Elan Tallinna Järveotsa gümnaasiumi lähedal pealinna Haabersti linnaosas. Praegu tehakse kooli kõrval heakorratöid – kooliaia äärde, üle muruplatsi rajatakse jalgteed, kirjutab toimetusele lugeja Inna Tallinnast.
Ainult et minul kui pikaaegsel elanikul tekkis küsimus: miks ei võiks rajada tee otse selle sissetallatud teeraja kohale, mille inimesed on aastakümnete jooksul murule tekitanud, nurka lõigates?
Mäletan, et juba nõukogude ajal kirjutati palju ühest erilisest Eesti linnaplaneerimise „nipist“ – kõigepealt lasta inimestel parkides ja haljasaladel rajad sisse tallata ning seejärel need asfalteerida. Sest inimesed leiavad kõige praktilisema tee eksimatult!
Miks siis selle rajaga süsteem ühtäkki tõrkus? Uut jalgteed ei rajata mitte sissetallatud raja asemele, vaid selle kõrvale, mõne meetri kaugusele. Kardan, et ümberkaudsete majade elanikud hakkavad käima nii, nagu nad on harjunud, ja ühe raja asemel tekib kaks.
Toimetuselt:
„Linnaosavalitsus püüab alati rajada jalgteid sinna, kus inimesed on harjunud käima,“ selgitab linnaosavanem Oleg Siljanov. „Antud juhul ei võimalda nn rahvaraja kohale teed rajada kaevuluugid, lisaks viiks selline rada otse parkimistasku juurde, mis ei ole ohutu. Seetõttu valisime uue marsruudi teise, kitsama sissetallatud raja kohale: see jätkab loogiliselt kõnniteed ja viib teeületuskohani. Loomulikult võtab uuendusega harjumine aega ning jälgime, kas sellesse kohta tekib uus teerada, kuhu tuleb rajada täiendav jalgtee.“
