama oma toidu olemasolu riigis ka kriisiolukorras ning katma suurema osa oma toidulauast kodumaise produktsiooniga. Kodumaise seakasvatuse säilitamine peab saama Eesti reaalse toidujulgeoleku plaani osaks,“ lõpetas Laande.
