20. juunil 2025 avati selles ajaloolises kuurortlinnas Tarkuse rada. Tegemist on promenaadiga, mis kulgeb mööda rannikuluite serva, ning millel paiknevad väikesed infotahvlid väljapaistvate filosoofide, kunstnike, luuletajate, heliloojate ja kirjanike portreede ja mõtteteradega – nende, kes on selles kaunis paigas kunagi elanud või puhanud, kirjutab filosoofiaprofessor Jelena Sergeitšik.
Igal tahvlil on QR-koodid, mille kaudu saab lühiteavet nende isikute ja loomingu kohta ning teada, kus Narva-Jõesuus ja selle ümbruses armastasid nad jalutada, oma teoseid mõttes luues.
Tarkuse rada ei ole mälestuslik jalutustee kuulsate kultuuritegelaste elu- ja puhkepaikades. Kuurordi poolteise sajandi pikkuse ajaloo jooksul on siin käinud sadu tuntud isikuid ning nende seast kümne „kõige-kõigema“ väljavalimine oleks võimatu. Rada koosneb kümnest „mõttepeatusest“, mis kutsuvad mõtisklema armastuse ja loomingu, vabaduse, õigluse ja paljude muude teemade üle, millele argipäeva askeldustes harva tähelepanu pöörame.
Armastusest ja jalutuskäikudest
Väljapaistev „hõbeajastu“ filosoof Vladimir Solovjov, kes külastas korduvalt Narva-Jõesuud sümbolistist poeedi Konstantin Sluštševski suvilas, pakub võimalust mõtiskleda armastuse üle:
„Armastuse kui tunde mõte ja väärtus seisneb selles, et see sunnib meid kogu oma olemusega tõeliselt tunnustama teises seda tingimusteta keskset tähendust, mida me egoismi tõttu tunnetame vaid iseendas. Armastus on tähtis mitte kui üks meie tunnetest, vaid kui kogu elu keskme nihutamine iseendast väljapoole, kui meie isikliku elu keskme ümberpaigutamine.“
Jalutades mööda Tarkuse rada, sobituvad sellised mõtted loomulikult mittekiirustavasse merehorisondi, liivaranda uhuvate selgete lainete, maaliliste luidete ja kohisevate mändide vaatlemisse.
Idee luua Narva-Jõesuusse filosoofiline rada sündis linna Filosoofiaklubi „Sokrates ja Meie: 21. sajandi filosoofia“ koosolekul toimunud arutelul, kus klubi liikmed püüdsid leida vastust küsimusele: „Mida Zaratustra ütles Nietzschele?“
Nietzsche pidas jalgsi jalutuskäiku viljakaks tegevuseks, mis aitab mõtiskleda mitmesuguste metafüüsiliste probleemide üle.
„Kõik tõeliselt suured mõtted,“ kinnitas ta, „sünnivad kõndides.“
Nietzsche tunnistas, et jalutades Šveitsi mägiküla Sils-Maria ümbruses, kus ta pärast tervislikel põhjustel töö katkestamist Baseli ülikoolis puhkas, kohtas ta Zarathustrat. Prohvet jagas Nietzschega mõtteid, millest hiljem sai alguse kuulus raamat „Zarathustra“.
Hiljem naasis Nietzsche korduvalt Sils-Mariasse ja veetis iga päev 6–8 tundi mägiradu mööda uitamas, mõtiskledes oma filosoofiliste ideede üle.
Nietzsche ei olnud esimene, kes avastas jalgsikäimise viljakuse filosoofilisteks mõtisklusteks. Filosoofiliste jalutuskäikude traditsioon ulatub tagasi antiikaega.
Peripateetikute kool, mille asutas Aristoteles, sai oma nime kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „ringi kõndima“, „jalutama“. Harjumuse jalutada koos oma õpilastega ning arutleda samal ajal maailma olemuse üle päris Aristoteles oma õpetajalt Platonilt, kellel oli samuti kombeks väljendada oma mõtteid õpilastele just jalutuskäikude ajal.
Jalad ergutavad aju
Kõndimine ühendab keha ja mõtte – selles oli veendunud Michel de Montaigne, kes ütles: „Mu mõistus tardub, kui mu jalad seda ei erguta.“
Jean-Jacques Rousseau viimane teos oli “Üksildase uitaja mõtisklused”, kus ta kümne looduses tehtud jalutuskäigu formaadis arutleb möödunu ja kogetu üle, kahetseb kaotatut ja täitumata jäänut, annab voli kujutlusvõimele ja unistab võimalikust.
„Ma suudan mõelda ainult kõndides. Kui ma peatan oma sammud, lakkab ka mõtlemine, mu aju töötab ainult siis, kui töötavad ka mu jalad,“ tunnistas Rousseau.
Loodus ja üksindus – need on Rousseau meelest filosoofilise õnne eeltingimused.
Immanuel Kanti elu on mõeldamatu ilma tema igapäevaste pärastlõunaste jalutuskäikudeta oma kodulinnas Königsbergis – iga ilmaga ja tingimata üksinda, sest just see üksildus võimaldas tal mitte lasta end mõtetest eemale viia ja keskenduda neile ideedele, mida ta parasjagu kõndides mõlgutas.
Martin Heideggeri jaoks, kes armastas jalutada Švaabimaa metsades, olid Metsarajad “metafüüsiline maastik“, “loov maastik“, “läbikäimata tee” – see tähendab, seni veel mõtestamata ja läbi töötamata ala. Heideggeri jaoks on tõeline filosoof just “Filosoof Rajal“, sest just looduse vaatlemine lubab inimesel süüvida olemise olemusse ning mõista nii selle kui ka omaenda inimliku eksistentsi algupära ja tuuma.
Mõtlejate nimekirja, kelle jaoks looduses jalutamine on olnud filosoofilise refleksiooni hädavajalik tingimus, võib veelgi jätkata.
Tänapäeval ei ole jalutamine – hiking – enam üksikute romantikute pärusmaa, vaid populaarne ja laialt levinud jalgsi matkamine paljudes maailma riikides. Hikingus ühenduvad loomulikul viisil mõõdukas kehaline koormus, mida linnainimene väga vajab – eriti arvestades istuvat eluviisi ja pikast ja pingelisest tööpäevast tingitud vaimset väsimust –, ning huvi uute looduslike või linnaliste maastike vastu, mis aitavad murda ekraani ees veedetud aja üksluisust.
Rada – see on tee, mis on mõeldud vaid jalakäijale ning kus teda ei ohusta kõikjal kihutavad ratturid ega tõukeratturid. Just sellisel rajal on võimalik lõõgastuda, eemalduda muremõtetest ja sukelduda looduse vaatlemisse. Ent sama hästi võib sellisel jalutuskäigul end ka igapäevaelust lahti ühendada ja saada huvitavat, harivat teavet: paljudes riikides leidub selle jaoks temaatilisi radu, mis tutvustavad ajaloo, geoloogia, botaanika, zooloogia või teiste valdkondade teadmisi.
Ei jää alla Prantsusmaale ega Saksamaale
Kunstiteoseid saab nautida nii Baden-Württembergi Skulptuuride rajal Saksamaal, Kura säärel Leedus kui ka armsas Elva linnas asuval Väikesel Väerajal.
Kaunid Kunstnike Rajad kutsuvad nautima looduse ilu ja jagama maastike vaatlemise rõõmu – selliseid radu võib leida näiteks Saksimaa Šveitsi rahvuspargis või Balis asuval Champuani mäeahelikul. Ühesõnaga – maailmas leidub täna väga palju eriilmelisi matkaradu, mis sobivad väga erinevate huvidega jalutajatele. On olemas isegi paljajalu kõndimise rajad neile, kes eelistavad loodust tajuda otse läbi oma jalataldade.
Temaatiliste jalgsiradade seas leidub ka filosoofilisi radu. Prantsusmaal, Vahemere ääres asuva ajaloolise Ezé linnakese ümbruses lookleb Nietzsche rada – mägitee, mida mööda filosoof oma eluajal iga päev kaks tundi aeglaselt mere äärde laskus ja kaks tundi tagasi üles tõusis. Täna on see rada turismimagnet neile, kes loodavad, et just seal külastab neid mõni särav mõte.
Filosoofide rada Heiligenbergi mäel on üks Heidelbergi linna tuntumaid vaatamisväärsusi. See Saksamaa linn on tuntud oma ajaloolise ülikooli poolest. Just mööda seda rada jalutasid kunagi Goethe, Hegel, Jaspers, Berdjajev ja teised mõtlejad. Rada kulgeb mööda jõe teisel kaldal asuva vanalinna vastas asuvat nõlva ja pakub kauneid vaateid Neckari jõekaldale, kus asub Vanalinn.
Õitsvate puude, ajalooliste templite ja pühapaikade vahel kulgeb Filosoofide rada ka iidses Kyotos, kus asub Jaapani vanim ülikool. See rada sai oma nime tänu XX sajandi esimese poole kuulsale Kyoto filosoofiakoolkonnale, mille esindajad ühendasid Euroopa eksistentsialistlikud ideed zen-budismi põhimõtetega.
Filosoofiline rada on olemas ka Lätis – mõtleja ja luuletaja Roberts Mūks‘le pühendatud rada asub Riebiņi vallas Galeni mõisa korrapärases pargis, kaunis looduslikus ümbruses.
Nüüd on olemas oma Tarkuse rada ka meil Eestis – Narva-Jõesuus.
