Sellel suvel avaldatud alkoholipoliitika suunad näevad ette muu hulgas aktsiiside edasist tõstmist. Milliseid õppetunde sai riik varasemast aktsiisireformist, kui reaalne on uue alkoturismi oht ja kas sõltuvusega saab üldse võidelda hinnasiltide ning kaupluste lahtiolekuaegade abil, selgitas «MK-Estonia».
Selle aasta juulis avaldas Valitsuse Ennetusnõukogu alkoholipoliitika alusdokumendi Eestile perioodiks kuni 2035. aastani, milles pakub muu hulgas välja tõsta veelgi aktsiisi, lõpetada alkoholi müük varem, vähendada sellega kauplevate kohtade arvu ja piirata tugevamalt alkohoolsete jookide reklaami.
Need soovitused tekitasid vaidlusi. Ettevõtjad ja ökonomistid pelgavad, et aktsiisitõus ja müügiaja lühendamine löövad kaubanduse, tootjate ja turismi pihta, ning tõukavad ostjaid odavama alkoholi poole, sealhulgas välismaal.
Mitte käsk, vaid strateegia
Nagu selgitatakse Sotsiaalministeeriumis, on tegelikult praegu jutt alles mitte vastuvõetud keeldudest ega valmis reformiplaanist.
Ministeeriumi rahvatervise osakonna nõuniku Kristiin Mikko sõnul seab dokument arengusuunad ja sisaldab soovitusi edasiste poliitiliste otsuste tegemiseks.
«Ministeeriumidevahelisel töörühmal seisab veel ees eraldi tegevuskava väljatöötamine, milles määratakse vastutavad pooled, indikaatorid ja detailsem ajakava. Seega mingeid täiendavaid kokkuleppeid aktsiiside tõstmiseks ei ole,» täpsustab ta.
Strateegia ettevalmistamisel tugines ministeerium muu hulgas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) järeldustele ja Eesti varasemate aastate kogemusele.
«WHO hinnangus, mis käsitleb Eesti eelmise alkoholipoliitika strateegilise dokumendi rakendamise tagajärgi, on selgelt märgitud, et aktsiisi märkimisväärse tõstmise perioodil alkoholi tarbimine ja suremus vähenesid. Seega saadi positiivne kogemus nii aastatel 2016–2018 kui ka viimastel aastatel,» selgitab Mikko.
Ministeeriumis leitakse, et aktsiisi tõstmine vähendab juhtumeid, kus inimesed joovad korraga liiga palju, ning mõjutab neid, kes joovad keskmisest rohkem.
«Kõrgem hind hoiab alkoholi tarvitamist tagasi ka laste ja noorte hulgas ning aitab esmast kokkupuudet sellega edasi lükata,» täpsustab ministeeriumi esindaja.
Mikko tuletab meelde, et varem on valitsus juba kokku leppinud aktsiisitõusudes kuni 2028. aastani, ning samad eesmärgid on kinnitatud 2014. aastal kinnitatud «Alkoholipoliitika rohelises raamatus» – «alkoholi hinna kättesaadavus peab järk-järgult vähenema, arvestades piirikaubanduse mõju».
Järjekord piiril
Meenutagem, et Jevgeni Ossinovski, kes pidas tervise- ja tööministri ametit aastatel 2015–2018, oli aktsiiside järsu tõstmrootmise ja teiste piirangute peamine avalik pooldaja, mille eesmärk oli vähendada joomise ulatust. Tõsi, reform ei kulgenud kavandatud stsenaariumi kohaselt – inimesed hakkasid käima alkoholi järel Lätis ning laekumised eelarvesse osutusid prognoositust väiksemaks.
Tulemus – piirikaubandus ilma Eesti osast aktsiisilaekumistest ja sai viimaste aastate rohelise maduga võitlemise üheks märgatavamaks tagajärjeks.
Sotsiaalministeeriumis hindavad toimunut siiski teisiti.
Mikko sõnul andis poliitika karmistamine märgatava ühiskondliku tulemuse: «Laskus sel perioodil alkoholi tarbimine ja suremus vähenesid (495 surma 2018. aastal võrreldes 640 surmaga 2020. aastal).»
Ta märgib samuti, et aktsiisilaekumised kergelt kasvasid, hoolimata piirikaubandusest.
Ja vastupidi, kõige madalam aktsiisitulu registreeriti Sotsiaalministeeriumi andmetel 2020. aastal – pärast määrade olulist langetamist.
«2025. aastal tõusis aktsiis 5%, seejuures laekumised suurenesid 1%. 2025. aastal tagas alkoholiaktsiis 1,4% riigieelarve tuludest, samas kui aastatel 2016–2018 oli see näitaja 2,5%,» lisab Kristiin Mikko.
Sotsiaalministeeriumis rõhutatakse, et maksu tõstmise tulemus avaldub üsna kiiresti – tingimusel, et koos määraga tõuseb ka alkoholi suhteline hind (maksumuse suhe elanikkonna keskmise sissetuleku tasemesse – toim. märkus).
«Keskmiselt muutub tarbimise vähenemine märgatavaks juba kolme kuu jooksul. Tulemusena väheneb ka alkoholiga seotud kahju: isikuvastaste kuritegude, liiklusõnnetuste, enesetappude, õnnetusjuhtumite ja alkoholi tarvitamisest põhjustatud surmade arv,» märgib Kristiin Mikko.
Tema hinnangul aitab targalt arvestatud aktsiisitõus vähendada alkoholi tarvitamist ja suurendada eelarve tulusid. Nii et määrasid plaanitakse tõsta järk-järgult ja umbes samas tempos naaberriikidega.
Hakkasid vähem jooma? Ja sööma…
Hoolimata sellest, et viimastel aastatel on Eesti elanikud hakanud vähem jooma, on riik endiselt Euroopa enimjoovate seas.
2025. aastal langes Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel ühe täiskasvanud inimese kohta keskmiselt 10,4 liitrit puhast alkoholi, mida on 2,8% vähem kui aasta varem (10,7 l 2024. aastal).
TAI-s seostatakse tarbimise vähenemist muu hulgas hindade tõusuga. Kui varem kasvas netopalk kiiremini alkoholi maksumusest, siis 2025. aastal olukord muutus: sissetulekud kasvasid aeglasemalt kui alkoholihinnad. Netopalga dünaamikat mõjutas ka tulumaksu tõus aasta algusest kahe protsendipunkti võrra.
Nagu selgitab Eesti Konjunktuuriinstituudi analüütik Elmar Orro, ei toimunud pööre kohe.
«Peale aktsiisimäärade langetamist 2019. aasta suvel hakkas elanike alkoholi ostujõud kohe kasvama, eriti viinal. Nii oli viina ostujõud kasvutrendis kuni 2023. aastani. Sellel ajavahemikul (2018-2023) kasvas keskmine netopalk umbes 34%, kuid viinade keskmine hind langes 12%, – märgib Orro. – Õllehinnad suurenesid samal ajavahemikul 8%, ehk samuti netopalgast aeglasemalt. Alles 2024. aastal, kui aktsiisimäärasid hakati tõstma».
Lihtsamalt öeldes võis inimene ühe palga eest osta rohkem viina ja õlut kui varem.
Olukord hakkas muutuma 2024. aastal, kui aktsiisimäärasid hakati taas tõstma.
Orro toob numbrid: aastaga kallines viin 13%, samal ajal kui netopalk kasvas 6,5%.
Ta märgib, et õlle ostujõuline kättesaadavus siis veel ei langenud, kuid see juhtus juba 2025. aastal: õlle hinnad tõusid 5%, aga keskmine netopalk – vaid 1,9%. Viin kallines sel aastal veel 3%.
«Aktsiisimääradel on otsene seos alkohoolsete jookide hindadega ja see mõjutab nende kättesaadavust. Samas mõjutab tarbimist ka üldine elukallidus, mis on alates 2022. aastast olnud väga kõrge,» ütleb analüütik.
Orro sõnul alkoholi aktsiisimäärade tõstmine on toonud kaasa alkoholi müügimahtude vähenemise. Seda näitab ka alkoholiaktsiisi laekumine riigieelarvesse.
«Näiteks kasvasid alkoholi aktsiisimäärad nii 2024. kui 2025. aastal 5%, kuid aktsiisilaekumine langes 2024. aastal 3% ja 2025. aastal kasvas vaid 1%,» ütleb Orro.
Seejuures endist piirikaubanduse ulatust analüütiku hinnangul täna enam ei ole. Läti tõstab samuti alkoholi maksu, ehkki selle määrad on endiselt väiksemad kui Eestis.
“Oluline on, et alkoholiaktsiisid tõuseksid järjepidevalt, kuid mõõdukas tempos ning enam-vähem samas rütmis Lätiga. Siis jääksid ära need piirikaubanduse ilmingud, mis ligi kümme aastat tagasi alguse said,” arvab Orro.
Ja siiski oli Konjunktuuriinstituudi andmetel möödunud aastal kange alkoholi aktsiis Lätis umbes 9% väiksem kui Eestis, aga õllel – peaaegu 32%.
Seejuures, nagu märgib Orro, olid odavamate viinasortide hinnad vaid 3–4% madalamad, samal ajal kui õlu oli odavam umbes 20%.
Teisisõnu ei ole täna kange alkoholi järel käimise majanduslik mõte enam nii ilmne kui mõne aasta eest, samas kui õlle ostmisel püsib hinnavahe endiselt märgatav.
Meie – vasakule, teie – paremale
Kuni Eestis arutatakse aktsiisi tõstmist ja alkoholi kättesaadavuse vähendamist, laiendab Soome müügikanaleid: hiljuti kiitis parlament heaks alkoholi kojutoomise, kaugmüügi teistest EL-i ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikidest, samuti teatud Alko kaupluste töötamise võimaluse pühapäeviti.
Selle uuenduse vastased, eriti Soome sõltuvusennetuse assotsiatsioon EHYT, leiavad, et see võib suurendada tervisekahjusid.
«Alkoholi müügist saadava kasumi saab äri ja tööstus, samas kui alkoholist põhjustatava kahjuga seotud kulud langevad maksumaksjatele,» ütleb assotsiatsiooni esindaja Kaisa Åberg. «See on tee, mida Eesti peaks vältima.»
«Tuleb vähem juua!»
Nagu näitas Konjunktuuriinstituudi poolt sellel kevadel läbi viidud küsitlus, tunnistavad muutuste vajalikkust ka riigi elanikud: 62% retspondentidest leiab, et alkoholi tarbimist Eestis tuleks vähendada.
Kõige vastuvõetavamate meetmete hulgas nimetasid retspondendid ühiskonna suhtumise muutmist alkoholi, noortele selle negatiivsete tagajärgede selgitamist ja neile suurema hulga vaba aja veetmise võimaluste loomist.
«Ilmselt ongi nii, et käskude-keeldudega ei saa asju paremaks, vaid tuleb teha järjepidevalt tööd tervete eluviiside propageerimisel, eeskujude näitamisel ning jälgida, et alkohol ei muutuks hinna poolest kättesaadavamaks,» lõpetab Orro.
Kaks küsimust Maksu- ja Tolliameti (MTA) spetsialistile
Küsimustele vastab MTA aktsiiside osakonna juhataja Jekaterina Nikitina.
- Kuidas mõjutas aktsiisitõus aastatel 2017–2018 eelarve tulusid ja legaalset alkoholiturgu? – 2018. aastal moodustasid laekumised umbes 189 mln eurot, mida on 50 mln eurot vähem kui 2017. aastal. Peamised põhjused – eelkõige alkoholivarude tekitamine enne aktsiisitõusu 2017. aasta detsembris, piirikaubanduse kasv ja tarbimise vähenemine hindade tõusu tõttu. Konjunktuuriinstituudi 2019. aasta aastaraamatus avaldatud andmete kohaselt ei jäänud Lätist alkoholi ostnud inimesi 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga rohkemaks. Kuid suurenesid ostetava alkoholi kogused, oste sooritati sagedamini.
- Maksu tõstmise korral kas MTA näeb riski 2017–2018 aastate olukorra kordumiseks, kui paljud hakkasid ostma alkoholi Lätist? – Piirikaubandus ei ole tingitud ainult aktsiisipoliitikast. Tarbija jaoks on oluline lõpphind, mis koosneb erinevatest komponentidest. MTA analüüsib regulaarselt piirikaubanduse näitajaid. Meie andmetel ei ole alkoholiaktsiisi tõstmine viimase kahe aasta jooksul toonud kaasa selle kasvu. Seda kinnitavad ka 2025. aasta varimajanduse uuringu tulemused, mille kohaselt 28% tarbijatest tõi iseseisvalt alkohoolseid jooke välismaalt. 2024. aastal moodustas vastav näitaja 33%. Välismaalt ostetud joogid on enamikul juhtudel gümnaasiumist üsna väike osa üldisest tarbimismahust. Võrreldes eelmise uuringuga on alkoholi sisseveo sagedus välismaalt mõnevõrra langenud. Lisaks hinnatasemele mõjutavad piirikaubanduse mahtu mitmed teised tegurid, sealhulgas üldine majanduslik olukord, ostujõud, transpordikulud, toodete kättesaadavus ja muu. Näiteks Lätis kehtivad rangemad piirangud alkohoolsete jookide müügile kui Eestis, mis võib mõjutada ostjate käitumist. Seega võib piiriüleste ostude maht suureneda, kui hinnavahe muutub tarbija jaoks piisavalt oluliseks ning alkoholi omandamine välismaal osutub majanduslikult kasulikuks ja mugavamaks.
KOMMENTAAR
Marta Palm,
Rimi Eesti ostujuht
Kõik maksutõusud peegelduvad lõppkokkuvõttes toote jaemüügihinnas ja mõjutavad tarbijate käitumist. Alkoholiaktsiisi tõsteti nii 2024. kui ka 2025. aastal, lisaks suurendati kahel korral ka käibemaksu.
Jaekaubandusettevõttena näeme, et hinnatõusu perioodidel otsivad tarbijad aktiivsemalt võimalusi osta kaupu odavamalt, ja see peegeldub müüginäitajates.
Kui võrrelda 2024. ja 2025. aastat, võib näha mõneprotsendilist langust nii kange kui ka lahja alkoholi müügis. 2026. aasta algus möödub umbes samamoodi nagu 2025. aasta.
Ostjad Eestis on hinnatundlikud ja on täiesti tõenäoline, et märgatava erinevuse tekkimisel alkoholi maksumuses võrreldes naaberriikidega võib osa oste kanduda piirikaubandusse. Teisest küljest võib hinnavahe vähenemine Põhjamaadega mõjutada sealt saabuvate turistide ostukäitumist: nad võivad ostudest loobuda.
Kui uurida viimase alkoholi aastaraamatu andmeid («Alkoholiturg, tarbimine ja sellega seotud kahjud Eestis. Aastaraamat 2025» – toim. märkus), siis 2024. aastal turistide poolt Eestist väljaviimiseks ostetud alkoholi maht vähenes võrreldes 2023. aastaga. Seejuures Eestisse välismaalt toodud alkoholi kogus suurenes.
KOLM KÜSIMUST SPETSIALISTILE
Dr Juha Mikkonen | Tegevdirektor, Soome sõltuvusainete tarvitamise ennetamise ühendus EHYT
1. Eesti ja Soome näivad liikuvat alkoholipoliitikas vastassuundades. Miks on teie hinnangul kaks naaberriiki valinud nii erineva lähenemise?
Siin on oluline arvestada ajaloolist tausta. Soomes on juba pikka aega kehtinud rahvatervise põhimõtetel põhinev alkoholi jaemüügi riiklik monopol Alko, mille otsene eesmärk on piirata alkoholi kättesaadavust, et vähendada sellest tulenevat kahju. Tegemist ei ole ajaloolise jäänukiga, vaid teadliku rahvatervise poliitika instrumendiga: piirangud sellele, kus, millal ja kuidas alkoholi müüakse, on aastakümneid olnud Soome alkoholipoliitika alustala ning aidanud hoida alkoholi kättesaadavust ja seeläbi ka sellega seotud kahju madalamal tasemel, kui see muidu oleks olnud. Viimased reformid — kangemate jookide müügi lubamine toidupoodides, piiriülene kaugmüük, alkoholi kojukanne ja müügiaegade pikendamine — lammutavad seda süsteemi aga järk-järgult.
Meie riikide erinevusi ei saa seletada teaduslike tõenditega, sest need osutavad ainult ühes suunas. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab piirata alkoholi kättesaadavust ning kasutada maksustamis- ja hinnapoliitikat kui üht kõige tõhusamat ja kulutõhusamat viisi alkoholist põhjustatud kahju vähendamiseks. Samale järeldusele jõuab ka selle valdkonna kõige autoriteetsem rahvusvaheline ülevaade — *Alcohol: No Ordinary Commodity* (Babor jt, 2022, Oxford University Press). Autorid käsitlevad alkoholi müügiaegade ja müügikohtade piiramist, alkoholi maksustamist ning rahvatervisele suunatud riiklikke jaemüügimonopole parimate praktikatena, samal ajal kui alkoholi kättesaadavust suurendavaid meetmeid peetakse ebatõhusateks või potentsiaalselt kahjulikeks. Eesti praegune suund on nende teaduslike tõenditega kooskõlas. Soome viimased reformid liiguvad aga neile vastupidises suunas.
Meie hinnangul seletab erinevust poliitika, mitte rahvatervise kaalutlused. Soomes olid seadusloome protsessi ajal alkoholi kättesaadavuse suurendamise vastu sisuliselt kõik rahvatervise valdkonna osapooled, sealhulgas teadusasutused, terviseorganisatsioonid ja vabaühendused. Samal ajal tegid alkoholi müüvad ja tootvad ettevõtted aktiivselt lobitööd meetmete toetuseks, mis suurendavad alkoholi kättesaadavust. Reformide taga olid ärihuvid ning neid esitleti tarbijavabaduse ja ettevõtluse konkurentsivõime küsimustena, samas kui nende tervise- ja sotsiaalsetele tagajärgedele pöörati palju vähem tähelepanu. Muudatused võeti vastu ilma nende võimalike mõjude põhjaliku hindamiseta.
Eriti kõnekas on see, et nii juhtus hoolimata Soome enda kogemusest, mis kinnitab teadusuuringute järeldusi. Pärast seda, kui 2018. aastal lubati kangemate alkohoolsete jookide müük toidupoodides, näitas Soome Tervise ja Heaolu Instituudi (THL) tehtud aegridade analüüs (Mäkelä, 2022), et registreeritud alkoholitarbimine kasvas ligikaudu 3%, kuigi üldine pikaajaline trend oli languses. Lisaks suurenes aastatel 2019–2020 alkoholiga seotud surmade arv võrreldes reformieelse tasemega ligikaudu 160 juhtumi võrra aastas.
Samuti tuleb arvestada, et lähiaastate alkoholitarbimise suundumusi tuleb tõlgendada ettevaatlikult. Praegune majanduslangus vähendab suure tõenäosusega alkoholi kogutarbimist, sest leibkonnad kärbivad kulutusi. Samal ajal võib see aga suurendada alkoholikahjudega seotud sotsiaalset ebavõrdsust: probleemid koonduvad üha enam nende inimeste ja nende perede hulka, kes tarvitavad alkoholi kõige suuremates kogustes. Tarbimistaseme muutusi mõjutavad samal ajal mitmed tegurid, mis võivad vahel toimida ka vastassuunas. Seetõttu ei tähenda keskmise tarbimise vähenemine, et alkoholist põhjustatud kahju tingimata väheneb, ega ka seda, et alkoholi suuremal kättesaadavusel ei ole mõju.
2. Aktsiisitõusud Eestis aastatel 2017–2018 tõid kaasa alkoholiga seotud piirikaubanduse märkimisväärse kasvu Lätis. Kuidas saab riik tõsta aktsiise ja samal ajal vähendada alkoholi kättesaadavust nii, et see ei innustaks tarbijaid alkoholi välismaalt ostma?
Piirikaubandus on tõepoolest oluline piirav tegur, kuid seda kasutatakse liiga sageli argumendina, et tõhusast alkoholipoliitikast üldse loobuda. See on ekslik lähenemine. Siin on oluline arvestada kolme asjaolu.
Esiteks toimivad hinnapoliitika ja alkoholi kättesaadavust piiravad meetmed ka piirikaubanduse olemasolul. Kõrgemate aktsiiside üldine mõju rahvatervisele jääb positiivseks ka siis, kui osa ostudest liigub välismaale, sest alkoholi kogutarbimist mõjutavad nii selle üldine hind kui ka pingutus, mida selle hankimiseks tuleb teha. Eesti kogemus näitab, et küsimus on aktsiisitõusude õiges tempos ja naaberriikidega koordineerimises, mitte maksustamisest kui poliitikavahendist loobumises.
Teiseks on jätkusuutlik lahendus piirkondlik koordineerimine. Kui naaberriigid liiguvad poliitikas vastassuundades, nõrgestavad nad üksteise meetmete mõju. Eesti koges seda suhetes Lätiga, Soome aga Eestiga. Just seetõttu on Soome praegune alkoholipoliitika liberaliseerimine ka piirkondlikust vaatenurgast kahetsusväärne: see nõrgestab tõenduspõhise alkoholipoliitika positsiooni kogu Läänemere piirkonnas. Mida rohkem on naaberriikide maksu- ja alkoholi kättesaadavuse poliitika omavahel kooskõlas, seda väiksem on ostude liikumine üle piiri.
Kolmandaks on äärmiselt oluline maksude tasumise kontroll alkoholi kaugmüügi puhul. Soome on selles osas hoiatav näide. Soome maksuameti ja tolli andmetel jäävad ligikaudu 98% piiriüleste kaugmüügitellimuste puhul Soome maksud tasumata, mistõttu kaotab riik hinnanguliselt umbes 285 miljonit eurot aastas. Kui Soome parlament hiljuti legaliseeris piiriülese kaugmüügi ja alkoholi kojukande, lükkas ta samal ajal tagasi parlamendi sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni ettepaneku kehtestada maksutunnus ja kontrollikohustused. Eesti peaks tagama, et juhul kui sarnane kaugmüügi mudel kunagi kasutusele võetakse, sisaldaks see algusest peale tõhusaid maksukontrolli mehhanisme.
3. Millist nõu annaksite Soome kogemuse põhjal Eestile? Kas on vigu, mida Eesti peaks vältima?
Esile tõuseb kolm peamist õppetundi.
Esiteks ei tasu tõhusat süsteemi lammutada väikeste erandite kaupa. Soome rahvatervise põhimõtetel põhinevat riiklikku jaemüügimonopoli on järk-järgult nõrgestatud: esmalt lubati 2018. ja 2024. aastal kangemate jookide müük toidupoodides ning seejärel 2026. aastal kaugmüük, alkoholi kojukanne ja pikemad müügiajad. Iga muudatust esitleti väikese kohandusena, kuid nende koosmõju ei ole terviklikult hinnatud. Iga samm eraldi tundub väike, kuid koos õõnestavad need kogu süsteemi alust. Kui Eesti soovib tõhusaid regulatsioonimehhanisme säilitada, tuleks alkoholipoliitikat hinnata tervikuna, mitte iga erandit eraldi.
Teiseks tuleks usaldada teaduslikke tõendeid rohkem kui lühiajalisi kommertsargumente. Soome 2018. aasta reform oli omamoodi loomulik eksperiment, mille tulemus oli üsna selge: alkoholitarbimine kasvas hoolimata üldisest langustrendist ning surmade arv suurenes ligikaudu nii, nagu Soome Tervise ja Heaolu Instituut (THL) oli ette prognoosinud — tegelikult isegi veidi rohkem, sest kõige suurema tarbimisega inimesed suurendasid oma alkoholitarbimist kõige enam. Kahju koondub eelkõige juba niigi haavatavatele inimestele ja nende peredele, sealhulgas lastele. Soomes elab üle 89 000 lapse peredes, kus vähemalt ühel vanemal esineb enne lapse täisealiseks saamist tõsine sõltuvusainete tarvitamise probleem.
Kolmandaks tuleb alkoholi kättesaadavuse suurenemisel kaitsta ennetustööks mõeldud ressursse. Praegu teeb Soome vastupidist: käesoleva valitsuse ametiaja jooksul kärbitakse tervise- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide riiklikku rahastamist ligikaudu 190 miljoni euro võrra — peaaegu poole võrra — samal ajal kui alkoholi kättesaadavust suurendatakse. Need kärped puudutavad tervise- ja sotsiaalvaldkonda tervikuna. Osa neist organisatsioonidest tegeleb sõltuvusainete tarvitamise ennetuse ja raviga ning rahastuse vähendamine nõrgestab seda tööd just kõige ebasobivamal hetkel. Just sellist meetmete kombinatsiooni tuleks vältida. Kui alkoholi kättesaadavus suureneb, peaksid koos sellega kasvama ka investeeringud ennetusse, ravisse ja seiresse. Lisaks tuleks iga reformi mõju alkoholitarbimisele, alkoholist põhjustatud kahjule, suremusele ja maksutuludele süsteemselt jälgida juba esimesest päevast, pöörates erilist tähelepanu sellele, kuidas kahju jaotub erinevate elanikkonnarühmade vahel, mitte piirdudes üksnes keskmiste tarbimisnäitajate analüüsiga.
KOMMENTAAR
Inna Farber,
psühholoog, MTÜ Convictus
Ajalooliselt on olnud palju näiteid, kui võimud kehtestasid erinevaid piiranguid ja keelde alkoholi müügile ning tarvitamisele. Kuid alkoholism sellest ei kadunud.
Juba kujunenud sõltuvusega inimesi sellised meetmed vaevalt peatavad, kuna probleemi juur asub eelkõige inimese «peas».
Kõrge hind või piiratud müügiaeg võivad tagasi hoida neid, kellel sõltuvust ei ole. Inimene läks poodi, nägi joogi maksumust ja otsustas ostust loobuda. Või on tal vaja spetsiaalselt kohaneda müügitundidega, aga teha seda ei taha. Sellistel juhtudel võivad piirangud tõesti käitumist mõjutada.
Kuid alkoholisõltuvus – see on haigus. Kui see on juba kujunenud, püüab aju muuta inimese seisundit, aidata tal reaalsusest eemalduda. En sel juhul, kui alkohol muutub vähem kättesaadavaks, võivad tekkida teised ained. Täna ei ole narkootikume, eriti noorte seas, vahel raskem, vaid võib-olla captures isegi kergem kätte saada kui alkoholi.
Eraldi küsimus – kuidas käitub sõltuvusega inimene, kui tal on vähe raha, aga alkohol kallineb. Kui ta ei tunnistaks haigust, ei kontrolli seda ega taha midagi muuta, siis tõenäoliselt hakkab ta säästma teiste eluvaldkondade arvelt.
On teada juhtumeid, kui inimesed alkoholi kuritarvitamise tõttu lakkasid maksmast kommunaalarveid ja jäid tulemusena elamispinnast ilma. Inimene võib vähendada kulutusi toidule, loobuda vajalikest ostudest, midagi maha müüa – teisisõnu, leida viisi raha vabastamiseks alkoholi jaoks.
Piirikaubanduse kogemus näitab samuti, et pelgalt hinna- ja ajapiirangutest ei pruugi piisata. Palju aastaid sõitsid Soome elanikud Eestisse ja ostsid alkoholi kastide kaupa, sest kodus maksis see rohkem. Inimesed leiavad ikkagi koha, kus on odavam, ja on valmis selle nimel kulutama aega ja raha, tegema varusid. See räägib juba sellest, et alkohol ei hõlma nende elus kaugeltki neutraalset kohta.
Kui inimesel on vajadus regulaarselt oma teadvust muuta, on viise selleks kahjuks palju. Seetõttu võivad aktsiisitõus ja müügipiirangud olla osa ennetusest, kuid iseendas nad sõltuvuse probleemi ei lahenda.
