Naha kuivust, lõhesid kandadel, sissekasvanud küünt või konnasilmi peavad paljud vaid kosmeetilisteks puudusteks ja püüavad nendega iseseisvalt toime tulla. Kuid just sellised muutused saavad mõnikord esimesteks märkideks tõsisematest probleemidest. Mille poolest erineb podoloog pediküürimeistrist, millele pöörata tähelepanu spetsialisti valikul ja kuidas jalgade eest iseseisvalt õigesti hoolitseda, selgitas välja „MK-Estonia“.
Jalad taluvad iga päev suurt koormust: päeva jooksul teeb inimene tuhandeid samme, mistõttu võivad isegi väikesed muutused naha, küünte või jalavõlvi seisundis aja jooksul põhjustada valu, põletikku ja kõndimisraskusi.
Erilist tähelepanu tuleks sellele pöörata eakate puhul, samuti neil, kes põevad suhkurtõbe ja vereringehäireid.
Paljud probleemid arenevad järk-järgult. Ja mitte alati ei lahenda neid tavaline pediküür. Sellistel juhtudel tasub pöörduda podoloogi poole – spetsialisti poole, kes tegeleb jalgade tervisega seotud probleemide ennetamise, hoolduse ja lahendamisega.
Podoloogi ülesanne ei ole lihtsalt parandada varvaste ja kandade välimust (kuigi tervis on otseselt seotud esteetikaga), vaid märgata õigeaegselt patoloogiat, vähendada tüsistuste riski ja vajadusel suunata inimene arsti juurde.
Nagu märgib Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (kus koolitatakse podoloogia spetsialiste) vanemõppejõud Maria Suits, ei kuulu see elukutse Eestis veel riiklikult reguleeritud ametite hulka, kuid viimastel aastatel on seda suunda aktiivselt arendatud.
„Õpe kestab kaks aastat, programm sisaldab nii teoreetilist ettevalmistust kui ka suurt hulka praktikat – õppeasutuses ja erinevates kliinilistes baasides üle kogu Eesti,“ räägib ta.
Suitsi sõnul, kui alles mõni aasta tagasi oli podoloogi ettevalmistuse taset keeruline hinnata, siis tänaseks on tekkinud selgem orientiir.
Alates 2022. aastast saab meie riigis taotleda ametlikku 5. taseme podoloogi kvalifikatsiooni (kõrgeim kategooria Euroopa klassifikatsiooni järgi – toim.). Seetõttu soovitab Maria Suits spetsialisti valimisel pöörata tähelepanu erialasele haridusele ja kvalifikatsioonitunnistuse olemasolule.
Samuti on olulised praktiline töökogemus, vastuvõtutingimused (kas järgitakse hügieeni- ja ohutusnõudeid), professionaalne lähenemine patsiendiga suhtlemisel ja valmisolek suunata ta vajadusel teise spetsialisti juurde.
Nagu selgitab Suits, peavad podoloogil olema sügavad teadmised jalgade anatoomiast, füsioloogiast ja patoloogiast, samuti oskus hinnata nende seisundit ja tuvastada võimalikke häireid.
Eriti oluline on spetsialisti hoolikalt valida riskirühmade inimestel, eelkõige suhkurtõvega patsientidel – nende jalgade hooldus nõuab erilist ettevaatust.
„Kõige kindlam viis on kontrollida tunnistuse olemasolu Kutsekoja registrist,“ soovitab Suits. „Eestis on selle kvalifikatsiooni andmise õigus ainult Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil.“
Täiendavaks kinnituseks professionaalsusest võib tema sõnul olla kuulumine erialaorganisatsioonidesse, näiteks Eesti Podoloogia Seltsi.
„Oluline on rõhutada, et Eestis on podoloog eelkõige tervishoiuvaldkonna abispetsialist. Sellest hoolimata sõltuvad osutatavate teenuste ohutus ja kvaliteet otseselt ettevalmistuse tasemest ja kompetentsusest,“ rõhutab Maria Suits.
Kui diplomist ei piisa
Elukutsel ametliku meditsiinilise eriala staatuse puudumise probleem mõjutab nii patsiente kui ka lõpetajaid endid. Seda illustreerib hästi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud Olesja Gritsenko lugu.
Õpingute ajal läbis ta praktika Pärnu Haigla diabeetilise jala kabinetis.
„Sellised spetsialistid on väga nõutud, kuid pärast diplomi saamist selgus, et ametlikult meditsiiniasutusse tööle asuda ma ei saa just seetõttu, et hetkel puudub sellel elukutsel Eestis meditsiiniline staatus,“ kurdab Olesja Gritsenko. „Meile ju räägiti, et pärast õpingute lõpetamist saame töötada tervishoiusüsteemis. Praktikas osutus see teisiti.“
Tänapäeval võtavad diabeetilise jalaga patsiente vastu õed. Nemad tegelevad konkreetse meditsiinilise probleemi ravitsemisega: töötlevad haavu ja lõhesid, paigaldavad sidemeid, täidavad meditsiinilist dokumentatsiooni.
„Samas täisväärtuslik hooldus või sissekasvanud küünte korrigeerimine nende kohustuste hulka ei kuulu,“ räägib Olesja Gritsenko. „Kui patsient vajab sellist abi, suunatakse ta juba erapodoloogi juurde.“
Olesja Gritsenko on klientide probleemsete jalgadega töötanud üle 10 aasta. Pärast õpinguid Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis otsustas ta kinnitada oma kvalifikatsiooni ka Norras – ja juba kuu aega pärast dokumentide esitamist sai ta õiguse töötada seal meditsiinispetsialistina.
„Veel üks probleem on selge regulatsiooni puudumine Eestis,“ lisab ekspert. „Tänapäeval nimetavad end podoloogideks sageli inimesed, kellel puudub erialane haridus. Seetõttu tuleb spetsialisti valikul pöörata tähelepanu mitte ainult teenuste maksumusele, vaid ka haridusele, steriliseerimis- ja desinfitseerimisnõuete täitmisele ning kabineti varustusele.“
Tema sõnul tunnevad spetsialistid professionaalses keskkonnas üksteist hästi.
„Aja jooksul leiab igaüks oma podoloogi. Meil eksisteerib omamoodi erialane kogukond: me tunneme üksteist ja suuname patsiente sageli kolleegidele. Näiteks kui pärnakas vajab spetsialisti Tallinnas, saan helistada kolleegidele ja paluda see klient vastu võtta,“ räägib Olesja Gritsenko.
Tema sõnul on diplom vaid professionaalse tee algus.
„Tõeline areng,“ leiab ta, „nõuab pidevat õppimist, sealhulgas sageli väljaspool Eestit. Mõnes riigis on spetsialistide võimalused märgatavalt laiemad. Näiteks Hispaanias õpivad tulevased podoloogid neli aastat, millele lisandub mõnikord veel üks kuni kaks aastat magistrantuuris, ning nad võivad teha kirurgilisi sekkumisi.“
Olesja Gritsenko sõnul annab Eesti õppeprogramm hea baasi, kuid paljusid kaasaegseid meetodeid (näiteks sissekasvanud küüne korrigeerimist) ei käsitleta piisavalt põhjalikult.
„Seetõttu peavad need, kes soovivad töötada korrigeerivate süsteemidega, investeerima oma vahendeid täiendõppesse. Seda ei ole võimalik ära õppida kuu, kahe või isegi aastaga,“ ütleb ta.
Olesja Gritsenko lisab, et podoloogi ülesanne ei ole ainult jala töötlemine, vaid ka probleemi põhjuse väljaselgitamine.
„Imetabletti ei ole olemas. Iga juhtum on individuaalne,“ selgitab spetsialist. „Paljud ealised muutused, mida patsiendid seostavad eranditult ebamugavate jalatsitega, võivad tegelikult olla ortopeediliste häirete tagajärg. Varvaste deformatsioon, luude asendi muutus, lampjalgsus viivad järk-järgult konnasilmade tekkeni, küünte muutusteni ja muude probleemideni.“
Kuid, rõhutab Olesja Gritsenko, oluline on mõista eriala kompetentsi piire:
kui probleem vajab teise spetsialisti tähelepanu, tuleb patsient suunata arsti juurde.
Ravi või pediküür?
Tänapäeval võib üha sagedamini kohata „meditsiinilise“ või „ravipediküüri“ reklaami.
„Need terminid eksitavad inimesi,“ arvab Olesja Gritsenko. „Pediküür ise ei ravi midagi. Seetõttu on väljend „meditsiiniline või ravipediküür“ pigem turundustrikk.“
Millised jalgade probleemid tulevad vanusega?
„Kõige levinumate seas on naha kuivus ja küünte deformatsioon. Need hakkavad rulluma, järk-järgult avalduvad muutused, mis on kogunenud aastate jooksul,“ selgitab Gritsenko. „Paljud arvavad, et kõigi probleemide põhjus on ebamugavad jalatsid. Kuid see pole alati nii. Väga sageli on asi ortopeedilistes häiretes: varbad kõverduvad, luude asend muutub ja mingil hetkel ei lahenda probleemi isegi laiad jalatsid.“
Podoloog saab aidata seisundit leevendada: valmistada individuaalse silikoonortoosi või varvaste eraldaja ning vajadusel suunata patsiendi ortopeediliste sisetaldade valmistamise spetsialisti juurde.
„Sisetallad ei taasta jala endist kuju, kuid aitavad vähendada koormust, parandada naha seisundit, ennetada konnasilmade teket ega lase probleemil edasi areneda,“ ütleb Olesja Gritsenko.
Väga oluline on ka see, kuidas inimene kodus jalgade eest hoolitseb. Spetsialisti tähelepanekute kohaselt kasutavad paljud liiga aktiivselt raspeldajaid, traumeerides nahka.
„Kui meid alles õpetati pediküürimeistriteks, ütlesid õppejõud: „Võtke inimestelt rasplid käest“. Sest enamik lihtsalt ei oska neid kasutada,“ räägib Olesja Gritsenko. „Kui teha kõike õigesti, siis tuleb jalgu töödelda ainult kuivalt, enne duši alla minekut. Ei mingeid vanne ega leotamist.“
Kuid tema sõnul on parem käia kasvõi üks kord podoloogi juures konsultatsioonil: „Teile näidatakse, kuidas hoolitseda just teie jalgade eest, ja edaspidi saate seda teha kodus iseseisvalt.“
Hooldus tuleks valida individuaalselt: kui nahk ei ole kaldunud paksendite tekkeks, piisab sageli pehmest koorimisest ja niisutavast kreemist.
„Kui aga kandadele on tekkinud lõhed, ei tasu kohe püüda probleemi lahendada rasvaste kreemidega,“ soovitab podoloog. „Põhjuseid võib olla palju – alates valesti valitud jalatsitest kuni seeninfektsiooni, psoriaasi või endokriinsüsteemi haigusteni. Just sellepärast on esmalt vaja kindlaks teha probleemi allikas ja alles seejärel valida ravi ja hooldus.“ Olesja Gritsenko rõhutab: „Levinud viga on see, et kui kannad lõhenevad, hakkavad inimesed kohe kandma väga rasvast kreemi. Kuid kui põhjus on seeninfektsioonis, siis on selline kreem seenele praktiliselt delikatess. Seetõttu tuleb esmalt mõista, miks lõhed tekkisid, ja alles siis probleem lahendada.“
Suur tähtsus on ka jalatsitel. Ohtu kujutavad spetsialisti sõnul mitte ainult kitsad mudelid, vaid ka jalatsid, millel puudub kanna kindel fikseerimine või millel on ebasobiv tald.
„Paljud käivad suvel pidevalt plätudega või muude ilma taguseta jalatsitega, mis igal sammul löövad vastu kanda. Parem on valida hea fikseerimisega sandaalid,“ soovitab Olesja Gritsenko.
Kuid isegi rihmikute puhul võib probleem tekkida, kui jalatsid ei ole õiges suuruses.
„Sees on serv, ja kui jalg asetseb valesti, traumeerib see äär pidevalt kanda. Tulemusena hakkab nahk uuesti paksenema,“ ütleb Olesja Gritsenko. „Samuti on oluline, kui jäik on tagus, mis materjalist see on tehtud, kuidas on ehitatud tald – ka need on erinevad. On kitsamaid, on laiendatud taldu, mis ulatuvad kannast väljapoole ja annavad suurema toetuspinna. Kõik see mõjutab koormuse jaotumist kõndimise ajal.“
Ta selgitab: „Kui me kõnnime, on esimene kokkupuutepunkt pinnaga kand. Sellest algab sammu faas. Kui jalatsi tagus või kanna konstruktsioon on tehtud valesti, muutub jalg vähem stabiilseks, suureneb oht jalg välja väänata.“
Samuti ei ole kõik tossud ühtmoodi kasulikud: liiga jäik ja lame tald häirib jalgade loomulikku tööd.
„Jalg peab liikuma ja amortiseerima koormust igal sammul. Kui jalats blokeerib selle liikumise, lakkab see töötamast nii, nagu loodus on ette näinud,“ selgitab podoloog.
KOMMENTAAR
Andrei Borissov,
perearst
Minu praktikas esineb jalgadega seotud kaebusi üsna sageli. Sealjuures tuleb patsient harva palvega suunata ta podoloogi juurde. Tavaliselt algab kõik konkreetsemast kaebusest: jalg valutab kõndimisel, küüs on sisse kasvanud, kandadele on tekkinud lõhed või villid. Juba arsti või pereõe läbivaatuse käigus saab selgeks, kas on vaja spetsialisti abi.
Diabeetikutest patsientidega on olukord eriline. Tundlikkuse vähenemise tõttu ei pruugi inimene muutusi pikka aega märgata. Juhtub, et patsient tuleb hoopis teisel põhjusel, kuid läbivaatuse käigus avastatakse villid, väikesed haavad, paksendid või muud probleemid, millele ta tähelepanu ei pööranud. Seetõttu on regulaarne kontroll diabeedi puhul väga oluline, sealhulgas ka jalgade iseseisev kontrollimine. Eakatel inimestel esineb sagedamini teine probleem – muutub raskeks iseseisvalt jalgade eest hoolitseda.
Põhjuseks võivad olla liigeshaigused, ülekaal, nägemise halvenemine või lihtsalt ealised piirangud. Sageli märkavad probleemi esimesena sugulased. Perearsti ülesanne on hinnata olukorda tervikuna.
Tuleb mõista, kas on infektsiooni märke, vereringehäireid, kui palju on säilinud jalgade tundlikkus ja kas on tüsistuste oht. Pärast seda saab selgeks, millist liiki abi patsient täpselt vajab.
Suunamisel podoloogi juurde on mõtet korduvate sissekasvanud küünte, valulike konnasilmade, küünte deformatsioonide, krooniliste nahalõhede ja muude probleemide korral, mida ei õnnestu lahendada tavapärase hooldusega.
Eraldi tähelepanu väärivad kõik haavandid ja muutused jalgadel diabeediga patsientidel – isegi kui need tunduvad väikesed.
Diabeetikud külastavad reeglina jalaravi regulaarselt ja Tervisekassa hüvitab selle teenuse.
Praktikas pöörduvad paljud inimesed abi saamiseks siis, kui probleem hakkab juba kõndimist segama või põhjustab pidevat ebamugavust. Kuigi enamikku tõsiseid tüsistusi saaks ennetada, kui tegeleda selle küsimusega varem.
MEIE TEATMIK
Podoloogi professionaalsed kompetentsid hõlmavad:
- jala seisundi hindamist ja riskitegurite tuvastamist;
- naha ja küünte hooldust, samuti selliste probleemide lahendamist nagu sissekasvanud küüned, konnasilmad ja sarvestunud naha piirkonnad;
- abivahendite (näiteks ortooside ja muude ortopeediliste seadmete) valimist, valmistamist ja kohandamist;
- nõustamist jalgade hoolduse ja haiguste ennetamise küsimustes;
- ohutu töö nõuete täitmist, sealhulgas hügieenireegleid, instrumentide steriliseerimist ja infektsioonide ennetamist.
Allikas: Tartu Tervishoiu Kõrgkool.
KOMMENTAAR
Kas Tervisekassa hüvitab podoloogi teenuseid?
Signe Borissov,
Tervisekassa partnerlussuhete osakonna juhataja Praegu ei käsitleta Eestis podoloogiat eraldi meditsiinilise erialana. Tervisekassa rahastab aga meditsiiniteenuseid, mis hõlmavad jalahooldust või haavade ravi, näiteks jalaravi kabineti teenuseid, samuti õe ja eriarstiabi õe vastuvõttu.
Neid teenuseid on võimalik saada arsti saatekirjaga.
Diabeediga patsientide ravi jälgimisega tegelevad eelkõige perearst ja pereõde. Vajadusel suunavad nad patsiendi eriarstiabi (diabeediõenduse) õe vastuvõtule, kes nõustab ja osutab jalahoolduse teenuseid.
2025. aastal kasutas jalaravi kabineti teenuseid kokku 6579 patsienti, kellest peaaegu 4000-l on diagnoositud suhkurtõbi. Suhkurtõvega patsient peab oma haiguse ravis aktiivselt osalema.
Üks selle tüsistusi on jalgade kahjustus. Sealjuures võimaldab igapäevane jalahooldus ennetada selliste tüsistuste teket.
KOMMENTAAR
Isiklik kogemus
Maija Tenner, pediküürimeister
Kõige tähtsam on podoloogi jaoks omada piisavaid teadmisi, et mitte kahju teha, mistõttu on ettevalmistuse tase suure tähtsusega.
Ma olen alati tahtnud tegeleda pediküüriga, õppisin nii Eestis kui ka teistes riikides, ja aja jooksul mõistsin, et kõige rohkem meeldib mulle töötada keeruliste juhtumitega.
Mõni aasta tagasi avati Tartus uus kaheaastane podoloogia programm. Ootasin väga võimalust saada täisväärtuslik erialane haridus. See on, võib öelda, kirss tordil, kui teadmised ja praktiline kogemus saavad toetatud diplomiga.
Praegu õpin Tartus teisel erialal – omandan täiendavat kvalifikatsiooni hooldusvaldkonnas. Selle aja jooksul veendusin lõplikult, et tahan töötada just eakate ja puudega inimestega. Seejärel plaanin astuda podoloogiaks õppima.
Mis puudutab teenuste kättesaadavust pensionäridele, siis ma isegi ei tea, kust tänapäeval võiks leida odavat spetsialisti. Tänapäeval on nõudlus podoloogide teenuste järele väga suur, aga spetsialiste on vähe.
Just sellepärast on mul praegu väljatöötamisel oma projekt, mis on alles idee faasis. Tahaksin, et eakatel inimestel tekiks võimalus regulaarselt sellist abi saada. Vanuses inimestel peab olema õigus vajalikule hooldusele.
Kasulikud kontaktid
Soodsamate hindadega pediküüri pakuvad eelregistreerimisel sageli pensionäride päevakeskused ja sotsiaalkeskused. Hinnad alates 15 eurost.
Päevakeskused Tallinnas
Kristiine
Aadress: Sõpruse pst. 5
Telefon: 5305 7313
Mustamäe
Aadress: Ehitajate tee 82 Telefon: 6532723
Lasnamäe
Aadress: Killustiku 16
Telefon: 621 8998
Kesklinn
Aadress: Liivalaia 32
Telefon: 6459 029
Telefon spetsialisti koju kutsumiseks: 55964551
Põhja-Tallinn
Aadress: Sõle 61-a
Telefon: 5553 4117
Nõmme
Aadress: Valdeku 13
Telefon: 672 3125
Pirita
Aadress: Metsavahi tee 4
Telefon: 5303 4703
Haabersti
Aadress: Õismäe tee 24
Telefon: 6579872, 5624 2925
Päevakeskused teistes linnades
Tartu
Aadress: Kaunase 22
Telefon: 5191 5554
Rakvere
Aadress: E. Vilde 2-a
Telefon: 32 22 331
