Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmetel registreeriti eelmisel aastal Eesti perekonnaseisuasutustes kokku 9092 sündi, neist 4354 tüdrukut ja 4738 poissi – see aga tähendab, et sündimus kukkus sajandi madalaimale tasemele, kirjutab BNS viitega Postimehele.
Sotsiaalminister Karmen Jollerit teeb murelikuks see, et Eestis sünnib aasta-aastalt vähem lapsi. “Samas ei saa öelda, et see oleks üllatus. Viimase viie aastaga on sündide arv vähenenud kolmandiku võrra ning langus on olnud Euroopa Liidu keskmisest kaks korda kiirem. See ei ole ainult statistika, vaid märk sellest, et meie majanduse, pensionisüsteemi ja kogukondade kestlikkus on surve all,” rääkis reformierakondlane Joller.
Ta rõhutas, et madal sündimus mõjutab meie ühiskonda väga palju. “Vananeva ühiskonna puhul see tähendab suuremat koormust sotsiaal- ja tervisesüsteemile, julgeolekule, majandusele, kuna meil jääb töötavate inimeste osakaal väiksemaks. Me ei ole selle murega üksi – madal sündimus on ühine väljakutse arenenud riikidele ning puudutab ka Skandinaaviat, mida sageli tuuakse eeskujuks. Võluvitsa ja lihtsaid lahendusi ei ole – muidu oleks need juba kasutusele võetud,” lausus sotsiaalminister.
Eelmisel suvel valminud ja esitletud Laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsist selgus, et enamik Eesti noori tahab lapsi saada. Kuid neid soovitakse ja sünnib vähem kui varem, sest lapsevanemaks saadakse üha hilisemas eas (keskmiselt 28,9 aastaselt) ning peresid mõjutavad mitmed takistused, mille hulgas on näiteks majandusliku kindlustunde puudumine, eluaseme kättesaadavuse probleemid ja ebastabiilsed partnersuhted.
“Sündimuse teemal käivad arutelud on Eestis sageli kirglikud ja vahel ka vaenulikud. Avalikkuses kõlavad sõnumid on sageli tekitanud vastasseisu, nii et noored naised tunnetavad, justkui nad peaksid olema “sünnitusmasinad”, kelle kohustus on “eesti rahvas päästa”. See on vale ja ohtlik tendents. Toonitan, et lapsesaamine on vaba valik – ja nii peabki jääma,” rõhutas Joller. Ministri sõnul on riigi roll luua keskkond, kus lapse saamine ei tähenda liigset riski, ebakindlust ega barjääri hariduse või tööeluga edasi minemisel. Ta lisas, et perepoliitika mõju ulatub üle valdkondade: kaitse-, majandus-, tervishoiu- ja hariduspoliitika mõjutavad pereloomet.
“Minu juhtmõte selles teemas on, et riik peab kaasa aitama sellele, et neil, kes tahavad lapsi saada, oleks selleks võimalus. Meie ülesanne on eemaldada takistused perede teelt,” rõhutas Joller.
Ta märkis, et Eesti perepoliitika tugevuseks on juba praegu Eestis kehtiv helde vanemahüvitiste süsteem, mida peetakse põhjusega maailma parimate hulka kuuluvaks. “Ka nimetatud analüüs kinnitas, et vanemahüvitisel on sündimust tõstev mõju. Kuid iga süsteem vajab ajakohastamist.”
“Kõige suurem muutus, mida analüüsi koostanud teadlased soovitasid, on hüvitiste ajastamine: peresid ei tohiks karistada selle eest, kui järgmine laps sünnib lühikese vahega. Hüvitise arvestamist tuleks kohandada nii, et palgakasv ja inflatsioon ei sunniks lapsesaamist edasi lükkama,” kirjeldas Joller.
Teiseks soovitati, et süsteem tuleb paindlikumaks muuta. Joller tõi välja Rootsi, kus perel olla võimalus osa vanemahüvitisest kanda näiteks vanavanematele. «Eestis on tegelikel hooldajatel praegu õigus vanemapuhkusele, kuid mitte hüvitisele. See lünk tekitab ebakindlust. Kolmas kätepaar ei tee vanemat asendatavaks, kuid annab perele hingamisruumi. Nende ettepanekute põhjalikum analüüs on meil praegu töös,» rõhutas Joller.
Lisaks peab Jolleri sõnul kättesaadav olema lastehoid, noortel peredel on ka eluasememured, tööandjate poolse mõistva ja toetava käitumise laiendamiseks laiendamiseks jätkab sotsiaalministeerium peresõbraliku tööandja programmiga.
“Viljatusravi peab olema kättesaadav, perepoliitika järjekindel, üksikvanematel kindlus, et nad ei jää hätta jne jne. Imet ei tee ükski meede eraldi. Mõju tekib siis, kui sammud moodustavad terviku ja toetavad üksteist: märksõnadeks on vanemahüvitise paindlikkus, eluaseme kättesaadavus, tervise toetamine ja peresõbralik töökultuur. Oluline on teada, et isegi pisike muutus sündimuses mõjutab meie rahva tulevikku: täna sündinud lastest saavad ju tulevased lapsevanemad,” lausus Joller.
Ka viroloog ja riigikogu liikmele Irja Lutsarile (Eesti 200) on eelmise aasta madal sündimus oodatav, kui vaadata rahvastikupüramiidi. Sellelt ilmneb, et 20-29-aastasi noori on oluliselt vähem kui sellele vanusrühmale järgnevas või eelnevas kümnendis. Lisaks väikesele sündide arvule hakkavad silma ka piirkondlikud erinevused. “Olukord on parem Tallinnas ja Harjumaal ning kehvem ääremaadel. Positiivne rahvastiku püramiidi vaadates on aga, et juba järgmisel aastal hakkab jõudma 20ndatesse aastatesse rohkem inimesi, mistõttu edaspidi võiks sündimus suurenema hakata,” tõi Lutsar välja.
Ta rõhutas, et rahvastiku olukorda ei saa vaadata vaid pelgalt sündimusest lähtudes. Elanikkonna suurus sõltub nii sündimusest, suremusest, sisse ja väljarändest ning nagu ülal öeldud sünnitusealise põlvkonna suurusest.
“Eesti riik on palju panustanud noortesse peredesse -18 kuud 100-protsendilist vanemapalka, mille kõrvalt võib ka võimaluse korral juurde teenida, teiste riikidega võrreldes taskukohane lasteaia tasu, tasuta haridus pluss peretoetused eriti kui peres on enam kui kolm last. Muidugi alati võiks rohkem olla kuna lastega perede kulutused on oluliselt suuremad kui ilma lasteta peredel. Aga me kõik teame kuhu suur hulk riigi raha läheb,” lausus Lutsar.
Kas pidev iibest rääkimine teeb sündivusele head, päris Postimees. “Ma ei usu, et pidev sündimusest rääkimine kedagi sünnitama paneb. Pigem tekitab see süütunnet ja trotsi riigi vastu. Olukord, kus laps ei sünni, pole tingimata inimese otsese kontrolli all,” vastas Lutsar. Ta märkis, et on mitmeid objektiivseid faktoreid, mis seda takistavad. Lisaks on ka alati olnud neid, kes lapsi ei soovi. “Ent enamus inimesi, ka tänapäeva noori, soovib ühel päeval pere luua. Seda aga ennekõike siis kui nad ise selleks valmis on. Riik saab noori toetada praegust perepoliitikat säilitades mitte seda pidevalt muutes,” selgitas Lutsar.
Tema sõnul ei pruugi probleem olla kodulähedast lasteaedade puuduses. “Enamuses kohtades hakkab varsti lasteaiakohti üle jääma nagu võisime paar päeva tagasi lugeda Rae valla kohta,” mainis Lutsar.
Elanikkonna struktuur (rohkem vanemaid ja vähem nooremaid inimesi) on muutnud kogu arenenud maailmas ning Eesti väljakutse on uue maailmaga kohaneda. “Eluiga on pikenenud, aga samas on suurenenud ka tervena elatud aastad ning on tulnud digitaalsed lahendused. Järgnevate aastate väljakutse ongi kohanemine muutunud ja uutmoodi maailmaga,” rõhutas Lutsar.
Riigikogu liige Lea Danilson-Järgi Isamaast rõhutas Postimehele, et aegade väikseim ja iga aastaga aina vähenev sündide arv on tõsine oht Eesti riigi ja inimeste tulevikule.
“Kui laste arv jääbki nii väikeseks, siis järgneva 25 aastaga kaotame negatiivse iibe tõttu 200 000 inimest. Sellel oleks väga halb mõju meie majandusele ning kultuuri kestlikkusele ja seeläbi ka meie kõigi heaolule. Pensionisammastest ainuüksi ei piisa, kuna vajame ka inimesi, kes ravivad, hooldavad ja teevad muid vajalikke töid. Inimesi ei saa paraku ühtegi sambasse koguda, neid on vaja ikka ise kasvatada. Sündimusest rääkimine ei ole survestamine, see on tõsise probleemi tunnistamine, mis on esimene samm lahenduse suunas. Lahenduseks saab olla vaid laiapõhjaline tugi lastega peredele ning vajalike teenuste tagamine. Laste kasvatamine ei peaks olema ainult perede asi, kogu ühiskond peab järelkasvu panustama,” lausus Lea Danilson-Järg.
Möödunud aasta 31. detsembril rääkis Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit Postimehele, et rahvastiku arengus on eri perioode, sh kiire kasvu perioodid. “Meil sai see läbi 19. sajandiga. Euroopa idapoolsetes regioonides kiire kasv jätkus, kuid lääne kiriku mõjul piirkonnas, ka Eestis, muutusid ühiskondlikud ja peresuhted. Paljud arvavad, et ajalugu on võimalik tagasi keerata, sealhulgas suunata naised peamiselt sünnitama ja lapsi kasvatama, aga nii see kindlasti pole,” rääkis Tiit.
Ta lisas, et sündimus kahaneb kogu maailmas, ka Aafrikas. Taastetasemeni on see langenud Indias ja Indoneesias, Hiinas jääb sellest allapoole.
Emeriitprofessor tõi välja, et Eesti puhul tuleks välja tuua ka regionaalpoliitiline külg – maal on pered suuremad ja lapsi rohkem, poliitikute asi on parandada seal elutingimusi. “Kui poliitikud sooviks, et peredes sünniks rohkem lapsi, tuleks neil mõelda lastele suunatud teenuste peale ja hoolitseda, et need tõesti lasteni jõuaks. Inimesed võtaks meelsamini vastu raha, aga see kulub koduses majapidamises niisamagi ära ega pruugi jõuda lapseni. Kui aga anname talle selle eest lasteaias või koolis süüa, võimaldame käia huvikoolis või trennis, läheb toetus otse lapsele,” rääkis Tiit.
