Lahutus möödub harva ilma varavaidlusteta. Korter, auto, säästud, pärandus ja isegi kingitused võivad saada pikalevenivate vaidluste objektiks. Eesti perekonnaseadus annab abikaasadele võimaluse valida eelnevalt üks kolmest varasuhtest, et vähendada konfliktide riski, kuid praktikas ei mõtle kaugeltki kõik abiellujad tagajärgedele. Millised reeglid Eestis kehtivad ja mida on vaja teada vara jagamisest – seda uuris MK-Estonia.
Eestis reguleerib varasuhteid ja elatise maksmist põhiliselt perekonnaseadus.
Seaduse kohaselt saavad abikaasad valida ühe kolmest varasuhte liigist: varaühisus, varalahusus ja vara juurdekasvu tasaarvestus (see režiim eeldab, et lahutuse korral võetakse arvesse, kui palju on kummagi abikaasa vara abielu jooksul suurenenud).
Kui abielu sõlmiti NSV Liidus või Eestis ning abieluvaralepingut ei sõlmitud ja varasuhet ei valitud, siis loetakse, et kehtib varaühisus – see tähendab, et kõik abielu kestel omandatud vara kuulub abikaasade ühisomandisse, olenemata sellest, kelle nimele see on vormistatud.
Advokaadibüroo Vindex vandeadvokaadi Jevgeni Tverdohlebovi sõnul on teistes riikides teisiti. Näiteks Inglismaal ei ole ühisvara, kuid lahutuse korral võidakse jagada isegi seda eset, mis kuulus mehele juba enne abielu. Saksamaal kehtib vaikimisi tasaarvestuse süsteem.
„Seda taheti kehtestada ka Eestis, kuid eelnõu arutelu käigus jäeti siiski kõik endiseks, et vaikimisi kehtiks nõukogude ajast tuttav ühisvara süsteem,“ täpsustab advokaat. „Olen näinud juhtumeid, kus abikaasad on valinud varalahususe. Mõnikord eelistavad abikaasad juurdekasvu tasaarvestust. Selliseid variante valivad tavaliselt need, kellel on juba mingisugune omand olemas. Kui abikaasadel on midagi kogutud, hoolitsevad nad selle säilitamise eest. Nad mõistavad, et miski pole igavene ja ainus garantii meie elus on see, et me kõik oleme surelikud.“
Nagu Justiitsministeeriumis selgitatakse, mõistetakse „ühiselt soetatud“ all kinnisvara, sõidukeid, sääste, väärtpabereid ja isegi äri, kui need on omandatud abielu kestel.
Erandiks on isiklikud esemed, kingituseks saadud või pärimise teel omandatud vara, samuti see, mis oli soetatud enne abielu.
Pärast lahutust lahendatakse vara jagamisega seotud vaidlused reeglina kohtus. Lahutuse korral lähtub kohus võrdsuse põhimõttest: kõik jagatakse pooleks, kui ei ole tõendatud teisiti.
Kõige sagedasematele küsimustele vara jagamise kohta vastab vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov.
Küsimused elust enesest
„Mida teha, kui lahutuse hetkeks on mees kogu abielu jooksul soetatud vara teiste inimeste nimele ümber kirjutanud? Kas on võimalik tõendada, et abikaasa tegi seda tahtlikult, et varjata oma rahalist seisu?“
Esiteks, ühist kinnisvara ei ole võimalik teise omaniku teadmata salaja teiste inimeste nimele vormistada. Sest kui tegemist on ühisvaraga, siis notar seda tehingut ilma kõigi omanike osaluseta ei vormista. Võimalik, et vara vormistati teiste nimele juba ostu hetkel, kuid sellisel juhul ei ole tegemist ühisvaraga.
Eestis valitakse abielu registreerimisel varasuhe. Varaühisuse kehtimise ajal soetatud vara loetakse ühiseomandiks ja seda ei ole võimalik ilma teise abikaasa osaluseta ümber vormistada.
Kui aga valiti varalahusus, siis selle ajal soetatud omand ei ole ühine ja teine abikaasa ei saa selle suhtes mingeid nõudeid esitada. Sellises olukorras ei oma tähtsust isiku kavatsused, kas ta vabaneb varast tahtlikult või mitte.
Selliseid küsimusi on parem arutada advokaadiga silmast silma, mitte ajalehe vahendusel, kuna vastaspool võib vastust samuti lugeda. Advokaat osutab teenust konkreetsele inimesele ja hoiab seda saladuses kõigi, sealhulgas oma kliendi vastaspoole eest.
„Kuidas praktikas varasuhte valik fikseeritakse: kas see on eraldi abieluvaraleping notari juures või märge abielu registreerimisel?“
Valik tehakse abielu registreerimise avaldust esitades – piisab linnukese tegemisest õigesse ruutu (seal on kolm varianti). Hiljem saab varasuhet muuta notariaalse lepinguga – see sõlmitakse kas enne abiellumist või juba abielu ajal.
Kui abikaasad on eri riikidest, on notariaalne kokkulepe eriti oluline: selles saab määratleda, millise riigi õigust nende varasuhtele kohaldatakse.
Mõnikord on see ühe tulevase abikaasa algatus, kes soovib kaitsta oma omandit teise abikaasa nõuete eest, kellel endal vara puudub. Sest nagu ikka juhtub – alguses on kõik hästi, aga kui suhted halvenevad, tekivad ka muud eesmärgid.
Juhtub ka seda, et mõlemal on juba vara olemas ja nad tahavad lihtsalt oma varaga seonduvat iseseisvalt korraldada, jättes ühiseks vaid suhte romantilise osa.
Kõige sagedamini valitakse varalahusus just juba olemasoleva või tulevikus soetatava omandi kaitseks, kui sellele aegsasti ette mõeldakse.
„Kas on tõsi, et ühisvara korral loetakse kogu abielu kestel soetatud vara, olenemata sellest, kelle nimele see on vormistatud, ühiseks?“
Varaühisus on vaikimisi kehtiv varasuhe. Kui abikaasad ei vali midagi muud, loetakse kogu abielu ajal soetatud vara ühiseks. Erandiks on vaid isiklikuks tarbeks mõeldud esemed – olmeesemed, isiklikud tarbeesemed, kui need ei ole kollektsioneeritavad, vaid just tarbitavad.
Ka kogu abielu jooksul saadud sissetulek loetakse samuti ühiseks, isegi kui see asub ühe abikaasa kontol ja on tasu tema töö eest. Igasugune abielu ajal pere jaoks ostetud vara tunnistatakse samuti ühiseks.
Näiteks kui üks abikaasa ostab auto, siis on auto ühine ja ka lepingust tulenevad kohustused on ühised, isegi kui teine abikaasa sellest tehingust midagi ei teadnud ega lepingule alla ei kirjutanud.
Mis inimesi sageli üllatab – abikaasa võib sellisel moel omandada kohustuse, tehingust midagi teadmata, isegi lahusvara kehtimise korral.
Mida ei loeta ühiseks: konkreetselt ühele abikaasale tehtud kingitusi ja pärandust.
Kuid seejuures võib tekkida eriline olukord – kui lahusvara on parendatud ühiste vahendite arvelt.
Näiteks oli inimesel korter – enne abielu soetatud või pärandusena saadud. Kui ta abielu ajal kulutas sellele raha, st palka, ja parendas seda oluliselt – sedavõrd, et parenduste maksumus on võrreldav korteri enda väärtusega – siis võib ka teine abikaasa nõuda osa selle korteri väärtusest. Mitte korterit ennast, vaid justnimelt rahalist nõuet, mis väljendub osana nende parenduste väärtusest.
„Mida loetakse ühisvaraks?“
Kui on valitud varalahusus, siis ühisomandit abielus reeglina ei teki.
Ühisvara võib aga tekkida mis tahes muude suhete alusel, mitte ainult abielus. Näiteks kui inimesed elavad koos ilma suhet registreerimata või ujumisklubi liikmed panevad raha kokku ja ostavad ujumislauad – nii tekib neil ühine vara. Sama on võimalik ka abikaasade puhul, kes on valinud lahusvara.
Kõiki selliseid olukordi on raske loetleda. Üldiselt kehtib põhimõte: vara loetakse lahusvaraks, kuid kui isikud tegutsesid ühise majandusliku eesmärgiga ja tegid võrreldavaid panuseid, siis võib seda tõlgendada kui seltsingulepingut, millest saab soovi korral tuletada nõude seltsinglaste ühisvara jagamiseks.
Näiteks kui inimesele kuulub korter ja mina tema nõusolekul oma kulul seda oluliselt parendan, siis võib mul tekkida tema vastu nõue. Aluseks võib olla nn seltsingulepingu lõpetamine, alusetu rikastumine, kahju hüvitamine, asjade segunemisest ja liitmisest tulenevad nõuded (minu telliskivid “liitusid” tema korteriga) jne.
Täpselt samamoodi võivad ka abikaasade vahel varalahususe korral tekkida sellised nõuded.
Seadus näeb ette ka teisi asjaõigusega seotud olukordi, omandamise aegumist. Oletame, et kaks tüdrukut elavad ühiselamus ja üks kasutab pidevalt teise eset – näiteks kammi. Kui ta kasutab seda avalikult nagu enda oma viie aasta jooksul ja teine ei vaidle vastu, siis saab esimene omanikuks. Sama võib juhtuda ka abikaasade puhul varalahususe korral. Kuid need on juba asjaõigusvaldkonna, mitte perekonnaseaduse küsimused.
Lisaks sellele, isegi kui abikaasadel on lahusvara, säilib neil kohustus anda oma vara perekonna kasutusse. See on osa abikaasade abielulistest kohustustest – teineteist toetada.
Kui ma andsin tunde, siis küsisin tudengitelt: miks võib inimestel tekkida soov võtta endale kohustus teineteist toetada? Sest seaduses on otse öeldud, et abielu tunnistatakse kehtetuks, kui selle sõlmimise eesmärk ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi. Ma esitasin selle küsimuse, teadmata ise vastust.
Ja üks tudeng ütles: „Sest abikaasad armastavad teineteist. Ja tahavad teineteise eest hoolitseda. See tähendab: ma võtan endale kohustuse sinu eest hoolitseda, teades, et sina võtad kohustuse hoolitseda minu eest.“ Ja see on omamoodi tark.
„Vara juurdekasvu tasaarvestus: mis on selle olemus?“
Kõik on lihtne – hinnatakse kummagi abikaasa vara abielu sõlmimise hetkel ja abielu lõppemise hetkel. Ja vahe maksavad abikaasad teineteisele välja.
Oletame, et kui ma abiellusin, oli mul 0 ja mu abikaasal 100. Aga kui me lahutasime, oli tal 200 ja minul 100. See tähendab, et tema vara kasvas 100 võrra ja minu oma kasvas 100 võrra. Järelikult ei võlgne abikaasad teineteisele midagi.
Kui aga ühel abikaasal tekkis suurem juurdekasv ja teisel väiksem, peab see, kelle juurdekasv oli suurem, maksma teisele välja poole vahest rahas.
Konkreetseid asju endale nõuda ei saa, aga raha – saab.
„Kas õigesti valitud varasuhe aitab vältida konflikte lahutuse korral?“
Jah, õigesti valitud varasuhe aitab tõepoolest erimeelsusi vältida. Kõige parem on, kui kummalgi on kõik eraldi – siis ei ole vaidlusi. Seetõttu pean mina optimaalseks variandiks varalahususe varianti.
Abielu registreerimisel tekib koheselt kohustus teise eest hoolitseda. Kuid suhted võivad halveneda, igaühel võib tekkida uus pere, samal ajal kui abielu formaalselt jätkub.
Näiteks elavad abikaasad eri riikides ega saa lahutada. Sellisel juhul säilib ülalpidamiskohustus ja kogu vara, mida selle abielu jooksul soetatakse, sealhulgas palk, loetakse ühiseks.
Oletame, et üks abikaasa on narkomaan, elab Austraalias, tema aadress on teadmata. Teine töötab siin, Eestis, tal on juba uus pere. Uus pere ostab korteri ja see korter loetakse seaduse järgi ühiseks – ka sellega, kes on Austraalias. Absurd?
Või teine juhtum. Noormees ja neiu olid armunud, kuid poiss otsustas jäädavalt USAsse elama kolida ja tüdruk eelistas jääda Eestisse. Soovides kinnitada oma tõelisi tundeid, käisid nad hüvastijätuks perekonnaseisuametis ja registreerisid abielu, teades väga hästi, et nad ei näe teineteist enam kunagi. Lõppkokkuvõttes jäi naine abieluga seotuks ja ei saanud enam uuesti abielluda, samas kui kogu tema vara oli juriidiliselt seotud sellesama noormehega ookeani taga.
Juriidilisest seisukohast on abielu alati keeruline. Võib-olla on see ebapopulaarne arvamus, aga juriidiliselt on raske leida põhjust, miks selle peaks sõlmima. Pigem tegutsetakse, juhindudes traditsioonidest ja emotsioonidest.
Kui on soov abielu sõlmida, siis on otstarbekam valida varalahususe režiim. Siis võib keerukusi olla vähem. Soovi korral võivad ka inimesed, kes oma suhet ei registreeri, kallite asjade ostmisel saada ühisomanikeks või mõelda välja isegi loovamaid lahendusi kui seaduses abikaasadele ette nähtud varasuhete võimalused.
„Milline vara on kõige vähem kaitstud?“
See, mis ei ole registritesse kantud. Kodus hoitavad asjad – raamatud, arvutid, sularaha, kõik, mida on lihtne ära viia ja millest teised ei tea. Samuti vahendid, mida hoitakse virtuaalselt või kantakse üle virtuaalsete rahakottide ja muude digitaalsete vahendite kaudu – see on kõige nõrgem koht.
Küsimused spetsialistile
Elatist puudtavatele küsimustele vastab jurist Deniss Mjaus Progressor Õigusbüroo OÜ-st.
– Kui üks abikaasadest on enne lahutust oma materiaalset seisu järsult halvendanud, näiteks kirjutanud vara sugulaste nimele, kas see võib mõjutada elatise suurust?
– Kui tegemist on elatise sissenõudmisega ja üks abikaasadest, kartes kohtu määratud regulaarseid väljamakseid lapsele, ootamatult „vaesub“, siis enamasti on see tingitud teadmatusest või hirmust, et kohus määrab elatisvõlgniku majanduslikust seisundist lähtuvalt suurema summa.
Tegelikult määratleb seadus selgelt väljamaksete raamid ja need ei sõltu peaaegu üldse elatist maksva vanema sissetulekust.
Elatise suurus määratakse baassumma alusel, millele lisandub protsent riigi keskmisest brutokuupalgast ja lisasummad – sõltuvalt sellest, kui palju aega laps kummagi vanemaga veedab.
Sisuliselt koosneb elatise suurus kolmest konkreetsest seaduses sätestatud osast ning vanema sissetulek või materiaalne seis ei lähe arvesse.
Seetõttu, kartes elatise maksmist, kipuvad lastest eraldi elavad vanemad (st need, kes on seaduse järgi kohustatud elatist maksma) harjumusest oma sissetulekut “vähendama”, uskudes, et vastasel juhul nõutakse sisse suurem summa.
Küsimus vanema tegelike sissetulekute kohta enamikel juhtudel ei teki, sest praktikas nõuavad vanemad 99% juhtudest seadusega ette nähtud miinimelatist. Selle suuruse saab iseseisvalt välja arvutada spetsiaalselt selleks loodud elatiskalkulaatoris.
Sissetulekute kontroll on vajalik siis, kui tegemist on sooviga elatissummat suurendada. Seda võidakse teha, kui lapse huvid seda objektiivselt nõuavad – näiteks raskete haiguste, erihoolduse, ravimite või meditsiiniliste protseduuride vajaduse korral. Sel juhul on lapse nimel hagi esitav vanem (märgin, et protsessuaalselt on tsiviilasjas hagejaks laps) kohustatud tõendama tegelikke kulusid: esitama kontoväljavõtted, tšekid, teenuste ja ravimite arved. Samal ajal peab ta kinnitama, et tasub ise vähemalt poole nendest kuludest.
Juhtub, et elatist maksev vanem esitab taotluse talle varem määratud elatise suuruse vähendamiseks – see on võimalik, kui elulised asjaolud on oluliselt muutunud. Näiteks teenis mees raha, aga kaotas töö ja ei leia uut, või tal sündis teises peres veel üks laps, või on ta kaotanud töövõime jms. Sel juhul võib kohus makseid vähendada. Just sel juhul on selle vanema sissetulek või materiaalne seis otsuse tegemisel oluline.
Kui vanem esitab taotluse elatise vähendamiseks, on ta kohustatud tõendama oma rahalise olukorra halvenemist. Kui ta on aga vara eelnevalt tahtlikult sugulaste nimele kirjutanud või korteri kinkinud, saab seda kõike tuvastada ja kohtus tõenditena esitada. Last kaitsva juristi ülesanne on nõuda dokumente, näidata tehtud tehinguid. Sellistel juhtudel võivad tõenditeks olla ka sotsiaalmeedia postitused: inimene väidab, et tal pole raha, aga postitab fotosid kallitelt puhkusereisidelt, demonstreerib luksusautode ostmist jne.
Üldiselt näeb seadus ette laia valiku sanktsioone elatisvõlglaste suhtes: pangakontode arestimine, juhi- ja/või relvalubade äravõtmine, vara arestimine ja müük – autod, mootorrattad, paadid ja muud kallid asjad.
– Kui pärast lahutust on teine vanem lahkunud Suurbritanniasse, asunud seal tööle, teda ei suudeta leida ja elatist ta ei maksa – mida peaks tegema teine vanem, kes on lapsega üksi jäänud?
– See on kõige keerulisem moment, kui inimene „kaob radarilt“. Sest hagi esitamisel on lapsega jäänud vanema kohustus märkida endise abikaasa kehtiv elukoha aadress. Kohus peab saatma kutse just sellele aadressile. Paljudel juhtudel on see võimalik: ema teab, millises riigis isa töötab, või vastupidi, isa teab, kus endine abikaasa töötab.
Aga kui inimene hoidub teadlikult elatise maksmisest, tekib tõsine probleem. Esiteks tuleb ta üles leida ja talle kutse kätte toimetada, teiseks tõendada, et ta on dokumendid kätte saanud. See on oluline menetluslik samm. Kui võlgnik on dokumendid kätte saanud, aga ei vasta, võib kohus teha tagaseljaotsuse.
Jääb aga küsimus, kuidas otsus täide viia. Täitmiseks edastatud Harju Maakohtu otsus võimaldab võlgnikku jälitada ja näiteks arestida tema vara tema Eesti asukohas. Kui aga vara või sissetulekut Eestis ei ole, tuleb võlgnikku ja tema sissetulekuid otsida juba sellest riigist, kus ta tegelikult elab. Ja kui teisel vanemal sellist infot ei ole, siis ei aita sisuliselt ka kohtuotsus – pöörduda ei ole kuhugi.
Sageli sõidavad vanemad tööle Soome, Rootsi, Norrasse ja teistesse riikidesse ning jäävad sinna elama. Faktiliselt on sel juhul raha sissenõudmine sageli keeruline.
Kommentaar
Tatjana Afanasjeva, kohtutäitur
Vara varjamine täitemenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil esineb küll meie praktikas, kuid ei ole massiline. Sissetuleku vähendamine, eriti kui võlgnik töötab oma ettevõttes või „tuttava juures“, on sagedasem nähtus.
Seadusandlus näeb ette mehhanismid sissenõudja huvide ja õiguste kaitseks. Sellele on pühendatud terve osa täitemenetluse seadustikust.
Näiteks võib kohus sissenõudja hagi alusel tunnistada kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja poolt selle kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. See on võimalik, kui tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, ja kui tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise hetkel.
Eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehing kahjustab teise võlausaldaja huve, kui teine pool on võlgniku lähisugulane või kui tehing sooritati kuue kuu jooksul enne täitemenetluse algatamist või võlgniku vara arestimist.
Palga vähendamine elatisasjas ei vabasta võlgnikku palga arestimisest, kuid mõjutab kinnipidamise summat. Elatisasjades kuulub igasugune sissetulek arestimisele, olenemata selle suurusest. Miinimumi ei ole ette nähtud.
Kui võlgniku sissetulek on 100 eurot kuus, siis 1/3 kuulub arestimisele; isegi kui see on 10 eurot, siis 3,33 eurot tuleb kinni pidada elatise katteks.
Võitlus ebaseaduslike tuludega on Maksu- ja Tolliameti pädevuses. Isikud, kellel on teavet „ümbrikupalga“ saamise või maksmise kohta, võivad sellest Maksu- ja Tolliametile vastava teate esitada.
Varjates end täitemenetluse eest ja vähendades oma sissetulekuid, halvendab võlgnik ainult oma olukorda! Võlg koguneb, lisanduvad kohtukulud. Kõige olulisem on, et kannatab laps ise, tema elukvaliteet ja haridus.
Kõige õigem lahendus on mitte lasta täiteasjal tekkida, lahendada perevaidlused lepitusmenetluse staadiumis, tegutseda oma laste huvides ja olla vastutustundlikud vanemad.
* * * * * * * * * * * * *
Kasulik link
Elatise arvutamise portaal: https://www.justdigi.ee/elatiskalkulaator/
