Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) kavatseb kulutada kuni 100 000 eurot anti-sooliste ja anti-LGBT-narratiivide uurimisele. Ühed peavad sellist tööd oluliseks vahendiks ühiskonna polariseerumise ja hübriidohtude vastu võitlemisel. Teised küsivad, kui õigustatud on sellised kulutused perioodil, mil riigivõlg kasvab kiiresti ja võimud otsivad viise eelarve stabiliseerimiseks. Miks sellist uuringut üldse vaja on, selgitas välja «МК-Эстония».
MKM kuulutas hiljuti välja hanke kaheaastase ja kuni 100 000 eurot maksva uuringu läbiviimiseks, mis peab välja selgitama, kuidas anti-soolised ja anti-LGBT-narratiivid mõjutavad ühiskondlikku ja riiklikku julgeolekut ning demokraatia vastupidavust. Projekti viiakse ellu Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel.
Ministeeriumi andmetel on seos sellise retoorika ja julgeolekuküsimuste vahel Eestis seni ebapiisavalt uuritud, mistõttu kavatseb riik selle lünga täita.
Projekti põhjenduses öeldakse, et osal noortest on märgatav väärtushinnangute muutus. Eelkõige tuuakse välja 2022. aasta uuringu andmed, mille kohaselt 49% Eesti poistest arvab, et mehed sobivad poliitilisteks liidriteks paremini kui naised.
Dokumentides mainitakse ka misogüünseid internetikogukondi ja niinimetatud manosfääri, ning võimalike mõjuteguritena on nimetatud desinformatsiooni ja välismõju.
Projekti autorid viitavad, et anti-soolisi liikumisi vaadeldakse mitmes riigis ühiskondliku polariseerumise vahendina ning selliseid teemasid võidakse kasutada hübriidvastasseisu raames ühiskonna lõhestamiseks.
Vastavalt tehnilisele ülesandele tuleb uurijatel vastata neljale võtmeküsimusele:
1. kuidas kujunevad anti-soolised ja anti-LGBT-narratiivid,
2. kes neid loob ja levitab,
3. mille poolest erineb olukord Eestis välismaistest suundumustest,
4. milliseid riske võivad need nähtused kujutada demokraatlike institutsioonide julgeolekule ja vastupidavusele.
Pärast töö lõpetamist on kavandatud koostada soovitused riigiasutustele ja tutvustada tulemusi sealhulgas julgeolekuküsimustega tegelevale eksperdikogukonnale.
Uuring tekitas tormilise reaktsiooni
Kuid juba enne uuringu algust puhkesid projekti ümber vaidlused.
Eriti teravalt reageeriti algatusele portaalis Uued Uudised, mille väljaandjaks on erakond EKRE.
Avaldatud artiklis nimetati uuringut näiteks sellest, kuidas riik muudab väikese elanikkonnarühma küsimuse riikliku julgeoleku probleemiks.
Väljaande autor väidab, et riik pöörab liigset tähelepanu seksuaalvähemuste küsimustele, samal ajal kui reaalsed julgeolekuohud jäävat justkui piisava tähelepanuta.
Eelkõige öeldakse artiklis, et võimud on valmis arutama homofoobia mõju julgeolekule, kuid ei pööra samasugust tähelepanu niinimetatud «viienda kolonni» ohule.
Autor seab kahtluse alla ka eeldise, et negatiivne suhtumine LGBT-kogukonna esindajatesse võib kujutada ohtu riigile. Tema arvates ei ole sellised meeleolud, isegi kui need eksisteerivad, kuidagi seotud inimeste valmisolekuga kaitsta riiki sõja korral.
Eraldi osa publikatsioonist on pühendatud kaitsevõime küsimusele.
Autor väljendab arvamust, et riigil tuleks uurida mitte homofoobia mõju julgeolekule, vaid «homoagenda» enda mõju ühiskonnale ja riiklikule julgeolekule. Argumendina tuuakse väide, et osa LGBT-liikumise aktivistidest ja pride’idel osalejatest olevat vähe seotud riigikaitse küsimustega.
Artiklis kasutatakse kujundeid naisteriietes ja kõrgetel kontsadel meestest, keda autor vastandab traditsioonilisele kaitseväelase kujule. Lisaks seob autor seksuaalse orientatsiooni ja soopolitika küsimused demograafilise kriisiga.
Publikatsioonis väljendatakse arvamust, et liberaalsete vaadete levik seksuaalsusele ja perekonnale soodustab sündimuse vähenemist, mis tähendab, et tulevikus võib see viia potentsiaalsete kaitseväelaste arvu vähenemiseni.
Mitte vähem karmilt ei väljendu autor ka sooteatika kohta.
Artiklis väidetakse, et uuring vaevalt käsitleb radikaalse feminismi võimalikku mõju ühiskonnale. Autori arvates soodustab just radikaalne feminism traditsiooniliste mehelikkuse kujutelmade purustamist ja võib seeläbi negatiivselt mõjuda meeste valmisolekule sõjaväeteenistuseks.
Väljaande autor peab samuti ekslikuks väidet, et ühiskonda lõhestavad anti-soolised või anti-LGBT-meeleolud. Vastupidi, tema arvates on konflikti allikaks niinimetatud «homoagenda» edendamine, mis põrkas kokku traditsioonilised väärtused uute liberaalsete kujutelmaga perekonnast, soost ja seksuaalsusest.
Eraldi puudutatakse ka Eesti venekeelset kogukonda.
Autor eeldab, et paljude venekeelsete elanike jaoks on traditsioonilised vaated seksuaalsuse küsimustele endiselt normiks, ning väljendab arvamust, et riigi katsed aktiivselt edendada seksuaalvähemuste õigusi võivad tekitada ühiskonnas täiendavat pinget.
Lõpuks seab publikatsioon kahtluse alla uuringu enda objektiivsuse.
Autor väljendab arvamust, et riik on soovitud järeldused juba kujundanud ning uuring peab neid vaid kinnitama. Tema arvates jõuab lõpptöö paratamatult nende tulemusteni, mida tellija ootab.
Võlaspiraal Uudis sellisest uuringust ja 100 000 euro suurusest summast, mida kavatsetakse sellele kulutada, langes ajaliselt kokku ärevate hoiatustega Eesti riigirahanduse seisu kohta. Juunis teatas Rahvusvaheline Valuutafond, et praegune riigivõla kasvutempo viib riigi jätkusuutmatule trajektoorile. Fondi hinnanguga nõustus ka Eesti Pank.
Ekspertide arvates ei lahenda majanduse taastumine pärast langusperioodi iseenesest kogunenud probleeme, vaid riigil tuleb otsida viise rahanduse kontrolli all hoidmiseks.
ERR-i andmetel on Eesti riigivõlg viimase seitsme aastaga kasvanud 2,5 miljardilt 10 miljardile eurole. Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt võib võlg praeguse kursi jätkumisel 2030. aastaks ületada 20 miljardit eurot ja jõuda umbes 39%-ni SKP-st. Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik hoiatas, et kiiresti kasvav võlakoormus ei ole abstraktne probleem. Tema sõnul tähendab võla suurenemine intressimaksete kulude kasvu, mis tähendab, et riigil tuleb suunata üha rohkem raha mitte elanike teenusteks, vaid laenude teenindamiseks.
Kui 2022. coughing kulus riigivõla intresside maksmiseks 28 miljonit eurot, siis 2030. aastaks võib see summa suureneda 650 miljoni euroni aastas. Võrdluseks: see on võrreldav kolme suure ülikooli või kogu riigi siseturvalisuse valdkonna – politseist päästjateni – kuludega.
Kaasiku sõnul tähendab võlakoormuse kasv ka riigi võimaluste vähenemist tulevastele kriisidele reageerimiseks. Mida rohkem vahendeid läheb võla teenindamiseks, seda vähem võimalusi jääb uuteks investeeringuteks, sotsiaalprogrammideks või majanduse erakorraliseks toetamiseks.
Äratust ei hüüa mitte ainult rahvusvahelised organisatsioonid ja Keskpank. Juunis kogunesid parlamendierakondade liidrid Toompeale, et arutada viise riigirahanduse väljatoomiseks niinimetatud võlaspiraalist. Endine Eesti Panga president Madis Müller teatas, et riik vajab pikaajalist erakondadeülest kokkulepet, mis võimaldaks aeglustada võla kasvu sõltumata sellest, milline poliitiline jõud on võimul.
Peaminister Kristen Michal tegi ettepaneku sätestada seaduses eelarvedefitsiidi igaaastane vähendamine, ning sotsiaaldemokraatide liider Lauri Läänemets teatas, et ühest seadusest ei piisa ja riik vajab laiemat poliitilist kokkulepet. Probleemist räägivad ka opositsioonipoliitikud.
EKRE esimees Martin Helme nimetas praegust eelarvepoliitikat elujõuetuks, ning Isamaa liider Urmas Reinsalu kutsus valitsust üles suhtuma tõsiselt rahvusvaheliste organisatsioonide hoiatustesse ja esitama plaani riigirahanduse viimiseks jätkusuutlikumale teele.
Mitte ainus vaieldav projekt
Anti-sooliste ja anti-LGBT-narratiivide uuring ei ole kaugeltki esimene riiklik projekt, mis on sel aastal tekitanud diskussiooni selle üle, kui ratsionaalselt kulutatakse maksumaksja raha. Nii kuulutas Kultuuriministeerium jaanuaris välja 315 000 euro suuruse hanke ajakirjanike ja kommunikatsioonispetsialistide koolitamiseks selles, kuidas professionaalselt ja vastutustundlikult kajastada rände ja integratsiooni teemasid.
Ministeerium selgitas projekti vajadust sellega, et ühiskond muutub üha mitmekesisemaks ning kohalikud väljaanded ja omavalitsused võivad vajada täiendavat tuge selliste teemadega töötamisel. Projekti tingimuste kohaselt peab koolituse läbima kuni 250 inimest.
Mitte vähem vaidlusi tekitas ka Rahandusministeeriumi algatus.Kevadel teatas ametkond plaanist suunata ligi 300 000 eurot strateegia väljatöötamisele ja ulatusliku teavituskampaania läbiviimisele finantspettuste vastu võitlemiseks.
Riik selgitas projekti vajadust sellega, et ainuüksi eelmisel aastal langes petturite ohvriks ligi 3700 inimest, kes kaotasid kokku üle 29 miljoni euro. Plaanis on välja töötada kommunikatsioonistrateegia, luua teabematerjale, kaasata meediat ja käitumisteaduste spetsialiste ning hõlmata vähemalt 70% sihtrühmast.
Kuid ka see projekt sai kriitika osaliseks. ERR-i ajakirjanik Artur Tooman nimetas kampaaniat mõttetuks rahalisandiks ja kahtles selles, kas järjekordne elanikkonna teavitamine suudab olukorda oluliselt mõjutada. Tema arvates on riigi elanikud niigi hästi kursis kõige levinumate pettuseskeemidega ning probleem ei vaja uusi teabematerjale, vaid tõsisemaid süsteemseid lahendusi.
Sellel taustal näeb kuni 100 000 euro maksev uuring rahastuse mahu poolest suhteliselt tagasihoidlik välja. Sellest hoolimata tekitas just see eriti emotsionaalse reaktsiooni, kuna puudutab väärtuste, poliitika ja riikliku julgeoleku küsimusi.
Neli küsimust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatele
Küsimustele vastasid võrdsuspoliitika osakonna töötajad.
- Miks otsustati uuring tellida?
Uuringu käivitamisel lähtuti sellest, et ühiskondlik polariseerumine, sealhulgas naiste ja meeste vaadete kasvav lahknevus, võib mõjutada ühiskondlikku sidusust ja demokraatia toimimist.
Eestis viitavad sellele andmed noorte vaadete kohta (ICCS 2022 Eesti raport, soolise võrdõiguslikkuse monitooringu andmed), samuti uuringud, mis on pühendatud misogüünia ja seksismi normaliseerumisele Eesti meediaruumis.
Rahvusvahelisel tasandil kasutatakse inimõiguste vastu suunatud retoorikat, sealhulgas anti-soolist ja anti-LGBT, üha enam ühiskondade lõhestamiseks, usalduse õõnestamiseks demokraatlike institutsioonide vastu ja polariseerumise tugevdamiseks.
Rahvusvahelised uuringud näitavad ka, et anti-soolised ja anti-LGBT liikumised muutuvad organiseeritumaks ja on paremini rahastatud, ning selliseid teemasid kasutatakse välisriikide poolse teabemõjutamise ja sekkumise vahendina.
Valeandmete, desinformatsiooni ja suunatud teabemanipulatsioonide levitamise kaudu soolise võrdõiguslikkuse, vähemuste seisundi ja õiguste kohta avaldatakse mõju inimeste soovile ja võimalustele osaleda demokraatlikes ühiskondlikes aruteludes, nende valimiseelistustele, samuti riiklikele poliitilistele otsustele. Projekt peab välja selgitama, kuidas sellised narratiivid Eestis tekivad ja levivad ning kuidas need võivad olla seotud ühiskondliku sidususe, julgeoleku, radikaliseerumise ja demokraatia vastupidavusega.
2. Kas on andmeid välismõju kohta?
Välismõju ja hübriidohtude käsitlemisel on vaja eristada rahvusvahelist riskipilti ja olukorda Eestis. Soolise ebavõrdsuse, stereotüüpide ja erinevate elanikkonnarühmade ebavõrdse kohtlemise sotsiaalseid tagajärgi on hästi uuritud nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Oluliselt vähem on uuritud, mil viisil võivad anti-soolised ja anti-LGBT narratiivid olla seotud ühiskondliku sidususe, teabemõjutamise, radikaliseerumise, ühiskondliku turvalisuse ja riikliku julgeolekuga.
3. Milliseid praktilisi tulemusi te ootate?
Projekti praktilisteks tulemusteks on ülevaade rahvusvahelisest teaduskirjandusest, empiiriline uuring, mis on pühendatud olukorrale Eestis, teaduslikult põhjendatud soovitused, samuti tulemuste tutvustamine poliitikutele, ekspertidele ja avalikkusele. See ei tähenda, et projekti tulemusena oleks juba eelnevalt planeeritud mingeid konkreetseid muudatusi.
Uuring peab andma teavet ja usaldusväärsema aluse hindamiseks, kas on vaja astuda mingeid samme strateegilise kommunikatsiooni, teabekaosele vastutöötamise, radikaliseerumise ennetamise, võrdsuspoliitika või ühiskondliku sidususe tugevdamise valdkonnas.
4. Miks peate 100 000-eurost uuringut õigustatuks, vaatamata meie riigieelarve haledale olukorrale?
Uuring viiakse läbi riiklikul tasandil, kuna Eesti tingimustes ei ole vaadeldavate protsesside mõju ühiskonna julgeolekule ja vastupidavusele seni uuritud.
Olemasolevad andmed viitavad erinevate elanikkonnarühmade vaadete lahknevusele ja misogüünsete narratiivide levikule noorte seas. Rahvusvahelised uuringud omakorda seovad selliseid narratiive teabekaose ja ühiskondliku polariseerumisega.
Kuna tegemist on teadus- ja arendusprojektiga, saab selle edukuse peamiseks näitajaks teaduslikult põhjendatud teabe ja täielikuma ettekujutuse saamine nende protsesside mõjust Eesti ühiskonnale.
Riikliku poliitika väljatöötamisel on vaja andmeid tegurite kohta, mis võivad mõjutada ühiskondlikku sidusust ja demokraatia vastupidavust. Projekti kaasfinantseerib Põhjamaade Ministrite Nõukogu.
Lisaks uuringu käigus saadud uutele teadmistele peetakse projekti oluliseks väärtuseks Eesti teadusasutuste potentsiaali tugevdamist ja rahvusvahelise koostöö laiendamist.
KOMMENTAAR
Egert Rünne,
Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja
Vähemustevastased narratiivid ei ole lihtsalt maailmavaateliste diskussioonide küsimus, vaid rahvusvahelisel tasandil hästi dokumenteeritud mõjuvahend, mida kasutatakse ühiskonna lõhestamiseks ja usalduse õõnestamiseks demokraatlike institutsioonide vastu.
Vabas maailmas on meil õigus jääda erinevatele vaadetele, kuid just seetõttu on oluline märgata, kui keegi püüab meie lahkarvamustest kasu lõigata, pöörates neid meie endi vastu. Euroopa välisteenistus on kirjeldanud, mil viisil kasutatakse LGBTIK-kogukonnaga seotud teemasid välismaalt lähtuvate teabemanipulatsioonide vahendina.
Eesti jaoks on oluline teaduslikult uurida seost inimõiguste ja julgeoleku vahel, kuna on vaja mõista, mil viisil sellised narratiivid levivad ja millist mõju need avaldavad just Eesti ühiskonnale.
Inimõiguste seisukohalt ei ole olulised konkreetsete inimeste ja erakondade veendumused või maailmavaade, vaid koordineeritud vihakampaaniate ja desinformatsiooni mehhanismid. Legitiimne väärtusdiskussioon on demokraatia loomulik osa, kuid seda peavad Eesti elanikud pidama omavahel.
Eesti elanike suhtumine näitab, et vähemalt osa väljastpoolt imporditavast vaenulikust retoorikast ei peegelda ühiskonna enamuse vaateid.
Hiljutine Eesti Inimõiguste Keskuse tellitud ja Turu-uuringute AS-i läbiviidud küsitlus näitas, et 59% Eesti elanikest arvab, et seksuaalvähemused peaksid olema kaitstud diskrimineerimise eest, 82% elanikkonnast arvab, et ettevõtted ja organisatsioonid peaksid pöörama rohkem tähelepanu võrdsele kohtlemisele ja diskrimineerimise ennetamisele, ning 73% peab vajalikuks karistada viha õhutamise eest.
Nii inimõiguste kui ka ühiskondliku sidususe ja vastupidavuse kaitsmiseks on vajalik teadmistepõhine lähenemine. Seetõttu saab vaid tervitada asjaolu, et valitsus pöörab sellele teemale tähelepanu ja kavatseb seda neutraalse uuringu raames uurida.
KOMMENTAAR
Merit Villandberg,
Siseministeeriumi pressiesindaja
Uuring, millest jutt käib, alles kestab, ja selle eesmärk ongi just hinnata vaadeldava teema reaalset mõju ühiskonnale. Enne tulemuste saamist ei saa me anda hinnanguid ega teha järeldusi küsimustes, millele see uuring peab vastama. Kui uuringu tulemused on valmis ja nende põhjal saab teha järeldusi või planeerida edasisi samme, saame seda teemat sisulisemalt kommenteerida.
KOMMENTAAR
Merlin Nuiamäe,
Politsei- ja Piirivalveameti süütegude analüüsi ja avaliku korra grupi juht Politseil on statistika nii viha õhutamisega seotud süütegude kui ka vahejuhtumite kohta, kus fikseeriti vihamotiiv.
Registreeritud selliste juhtumite arv on viimastel aastatel tõepoolest mõnevõrra kasvanud. Siiski on oluline arvestada, et enamik neist on seotud agressori sümboolika või tema toetamisega. Jutt on näiteks Venemaa Föderatsiooni sümboolika demonstreerimisest või sotsiaalmeedias agressori toetuseks postituste avaldamisest. Kui rääkida vahetult Eesti karistusseadustiku paragrahvist 151, mis käsitleb vaenu õhutamist, siis nende aastate jooksul on registreeritud kokku vaid 15 sellist süütegu. Kõik need olid samuti seotud agressori sümboolika või tema toetamisega. Mis puudutab juhtumeid, mis on seotud seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteediga, siis vaadeldaval perioodil registreeriti kokku vaid kolm sellist intsidenti – üks 2023., üks 2025. ja üks 2026. aastal.
KOMMENTAAR
Marta Tuul,
Kaitsepolitseiameti (Kapo)
Pressiesindaja Venemaa kasutab erinevaid konflikti koldeid, samuti ühiskondlikku rahulolematust, et ühiskonda lõhestada. Samal ajal, kuigi üksikud aktivistid ja väikesed rühmad võivad ilmutada aktiivsust, ei kujuta anti-soolised ja anti-LGBT narratiivid laiemas ulatuses julgeolekuohtu demokraatlikule riigikorrale.
