„Pikaaegne venekeelse raadio saatejuht” – nii tutvustati kord Boriss Gorskit. „Siin võiks krooni pähe panna ja oma aura laiali puhuda,” naljatleb ta. Ent naljad naljadeks – nii pika raadiostaažiga inimesi leidub vähe mitte ainult Eestis, vaid ka kogu maailmas. Täna kõlab tuttav hääl uue raadiojaama Maximum hommikuprogrammis, sagedusel 100 FM Tallinnas ja Narvas, ning 96,3 FM Kohtla-Järvel ja Jõhvis.
– Boriss, kas mäletate oma esimest eetrit?
– Loomulikult. Ilmselt oli see saatus, aga ka see eeter oli hommikune. Ma tahtsin öelda: „Tere hommikust kõigile, kes on ärganud ja lähevad tööle.” Selle asemel aga laususin: „Tere hommikust kõigile, kes on ärganud ja lähevad koju.”
Tundsin, et see on täielik jama. Šokk, õudus, ma ei suutnud enam öelda ühtegi sõna. Andsin operaatorile märku – pane laul käima.
Hääl ei vanane
– Kas oli hirmus?
– Muidugi oli hirmus. 92.–93. aastal peeti raadiot millegi „taevase” sarnaseks. Kaasaegses mõistes internetti ei olnud, kõiki teemasid arutati erinevates foorumites. Sealhulgas ka seda, et raadios peaksid töötama ainult noored. Kuigi ma ei näe selles mingit loogikat.
Raadio on minu arvates unikaalne produkt, kus vanusel ei ole absoluutselt mingit tähtsust. Veel enam, mida vanem saatejuht, seda parem.
– Miks?
– Sest vanus teeb isiksuse mitmekülgsemaks. Ja kogemust on palju rohkem – nii tehnilist kui ka elulist, mis on raadio jaoks väga oluline.
– Aga kas hääl vananeb?
– See on kõigil erinev. Nagu ka välimusega. Põhimõtteliselt oskab mees oma häält kasutama hakata kusagil pärast neljakümnendat eluaastat – kui omandab kõik need ülemtoonid ja tonaalsused. Kui mõistab kõiki nüansse.
Lisaks hääle kõlale tuleb arvestada ka kirjaoskust! Muide, noorena tegin ka mina neidsamu keelelisi apsakaid – näiteks „лОжить“ ja „звОнит“. Pidin ümber õppima. Sõnastike tuupimisel pole mõtet. Kõike õpitakse kontekstis.
Kuulajad saavad alati eetrisse helistada ja öelda: te ütlesite valesti, tegite vea. Nii see tavaliselt oligi. Eriti naljakas oli, kui kõne oli selline: „Me siin „звОним“ (toim. helistame) teile, et öelda, et te räägite valesti!”
Ei mingit näitlemist ja poseerimist
– Teil on suurepärane diktsioon. Kas te õppisite seda või on see loomulik anne?
– Varem seda massiliselt ei õpetatud. Pidi minema mõnda ülikooli, mis asub teises riigis, diktoriks õppima. Praegu on moes erinevad coach’id, kes õpetavad rääkima, kasvatavad enesekindlust. Tegelikult ei tule sealt sageli ei kõnet ega enesekindlust.
Hiljuti otsisime inimesi, kes meil eetris uudiseid loeks. Ülesanne oli lihtne: lugege ette suvaline uudis – salvestage telefoniga ja saatke see sõnumina meile.
Saime vist umbes 300 sooviavaldajat, kellel oli „unistus töötada raadios”. Nendest 300-st kaks kolmandikku ei saatnud midagi vastu.Selgus, et valjusti lugeda ei oska mitte keegi. Millal te ise viimati valju ja selge häälega midagi ette lugesite?
Aga raadio jaoks on see oluline, siin töötadki vahetult häälega. Eriti arvestades, et raadiost võetakse informatsiooni vastu esimese 30 sekundi jooksul. See tähendab, et selle aja jooksul peate intoneerima selliselt, et uudisele tähelepanu pöörata. Ja siis selgub, et inimene oskab justkui lugeda, aga ei oska kõlada.
Kõige raskem on lugeda spordiuudiseid. Nendes lausa upud – perekonnanimedesse, klubide nimedesse jm. See on kõige raskem, mis olla saab.
Kaasaegne raadio on elav organism. Ei ole võimalik valmistuda ette olukordadeks, millega sa eetris kokku puutud.
– Kas see tähendab, et väljamõeldud kuvand puudub?
– Meil ei ole sellist eesmärki, et pigistada endast välja kedagi teist. Sest iga päev on otse-eeter varahommikul. Ja minu peamine ülesanne on inimeste tuju tõsta.
Võid teeselda, keda iganes sa soovid. Aga sinu olemust on ikkagi kuulda. Intonatsioonis, selles, kuidas sa oma mõtteid väljendad. Siin puudub ju stsenaarium. Sa arutled olukorra üle nii, nagu sa seda ise näed. Mitte nagu väljamõeldud tegelane.
Loomulikult on inimesi, kes käituvad elus ja eetris erinevalt. See tähendab, et inimene võib olla halb, teha inetusi, eetris kõlab aga üliarmsalt.
– Kas teie isiklik saadete juhtimise viis on aastatega muutunud?
– Muidugi. Vanuse ja kogemusega tuleb arusaam, et eeter on täielikult sinu kanda ja sa pead selgelt ette kujutama, kellele ja kuidas sa seda teed. Ja ma ei ütle, et kõik on alati ideaalne. Eksimusi tuleb ikka ette.
Näiteks nali kõlab oma peas justkui hästi. Aga kui sa selle välja ütled, saad aru, et oleksid pidanud parem vait jääma.
Stand-up koomikutel on nn „hoovõtud” – kui nad võtavad mingi teema ja hakkavad kordamööda nalju välja pakkuma. Põhimõtteliselt on meie hommikune programm samasugune „hoovõtt”. Me valime kaassaatejuhiga teema ja – teadmata, kuhu see meid viib – hakkame improviseerima. Mõnikord tuleb see väga edukalt välja, mõnikord vaieldavalt. Aga peaasi, et elavalt!
– Muide, teie pikaajalisest tandemist Aleksei Issatšenkoga. Kas teil tekib lahkhelisid?
– Juhtub, aga siin on peamine, et see ei areneks konfliktiks. Kaassaatejuhtide töö seisneb selles, et üks söödab, teine lööb sisse. Kui eetris arvamused lahknevad – on ideaalne see variant. Peaasi, et kõik oleks loogiline, lõpetatud, arusaadav.
Huumor on peen asi. Tuju võib rikkuda ka üheainsa sõnaga. Kõik oleneb sellest, millele sa reageerid ja kui sügavalt.
Näiteks võib kuulaja saata ebameeldiva sõnumi, isegi solvangu. Sa võid sellele tähelepanu pöörata – või võid sellest lihtsalt lahti lasta.
Aga kui saatejuhtide vahel tekib pinge, on see hoopis teine lugu: te istute ju kolm tundi samas stuudios.
Oletame, et teil on konflikt. Professionaalid ei hakka suhteid klaarima otse-eetris. Kuid varem või hiljem murrab see ikkagi välja. Kuulaja tunneb seda. Ja kõige ebameeldivam olukord on see, kui kontakt kaob. Üks söödab, teine aga vaikib.
Elavad inimesed
– Kuidas on raadio auditoorium viimase 15 aasta jooksul muutunud?
– Ilmselt on rohkem muutunud auditooriumi suhtumine raadiosse.
Muusika ei ole enam midagi sellist, mida saab anda vaid raadio. Sellest on saanud taust – lemmiklaulu saab igal hetkel internetist leida, eksklusiivsus on kadunud ja loo esmaettekanne on internetis kiirem kui raadioeetris. „Värskete singlite, mida keegi pole kuulnud” ajad on möödas.
Raadiot teevad elavad inimesed. See on oluline moment. Ja kui lihtsalt muusika kuulamine on igavaks muutunud, siis on hea, kui pauside ajal keegi midagi räägib. Ja soovitavalt nii, et see ei rikuks su tuju.
Ja tuju rikkumine on täna kahjuks väga lihtne – piisab vaid uudiste pealkirjadele pilgu heitmisest.
Nende aastate jooksul on vahetunud terve põlvkond. Inimesed, kes kuulasid mind varasest east alates, – kasvasid koos minuga. Loodan, et neil on head mälestused.
– Kas kommunikatsioon raadiokuulajatega on nende aastatega muutunud?
– Kui varem eelistasid inimesed helistada, siis nüüd kirjutavad nad rohkem. Kõned on head, kui toimub mäng – kui on millegi eest võidelda.
Kõne nõuab aega – sa suhtled ühe inimesega, saad teada tema arvamuse. Selle aja jooksul võib saada 15–20 sõnumit ja luua tervikliku pildi, saab valida mitu arvamust, neid kommenteerida.
See on pidev improvisatsioon: pead kogu aeg hoidma energiaharipunkti. See ei ole see lugu, kus panid laulu mängima ja istud, vaatad lakke. Ei midagi seesugust!
– Kas raadiosaatejuht improviseerib alati? Või on kõik ette valmistatud?
– Stanislavski järgi on parim improvisatsioon 100%-line ettevalmistus.
Aga ma ütlen alati selles kontekstis: raadios peab olema mingi saladus. Ettevalmistus või improvisatsioon – las see jääb kuulajate jaoks saladuseks.
Raadio on hetkekunst. Seda kuuleb ainult see osa auditooriumist, kes on antud hetkel sellele lainele häälestunud. Kui keegi pole ärganud, siis ta ei olegi kuulnud. Seetõttu ei saa loomulikult loota, et sa lood midagi igavest, mis jääb aastasadadeks.
– Tänapäeval korraldatakse nii sageli mitmesuguseid loosimisi, eriti sotsiaalmeedias. Kas inimesed on muutunud auhindade osas valivamaks?
– Ma mäletan aega, kui inimene oli valmis sõitma Narvast Tallinna, et järele tulla karbitäiele šokolaadikommidele. Praegu ei üllata enam millegagi.
Aga vähemalt on kadunud see teema, et kõik auhinnad lähevad saatejuhtidele. Lõpuks ometi inimesed usuvad, et raadios loositakse tõepoolest välja päris auhindu raadiokuulajate, mitte sugulaste ja sõprade vahel.
Hea tuju
– Millega võidab raadio Tiktoki ja Instagrami ajastul visuaalseid formaate?
– See sulandub nendega kokku. Meie raadio Maximumil on nii Tiktok kui ka Facebooki leht. Saatejuhid ise filmivad ja postitavad videosid.
– Kas inimesed tunnevad teid tänaval ära? Kuidas nad reageerivad?
– Tunnevad. Ja mul on alati väga huvitav jälgida, kui inimene, kes su ära tundis, teeb kõigest väest näo, et see nii ei ole. Aga silmad juba särasid!
– Millised on olnud kõige ebatavalisemad reaktsioonid?
– „Esimest korda näen teid elusalt.” Mina ütlen: „Andku Jumal, et mitte viimast korda!”
– Milline eeter, külaline või moment eetris on nende aastate jooksul kõige rohkem meelde jäänud?
– Meelde jäi üks minu karjääri esimesi intervjuusid. Ja see oli Filipp Kirkoroviga.
Ei midagi erilist. Filja oli enne kontserti suurepärases tujus. Ja kui tema on heas tujus, siis on kõigil hea! Eriti minusugustel kogenematutel saatejuhtidel.
Ma ei mäleta enam, millest me siis rääkisime, aga mulle jäi meelde üks tema vastus.
Ma küsisin: kui mitme aasta pärast satub Filipp Kirkorov entsüklopeedia lehekülgedele, siis milliste sõnadega tuleks iseloomustada tema loomingu stiili? Kirkorov naeratas, vastas, et temalt pole seda veel küsitud, mõtles veidi ja ütles: „Vene Las Vegas.”
Ja ta jättis mu meelde! Aasta pärast seda intervjuud suhtlesime juba telefonitsi ja see oli juba sõprade tasemel. Tal oli taas hea tuju. Neil aastatel läks Kirkorov ainult õigetest ustest sisse.
– Kas teil on olemas sisemised tabuteemad, mida te kunagi ei puuduta?
– Esiteks, kõik ebameeldiv ja negatiivne. Kahjuks on elu selline, et mitte kogu negatiivsus ei lähe meist mööda. Samuti on oluline informatsiooni etteandmise küsimus.
Ilmselt kõige tugevam emotsionaalne mälestus on eeter järgmisel päeval pärast seda, kui parvlaev Estonia uppus. Ma töötasin siis raadios „Tallinn”. Terve esimene päev pärast katastroofi ja järgnevatel päevadel oli väga raske. Loeti ette nimekirju, mõeldi läbi, millist muusikat panna.
Mäletan, oli moment, kui väidetavalt lipsas riigiraadiost läbi info, et keegi helistas telefonitsi uppunud parvlaevalt. Mis meil siis toimus! Jõudis selleni, et kutsuti telekommunikatsiooniettevõtte spetsialist, kes selgitas eetris, miks selline kõne võimatu oli. Sellest hoolimata paljud ei uskunud, helistati hüsteerias – et seal on ju elusad inimesed, aga teie ei tee midagi.
Kui riigis toimuvad sellised sündmused, ei ole võimalik kõrvale jääda. Pronkssõduriga oli ka lugu.
Juba enne monumendi ümberpaigutamist andsime intervjuu „Öise Vahtkonna” esindajatele (ühiskondlik liikumine – toim. märk.). Siis polnud poliitikast veel juttugi. Eetrisse tulid erinevad spetsialistid, kes rääkisid sel teemal midagi.
Hiljem said aga internetifoorumites kolleegid korralikult nahutada – et ükski raadiojaam ei puudutanud Pronkssõduri teemat. Aga ei midagi, elasime üle.
Päästame maailma plastikust
– Kas pärast tööpäeva ei tahaks vaikuses olla? Millist muusikat teile meeldib kuulata?
– Erinevalt. Muusika aga meeldib mulle igasugune! Mul on väga mitmekesine muusikaline maitse.
– Te kogute vinüülplaate ja CD-sid. Kuidas te otsustate, mis kollektsiooni läheb ja mis mitte?
– Vinüüli puhul on valik ilmne: sa tead täpselt, millele oled valmis kulutama tinglikult viiskümmend eurot. CD-dega on lihtsam – need on odavamad.
– Miks just CD-d?
– Esiteks kõlavad need hästi. Teiseks ütlen ma alati: me päästame maailma plastikust. Muide, ma viskasin kunagi umbes 600 plaati ära – otsustasin, et ajastu on möödas. Ja siis tuli kollektsioon uuesti kokku panna.
Mõnikord leian huvitavaid uusväljaandeid. Vinüül iseenesest on nagu kunstiteos. Sa hoiad käes asja. Avad – ja seal on topeltlaotus, buklett, kujundus. Mõnikord ka mingid armsad boonused.
CD-dega juhtub seda ka. Kunagi ostsin kogumiku – avan ja sealt kukub välja esineja autogrammiga postkaart. Pisiasi, aga meeldiv. Või näiteks limiteeritud seeria – lastakse välja ainult 500 Armin van Buureni vinüüli. Ja sul on nummerdatud eksemplar. Näiteks 365. Mul on justnimelt selline. See on juba kollektsiooniline moment.
Kuigi tegelikult ei ole ma tõsises mõttes kollektsionäär. Ma ei aja taga esimesi trükke või haruldusi. Mulle lihtsalt meeldib, kui asjal on ajalugu.
Rituaalsed naudingud
– Kas teil on mingeid isiklikke rituaale enne eetrisse minekut?
– Ma tulen tavaliselt stuudiosse rohkem kui tund aega enne eetrit – lihtsalt selleks, et aru saada, millest päev elab, mõelda välja midagi huvitavat. Kõige tähtsam on juua kohvi. See on kohustuslik.
Varem, kui ma suitsetasin, oli kohustuslik suitsu teha – enne eetrit ja kohe pärast seda.
– Kui kaua pole te suitsetanud?
– Umbes viis aastat. Mul oli mitu suitsetamisest loobumise etappi. Kõige eredam moment oli see, kui ma tõesti loobusin, ei suitsetanud aasta või poolteist, kõik läks normaalselt. Ja siis… sõitsime me Gruusiasse.
Siis võis seal suitsetada igal pool. Tuled restorani – esimese asjana tuuakse sulle tuhatoos.
Ja ma hakkasin meelega uuesti suitsetama – selle atmosfääri pärast… Tulime tagasi. See oli 31. juuli. Ja 1. augustist, nagu selgus, jõustus seadus, mis keelab ruumides suitsetamise. Sisenesime restorani, tellin, süütan sigareti – siis tuleb ettekandja: „Vabandage, alates südaööst ei tohi siseruumides suitsetada. Peate välja minema.”
Pärast seda tuli jälle üsna kaua mittesuitsetava eluviisi juurde tagasi pöörduda. Aga ühel hetkel sain aru: motivatsioon kadus, ma ei saanud enam sigaretist mõnu.
Suitsetajad teavad, et sigaret ei ole ainult sõltuvus, see on ka teatud rituaalne nauding. Ma suitsetasin üle 30 aasta.
– Kui raadioga poleks õnnestunud, millega te tegeleksite?
– Ma ei oska öelda. Ma olin liiga noor, kui raadiosse sattusin. Paljud inimesed tulid ja läksid erinevatel põhjustel. Mõned ei saanud hakkama, mõned põlesid läbi. Mõnda ei rahuldanud palk – siin ei maksta miljoneid. Aga noored tahavad praegu kõike ja kohe. Ja see on suur probleem.
Tihti tuleb noor spetsialist ja küsib palka, mis ületab turu keskmise kordades. Paljud arvavad, et tulevad, lülitavad mikrofoni sisse ja neid hakatakse kohe ära tundma. Midagi sellist ei ole.
Võtab umbes seitse aastat, et inimene nullist, teadmiste ja ande olemasolul, lihviks arusaama sellest, millised protsessid raadios toimuvad. See on pikk tee, mis on seotud ka suure hulga kriitikaga. Ja mitte ainult kuulajatelt, vaid ka juhtkonnalt. Vaja läheb terasest närve.
Kui sa kuulad raadiot ja sulle tundub, et see kõik on väga lihtne, siis teeb saatejuht oma tööd õigesti.
– Eetris on teil alati selline rõõmsa, positiivse inimese kuvand. Aga kas on momente, kui Boriss Gorski on kurb?
– Ma ropendan ka. Nii et kõik on korras. Võib-olla ma veidi liialdan, aga see on tegelikult väga lähedal tõele.
„Ma ei ole miljonär!”
– Kas sedavõrd pika raadios töötamise aja jooksul ei ole teil tekkinud mõtet oma raadiojaam avada?
– Esiteks, see on keeruline isegi tehniliselt – Eestis on kõik sagedused laiali jaotatud. Ja olukord, mis tekkis eelmise aasta lõpus „Narodnoje raadioga”, on sellele parim kinnitus: „Narodnoje” kaotas litsentsi, aga tekkis raadio Maximum. Litsents antakse nüüd seitsmeks aastaks ja kogu eeter on nendeks aastateks ette planeeritud.
Teiseks, raadiojaam nõuab raha – saatja rentimiseks, palkade maksmiseks, on vaja head aparatuuri… Pluss muud erinevad nüansid. Aga mina ei ole miljonär, ma olen palgatöötaja! Kuus panen kõrvale 9 eurot!
– Lisaks raadiole olete te ka DJ ja pulmaisa…
– Kahjuks tabas seda äri kõigepealt Covid ja seejärel sõda. Ja mõned inimesed hakkasid suhtuma nii, nagu oleksid saatejuhid valmis töötama toidu eest. Ja ma ei liialda praegu.
Ja teine moment. Praegu on paljud – ise omaenda pulmaisad. Kõigil on oma pleilistid, võistluseid on internetist lihtne leida.
Aga teisest küljest, kui üritust juhib professionaal, annab see peole eksklusiivsuse.
Samas ei arva ma mingil juhul, et kõik on halvad, ei taha maksta. Sest inimestel ei ole ka raha juurde tulnud. Aga pidu tahaks ikka. Seega keerutab igaüks välja nii, kuidas saab.
Õnnelikud kokkusattumused
– Olete oma abikaasaga väga pikalt koos, teil on tugev abielu. Kas on olemas õnneliku suhte retsept?
– Peaasi, et teineteist hulluks ei ajaks. Ma vaatan tuttavate, sõprade, kolleegide pealt – paljud on nende 32 aasta jooksul, mis me oleme abielus olnud, jõudnud mitu korda abielluda, lapsi erinevate naistega „tekitada”. Aga mõnikord juhtub, et inimesed sobivad. Ilmselt käib see meie kohta.
– Kas poeg ei taha teie jälgedes käia?
– Mitte mingil juhul. Ta elab täiesti teises universumis. Tal on oma muusikamaailm. Tema huviringis on ekstreemselt raske muusika, milles ta on suurepärane asjatundja.
Arvan, et kui teda kutsutaks muusikatoimetajaks tõsise rokkraadiojaama loomiseks, siis ei kahetsetaks – ta teab sellest muusikast kõike. Aga see oleks autoritaarne muusikatoimetaja! On ainult üks arvamus ning see on õige. Ja arvake ära, kellele see kuulub.
– Te peate aktiivselt oma lehti sotsiaalmeedias. Kuidas te võitlete heiteritega?
– Ma olen alati valmis arutama kriitikat enda suunal, kui see ei ületa piire. Kui inimene kirjutab „sa oled loll”, siis see mind ei huvita. Ma isegi ei astu vaidlustesse. Ja öelda, et mul oleksid otseselt vihkajad – ei saa! Võib-olla on keegi, kes ei salli „seda habemega tegelast”, aga mind see ei liiguta!
Teine moment. Väga sageli on kommentaarid seotud sündmustega, mis praegu maailmas toimuvad. Ma ei astu nendel teemadel vestlustesse või kustutan kommentaarid, mis puudutavad rahvusküsimust. Eriti kui ma näen, et kirjutab mitte inimene, vaid veebirobot.
Statistika järgi on mul praegu 28 500 jälgijat. Enamik – Eestist. Ukraina on teisel kohal ja kolmandal kohal Venemaa, kui kummaline see ka poleks.
Mulle ei meeldi reflekteerida, kuigi praegu on see sotsiaalmeedias väga levinud, eriti kulinaaria gruppides meeldib inimestele nuriseda. Ja mulle ei meeldi infantilism. Kuigi vahel inimestele (ilmselt infantiilsetele) tundub, et ma vingun. Aga ma ei vingu, vaid lihtsalt kirjeldan olukorda sellisena, nagu see on.
– Kuidas arvate, kas teil on kerge iseloom?
– Nagu ütlevad teised – ei ole. Aga ma meeldin iseendale kõigi oma nüanssidega. Nagu öeldakse, karm, aga õiglane. Paljud inimesed ei saa minust aru ja isegi kardavad mind sarkastilise loomu tõttu. Selline on mu huumorimeel – mõned naljad on liiga teravad, ma teen nalja ka tõsise näoga. Seetõttu võib mõnikord tekkida arusaamatusi.
Aga ma tean kindlalt: ma ei ole kunagi kedagi alt vedanud, ei ole kellelegi sigadusi teinud, ei ole kätte maksnud. Konflikte on juhtunud, aga kui läksime lahku, siis läksime – ma ei hakka kedagi sopaga loopima. Kuulujutud aga meeldivad mulle küll! Kõigile meedias meeldib teistest rääkida – see on normaalne.
– Aga mida räägitakse raadio Maximumist?
– Öeldakse, et meil on kõik hästi! Aga see ei oma tähtsust, sest maailmas on liiga palju nõuandjaid ja oleks võimatu elada, kui igaüht kuulda võtta.
Boriss Gorski
Juhib saateid erinevates Eesti raadiojaamades juba 33 aastat:
▪ 1992–1995 – raadio „Tallinn”
▪ 1995–2018 – Sky raadio
▪ 2018–2024 – „Narodnoje raadio”
▪ 2024 – tänaseni – raadio Maximum.
