Alates 1. juulist jõustusid Eestis uued keskkonnatasud, mille tõttu on riigi mitmes piirkonnas prügiveo maksumus oluliselt tõusnud. Mõnel juhul ulatub hinnatõus 63%-ni. Riik selgitab muudatusi vajadusega suurendada taaskasutusse suunatavate jäätmete osakaalu ja läheneda Euroopa Liidu keskkonnaeesmärkidele. Kuid kas riik on valmis nii tõsisteks muudatusteks jäätmekäitlussüsteemis või peitub kaunite looduskaitse loosungite taga vaid järjekordne tariifide tõstmine – seda selgitas „MK-Estonia“.
Kallinemise põhjuseks said 1. juulist jõustunud muudatused prügikäitlussüsteemis. Nüüd tuleb segaolmejäätmete põletamise eest maksta 60 eurot tonni kohta ning nende ladestamistasu tõusis 90 euroni tonni kohta. Tulemusena kajastuvad need kulud ka prügiveo tariifides.
Riigi loogika on lihtne: mida kallimaks muutuvad põletamine ja ladestamine, seda tulusamad peaksid olema sortimine ja ringlussevõtt. Võimude arvutuste kohaselt võimaldab see vähendada segaprügi mahtusid ja tuua Eesti lähemale Euroopa näitajatele.
Kus makstakse rohkem?
Kliimaministeeriumis arvutati, et prügi põletamise tasu toob riigile juba sel aastal umbes 2,9 miljonit eurot ning järgmisel aastal 11,6 miljonit. Täiendavad laekumised prügilatesse ladestamise tasust moodustavad ligikaudu 1 miljon eurot 2026. aastal ja umbes 10 miljonit eurot 2027. aastal.
Sealjuures rõhutavad ametnikud: reformi peamine eesmärk ei ole eelarve täitmine, vaid ringlussevõtu muutmine tulusamaks.
„Tõus on seotud riikliku jäätmekäitlussüsteemi reformiga, mille raames suureneb keskkonnatasu jäätmete põletamise ja nende prügilatesse ladestamise eest,“ kinnitab Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan. „Keskkonnatasu tõus mõjutab otseselt jäätmekäitluse maksumust, mis kajastub korraldatud jäätmeveo teenuse hinnas.“
Ta rõhutab, et linn viis tariifid vaid vastavusse uute kuludega: „Me jälgime, et operaatorite taotlused tariifide tõstmiseks vastaksid eranditult riikliku tasu suurenemise suurusele.“
Tema sõnul tõusis segaolmeprügi veo maksumus Tallinnas keskmiselt umbes 63%.
Nii maksab kesklinnas 240-liitrise konteineri vedu nüüd senise 3,16 euro asemel 5,02 eurot ning 800-liitrise konteineri tühjendamise maksumus tõusis 6,60 eurolt 10,47 eurole.
Tartus otsustati hinnata reformi mõju igale elanikule. Linna keskkonnateenistuse juhataja Ülle Mauer arvutas, et täiendavad kulud moodustavad umbes 13,8 eurot inimese kohta aastas.
„Seega kujuneb keskmine täiendav kulu ühe leibkonna kohta umbes 35 eurot aastas. Meie soovitus on lihtne: sortige jäätmeid nii hoolikalt kui võimalik. Liigiti kogutud jäätmete üleandmine on odavam kui segaolmejäätmete üleandmine,“ ütleb Mauer.
Ta märgib, et muudatused puudutavad ka biojäätmeid.
„Kahjuks kallineb koos segaolmejäätmete tasu tõusuga mõnevõrra ka biojäätmete käitlus, kuna nendesse satub samuti osa segajäätmeid. Kuid see tõus on märgatavalt väiksem kui segaprügi puhul,“ lisab spetsialist.
Kõige märgatavam tõus toimus Kohtla-Järvel.
Linnavalitsuse peamise keskkonnaspetsialisti Kersti Juuse sõnul sai tariifi ümbervaatamise ajendiks ettevõtte EKOVIR taotlus teenuse maksumuse tõstmiseks.
„Segaolmejäätmete veo maksumus suurenes 4,95 eurolt 14,68 eurole kuupmeetri kohta. See tähendab hinnatõusu 196,6%,“ märgib Juuse. „Sealjuures oli Kohtla-Järve veotariif seni üks Eesti madalamaid. Pärast uute tariifide jõustumist vastab nende tase ligikaudu riigi keskmisele.“
Tema sõnul sattus linn suhteliselt soodsasse olukorda, kuna uus korraldatud jäätmeveo konkurss kuulutati välja veel enne jäätmeseaduse muudatuste jõustumist.
„See annab Kohtla-Järvele võimaluse valmistuda põhjalikult järgmisteks muudatusteks, vaadata üle jäätmeveoga seotud normatiivaktid ja planeerida reformi nõuete rakendamist selliselt, et üleminek uuele süsteemile oleks võimalikult sujuv nii elanikele kui ka teenusepakkujale,“ selgitab Juuse.
Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektori Rait Pihelgase sõnul ei saa reformi hinnata eranditult tariifide tõusu kaudu.
„Reformi peamine eesmärk on luua selgem ja paremini juhitav jäätmekäitlussüsteem, milles vastutus on selgelt jaotatud ning omavalitsustel on olemas vajalikud tööriistad seatud eesmärkide saavutamiseks,“ rõhutab ta. „Täna ei mõista paljud elanikud, kes täpselt vastutab nende probleemide lahendamise eest – kas jäätmeveo operaator või omavalitsus. Ja paljud omavalitsused täidavad sisuliselt prügioperaatorite klienditoe rolli. Elanikud pöörduvad nende poole küsimustega arvete või teenuse kvaliteedi kohta, kuigi tegelik tarnija on eraettevõte. Reform peab aitama selle vastuolu kõrvaldada.“
Kuid prügiäri esindajad hoiatavad, et reformi tagajärjed ei piirdu ainult suurenenud prügiveoarvetega. „Kulude kasv tähendab ettevõtetele täiendavaid väljaminekuid, eriti nendes sektorites, kus tekib rohkem sortimata prügi või kus liigiti kogumist on keerulisem korraldada. Lühiajaliselt võivad ettevõtted katta kulude kasvu osaliselt kasumi arvelt, kuid pikaajaliselt kajastuvad need kulud kaupade ja teenuste maksumuses,“ märgib Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras.
Seega võib tariifide tõus osutuda vaid muudatuste esimeseks laineks. Kui täiendavad kulud hakatakse lisama kaupade ja teenuste hinda, tunnevad prügireformi tagajärgi isegi need elanikud, kes on juba ammu ja kohusetundlikult jäätmeid sordinud.
Viskame liiga palju ära Keskkonnaagentuuri andmetel ei seisne probleem mitte ainult madalas ringlussevõtu tasemes, vaid ka selles, et märgatav osa materjalidest satub endiselt valedesse konteineritesse.
Agentuuri juhtivspetsialist Piret Mäestu märgib, et sel aastal läbiviidud sortimisuuringu tulemused näitasid: umbes 70% segaprügi konteinerite sisust oleks teoreetiliselt võimalik sortida. „Suurim kasutamata potentsiaal on seotud pakendite ja biojäätmetega. Pakendid moodustavad segaolmejäätmetest keskmiselt 38% ja biojäätmed – 23%,“ ütleb ta.
Mäestu sõnul võib uuringu tulemusi 2024. aasta statistikaga võrreldes oletada, et ainuüksi pakendeid olnuks võimalik sortida 100 tuhat tonni.
Spetsialist rõhutab, et just need materjalid võivad anda kõige kiirema efekti taaskasutuse suurendamise seisukohast.
„Kui biojäätmed, paber ja papp ei satuks segaolmeprügi konteinerisse, vaid kogutaks kohe eraldi ja suunataks ringlussevõttu, võiks Eesti jõuda seatud eesmärkidele üsna lähedale,“ märgib ta.
Kuid praktikas põrkub probleem mitte ainult infrastruktuuri, vaid ka inimfaktori vastu.
Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse esimees Andres Jaadla räägib, et organisatsiooni läbiviidud küsitlus näitas: praktiliselt kõik vastajad koguvad tänapäeval jäätmeid liigiti, kuid sortimise kvaliteediga tekib endiselt tõsiseid raskusi.
„On väga kurb lugeda ühistute esimeeste kommentaare selle kohta, et mõned korteriomanikud lihtsalt keelduvad sortimisest. Segaolmejäätmete konteineritesse visatakse jätkuvalt pakendeid, paberkotte, toiduaineid ja isegi vana mööblit või elektroonikat,“ ütleb Jaadla.
Tema sõnul nimetavad ühistud peamiste takistuste seas kõige sagedamini elanike ebapiisavat teadlikkust, konteinerite jaoks koha puudumist, vajadust täiendavate investeeringute järele ja kulude kasvu.
„Kõik algab inimestest – kas nad tahavad jäätmeid sortida või mitte,“ toob Jaadla välja ühe küsitlusest osavõtja vastuse.
Inimeste harjumuste probleemiga seisavad silmitsi ka kohalikud omavalitsused. Nii juhib Narva linnavalitsuse keskkonnaküsimuste vanemspetsialist Galina Siniorg tähelepanu sellele, et linna paljudes korterelamutes kasutatakse siiani prügišachte.
„Prügišahtide kasutamine ei soodusta liigiti kogumist ja sellistes majades on jäätmekäitluse kulud reeglina kõrgemad kui majades, kus prügi sorditakse,“ märgib Siniorg. Ta leiab, et reformi edu sõltub suuresti sellest, kui mugavalt on liigiti kogumine maja juures korraldatud ja kui hästi elanikud uutest reeglitest aru saavad.
Kas reform hakkab tööle?
Reformi üks peamisi eesmärke on segaolmejäätmete mahtude vähendamine ja ringlussevõtu osakaalu suurendamine.
Keskkonnaameti jäätmebüroo juhataja Helen Akenpärg ütleb, et reformi edu saab hinnata alles mõne aasta pärast ja korraga mitme näitaja alusel.
„Kui liigiti kogutud jäätmete hulk kasvab ja segaolmejäätmete maht väheneb, tähendab see, et süsteem töötab ja üha enam materjale läheb taaskasutusse, mitte põletamisele või ladestamisele,“ märgib ta.
Akenpärgi sõnul loodab riik lähiaastatel näha korraga mitut suundumust:
„Segaolmejäätmete osakaal peab vähenema – nii tänu kvaliteetsemale liigiti kogumisele kui ka tänu uuele hinnakujundussüsteemile, mis muudab segaolmejäätmete üleandmise kallimaks. Samuti peab vähenema põletamisele ja ladestamisele suunatavate jäätmete osakaal ning kasvama ringlussevõttu jõudvate jäätmete osakaal. Prügireformi eesmärk on muuta liigiti kogutud jäätmete üleandmine tulusamaks – aitab ju biojäätmete ja pakendite eraldi kogumine kulusid vähendada.“
KOMMENTAAR
Peep Siim,
Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna juhataja
Prügireformi ettevalmistamisel tuginesime segaolmejäätmete koostise üleriigilise uuringu tulemustele.
Need näitavad, et segaprügi konteinerites on endiselt umbes 38% pakendijäätmeid ja 23% biojäätmeid. Need jäätmeliigid kuulusid ka varem kohustuslikule liigiti kogumisele, kuid satuvad jätkuvalt üldisesse voogu.
Kui arvutada see ümber numbritesse, siis on jutt enam kui 60 tuhandest tonnist biojäätmetest ja enam kui 110 tuhandest tonnist pakenditest aastas.
See on tohutu ressurss, mille me täna tegelikult kaotame. Just sellepärast seab reform omavalitsustele konkreetse eesmärgi: tagada juba 2027. alates vähemalt 67% olmejäätmete liigiti kogumine.
Selleks on vaja luua mugavamad tingimused jäätmete, eriti pakendite üleandmiseks, samuti tagada tõhusamalt biojäätmete kogumise juba olemasolevate nõuete täitmine. On oluline mõista, et prügireform ei ole ühe või kahe aasta protsess.
Enamik omavalitsusi läheb uuele süsteemile üle järk-järgult, kehtivate jäätmeveolepingute lõppemisel. Seetõttu tuleb tulemusi hinnata pikaajalises perspektiivis.
Mis puudutab keskkonnatasusid, siis nende ülesanne on eelkõige stimuleerida muutusi käitumises. Kui jäätmed suunatakse taaskasutusse, siis põletamise ja ladestamise tasu ei võeta. Just sellepärast peaksid need tasud perspektiivis mitte kasvama, vaid vähenema.
KOMMENTAAR
Silver Jakobson,
Riigikontrolli auditijuht
Riigikontroll peab prügireformi sammuks õiges suunas, kuid see iseenesest ei taga seatud eesmärkide saavutamist. Et süsteem tõesti tööle hakkaks, on vaja luua tingimused, mille puhul nn jäätmekäitluse hierarhia järgimine on majanduslikult kasulik. Ideaalis peaksid jäätmed eelkõige üldse mitte tekkima.
Kui see pole võimalik, tuleks eelistada materjalide korduskasutust ja ringlussevõttu. Põletamine ja ladestamine peavad jääma äärmuslikeks variantideks. Sealjuures säilivad Eestis siiani süsteemsed puudused. Vastutus süsteemi eri osade eest on jaotatud mitme osaleja vahel ning kontroll selle üle, mis saab jäätmetest pärast nende üleandmist, on esialgu ebapiisav.
Segaolmejäätmete käitluse maksumuse tõus on iseenesest õigustatud, kui see aitab muuta liigiti kogumise atraktiivsemaks. Kuid hindade tõus ei tähenda veel, et rohkem jäätmeid suunatakse ringlussevõttu. Et reform tõesti tulemust annaks, peab inimesel olema jäätmete sortimine mitte ainult kasulik, vaid ka mugav. Lisaks on vaja tugevdada kontrolli nii jäätmetekitajate kui ka nende töötlemisega tegelevate ettevõtete üle.
Riik vajab kaasaegset ja usaldusväärset arvestussüsteemi, mis võimaldab näha, kui palju ja milliseid jäätmeid tekib, kus neid kogutakse ja mis nendega edasi saab. Ilma selleta on raske objektiivselt hinnata reformi tõhusust ja kontrollida seatud eesmärkide saavutamist.
Mõne aasta pärast saab peamiseks edunäitajaks liigiti kogutud jäätmete osakaal. Kui see näitaja oluliselt kasvab ja segaolmejäätmete maht hakkab kahanema, saab rääkida sellest, et reform tõesti töötab. Kui aga elanike arved kasvavad, aga ringlussevõttu suunatavate jäätmete osakaal jääb ligikaudu endisele tasemele, tähendab see, et seatud eesmärke ei saavutatud.
