Kuidas säilitada kontakt dementsuse all kannatava lähedasega, kuidas tunda ära haiguse esimesed märgid ja kust otsida Eestis tuge?

Dementsus ei muuda mitte ainult inimese mälu ja käitumist, vaid kogu perekonna elu. Lähedastel tuleb õppida uutmoodi suhtlema nendega, kes kaotavad järk-järgult ühenduse harjumuspärase maailmaga ja unustavad isegi omaksed, elada pidevas ärevuses ning teha vahel raskeid otsuseid. Kuidas tulla toime emotsionaalse ja füüsilise kurnatusega, säilitada usaldus ja kust leida Eestis abi – seda uuris „MK-Estonia“.

„Kui emal diagnoositi dementsus, hakkas mul alguses isegi kergem – lõpuks sai selgeks, mis temaga toimub,“ räägib Ljudmila Tallinnast.

Tema ema on 82-aastane. Haigus arenes järk-järgult: alguses hakkas naine unustama lihtsaid asju ja pani selle skleroosi arvele, hiljem aga hakkas asju peitma ja naabreid vargustes süüdistama.

„Vahel seab ema end valmis „koju“ minekuks, kuigi elab selles korteris juba nelikümmend aastat. Juhtub, et ta ei tunne mind ära või ütleb, et tahan temalt korterit käest võtta. Ma mõistan, et see on haigus, kuid selliseid asju on ikkagi raske kuulata,“ ütleb Ljudmila.

Praegu lasub peaaegu kogu mure ema eest tema õlgadel: ravimid, poed, arstid, pidev kontroll ja ärevus.

„Ma olen väga väsinud. Öösiti kardan telefoni välja lülitada, sest ema võib kodust lahkuda või unustada gaasi välja lülitada. Samal ajal ei saa ma siiani aru, kust otsida abi ja kuidas dementsusega inimese eest õigesti hoolitseda,“ tunnistab naine.

„Saapad külmkapis“

WHO andmetel oli 2023. evils maailmas dementsuse all kannatajaid 55 miljonit inimest. Prognooside kohaselt kasvab see näitaja 2050. aastaks 152 miljonini.

Eestis oli Alzheimer Europe aastaraamatu hinnangul 2025. aastal 26 803 dementsuse juhtumit ning 2050. aastaks võib nende arv suureneda 48 807-ni.

Ja otseselt on selle haiguse tekkerisk seotud vanusega.

Kes aitab olukorras, kui teie lähedase ajus hakkavad toimuma pöördumatud muutused?

Näiteks võib pöörduda Dementsuse Kompetentsikeskuse poole – see on Eesti põhiline profiilne asutus, mis pakub professionaalset tuge, nõustamist ja koolitusi dementsusega inimestele ja nende omastele.

Seal saab tasuta rääkida spetsialistiga ja külastada tugigruppe.

Nagu räägib keskuse õde-nõustaja Larissa Pivovarova, osalevad tugigruppides sageli ka patsiendid ise – eriti varajases staadiumis, kui inimene suudab veel oma seisundit arutada.

Ta märgib, et dementsus areneb järk-järgult. Ja üks keerukusi on haiguse eitamine. Inimene ei pruugi mõista, mis temaga toimub, ja arvab siiralt, et mingeid probleeme ei ole.

„Juhtub, et varajases staadiumis ei märka muutusi lähedase käitumises isegi need inimesed, kes näevad teda iga päev. Tavaliselt hakkavad ümbritsevad tähelepanu pöörama muutustele alles siis, kui ilmuvad ilmselgemad märgid: inimene ei orienteeru enam ruumis, ei tunne ära tuttavaid kohti, unustab kodutee. Või tekivad kummalised olmesituatsioonid – näiteks on saapad külmkapis või elektrikann seisab gaasipliidil,“ räägib Larissa Pivovarova.

Kuid ka päris haiguse alguses võivad juba olla „ohumärgid“. Näiteks kui inimene muutub umbusklikumaks, hakkab nägema tagamõtteid ümbritsevate tegevuses, süüdistama lähedasi pahatahtlikes tegudes.

„Tekivad sundmõtted, et keegi on talt midagi varastanud, asju ümber tõstnud, petab teda,“ ütleb õde.

Samal ajal rõhutab spetsialist: sarnased sümptomid ei tähenda kaugeltki alati dementsust. Psüühilist seisundit võivad mõjutada ka kaasnevad haigused, näiteks suhkurtõbi või kõrge vererõhk.

„Neil hetkedel, kui suhkrutase on kõrge või vererõhk tõusis, võivad inimesel samuti esineda mäluhäired, desorienteeritus, kummalisused käitumises,“ selgitab Pivovarova. „Sama juhtub B12-vitamiini puuduse või alkoholismi korral. Kuid nende erinevus dementsusest on selles, et kui kõrvaldate põhjuse – normaliseerite vererõhu, suhkrutaseme, taastate defitsiidid – pöördub inimene tagasi endisesse, tavapärasesse seisundisse.“

Dementsuse puhul on kõik teisiti – funktsioonid ei taastu. Seetõttu, rõhutab spetsialist, on nii oluline mitte kirjutada käitumise kummalisusi ainult vanuse arvele ja mitte karta pöörduda nõustamisele võimalikult varakult.

Kontakt on olemas!

Eriti valus on sugulastele teadmine, et lähedase käitumine on muutunud ja talle seda harjumuspärasel viisil selgitada on juba võimatu.

Larissa Pivovarova sõnul suurendavad katsed inimest otse veenda, et tal on mäluga probleeme, enamasti vaid pinget. Eriti kui haigus juba edeneb.

„Kaob kriitiline suhtumine oma seisundisse. Ja pidevate meeldetuletustega te vaid süvendate olukorda,“ selgitab spetsialist.

Sugulastel on uusi suhtlemisreegleid vahel väga raske omaks võtta. Paljud jätkavad vaidlemist, parandamist – püüavad lähedast „reaalsusesse“ tagasi tuua. Kuid dementsuse puhul viib selline lähenemine sageli vaid ärevuse, solvumiste ja konfliktideni.

Dementsuse keskuses soovitatakse muuta suhtluses aktsente – mitte korrigeerida käitumist, vaid lülituda protsessi sisse.

„Seda võib võrrelda teatriga: te justkui mängite oma rolli,“ selgitab Larissa Pivovarova. „Ja teie ülesanne on mitte osutada inimese puudustele, vaid toetada seda, mis tal on veel säilinud, aidata tal võimalikult kaua iseseisvaks jääda. Näiteks juhtida jutt pehmelt mujale, hoiduda teravatest teemadest. Kui ta midagi unustas või valesti tegi, on parem sellele mitte tähelepanu pöörata ja mitte veeretada süüd temale. Parem öelda: „Küllap vist mina unustasin“ või „Näib, et ma ise ei teinud seda“. Võib situatsiooni isegi naljaks pöörata: „Oi, sa rääkisid mulle, aga mina vist unustasin“. On oluline, et teie lähedane ei tunneks end süüdi.“

Seejuures märkavad paljud patsiendid dementsuse varajases staadiumis ise muutusi ja püüavad tekkivaid raskusi varjata.

„Inimene tahab vastata, vestlust üleval hoida, kuid valib teisi sõnu, hoidub teemast kõrvale, püüab enda jaoks keerulisest hetkest mööda minna. Aju justkui ehitaks oma tööd ise ümber,“ selgitab konsultant.

Üks raskemaid haiguse avaldumisvorme – kogu perele – on lähedase agressiivsus.

See ei teki sageli tühjalt kohalt, vaid hirmust, desorienteeritusest ja toimuvast aru saamatuse tõttu.

„Vahel võivad selle põhjuseks olla hallutsinatsioonid, mis võivad olla erinevad – tinglikult öeldes „hea“ ja „halvad“,“ lisab Pivovarova.

„Head“ on need, kui inimesele tundub, et keegi käis külas, ta rääkis kellegagi, käis kuskil, kuid see kõik ei ohusta kedagi: ei teda ennast ega ümbritsevaid. Inimene lihtsalt jutustab sellest.

„Sugulastele on see muidugi murettekitav. Eriti kui lähedane ütleb: „Keegi oli kodus“, ja teie hakkate mõtlema: kes käis, mis tegi, kas midagi ei kadunud,“ räägib spetsialist. „Samal ajal sellised hallutsinatsioonid kedagi ei kahjusta.“

Aga „halvad“ hallutsinatsioonid tekivad siis, kui minevikus on olnud mõni raske, traumeeriv kogemus, mis jäi sügavale alateadvusesse. Haiguse teatud staadiumides võivad need mälestused tagasi tulla:

„Näiteks elas inimene kunagi üle tulekahju, oli tunnistajaks kaklusele, tapmisele või muule hirmutavale olukorrale,“ loetleb Pivovarova. „Ja pärast võivad need mälestused avalduda hallutsinatsioonide kujul. Sellistel puhkudel tunneb patsient tõepoolest hirmu, ärevust, tajub ohtu.“

Peamine, mida tuleb alati meeles pidada – dementsusega inimene elab oma maailmas.

„Me ei tea alati, millises ajas ta praegu viibib, millised mälestused on tal säilinud,“ märgib Pivovarova. „Näiteks võib talle tunduda, et ta käib ikka veel tööl, et on vaja lapsi lasteaiast ära tuua. Ja seda ajatunnetust on samuti oluline toetada.“

Ta soovitab mitte vaielda ega öelda: „Sa oled juba pensionil“, „Lapsed on ammu suureks kasvanud“, „Sa panid kõik segamini“, „Sa ei mäleta midagi“. See võib haiget närviliseks teha ning viia vastastikuste süüdistuste ja tüliandeni.

„Parem on esitada pehmeid suunavaid küsimusi. Näiteks: „Hästi, lähed tööle. Aga millal sa tagasi tuled?“ Või öelda: „Kuule, täna on vist nädalavahetus, homme lähed tööle.“ Nii toetame inimest reaaluses, milles ta praegu viibib,“ selgitab õde.

Kuid siin sõltub palju ka sellest, kui palju on mälu säilinud.

„Kui lähedane ei orienteeru ajas, aga teie ütlete: „Tunni aja pärast läheme arsti juurde“ või „Pärast teeme lõpuni“ – tekib tal ärevus. Ta ei mõista, kui palju see on – tunni aja pärast, mis saab edasi, kas situatsioon on lõpetatud või mitte,“ kirjeldab spetsialist olukorda dementsuse all kannatava inimese silmade läbi.

Seetõttu on selliste inimestega parem rääkida lühikeste, lihtsate lausetega. Kui on mingi tegevus, on soovitatav see teha kohe ja viia lõpuni.

Selline lähenemine aitab mitte lõhkuda seda habrast maailma, milles dementsusega inimene eksisteerib.

Ei lähe!

Juhtub ka nii, et lähedane ei taha probleemiga arsti poole pöörduda või ravimeid võtta. Siis tuleb otsida ümbermõõdu teid ja tegutseda maksimaalselt delikaatselt.

„Näiteks öelda, et on vaja minna mingile kontrollvaatlusele või vaktsineerimisele. Või nii: „Ma lähen ise arsti juurde, tule minuga kaasa, toeta mind“,“ selgitab Larissa Pivovarova.

Samuti on oluline säilitada kontakt perearstiga ja selgitada talle olukorda.

Just perearst on sageli esimene lüli diagnoosimisel. Ta saab läbi viia kognitiivse testi, mis aitab haigust õigeaegselt ära tunda ja suunata patsiendi edasisele uuringule.

Eestis paneb dementsuse diagnoosi psühhiaater – tema poole saab pöörduda ilma saatekirjata – või neuroloog, kelle juurde pääsemiseks on vajalik perearsti saatekiri.

Mitte läbi põleda

Kui dementsusega haige elab oma maailmas ega näe probleemi, siis lähedastele on see katsumus.

Larissa Pivovarova sõnul tunnistavad sugulased tugigruppides sageli, et elavad pidevas pinges ja väsimuses.

„Keegi käib grupi kohtumistel aastaid. Juhtub isegi, et sugulased jätkavad gruppide külastamist mõnda aega pärast lähedase surma, sest moraalselt on see väga raske,“ räägib spetsialist.

Kõige rohkem kannatab tema tähelepanekute kohaselt see pereliige, kelle õlgadele jääb põhiline haige hooldus. Seejuures sõltub palju kodusest õhkkonnast ja olmetingimustest: kui palju pereliikmeid elab koos, kas on eraldumise võimalust, kuidas on jaotatud kohustused.

„Sageli on olukorda väga raske aktsepteerida lastel ja teismelistel, neile on vaja selgitada, et vanaema või vanaisa ei tee midagi meelega, vaid sellepärast, et nad on haiged,“ ütleb spetsialist.

Õendusabi osakondades ning mõnedes hooldekodudes on olemas intervallhooldusteenus – kui mäluhäiretega inimese saab mõneks ajaks jätta hoole alla, et tema lähedased saaksid endale puhkust lubada või oma asjadega tegeleda.

„Ja me tõesti soovitame sugulastel sellist võimalust kasutada, kui see on olemas,“ ütleb Larissa Pivovarova. „Eriti siis, kui inimene hooldab lähedast üksinda. Kuid samuti tuleks mõista: me ei saa kunagi ette öelda, kuidas haige keskkonnavhetusele reageerib. Üldiselt on mäluhäiretega inimestele kõige olulisem jääda võimalikult kauaks harjumuspärasesse ja turvalisse keskkonda, kus nad tunnevad end rahulikult.“

Spetsialistide tähelepanekute kohaselt on sagedane kohtade vahetus, uued tingimused alati seisundi halvenemise riskiks.

„Me tavaliselt ei ütle, et haigus edeneb just nimelt kolimise tõttu, kuid vahel võib inimene pärast selliseid muutusi end tõesti halvemini tunda,“ selgitab õde-nõustaja.

Varem või hiljem seisavad paljud pered silmitsi raske moraalse dilemmaga – kui tuleb teha otsus lähedase hooldekodusse ümberasumise kohta.

Spetsialisti sõnul tuleks sellele mõelda siis, kui eakas inimene ei tule enam toime harjumuspäraste olmeülesannetega ja sugulased ei suuda teda enam aidata.

„Väga oluline on mitte viia end täieliku läbipõlemiseni. Kui te ei tule enam toime, ei tähenda see, et te hülgaksite ema, isa, vanaema või vanaisa,“ rõhutab Larissa Pivovarova.

Sellega koos möönab ta, et süütunne on sellises olukorras peaaegu vältimatu ja igaüks elab seda üle omamoodi.

„Just sel hetkel on eriti vaja psühholoogi abi,“ märgib spetsialist. „Seetõttu on tugigrupid alati nõutud: inimesed tulevad, suhtlevad, kuulevad teiste perede lugusid ja mõistavad, et nad ei ole üksi.“

VIIS KÜSIMUST SPETSIALISTILE Küsimustele vastab Mihhail Beljajev, psühholoog, kliinik Cerveau

Kus on piir vanuselise hajeviloleku ja sümptomite vahel, mille tõttu tasub abi otsida? Tavaline vanuseline hajevilolek näeb sagedamini välja nii: inimene unustab vahel nime, sõna, kuhu pani asja, kuid tuletab seda hiljem meelde; võib uut infot aeglasemalt omandada. Mõnikord unustab üksiku kohtumise, kuid üldiselt säilitab iseseisvuse, orienteerituse ja harjumuspärase elatustaseme. See on ebameeldiv, kuid ei tähenda ilmtingimata dementsust.

Ohumärk on see, kui muutused hakkavad igapäevaelu segama: inimene unustab regulaarselt hiljutisi sündmusi ja vestlusi, kordab ühtesid ja samu küsimusi, eksib tuttavates kohtades, läheb segamini maksetes, ravimites, toidu valmistamises, ei tule toime harjumuspäraste ülesannetega, tal muutub märgatavalt iseloom, ilmub umbusklikkus, apaatia, ärrituvus, kõne- või orienteerumishäired.

WHO kirjeldab dementsust kui seisundit, mille puhul kannatavad mälu, mõtlemine, orienteerumine, mõistmine, arvutamine, õppimine, kõne ja otsustusvõime ning sümptomid ajapikku süvenevad.

Hea praktiline kriteerium: kui sugulased märkavad, et inimene hakkas toimima halvemini kui varem – on see juba põhjus hinnangu saamiseks pöörduda, isegi kui inimene ise ütleb: „Ah, see on vanus.“

Kuid mitte igasugune mälu halvenemine pole dementsus. Sarnaseid sümptomeid võivad anda depressioon, ärevus, unehäired, B12-vitamiini puudus, kilpnäärmeprobleemid, ravimite kõrvaltoimed, alkohol, infektsioonid, dehidratsioon, valud, kuulmise või nägemise halvenemine. Seetõttu on varajane pöördumine kasulik mitte ainult dementsuse diagnoosimiseks, vaid ka pööratavate põhjuste otsimiseks.

Mida soovitada sugulastele, kes tunnevad ärritust, viha või väsimust – ja tunnevad selle tõttu süüd? Ärritus, viha, väsimus ja isegi soov „põgeneda“ ei tee inimesest halba sugulast. Dementsusega inimese hooldamine on pikaajaline emotsionaalne ja füüsiline koormus. Süütunne ilmub sageli sisemise veendumuse tõttu: „Ma pean alati olema kannatlik.“ Kuid see on ebarealistlik. Sugulane on samuti inimene. Oluline on mitte keelata endale viha, vaid õppida mitte tegutsema viha ajel. Võib endale öelda: „Ma vihastan mitte sellepärast, et ma ei armasta teda, vaid sellepärast, et olen väsinud, ülekoormatud ega saa piisavalt abi.“

Praktiliselt ma soovitaksin:

• Mitte vaielda nagu „loogilise oponendiga“. Kui inimene kordab küsimust kümnendat korda, süüdistab, on segaduses, keeldub pesemisest või söömisest – on see sageli mitte jonn, vaid haiguse sümptom.

• Jagada hoolt. Üks sugulane ei pea olema kogu hooldussüsteem. Vaja on vahetusi, teiste pereliikmete abi, sotsiaalteenuseid, hooldajat, päevakeskust, arstlikku tuge – niivõrd kui see on kättesaadav.

• Jälgida läbipõlemise märke: pidev ärritus, unetus, nutlikkus, lootusetuse tunne, somaatilised sümptomid, eluhuvi kadumine.

• Lubada endale puhkust ilma reetmistundeta. Puhkus ei ole egoism, vaid ohutuse tingimus. Väsinud sugulane ärritub kergemini, eksib ravimitega, märkab halvemini seisundi halvenemist.

Ja väga oluline lause perele: „Me ei pea tegema kõike ideaalselt. Me peame korraldama piisavalt turvalise ja inimliku hoolduse – reaalsete jõudude piires.“

Kas medikamentoosne ravi on dementsuse puhul efektiivne? Ravimid võivad aidata, kuid tavaliselt ei „ravi“ dementsust välja. Efekt sõltub haiguse tüübist ja staadiumist, kaasnevatest haigustest ja konkreetsest preparaadist. Alzheimeri tõve puhul kasutatakse sageli atsetüülkolinesteraasi inhibiitoreid. Need võivad ajutiselt toetada kognitiivseid funktsioone, käitumist või igapäevast toimimist, kuid ei too inimest tagasi endisesse seisundisse ega peata haigust täielikult. Eraldi – ravimid ärevuse, unetuse, agressiivsuse või psühhootiliste sümptomite vastu on mõnikord vajalikud. Neid määratakse ettevaatlikult, tavaliselt siis, kui mittemedikamentoossed meetmed ei aita või on risk inimesele endale või ümbritsevatele.

Mida teha, kui dementsusega inimene keeldub arsti juurde minemast? See on väga sage olukord. Põhjused võivad olla erinevad: hirm diagnoosi ees, häbi, umbusaldus, kriitika puudumine oma seisundi suhtes, halb varasem kogemus, depressioon, kahtlustamine. Parem on läheneda pehmemalt. Näiteks:

• „Kontrollime vererõhku, und ja mälu, et aru saada, miks sa väsid.“

• „Arst aitab ravimites selgust saada.“

• „See on tavaline läbivaatus, et välistada hajeviloleku põhjused.“

• „Ma tulen ka sinuga kaasa, see ei ole eksam.“

Mõnikord aitab see, kui ei öelda kohe – „dementsus“, „psühhiaater“, „mälu uuring“, vaid alustatakse perearstist. Kontrollida üldseisundit, ravimeid, analüüse, und, vererõhku, kuulmist, nägemist. Kui inimene keeldub kategooriliselt, võivad sugulased ikkagi ise pöörduda arsti või sotsiaaltöötaja poole konsultatsiooniks: kirjeldada tähelepanekuid, küsida, kuidas toimida, millised on õiguslikud ja meditsiinilised variandid. Kui on riskid elule ja tervisele – inimene eksib ära, jätab gaasi lahti, on agressiivne, ei võta elutähtsaid ravimeid, ohustab ennast või teisi – on see juba ohutuse küsimus. Ei tasu jämedalt valetada, näiteks öelda „me läheme poodi“, aga tuua arsti juurde. See võib hävitada usalduse. Kuid võib formuleerida nii: „Meil on vaja nõu pidada une, vererõhu, ravimite, väsimuse osas.“

Mis on eriti oluline säilitada dementsusega inimese igapäevaelus? Peamine eesmärk ei ole ainult „parandada mälu“, vaid säilitada elukvaliteet, väärikus, ohutus ja maksimaalne võimalik iseseisvus. Mis aitab:

• Rutiin. Üks ja seesama päevakord vähendab ärevust: äratus, toit, jalutuskäik, ravimid, puhkus, uni. Mida vähem on kaost, seda vähem on käitumisprobleeme.

• Harjumuspärane keskkond. Tuttavad asjad, fotod, lemmiktool, esemete arusaadav asukoht. Kuid keskkonda on vaja kohandada: eemaldada ohtlikud esemed, sildistada sahtlid, lihtsustada kööki, tagada valgustus, vähendada kukkumiste riski.

• Iseseisvus seal, kus see on veel võimalik. Ei pea tegema inimese eest kõike kohe ära. Kui ta suudab ise valida riided kahe variandi seast, pesta tassi, kasta lilli, katta lauda – toetab see kontrolli- ja väärikustunnet.

• Sotsiaalne kontakt. Isolatsioon halvendab seisundit. Parem on lühikesed, rahulikud, prognoositavad kontaktid kui harvad ja ülekoormatud kohtumised.

• Kehaline tervis. Uni, toitumine, joomine, liikumine, valu kontroll, kuulmine, nägemine, kõhukinnisus, infektsioonid. Dementsusega inimesel on käitumise halvenemine sageli füüsilise ebamugavustunde esimeseks märgiks.

• Emotsionaalne turvalisus. Dementsusega inimesele on oluline mitte niivõrd fakti tõestamine, kuivõrd ärevuse vähendamine. Kui ta ütleb: „Mul on vaja koju,“ on vahel parem küsida: „Kas sa igatsed kodu järele?“ – selle asemel et järsult vastata: „Sa oledki juba kodus.“

Ja veel üks põhimõte: säilitada inimest, mitte ainult kontrollida haigust. Tema varasemad huvid, muusika, toit, harjumused, huumorimeel, usk, lemmikkohad, pererollid – see kõik jääb oluliseks, isegi kui mälu halveneb.

SEE ON OLULINE!

Kuidas tulla toime lähedastel?

• Kuulake oma keha ja emotsionaalset seisundit. Kui tunnete väsimust, andke endale võimalus puhata.

• Ärge kartke pöörduda abi saamiseks – füüsilise ja vaimse tervise spetsialistid on valmis teid toetama.

• Leidke aega iseenda jaoks. Isegi 10 minutit päevas, mis on pühendatud lemmiktegevusele, võivad enesetunnet märgatavalt parandada.

• Igasugune füüsiline aktiivsus toob kasu. Isegi lühikesed liikumispausid päeva jooksul mõjuvad tervisele positiivselt.

• Valige koormus oma võimalusi arvestades. Peamine on regulaarsus, mitte intensiivsus.

• Kui liikuvus on piiratud või on terviseprobleeme, konsulteerige spetsialistiga, kes aitab valida sobiva tegevuse.

DEMENTSUSE SÜMPTOMID

Kognitiivsed (tunnetuslikud) häired Näiteks Alzheimeri tõve – dementsuse kõige levinuma vormi – puhul kannatavad esmajärjekorras mälu ja õppimisvõime. Teiste dementsuse liikide puhul võivad varem halveneda visuaalne ja ruumiline taju, kõne, täidesaatvad funktsioonid või sotsiaalne käitumine. Kõige sagedasemad märgid:

• Mäluhäired – sagedane faktide unustamine, ühtede ja samade fraaside mitmekordne kordamine, raskused sõnade valikul vestluse ajal või eksituse tunne tuttavas keskkonnas. Kõige sagedamini puudutavad probleemid lühiajalist mälu, mistõttu inimene ei mäleta hiljutisi sündmusi ja vestlusi. Seejuures ei oska paljud tuua konkreetsi näiteid unustamisest ega taju nende muutuste seost haigusega.

• Kõnehäired – sagedased pausid vestluses, raskused kõne mõistmisel, sobimatute sõnade või valede grammatiliste vormide kasutamine. Lisaks sellele on inimesel vahel raske meenutada esemete nimetusi või inimeste nimesid.

• Visuaalse ja ruumilise taju häired – raskused kauguse hindamisel inimeste ja esemeteni, samuti nägude äratundmisel.

• Raskused igapäevaste tegevuste täitmisel – alguses on abi vaja keerulisemates olukordades, näiteks ostude tegemisel, arvete maksmisel või ravimite võtmisel. Haiguse arenedes muutub inimesele järjest raskemaks riietumine, isikliku hügieeni täitmine ja teiste olmeülesannetega toimetulek.

• Mõtlemis- ja loogikavõime häired – loogiliste järelduste tegemise ja oma seisukoha argumenteerimise võime vähenemine. Inimesel on raske selgitada oma tegusid, ning tema selgitused võivad olla üksteisele vasturääkivad.

• Enesekontrolli ja sotsiaalse taju häired – inimesel on raske orienteeruda ajas, ruumis ja oma võimalustes. Selle tõttu võib ta eirata isiklikku ohutust, hügieeni ja tervislikku eluviisi.

Emotsionaalsed häired Dementsusega kaasneb sageli depressioon ja järsud meeleolumuutused – nutlikkus, ärrituvus ja emotsionaalne ebastabiilsus. Depressiooni märkide seas on masendunud meeleolu, mis püsib mitmest nädalast mitme kuuni, eluhuvi kadu, rõõmu puudumine harjumuspärastest tegevustest ja soovimatus hoida kontakte ümbritsevatega. Pikaajalised teaduslikud vaatlused näitavad, et depressioon eakatel inimestel võib olla üks dementsuse esimesi märke.

Käitumuslikud ja psühholoogilised häired Dementsusega kaasneb neridelt apaatia – patoloogiline ükskõiksus enda, lähedaste inimeste ja ümbritseva maailma vastu. Psühholoogiliste avaldumisvormide hulka kuuluvad ka impulsiivsus, enesekontrolli puudumine, ärevus, rahutus ja agressiivsus. Mõnel inimesel tekib paranoia – hirm, et ümbritsevad tahavad neile kahju teha. Võimalike käitumishäirete seas on sihitud kodust lahkumised, asjade peitmise harjumus, sobimatu käitumine avalikes kohtades ja muud käitumise muutused.

Tajuhäired Tajuhäirete korral võib inimene näha või kuulda seda, mida tegelikult ei eksisteeri (hallutsinatsioonid), või tajuda valesti reaalseid esemeid ja sündmusi (illusioonid). Allikas: dementsus.ee

INFOGRAAFIKA [pildiallkiri id=”attachment_189333″ align=”alignnone” laius=”215″]Allikas: eludementsusega.ee[/caption]

KUST SAADA ABI?

Dementsuse Kompetentsikeskus (üle Eesti) Infoliin:

• telefon: +372 644 6440

• tööaeg: E–R 9:00–16:00 Kontaktid:

• +372 5814 2984

• info@dementsus.ee

MTÜ Elu Dementsusega Keskus tegeleb perede toetamisega, kus on dementsusega inimene: viiakse läbi tugigruppe, niinimetatud „kogemuskohvikuid“, kus arutatakse dementsusega seotud teemasid. Kontakt: eludementsusega@gmail.com

Mäluhäiretega inimeste päevahoid (Tallinnas) Teenust osutatakse saatekirja või arsti otsuse alusel mäluhäiretega ja kognitiivsete võimete langusega inimesele. Saatekirja väljastavad linnaosade sotsiaalosakonnad.

Päevahoiuteenus hooldekodudes Mõeldud eakatele inimestele, kes vajavad päeva jooksul järelevalvet (näiteks seoses kukkumiste, mäluprobleemide, dementsuse varajase staadiumiga). Teenust saab taotleda kohaliku omavalitsuse kaudu.

• Iru Hooldekodu Tallinnas Tel: +372 516 8695 E-post: Aleksandra.Popova@iruhk.ee

• Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskus Tel: 55569103 E-post: tartuvthk@gmail.com

• Narva Sotsiaaltöö Keskus (Eakate intervallhooldusteenus) Tel: 357 7503 E-post: jelena.kuzmina@narva.ee

• Haapsalu Sotsiaalmaja Tel: +372 5330 1702 E-post: reet@haapsaluhkk.ee

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon Tel: 116 123 Tööaeg – iga päev kella 10:00-st kuni 00:00-ni. Helistage, kui soovite rääkida oma argipäevast ja muredest. Konsultandid kuulavad teid ära ja aitavad mõista, kuidas probleemidega toime tulla.

Õendusabi osakonnad (perearsti saatekirjaga)

• Regionaalhaigla Tel: 651 0342, 5645 4358

• Lääne-Tallinna Keskhaigla Tel: 650 5226 (Õismäe), 5905 8169 (Iru) E-post: oendusabi@keskhaigla.ee

• Ida-Tallinna Keskhaigla Tel: 677 1840 E-post: rasu@itk.ee