Eestis kasvab lahutuste arv: Statistikaameti andmetel oli neid 2024. aastal 2893 – 9% rohkem kui aasta varem. Iga numbri taga on oma lugu. Kui pere laguneb, ei purune mitte ainult suhted, vaid ka harjumuspärane elukorraldus: tekivad vaidlused eluaseme, laste ja kohustuste üle. Kuidas neid konflikte praktikas lahendatakse, uuris MK-Estonia.
Anna on 35-aastane. Pikk, sale, suurte kurbade silmadega naine. Ta püüab rääkida rahulikult ja tasakaalukalt, kuid tema hääl väriseb aeg-ajalt.
Tänavu kevadel tekkis Anna peres ebakõla – abikaasa teatas, et lahkub. Selgus, et mehel oli armuke. Seejuures ei tunnistanud mees, et läheb teise naise juurde, ja lubas lahutuse ning varajagamise küsimused ise korda ajada. Pärast pikka ootamist andis Anna lahutuse sisse ise.
Abikaasad lahutasid ametlikult septembris ja püüavad nüüd kokku leppida, kuidas jagada vara ja laste hooldusõigusi. Lapsi on paaril kaks: seitsmeaastane tütar ja viieaastane poeg.
„Ta ütles: „Ma lähen su juurest ära. Ma ei armasta sind ega ole kunagi armastanud,““ meenutab Anna seda maikuu õhtut, mil mees oma otsusest teatas. „Minu jaoks oli tema ülestunnistus šokk. Olime koos olnud juba kaksteist aastat: neli aastat elasime koos enne pulmi ja kaheksa aastat abielus.“
Alustasid nad – toona veel armunud paarina – praktiliselt nullist.
„Kui me kokku kolisime, üüris ta korterit,“ meenutab Anna. „Tema emal oli kinnisvara Narvas. Ütlesin: miks maksta tühja eluaseme eest? Tema ema elab ju Prantsusmaal. Ja ma pakkusin välja, et müüme Narva korteri maha ja investeerime Tallinna eluasemesse.“
Nii tehtigi: mees müüs Narva korteri, sai selle eest umbes 30 000 eurot, maksis tagasi õppelaenu ja ülejäänu investeeris sissemaksuna – osteti kolmetoaline korter Lasnamäele.
„Ja me hakkasime uues korteris elama,“ räägib Anna. „Tegime kapitaalremondi – uuendasime kõik täielikult, sisustasime.“
Pärast nelja aastat kooselu otsustas paar suhte seadustada. Ja peaaegu kohe pärast pulmi otsustasid värsked abikaasad soetada kinnisvara uusarendusse. Lasnamäe kolmetoalist korterit, mis on mehe nimel, hakati välja üürima. Hiljem aitas üüritulu katta laenumakseid.
Uusarenduse korteri ostsid nad Anna sõnul koos: kodulaen vormistati kahe peale, sissemakse tehti „umbes pooleks“.
„Aasta aega rügasime tööd teha. Töötasin lapsehoidjana, assistendina kliinikus, võtsin vastu igasuguse töö. 2018. aastal jäin rasedaks, kuid töötasin praktiliselt sünnituseni,“ meenutab naine.
Umbes seitse aastat pärast ostu maksid abikaasad uusarenduse korteri laenu tagasi. Anna selgitab, et nad kogusid koos mehega raha, lisaks aitasid nende vanemad. Nii kogunes korralik summa.
„Alguses tahtsime selle raha investeerida suurema eluaseme ostmisse naabermajas, sest selleks ajaks oli meil sündinud juba poeg ja mõtlesime, et on aeg laieneda. Kuid me ei jõudnud oma korterit müüa, tehing jäi katki. Siis kustutasime nende säästude arvelt uusarenduse korteri laenu,“ räägib naine.
Kooselu
Lapsed olid planeeritud ja oodatud, ütleb Anna. Vanem tütar sündis 2018. aasta novembris. Kaks aastat hiljem sündis poeg.
„Leppisime kohe kokku, et tahame teist last. Ja arutasime korduvalt, et ma jään lastega koju ega lähe liiga kiiresti tööle. Mees polnud vastu,“ rõhutab naine.
Anna oli noorema pojaga kodune kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.
„Mul oli hea vanemahüvitis – umbes poolteist tuhat eurot. Kui väljamaksed lõppesid, hakkasin perioodiliselt töötama, et kvalifikatsiooni mitte kaotada. Mehe palgast piisas ja ma sain jätkata laste ja koduga tegelemist,“ selgitab Anna.
Abikaasa on hariduselt jurist, viimastel aastatel töötab finantsvaldkonnas. Anna sõnul avas ta mõne aasta eest oma firma – tegeleb strateegilise vastavuskontrolli ja riskinõustamisega finantstehnoloogia ja krüptovaluutade valdkonnas.
„Nii et ta tunneb juriidilisi peensusi, survestab ja hirmutab mind nüüd sageli. Näiteks ütles, et ma ei tohi lapsi enne lahutust ära viia, nad peavad elama sissekirjutuse järgi,“ ohkab Anna.
„Sa ei töötanud“
Anna meenutab, et kui mees teatas lahkumisest, pakkis ta asjad, kolis välja ja üüris eluaseme – „firma raha eest“.
„Alguses lubas ta nagu tõeline mees korteri naisele ja lastele jätta. Siis, järele mõeldes, otsustas, et see oleks liig, ja tahab ikkagi korterit endale. Ta kirjutas mulle, et „oma osast loobumine tähendaks tema jaoks olulisest osast varadest ilmajäämist“, ja esitas rea tingimusi,“ muigab Anna kibedalt.
Näiteks teatas ta, et endisel abikaasal pole õigust kedagi korterisse tuua, ja kui tal tekib uus mees, peab ta välja kolima.
„Samuti igasugune remont – ainult tema kooskõlastusel. Kui ta peab vajalikuks, maksab poole kinni. Kui tal midagi juhtuma peaks, pean korteri maha müüma ja teda aitama. Ja elada võin siin vaid „seni, kuni lapsed tahavad selles korteris elada“. Kõik kulud ja kommunaalmaksed peaksin maksma mina,“ loetleb Anna nõudmisi. „Ma ei nõustunud selliste tingimustega.“
Umbes kuu aega hiljem muutis mees äkki meelt.
„Kirjutas mulle, et hakkame kinnisvara jagama – et mul on liiga uhke olla ainuomanik,“ meenutab naine. „Ja hoiatas, et jagame ainult korterit. Auto jätab ta endale, firma samuti.“
Pakutud variandiga mittenõustumise korral ähvardas mees, et võtab kõik kuulutused maha ja keeldub korteri vabatahtlikust müügist. Sel juhul oleks vara jagamine võimalik eranditult kohtu kaudu, koos vastava aja- ja rahakuluga.
„Abikaasa heitis ette: „Sa ei töötanud seitse aastat.“ Seda oli kibe kuulda,“ tunnistab naine, „sest nii lapsed kui ka vanemapuhkuse planeerisime koos. Veelgi enam, kui ma sain vanemahüvitist, olid kõik lastega seotud kulud – riided, toit, huviringid – minu kanda. Ka koduga tegelesin mina.“
Samuti teatas abikaasa, et kavatseb nende ühisesse korterisse tagasi kolida.
„Ta ütles, et hakkame koos elama ja kokku leppima – kui ma tema tingimustega ei nõustu. Ja ühel päeval tulen koju ning lapsed ütlevad: „Issi on kodus.“ Aga mina – pärast kõike seda, mis meie vahel juhtus – ei suutnud temaga ühe katuse alla jääda. Pakkisin asjad ja lapsed tahtsid minuga kaasa tulla. Nüüd elame minu ema juures,“ räägib Anna.
Küsimusele, kas ta teab, kui suur on mehe palk, raputab naine eitavalt pead: „Ma pole kunagi huvi tundnud. Teadsin, et ilmselt on mingeid sääste, töö on tal hea, aga ma ei küsinud kunagi, kui palju. Arvasin alati, et saan talle loota, ja uskusin, et kui meie perel raha vaja läheb, saan mehe peale loota. Uskusin, et me mõlemad tahame meie perele head elu ja vaatame ühes suunas,“ räägib Anna.
Ehk tahtis abikaasa korterisse naastes ära leppida?
„Ei,“ vastab Anna, „leppida ta ei üritanud.“
Ja lisab: „Mul oleks raske talle andestada.“
Lahutuse tagajärjed mõjusid tema tervisele rängalt.
„Ma ei maganud ega söönud. Kahe-kolme nädalaga – miinus kuus kilo. Tekkisid paanikahood, aitas vaid psühholoog ja antidepressantide kuur,“ ütleb Anna. Spetsialisti vajasid ka lapsed, kes reageerisid vanemate lahutusele valuliselt.
Perelepitaja
Mis puudutab elatist, siis alguses pakkus eksabikaasa jagada hooldusõiguse pooleks: nädal elavad lapsed tema juures, teise nädala Anna juures. Ja sel juhul elatist ei maksta.
Anna ei nõustunud.
Sotsiaalkindlustusameti kaudu taotlesid nad tasuta riiklikku perelepitusteenust. Perelepitaja abiga pandi paika graafik: isa võtab lapsed argipäeviti õhtul (viib trenni) ja üle nädala võtab nad nädalavahetuseks – reedest pühapäevani koos ööbimisega.
„Nii näeb ta lapsi regulaarselt, lapsed aga ärkavad ja uinuvad ühes kohas. Ta ei suuda neid hommikul isegi õigeks ajaks ette valmistada – ta pole sellega varem kunagi tegelenud,“ ütleb Anna.
Mees nõustus tingimustega ja sellega, et sellisel juhul peab ta siiski elatist maksma.
Me jagame, jagame, jagame…
Vahepeal pani nüüdseks juba endine abikaasa nende ühise kinnisvara müüki – kuid hinda Anna sõnul temaga ei kooskõlastanud. Anna arvab, et korteri hind on liiga kõrge ja seda on raske müüa: „Mulle tundub, et ta määras meelega sellise hinna, sest talle on nii mugav. Ta elab praegu selles korteris üksi.“
Algselt oli abikaasadel kaks autot. Annal väike, mis soetatud veel enne abielu. Kui see auto katki läks, müüs Anna mees selle maha.
„Lubas uue osta, aga ei ostnudki,“ ütleb naine.
Ja nüüd, kui otsustati ühine korter maha müüa, pakkus mees, et annab talle 5000 eurot – müüdud auto eest.
„Mul tuleb tema ettepanekuga nõustuda. Muidugi on kahe lapsega raske toime tulla ja tegelikult on, mille eest võidelda,“ nendib Anna kurvalt. „Aga ma mõistan ka, et minu närvid on kallimad ning lapsed vajavad ema ja uut kodu – seda enam, et tütart tuleb kooliks ette valmistada ja on vaja otsustada, kus me elama hakkame.“
Autorilt
Igaüks elab lahutust üle omamoodi. Mõni läheb lõpuni – kohtusse, vaidlustesse ja menetlustesse, et oma õigusi kaitsta. Teised valivad vaikuse ja lahkuvad, taotlemata õiglust paberil. Kuidas ka poleks, see on igaühe isiklik valik – kuidas lahku minna, mida jätta ja mille nimel jõudu säästa.
Aga mis siis, kui advokaadi jaoks raha pole?
Kui inimesel puudub võimalus ise advokaadi eest maksta, saab kohtukantseleis täita taotluse, et saada advokaat riigi kulul (riigi õigusabi).
Küsimus-vastus
Küsimustele vastab Jevgeni Tverdohlebov, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Vindex.
1. Kas kohus arvestab ühisvara jagamisel või laste hooldusõiguse küsimuste lahendamisel ka moraalseid asjaolusid – näiteks abielurikkumist?
Eestis arvestatakse vara jagamisel vaid poolte panust ja seda, kuidas omand on vormistatud. Laste olemasolu ja muud sarnased omanike mittevaralised asjaolud Eestis vara jagamist ei mõjuta.
2. Milliseid samme tasub astuda, et fikseerida varaline seis lahutusprotsessi alguse hetkel (näiteks summad kontodel, varad, seadmed)?
Abielu sõlmimisel või ühisvara soetamise alguses tuleks esmalt pidada nõu advokaadiga – ja mitte koos, vaid kumbki eraldi. Siis on teada kõik riskid ja võimalused ning otsuseid tehes saab inimene tegutseda teadlikult.
3. Kui korter on endiste abikaasade ühisomandis, kas müügihinna ja tehingu tingimuste määramiseks on vaja nende vastastikust nõusolekut? Kas üks neist võib objekti müüki panna ja lepingu sõlmida ilma teise heakskiiduta?
Tuleb eristada ühisomandit (ühisvara), kus osad ei ole määratud ja kumbki omanik ei saa teha toiminguid ilma teiseta, ja kaasomandit, kus osad on määratud ja igaüks võib oma osa käsutada. Kui antud juhul osad ei ole määratud, võib üks omanikest hakata ühist asja müüma, lootes, et vormistamise hetkeks õnnestub ka teiste omanikega kokku leppida ja asi müüakse kõigi poolt ühiselt.
4. Korter osteti abielu ajal ja vormistati mõlema nimele. Pärast lahutust otsustasid eksabikaasad korteri müüa ja raha jagada. Kui üks abikaasa märkab, et teine venitab meelega müügiprotsessi, või kui korterit ei õnnestu kaua müüa, kas saab juriidiliselt kehtestada tähtaja, pärast mida tuleb müügihind üle vaadata?
Kokkuleppel võib teha mida iganes, aga kui kokkuleppele ei jõuta, võib pöörduda kohtusse. Selleks on mõistlik pöörduda advokaadi poole.
5. Kuidas juriidiliselt korrektselt fikseerida kokkulepe korteri müügi ja raha jaotamise kohta pärast lahutust?
Advokaadi ja notariaalse vormistamise abil. Kui allkirja ei saa – siis kohtu kaudu.
6. Kas vara jagamisel arvestatakse asjaolu, et osa kodulaenust maksti tagasi mehele kuuluva korteri üüritulust? Kas see võib mõjutada abikaasade osi vara jagamisel?
Mõnikord arvestatakse seda, mõnikord mitte. Lõplikult otsustab kohus, arvestades kõiki asjaolusid, mille advokaadid kohtule esitavad.
7. Kas abikaasa saab nõuda hüvitist remonti või mööbliostu investeeritud raha eest, kui tšekid pole säilinud?
Omavahelises suhtluses võib nõuda. Aga et kohtus midagi nõuda, peab olema võimeline oma nõuet ja selle suurust tõendama. Tšekid ei ole ainus võimalik tõend.
8. Kui abikaasadel oli abielu ajal ühine eelarve, kuid naine oli seejärel lapsehoolduspuhkusel ega töötanud mitu aastat, tegeledes laste ja majapidamisega, kas seda saab vaadelda võrdväärse panusena pere üldisesse heaolusse? Kuidas hindab kohus sellistel juhtudel selle abikaasa tööd, kellel polnud ametlikku sissetulekut, kuid kes täitis laste ja kodu eest hoolitsemise kohustusi?
Eri aegadel kehtisid perekonnaseaduse eri versioonid ja meie peategelased ei olnud kogu kooselu aja abikaasad. Seetõttu kehtib iga perioodi kohta oma reegel. Vanemahüvitis on samuti ametlik sissetulek. Praegu kehtiva seaduse järgi on varaühisuse režiimi puhul kummagi abikaasa palk ühine (ühisvara). Millega tegeleb seejuures abikaasa, kes sissetulekut ei too, kas ta hoolitseb kodu eest või mitte – sellel pole praegu tähtsust.
9. Kuidas vaadeldakse lahutusasjades ühe abikaasa rahaülekandeid teisele, kui jutt käib perioodist, mil teine abikaasa oli lapsehoolduspuhkusel ega omanud isiklikku sissetulekut? Näiteks kui mees kandis aasta jooksul naisele igakuiselt 200 eurot ja naine kasutas seda pere ja laste vajadusteks, kas seda summat saab vaadelda ühise pere-eelarve osana? Kas seda arvestatakse ühisvara jagamisel?
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb teada raha päritolu. Mõnikord võib seda käsitleda ülekandena ühelt oma kontolt teisele, mõnikord aga ülekandena erinevate varamasside vahel.
10. Kas abikaasa poolt isiklikus kirjavahetuses (mitte notariaalselt) antud kirjalikul lubadusel – näiteks et korter jääb lastele või naisele – võib olla juriidiline jõud?
Kinnisvaratehingud kehtivad vaid juhul, kui need on notariaalselt tõestatud. Kuid mõnikord saab sellist kirjavahetust kasutada muul alusel notariaalse lepingu osana või seltsingulepinguna, mis annab hiljem õiguse rahalisele nõudele, mitte kinnisvarale.
11. Kas isiklikule kontole kogutud raha loetakse ühisvaraks?
Kui see on abielu ajal, mil kehtis varaühisuse režiim, saadud töötasu, siis jah, see on abikaasade ühisvara.
12. Kui firma loodi abielu ajal, kas üks abikaasadest võib seda kasutada isiklikeks vajadusteks – maksta korteriüüri, isiklikke kulusid või investeeringuid?
See on võimalik seni, kuni teine abikaasa ei hakka seda takistama.
13. Kuidas tõestada firma vahendite kasutamist isiklikuks otstarbeks, kui teisel abikaasal puudub ligipääs pangadokumentidele või aruandlusele?
Esmalt tuleb saada selline ligipääs kas vabatahtlikult või kohtu kaudu. Selleks tuleb pöörduda advokaadi poole.
14. Kuidas hinnatakse selle abikaasa tööd, kellel polnud ametlikku sissetulekut, kuid kes tegeles laste ja koduga, võimaldades teisel töötada ja teenida? Kas arvestatakse vanemapuhkusel olnud ja olmet taganud naise panust teise abikaasa poolt abielu ajal loodud äri arengusse?
Tekib küsimus: milleks on vaja seda hinnata? Vajadusel saab hinnata, tõendades, mida täpselt tehti ja kui palju sellise töö eest toona maksti. Näiteks – kokk sai 10 eurot tunnis. Ainult et kas inimene tegi süüa teistele või endale ja oma lastele? Kui vaja, leiab advokaat viisi hindamiseks ja selgitab hindamismeetodit.
15. Kas üks vanematest võib arvestada lastetoetust kui „oma“ osa lastekuludes?
Lastetoetus kuulub lastele, seda kulutatakse lastele ja see ei ole ühe vanema panus, kuid vähendab kummagi vanema osalust.
16. Kui üks abikaasadest avas abielu ajal firma ja soetas firmale kalli auto, kuid kirjutas auto vahetult enne lahutust ümber teisele, sugulastele registreeritud ettevõttele – kas seda saab vaadelda kui katset varjata ühisvara? Kuidas saab teine abikaasa tõestada, et auto kuulub tegelikult ühisvara hulka ja kirjutati ümber jagamisest kõrvalehoidmiseks?
Mõnikord on see võimalik, mõnikord mitte. Otsustab kohus – nende andmete, tõendite ja taotluste põhjal, mida advokaadid esitavad.
Vandeadvokaat võtab teema kokku: „Väga sageli pöörduvad inimesed kohtusse, kuigi peaksid minema psühholoogi juurde. Aga kohtus psühholooge ei ole. Kui üks abikaasadest ei soovi suhet jätkata, siis ei tohiks juristi poole või kohtusse pöördumise motiiviks olla kättemaks või solvumine, vaid hoolitsus eelkõige iseenda eest. Näiteks kui inimene on otsustanud, et vaimse tervise huvides on tal parem lahutada. Mina oma klientidega kohtusse ei kiirusta. Ja mitte selleks, et iga hinna eest perekonda säilitada. Kõige tähtsam on säilitada inimese heaolu, et ta mõistaks, kuidas on parem talle ja tema lastele, kelle eest ta on kohustatud hoolitsema. Ja siis liikuda edasi.“
Kuidas saada abi riiklikult perelepitajalt?
Perelepitaja on vahendaja vanematevahelistes läbirääkimistes. See on tasuta teenus, mille saamiseks saab taotluse esitada Sotsiaalkindlustusameti kodulehel: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/perelepitus
Samuti võib küsimusi esitada vanemluse toe teenuse spetsialistidele:
Anne Proos: 5357 6246, Anne.Proos@sotsiaalkindlustusamet.ee
Annika Kiik: 5323 0604, Annika.Kiik@sotsiaalkindlustusamet.ee
Liilia Mänd: 5886 2296, Liilia.Mand@sotsiaalkindlustusamet.ee
Mari-Liis Org: 5323 3957, Mari-Liis.Org@sotsiaalkindlustusamet.ee
