Hiljuti avaldas Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Hiiumaa haiglas töötav erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arst Toivo Tänavsuu oma Facebookis emotsionaalse postituse, mis tekitas kohe laialdast vastukaja ühiskonnas. Selles kirjeldas ta avameelselt ja ilustamata, kuidas Eesti erakorralise meditsiini tegelikkus taandub üha sagedamini krooniliste alkohoolikute lõputule voolule – inimestele, kellel pole tema sõnul sageli kuhugi minna ja kes on EMO-de sagedased külalised. Tulemuseks on pikad järjekorrad, läbipõlenud arstid ja patsiendid, kes ei saa seetõttu väga pikka aega abi. Kui suur see probleem on ja kuidas riik seda lahendada kavatseb, uuris MK-Estonia.
„Alkohoolik on vastuvõtuosakonna sage külaline. Ta tuuakse teadvusetus seisundis, pannakse tilguti alla, tehakse peast kompuutertomograafia, antakse vitamiine ja rahusteid. Mõne tunni pärast ta lahkub – ja naaseb peagi uuesti. Juba teiste kaebustega,“ kirjeldab olukorda seestpoolt EMO arst Toivo Tänavsuu. „Eraldi kategooria on kodutud. Neil lihtsalt pole kuskil ööbida. Kui nad on joobes, ei lasta neid öömajadesse. Tänaval on külm, tuleb midagi välja mõelda. Aga haiglas on soe, turvaline ja saab tasuta voodis ööbida. Mõni mõtleb välja kaebusi, teades, et rinnavalu kohta valetamine on kindel pilet vastuvõtuosakonda. Ja nad tahavad, et neid jäetaks osakonda – et ööbida valgetel linadel. Lõpuks muutub vastuvõtuosakond öömajaks – ainult palju kallima teenindusega.“
„Joodikut ei tohi vastu võtmata jätta, talle ei tohi ära öelda, teda ei tohi suunata otse kainestusmajja. Kui inimene ütleb, et tal valutab süda, ei saa arstid teda abita jätta. Selliste asjadega nalja ei tehta.
Lõpuks, märgib arst, sel ajal kui tavalised patsiendid ootavad uuringuid nädalaid, saab „kuldklient“ kõik erakorraliselt, riigi kulul.
„Sellised patsiendid naasevad ikka ja jälle – samas seisundis, mõnikord kaks-kolm korda päevas. Nad leitakse tänavatelt alajahtununa, kiirabi viib nad haiglasse. Kui inimene on sügavalt joobes, pannakse ta tilguti alla ja jäetakse hommikuni jälgimisele. Hommikul, puhanuna, lähevad nad tänavale – ja juba paari tunni pärast on nad jälle osakonnas tagasi,“ kirjeldab arst nõiaringi.
Edasi jälle sama skeem: tilguti, vitamiinid, vajadusel rahusti, mõnikord – KT või isegi MRT. Kõik protokolli järgi. Kõik riigi kulul. Ikka ja jälle.
Ta rõhutab: „Alkohoolik on ka inimene. Jumala loome, oma valuga, oma looga. Ta ei sünni sõltlasena, ta lihtsalt ei tule mingil hetkel enam elukoormaga toime. Ja arst ei saa talle öelda: „Mine ära, maga kaineks!“ Sest kui temaga tõesti midagi juhtub – näiteks saab ta raske trauma, mis osutub surmavaks – peab arst selle süüga elama.“
Tänavsuu sõnul peavad voodikohti hõivavate joodikute tõttu teiste, sageli tõeliselt erakorraliste probleemidega patsiendid tundide kaupa abi ootama.
„Samal ajal aga Eesti „upub viina sisse“: me kaotame aega, raha, personali ja inimelusid,“ nendib ta. „Kui kaua suudab süsteem seda tagajärgedeta taluda? Kes otsustab, mida sellega teha? Sest seni, kuni arstid peavad ikka ja jälle tegelema samade inimestega, kes võtavad ära aega, ressursse ja haiglakohti, ootavad teised patsiendid vaikselt, kannatavad või surevad järjekordades.“
Tohutu probleem
PERHi erakorralise meditsiini keskuse juhataja Marit Märk kinnitab: „Alkoholi liigtarvitajad on ka meie erakorralise meditsiini osakonna igapäevane nähtus. Enamasti satub selline patsient siia kas kiirabi või politsei vahendusel. Kiirabi kutsutakse avalikus ruumis viibiva joobes inimese juurde, kelle seisundit ei saa kohapeal hinnata või jätta tähelepanuta. Ka siis, kui eluohtlikku haigusseisundit ei tuvastata, on kiirabi meeskonnal piiratud võimalused inimese jätmiseks tänavale või mujale, mistõttu ta toimetatakse EMO-sse.“
Tema sõnul on vastuvõtuosakonna ülesanne sellisel juhul teha esmased hindamised, välistada tõsised terviseriskid, deliiriumi korral osutada vältimatut abi ja seejärel otsustada edasine käik – olgu see sotsiaaltöötaja kaasamine, psühhiaatriline sekkumine või tagasisuunamine kogukonda.
Samuti on haiglate erakorralise meditsiini osakonnad kohustatud teostama politsei nõudmisel joobeseisundi tuvastamist ning vere- ja uriiniproovi võtmist politsei poolt roolist kõrvaldatud joobes isikult.
„Probleem tervikuna on tõsine, erakorraline meditsiiniline ressurss kulub olukordadele, mis ei pruugi meditsiiniliselt vältimatud olla,“ rõhutab spetsialist. „Selle tulemusena lükkub edasi abiandmine neile, kelle seisund seda tõesti nõuab. Suureneb haiglaeelse etapi ja EMO-de ülekoormus.“
Tema sõnul ei saa selle probleemi lahendus olla ainult meditsiinisüsteemis, vaid vajalik on laiapõhjaline koostöö sotsiaalteenuste, sõltuvusravi, kogukondlike tugiteenuste, varjupaikade ning kainestusüksuste vahel.
„Me ei jaga inimesi kaineteks ja joobes olevateks“
Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas rõhutab: alkoholijoobes isik ei tähenda sama, mis alkohoolik.
„Alkohoolik võib olla kiirabi kutsudes kaine ja mitte-alkohoolik võib olla kiirabi kutsudes alkoholijoobes,“ selgitab ta.
Tema hinnangul on umbes 10% Tallinna Kiirabi patsientidest alkoholijoobes, neist 2000 kuni 3000 inimest suunatakse igal aastal kainenema. Eraldi statistikat krooniliste alkoholitarvitajate kohta ei ole.
„Kiirabi käsitleb kõiki patsiente – olgu ta alkoholijoobes või narkojoobes või kaine,“ rõhutab Adlas.
Brigaadide tööd reguleerivad tema sõnul alati kiirabi tegevusjuhised: esmalt selgitavad arstid välja patsiendi peamise kaebuse, seejärel tema seisundi eluohtlikkuse ning selle järgi siis ka ravi ja hospitaliseerimise vajaduse.
Väljakutse maksumus on peaarsti sõnul keskmiselt 340 eurot patsiendi kohta, sõltumata kas ta on joobes või kaine.
2020. aastal oli Tallinnas 59 kiirabi patsienti, kes kutsusid kiirabi aastas rohkem kui 20 korral, neist 19 olid alkoholisõltlased.
Mis puudutab agressiivsust, siis Adlas kinnitab: nii alkoholi- kui ka narkojoobes patsient võib käituda agressiivselt. Tavaliselt sellisel juhul kiirabi kaasab politsei, kes aitab olukorda kontrolli alla saada.
Eraldi statistikat valetamise ja simuleerimise kohta kiirabil samuti pole: „Igat väljakutset käsitletakse meditsiiniliselt ja kui ei ole põhjust patsiendi hospitaliseerimiseks, siis seda ei tehta. Vajadusel pakutakse kodutule transporti varjupaika.“
Kui patsient vajab vältimatut sotsiaalabi, kuulub see kohaliku omavalitsuse vastutusalasse. Kuid siiski, nagu rõhutab Adlas, on patsiendi enda soov ja initsiatiiv siin kõige olulisem.
„Meditsiiniliselt ei ole olemas „klasse“,“ märgib ta. „Ikka lähtutakse kiirabi algoritmidest. Ka alkoholijoobes isikul võib olla raske trauma või südamelihase infarkt või mürgistus. Joove või sõltuvus ei välista haiguse või trauma ravimist.”
Isegi joobes inimene lastakse öömajja
Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse juhataja Kille Altermani sõnul võetakse öömajadesse vastu ka alkoholi tarvitamise tunnustega inimesi.
Ta rõhutab, et sotsiaalhoolekande seadus (SHS) kohustab kohalikke omavalitsusi tagama sotsiaalabi (sh varjupaigateenust) kõigile abivajajatele.
„Jah, Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse öömajades (Merelahe tee 4 ja Suur-Sõjamäe 6a) võetakse vastu alkoholi tarvitamise tunnustega inimesi. Ainus põhjus, miks inimesi öömajja vastu ei võeta on teenuskasutajate käitumine, mis ohustab teisi teenuse kasutajaid ja töötajaid. Sellisel juhul on abiks politsei ja kainestusmaja teenus,“ täpsustab Alterman.
Ta lisab: „Joobes inimesed on öömajades igapäevased külalised. Täpseid numbreid on keeruline anda, kuna teenuskasutajate joovet öömajades ei mõõdeta. 2024. aastal kasutas öömajateenust kokku 641 inimest, teenuse kasutamise kordi oli kokku 10836.“
Küsimusele, kas seal käivad ühed ja samad inimesed, vastab Alterman jaatavalt.
„Jah, on inimesi, kes kasutavad öömajateenust regulaarselt, sh igapäevaselt. Tihti on tegemist pikaajaliselt kodutute inimestega, kes ei soovi või ei suuda alternatiivseid teenuseid vastu võtta, näiteks sotsiaal- ja majutusteenus, mis pakub ööpäevaringset majutust ja tuge oma elujärje parandamiseks,“ kurdab keskuse juht. „Mõnikord on põhjus selles, et oma eluviisi tõttu nad lihtsalt ei püsi teistel teenustel.“
Altermani sõnul tekib joobes inimeste puhul kõige sagedamini raskusi hügieeniga. Samuti esineb sageli konflikte klientide vahel, mistõttu on vajadus täiendava järelevalve ja toetuse järele. Öömajades on öisel ajal alati kohal turvatöötaja ja sotsiaalassistent, kes tagavad korra ja sekkumise vajadusel. Konfliktide korral kutsutakse vajadusel ka politsei.
Öömajade töötajad suhtlevad klientidega igapäevaselt ja informeerivad neid abi saamise võimalustest. Öömajades viibijatele pakub sotsiaalnõustamist päevakeskuse sotsiaaltöötaja, kes kontakteerub olemasoleva info põhjal inimese tugivõrgustikuga (esmajärjekorras elukohajärgne sotsiaalosakond, mis ei ole sageli Tallinn).
Edasine progress sõltub väga palju inimese enda motivatsioonist ja seisundist. On inimesi, kes on nõustunud toetava teenusega ja on liikunud samm-sammult edasi, kuid paraku on ka neid, kes ei soovi oma elustiilis muutusi teha.
Kui inimene on tugevas joobes, mitteadekvaatne või agressiivne, suunatakse ta kainestusmajja.
Kui tegemist on meditsiinilise seisundiga, võib ta sattuda ka haigla erakorralise meditsiini osakonda, mõnikord ka psühhiaatrilisele ravile.
„Aga kui inimene keeldub abist või lahkub omal soovil, võib ta paraku jääda tänavale – selliseid juhtumeid paraku esineb,“ tunnistab Alterman.
Küsimusele, kas joodikutele on vaja eraldi meditsiiniasutusi, vastab keskuse juht nii: tänane süsteem pakub vältimatut abi ka joobes inimestele ning teeb seda ka edaspidi.
Kui palju maksab sõltuvus?
Sotsiaalministeeriumi tervisekäitumise poliitika juht Brigitta Õunmaa kinnitab: „Alkoholi tarvitamisest tingitud sotsiaal- ja terviseprobleemid tekitavad riigile kordades suurema kulu kui aktsiisidena riigieelarvesse laekuvad tulu.“
Eestis ei ole senini sellist analüüsi koostatud, et oleks võimalik nii otseseid kui kaudseid kulusid ühiskonnale välja tuua. Samas on teada, et 2023. aastal olid eriarstiabis kulud 50,5 miljonit eurot, kuid see ei hõlma esmatasandit (sh nt perearstisüsteemi) ning ravimitega seotud kulusid.
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmetel võib liigne alkoholitarvitamine Eestis 2050. aastaks suurendada tervishoiukulusid 3,5% ja vähendada SKT-d 3,4%.
Õunmaa sõnul võeti esimene valdkondade ülene strateegia – „Alkoholipoliitika roheline raamat“ – vastu 2014. aastal.
Kuna tänaseks on ellu viidud suur osa selles kirjeldatud tegevustest, alustas 2024. aasta alguses Sotsiaalministeerium koos partneritega rohelisele raamatule jätkustrateegia, ehk alkoholitarvitamise vähendamise arengusuunad 2025-2035, koostamist. Dokument saadeti avalikule tagasisideringile 2024. aasta lõpus. Dokumendi kinnitamine on kavandatud käesoleva aasta lõppu.
Alkoholitarvitamise (sh tervisekahju) vähendamise eesmärk on sõnastatud ka rahvastiku tervise arengukavas (2020-2030).
Mis puudutab ravi kättesaadavust, siis täna osutatakse alkoholitarvitamisest tingitud häirete raviteenust üheksas maakonnas ning keskmiselt saab igal aastal teenust 3000 inimest.
„Arvestades alkoholitarvitamise kõrget taset, on ravikohtade vajadus kindlasti suurem,“ rõhutab Õunmaa.
Ravijärjekorrad varieeruvad sõltuvalt asutusest. Ravi järjekordade pikkus on asutuseti erinev. Kuna alkoholitarvitamise häire raviteenus kestab üldjuhul enam kui kuus kuud, on inimestel kohati keeruline teises maakonnas regulaarselt ravil käia. Seetõttu võiks ravi olla kättesaadav igas maakonnas.
Selleks, et vähendada tervishoiusüsteemi (sh EMOde) koormust, on oluline suure riskiga alkoholitarvitamist varem märgata ning abi pakkuda.
„laiendada perearstide ringi, kes alkoholitarvitamise vähendamiseks lühinõustamist läbi viivad ning suurendada vastavaid teadmisi ja oskuseid ka sotsiaalvaldkonna spetsialistidel,“ ütleb Õunmaa.
Küsimusele sundravi kohta kroonilistele alkohoolikutele, kes kutsuvad korduvalt kiirabi või kujutavad ohtu teistele, vastab ta kategooriliselt: „Sundravil ei ole tõendatud positiivset mõju inimeste käitumisele. Seetõttu ei ole ka Sotsiaalministeerium kohustuslikku raviteenust kaalumas.“
Kas kainestusmajas on arst?
Võimalik, et probleemi lahendaks arst kainestusmajas, kuhu politsei ja kiirabi joobes isikud toimetaks.
Politsei teatas meile, et Tallinna kainestusmajas töötavad Lääne-Tallinna Keskhaigla meditsiinitöötajad.
Meditsiiniasutuse juhatuse liikme Aleksei Gaidajenko sõnul töötavad kainestusmajas eriväljaõppe saanud medõed.
„Iga kainestusmajja saabuv inimene läbib kohapeal meditsiinilise ülevaatuse, mille käigus hinnatakse tema tervislikku seisundit. Kui selgub, et isik vajab erakorralist arstiabi või tema tervislik seisund kainestusmajas viibimise ajal halveneb, toimetatakse ta haiglasse,“ kirjeldab Gaidajenko tegevusalgoritmi. „Statistika kohaselt kutsutakse kiirabi kainestusmajja keskmiselt kaheksa korda kuus. Kui inimese seisund vajab täiendavat meditsiinilist abi, suunatakse ta edasisele ravile haiglasse.“
Summad on teadmata
Toivo Tänavsuu märkis: „Praktiliselt igale alkohoolikule tehakse vastuvõtuosakonnas kompuutertomograafia peast. Tervisekassa hindade järgi on see peaaegu 100 eurot. Ja veel – tilgutid, vitamiinid, vajadusel rahusti. Nii tiksuvadki vaikselt sajad, tuhanded, miljonid maksumaksja taskust.“
Kuid Tervisekassast ei osatud vastata küsimusele, kui palju EMOsid ummistavate joodikutega seotud probleem eelarvet koormab ja kui palju see lõpuks maksumaksjatele maksab. Neile, kes kuude kaupa arsti vastuvõttu ja uuringuid ootavad.
Toivo Tänavsuu pöördumine
Mida teha joodikuga?
Mida teha ühe kroonilise alkohoolikuga – see on raske küsimus.
Pereliikmetele on ta leebelt öeldes peavalu. Tervishoiusüsteemile ja maksumaksjale suur kulu. Meedikule nuhtlus.
Tööandjale pole temast mingit tolku. Ühiskonnale tervikuna … tegemist on ju õnnetusega igas tähenduses.
Võib ka nii vaadata, et viina kaanimine on riigile kasulik – laekub aktsiis. Aga see kulud on palju suuremad ja need jäävad inimeste, perekondade, maksumaksjate kanda. Iga joodik ronib lõpuks sinu rahakotti. Seda nimetatakse solidaarseks tervisekindlustuseks. Alkoholimürgistuse või deliiriumi ravi aga erakorraliseks arstiabiks.
Pole palju trööstitumat kui see, kui et laps kutsub emale kiirabi, sest ema on taas „haige“- Ehk siis tsüklis. Jah, kellelegi on joodik isa või ema, poeg või tütar. Seda valu ja häbi juba paratsetamooliga ei leevenda.
Meil Ida-Tallinna Keskhaigla EMOs on mõnigi joodik püsiklient. Kuldklient.
Teinekord käib ta meil mitu korda päevas!
Leitakse kusagilt vedelemas, alajahtunud. Arvatakse surnud olevat, kuid püsti tirides selgub: hingab. Hingemattev suulehk. Tuuakse EMOsse, meie putitame üles, tilgutame kaineks ja saadame mitme tunni pärast oma teed.
Kuid juba varsti on ta EMOs tagasi, taas pehme kui keedetud spagett. Näib justkui oleks siinsamas haigla nurga taga tiitrinud oma joobe taas 4-5 promillile. Et tulla uuele ringile.
Joodik teab, mida ta tahab. Ta võib olla väga nõudlik tervisekindlustatu. Andke vett, tahaks suitsu, davai rahustit, lubage kusele… Püha taevas, mis haigla see ometi on, kus süüa ei anta, arsti ei ole (tegelikult just käis), palatisse puhaste linade vahele ei pääse…
Tavaliselt on keskmine napsisõber ära joonud nii oma jalad alt kui ka mõistuse. Me kutsume seda alkohoolseks polüneuropaatiaks ja entsefalopaatiaks. Sageli on ta minema joonud kõik oma lähedased. Seda kutsume me sotsiaalprobleemiks.
Ent mõni on leidlik. Mida teha kui jahe on, kuid kodutute öömajja ei lasta sisse? Helista vastu õhtut kiirabisse ja ütle et sul on rindkerevalu. Südamega ei mängita, küll haiglasse tuuakse, tegeletakse, lastakse magada vähemalt kuni esimese hommikuse bussini.
EMOs on joodik hästi hoolitsetud.
Talle ei saa EMO uksel öelda: “Mine ära, maga kaineks!” Ajad ta koju ja paari tunni pärast on, kui kehvasti läheb, loojakarjas. Selgub: oli kukkunud, veri peas. Ajuturse. Surmlõpe. Sellise asjaga ei saa arst rahus elada.
Nii et pea kompuuteruuringu saab EMOst praktiliselt iga joodik. Hind Tervisekassa hinnakirjas ligi 100 eurot. Aga EMOs saab joodik ka rohkelt tilka, vitamiine, vajadusel rahusteid. Nii need maksumaksja sajad ja tuhanded ja miljonid vaikselt tiksuvad.
Pehmet pead on hea õmmelda kui seal on haav: põhimõtteliselt ei ole patsiendil vahet, kas õmmeldakse anesteesias või ilma. Kord õmblesin ühe joomase pea kokku: koduteele asudes soovitasin valu korral võtta paratsetamooli või ibuprofeeni – patsient tänas viisakalt, kuid ütles, et tema elu ainus anesteetikum on puhas viski.
Nipsust keegi üldjuhul kaineks ei saa, seega hõivab keskmine joodik EMO jälgimissaali voodi parimal juhul mitmeks tunniks, halvimal juhul rohkem kui pooleks päevaks!
Mõnikord võtab joodik EMOsse oma „koduloomad“ kaasa. Tuuakse kusagilt rentslist maailma poolt ära unustatud mees. Sugugi mitte vana, nii umbes 40! Jalgu alla ei võta ja kubiseb sitikatest. Tegelikult põnev, sest selliseid isendeid iga päev ei näe. Lutikatega tuleb ettevaatlik olla, need hüppavad. Aga sügelised ja täid – neid vaata ja imetle. Igatahes, siis meie kõike näinud hooldajad tõmbavad sanitaarsõdalase kostüümid selga ning viivad kliendi survepessu. Spaas käidud, saab arst temaga juttu teha.
Teeme oma analüüsid ja uuringud. Oletame, et kõik on üldiselt korras. Siiski, keegi kodustest joodikutele tavaliselt järgi tulla ei taha, isegi kui neil on kodud. Ja omaksed. Keegi nendega väljaspool haiglat tegeleda ei viitsi.
Politsei ka hoiab eemale, sest mundrikandjad joodikutele taksoteenust ei paku – nii nad ise ütlesid. Olgu, viimasel ajal siiski pigem on nad nõus aitama joodikutel “kolida” EMOst kainestusmajja.
Tegelikult on joodik inimene, nagu me kõik. Jumala looming. Omad võitlused, omad unistused. Kellelegi pole pudel armsaks saanud lihtsalt – kuidas öelda – lambist, no näiteks geneetilist liini pidi või force majeure… Joodik sellest ei räägi, kuid tavaliselt on tal olnud elus mõni koorem kandmiseks liiga raske. Sündinud joodikuid ei ole.
Joodik ei ole isegi sõimusõna. See pole sõna, millega kedagi halvustada. See on neutraalne nimisõna. Külm fakt.
Veelgi enam, kui hakata mõtlema, siis tegelikult armastatakse joodikuid väga. Ilma irooniata! Sest mõtle: sa võid istuda pargipingil – kurvastuses, koos oma murega – keegi ei tule sind lohutama, kedagi ei huvita.
Vedeleb aga joodik oma murega sealsamas – pealtnäha surnud, oksemassides, uriiniloigus, võibolla vereski – varem või hiljem keegi empaatiline halastaja samaarlane kutsub kiirabi. Mingi vilkuritega masin tuleb raudselt.
Kiirabile üldiselt meeldib kõik haiged EMOsse tuua. Isegi kui selleks ei ole põhjust.
Vahel tundub, et mida rohkem haigeid brigaad haiglasse veab, seda rohkem boonust talle makstakse.
Aga joodikutega on muidugi hoopis teine lugu: need tuleb haiglasse tuua, sest joodik on salakaval. Tema promill võib maskeerida mida iganes. Kiirabi tulles patsient pörandal, poolistuvas asendis. Sonib midagi. Jalad lödid. Glasgow kooma skaala 8. Mürgistus või ajuinfarkt – võta sa nüüd kinni.
Kui närtsinud asotsiaal on oma aju verele kukkunud, siis me ikkagi helistame valves olevale neurokirurgile ja uurime, kas operatiivne ravi oleks näidustatud. Sest meid juhib inimlikkus ja arstivanne. Pole oluline, et see kallis aju (ja selle küljes olev elu), mida me oma tegevusega päästa soovime, ei ole inimesele endale kuigi palju väärt.
Kui oled totaalselt elu hammasrataste vahel, siis ikka ju aegajalt küsid: “Mis see elu kah väärt on?”
Üldises plaanis: te ei usuks kui teaks kui paljud Eesti inimesed päriselt joovad. Looma moodi.
Aga ma ei näe Eesti meditsiinis absoluutselt mitte mingisugust jätkusuutlikkust. Tunneli lõpus on kottpime. Haiglad on juba täna triiki täis kroonilisi haigeid. Iga valve algab jutuga, et kohti ei ole siin ega seal.
EMO arst on kui üksik hüljatud sõdur lahinguväljal, sest sisearst joodikuid ei taha, pühhiaatriakliinik samuti mitte; politsei huvi on leige ning lähedaste uksed suletud – samas jälgimissaal on joodikuid täis ja kiirabi ootab järgmistega EMO ukse taga.
Aga lisaks on veel krambitavad ja delirioossed joodikud, kes nii mõnelgi öösel vallutavad EMOd aga pargivad täis ka siseosakonnad.Aga EMO arstid muudkui põlevad. Vaimselt.
Me vaikselt upume viina sisse, aga see ei lähe kellelegi korda!
Pöördumise täisteksti (eesti keeles) saab lugeda siit: https://www.facebook.com/photo?fbid=10237201411723784&set=a.4131526855403
Kommentaar
Ksenia Repson-Deforge, Sotsiaalkindlustusamet
Perevägivalla juhtumites, millega tegeleb ohvriabi osakond, on alkohol väga sageli kaasteguriks.
Me näeme, et märkimisväärne osa vägivallajuhtumitest pannakse toime just alkoholijoobes.
Veelgi enam, sageli esineb sõltuvus mitte ainult vägivallatsejal, vaid ka ohvril endal. Kuid see ei tee ohvrist vähemal määral ohvrit.
Sõltuvus võib olla traumaatilise käitumise vorm – viis, kuidas inimene püüab toime tulla pikaajalise vägivalla, julma kohtlemise ja turvatunde puudumisega.
Vägivallaringist iseseisvalt väljuda õnnestub ohvril äärmiselt harva. Seda takistavad emotsionaalne ja rahaline sõltuvus agressorist, hirm, häbi ja sotsiaalne häbimärgistamine, mis vähendavad oluliselt võimalusi abi poole pöörduda.
Seetõttu ei piisa ainult sekkumisest kriisihetkel – vaja on järjepidevat tuge.
Alkohol peres ei mõjuta mitte ainult täiskasvanuid – selle eest maksavad sageli kõige kõrgemat hinda lapsed. Selline keskkond on ilma turvatundeta, seda iseloomustavad ebastabiilsed piirid ja emotsionaalne külmus. Kõik see jätab sügava jälje lapse psüühikasse ja tema võimesse tulevikus eluga toime tulla.
Vanema alkoholisõltuvus ei tähenda, et ta on halb vanem. Kuid kui õigel ajal ei sekkuta, võivad traumaatilised käitumismudelid kanduda edasi järgmisele põlvkonnale.
Eestis eraldatakse lapsi perest ainult kõige äärmuslikumatel juhtudel. See ei ole spontaanne otsus, vaid viimane samm, kui kõik muud toetusmeetmed on juba proovitud, kuid laps on endiselt ohus. Sellegipoolest eraldati ainuüksi 2024. aastal perest 367 last – 22 võrra rohkem kui aasta varem.
Kõige sagedasemaks lapse perekonnast eraldamise põhjuseks (peaaegu pooled juhtudest) oli vanemliku põhihoolduse halvenemine: toidupuudus, puhaste riiete puudumine, täiskasvanu ebastabiilne käitumine.
Teisel kohal on alkoholi kuritarvitamine. Aastal 2023 oli just liigne alkoholitarbimine põhjuseks enam kui poole laste (53,5%) perekonnast eraldamisel. Sageli käivad need kaks põhjust käsikäes.
Olukorra muutmiseks ei piisa üksikute spetsialistide pingutustest. Vaja on süsteemset lähenemist – ühiskonna tähelepanu, häbimärgistamise vähendamist ja kõigi struktuuride koostööd: tervishoid, sotsiaalkaitse ja teised.
Me ei tegele sõltuvusest vabastamisega, kuid me saame soovitada inimesel abi küsida – sõltuvalt piirkonna võimalustest. Need võivad olla Anonüümsed Alkohoolikud, MTÜ Kaine ja Terve Eesti, Viljandi haigla ja teised.
Kommentaar
Leena Pukk, Politsei- ja Piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo ekspert
Alkoholi kuritarvitamine on tõsine probleem ühiskonnas. Suur osa politsei igapäevastest väljakutsetest on seotud olukordadega, kus inimesed seavad liigse alkoholitarbimise tõttu ohtu oma või teiste elu ja tervise.
Me saame iga päev teateid vägivallajuhtumitest, avaliku korra rikkumistest, joobes juhtimisest, alkoholi tarbimisest avalikes kohtades, kaklustest, öörahu rikkumisest jne. Sellistel juhtudel edastame info abivajavate isikute kohta vastavatele ametkondadele, et otsida lahendusi, mis on suunatud algpõhjuste kõrvaldamisele. Nende väljakutsete ja sündmuste taga on sageli just alkoholi tarbimine või alkoholism, mida ei saa mõjutada karistuse või uurimisega.
Rääkides perevägivallast, tasub märkida, et riskirühmade peredes on üheks peamiseks ühiseks teguriks samuti alkoholi tarbimine. Igal aastal registreerib politsei umbes 12 000 perevägivalla juhtumit ja 70% neist on vägivallatseja alkoholijoobes.
2022. aastal osalesime turvalisema ööelu projektis koos Terviseameti ja Innovatsioonikeskusega. Üheks tulemuseks oli soovitus pakkuda tasuta vett alkoholi müügikohtades (baarid, pubid, avalikud üritused jne). Samuti tuletame regulaarselt alkoholi müüjatele meelde, et joobes isikutele ei tohi alkoholi müüa.
Kommentaar
Marko Schmidt, Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse juht
Politsei on juba pikka aega töötanud oma võimete piiril, eriti pealinnas. Patrullid sõidavad ühelt väljakutselt teisele, aidates inimesi, ja neil jääb väga vähe aega ennetavaks patrullimiseks tänavatel.
Alkoholiga seotud väljakutseid on palju ja me eelistame alati varianti, kus joobes inimene jääb koju või jõuab sinna ise. Kuid vajadusel toimetavad patrullid ta koju.
Kainestusmajja ei toimetata igaüht, vaid ainult neid, kes kujutavad ohtu endale, kellel ei ole püsivat elukohta või kes muudel põhjustel ei saa koju naasta.
Palju väljakutseid tuleb ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakondadest. Enamasti on tegemist nendesamade joobes inimestega: esmalt vaatavad neid üle meedikud ja seejärel kutsutakse politsei, et toimetada nad kainestusmajja või koju.
Kuigi kainestusmajja toimetamise protsess ise ei võta palju aega, nõuab selline väljakutse patrullilt siiski märkimisväärseid ressursse: inimese isiku tuvastamine, vajadusel kiirabi kaasamine, saatmine kainestusmajja jne. Kogu selle aja ei saa patrull reageerida teistele väljakutsetele ja tagada turvalisust.
Kainestusmaja hoone Tallinnas kuulub linnale ja Politsei- ja Piirivalveametil on kavatsus tulevikus anda kainestusmaja funktsioonid ja joobes isikute transport täielikult üle Munitsipaalpolitsei (MUPO) haldusalasse. Selleks on vaja seadusemuudatusi, et see korrakaitseüksus saaks selliseid ülesandeid täita. Oleme juba edastanud Siseministeeriumile oma ettepanekud ja nägemuse uuest töökorraldusest. Vabanevad ressursid saame suunata sinna, kus meie abi on tõesti kõige rohkem vaja.
