Sireenid, ohuteated ja isegi drooniintsidendid – see kõik pole enam õppuste stsenaarium, vaid uus reaalsus. 3. mai öösel said korraga kahe maakonna elanikud Eesti Kaitseväelt süsteemi EE-ALARM kaudu erakorralise teavituse võimalikust õhuohust. Kas linnad on valmis pakkuma oma elanikele varjumiskohti – seda uuris MK-Estonia.
3. mail kella kolme paiku öösel saabusid sellised teated Ida-Virumaale ja Võrumaale: drooni avastamisel kutsuti inimesi üles viivitamatult varjuma. Juba mõne tunni pärast häire tühistati, kuid öö ise osutus paljude jaoks ärevaks.
Narva elanikud andsid teada, et ärkasid valju mürina peale, mis meenutas mootorpaadi või muruniiduki häält. Mõned väitsid, et nägid taevas sähvatusi ja kuulsid plahvatusi.
Tuletame meelde, et see pole viimasel ajal esimene taoline juhtum. Varem, 25. märtsil, leidis aset intsident kursilt kõrvale kaldunud Ukraina drooniga: see rammis Auvere elektrijaama korstent.
Selles valguses ei kõla küsimus linnade valmisolekust eriolukordadeks enam pelgalt hüpoteetilisena.
Täpselt aasta tagasi, 2025. aasta aprillis, toimus Põhja päästekeskuses pressibriifing, mis oli pühendatud Eesti valmisolekule kriisiolukordadeks. Toona selgitasid Päästeameti esindajad üksikasjalikult, kuidas peaks töötama teavitussüsteem, kust otsida varjumiskohti ja mida tuleks häiresignaali korral ette võtta.
Eraldi tähelepanu pöörati keldritele kui peamistele varjumiskohtadele ning kodanikukaitse infrastruktuuri arendamise plaanidele – alates varjumiskohtade kaardi loomisest kuni uute nõuete kehtestamiseni hoonetele.
Ometi tõdesid spetsialistid juba siis, et elanikkonna valmisoleku tase on ebaühtlane ning varjumiskohtade süsteem alles arendusjärgus.
Aasta hiljem ei tundu need küsimused enam abstraktsed – ja nõuavad palju konkreetsemaid vastuseid. Kas linnad on valmis pakkuma oma elanikele varjumiskohti, seda uuris MK-Estonia.
Möödunud on aasta
Päästeameti ohutusjärelevalve osakonna varjumise nõunik Kristjan Sõrg märgib, et viimase aasta jooksul on kaitsesüsteemis toimunud eelkõige seadusandlikud muudatused.
Tema sõnul võeti vastu seadus, mis kohustab rajama varjumiskohti või kohandama selleks olemasolevaid ruume suurtes ja suure külastatavusega hoonetes.
„Alates 1. juulist 2026 tuleb uutesse hoonetesse, mis on mõeldud massiliseks külastamiseks või mille suletud netopind on vähemalt 10 000 ruutmeetrit, ehitada avalikud varjendid,“ selgitab Sõrg.
Ta lisab, et mitteavalikud varjendid peavad edaspidi tekkima elumajades ja teistes hoonetes pindalaga alates 1200 ruutmeetrist, samuti tööstus- ja laohoonetes pindalaga alates 1500 ruutmeetrist.
Samal ajal, rõhutab Sõrg, tuleb välja töötada tegevuskava ohuolukordadeks.
Rääkides niinimetatud pommivarjenditest, ütleb ta otse: tänasel päeval neid Eestis ei ole. Selle asemel kasutatakse teist mõistet.
„Jutt ei käi eraldi rajatiste ehitamisest üksnes pommitamise eest kaitsmiseks – varjendid saavad olema hoonete integreeritud osad,“ märgib Sõrg.
Tema sõnul saab selliseid ruume rahuajal kasutada igapäevaelus – näiteks spordisaalide, koosolekuruumide või proovisaalidena.
Hinnates aasta jooksul toimunud muutusi, märgib Sõrg, et inimeste teadlikkuse tase on tõusnud, ent võtmetähtsusega aspekt jääb endiselt arusaamatuks. Ta rõhutab, et kriisiolukorras pole niivõrd oluline konkreetse objekti olemasolu, kuivõrd just õige käitumine.
„Peamine pole mitte avalik varjumiskoht ise, vaid tegevus – varjumine,“ ütleb spetsialist.
Mida teha ja kuhu joosta?
Tema sõnul on turvalise koha leidmiseks aeg alati piiratud, mistõttu tuleb tegutseda viivitamatult ja lähtuvalt hetkeolukorrast.
„Parim koht on lähim tugevate seintega ruum, mis asub akendest eemal,” selgitab Sõrg.
Ta kirjeldab üksikasjalikult tegevuste algoritmi erinevates olukordades. Kui inimene viibib kodus, tuleks minna kõige alumisele korrusele ja valida tugevate seintega ning akendest eemal asuv ruum – näiteks kelder või trepikoda.
„Teie ja väliskeskkonna vahel peaks olema vähemalt kaks seina,“ rõhutab ta.
Kui inimene asub avalikus hoones, tuleb koos teistega liikuda analoogsesse turvalisse ruumi – alumisele korrusele, eemale klaaspindadest.
Seejuures, lisab Sõrg, on võimaluse korral oluline aidata ka ümbritsevaid inimesi.
Rääkides olukorrast tänaval, märgib ta, et esmajärjekorras tuleb võimalikult kiiresti varjuda lähimasse hoonesse ja leida tugevate seintega ruum.
Kui sellist võimalust pole, soovitab Sõrg otsida mistahes kättesaadavat kaitset.
„Leidke koht, kus teid kaitsevad vähemalt ühest küljest seinad või muud takistused, näiteks kraav või süvend,“ räägib ta. „Äärmisel juhul tuleks heita pikali ja katta pea kätega, plahvatusohu korral aga lisaks kaitsta kuulmist ja vähendada lööklaine mõju. Katke kõrvad kätega ja tehke suu lahti – see aitab lööklaine eest kaitsta.“
Eraldi juhib ta tähelepanu levinud veale: ohuolukorras saab määravaks kiirus, mitte “ideaalse” koha otsimine.
„Ei tasu hakata otsima avalikku varjumiskohta, kuna see võib olla suletud, liikumine aga suurendab riski,“ rõhutab Sõrg.
Ta selgitab, et sellised objektid avatakse eelkõige sõjalise ohu või sõjaolukorras valitsuse otsusega. Seejuures on avalikud varjendid arvestatud ligikaudu 245 000 inimesele ning need on mõeldud eeskätt neile, kes on ohu hetkel läheduses.
Tema sõnul on äärmuslikus olukorras eraomandis olevate avalike varjendite omanikud kohustatud need ette valmistama ja avama 72 tunni jooksul.
Rääkides võimalustest majade tasandil, märgib Sõrg, et kortermajade elanikud saavad iseseisvalt välja töötada tegevuskavasid ja võimalusel valmistada ette turvalisi ruume, näiteks keldrites.
Ta rõhutab, et teavitustöö jätkub, kuivõrd on oluline, et inimesed oskaksid langetada õigeid otsuseid.
„Sireeni korral ei maksa tormata kilomeetri kaugusel asuvasse avalikku varjumiskohta,” paneb spetsialist südamele.
0,75 ruutmeetrit inimese kohta
Vastates küsimusele kontrollide kohta, märgib Sõrg, et ulatuslikke õppusi inimeste liikumise modelleerimisega ei ole veel läbi viidud, kuid need on juba plaanis.
Seejuures, lisab ta, on praegu põhirõhk asetatud taristu loomisele ja elanikkonna teavitamisele.
Rääkides nõuetest, rõhutab Sõrg, et pärast hiljutisi intsidente ei ole need muutunud. Tema sõnul peab turvaline ruum vastama mitmele põhikriteeriumile.
„Piisavalt tugevad seinad ja laed kildude eest kaitsmiseks, kuivus, puhtus, värske õhu olemasolu ning vähemalt kaks väljapääsu – sealjuures üks neist varuväljapääs,“ loetleb ta.
Ekspert lisab, et samuti peab olema määratud isik, kes vastutab sellise ruumi ettevalmistamise ja korrashoiu eest.
Aprilli alguse seisuga on Eestis Sõrgi sõnul 301 avalikku varjumiskohta. Lisaks on osa korteriühistuid loonud varjumiseks oma isiklikud ruumid, kuid täielikku ülevaadet nende kohta ei ole.
Ta täpsustab, et 2025. aastal viidi riigi toel sellised lahendused ellu 26 ühistus, sel aastal aga veel 30-s.
„ Soovituslik minimaalne pindala on 0,75 ruutmeetrit inimese kohta,” lisab spetsialist.
Eraldi märgib Sõrg elanike huvi kasvu: tänavu esitas riikliku toetuse saamiseks taotluse 130 ühistut, ent rahastust jätkus vaid 30-le.
Rääkides peamisest lahendamata ülesandest, rõhutab ta, et tegemist pole niivõrd probleemi, kuivõrd vajadusega jätkata tööd elanikkonnaga.
„On oluline, et inimesed mõistaksid: ohu korral tuleb varjuda seal, kus te sel hetkel viibite,“ võtab Sõrg teema kokku.
Ühine vastutus
Siseministeeriumi elanikkonnakaitse osakonna nõunik Mari Tikan rõhutab, et elanikkonnakaitse süsteem Eestis on algusest peale meie kõigi ühine vastutus.
Tema sõnul ei ole tegemist ainult ühe ministeeriumi või ametkonna ülesandega.
„Elanikkonnakaitse toimib kõige paremini siis, kui iga osapool – inimesed, kogukonnad, ettevõtjad ja ametkonnad – teavad oma rolli ja tegutsevad selle järgi,“ ütleb Tikan.
Ta selgitab, et riik seab eesmärgid, kehtestab nõuded ning loob võimalusel ka toetusmeetmeid, et aidata varjumisvõimekust suurendada. Seejuures mängib selles juhtivat rolli Päästeamet: teeb teavitustööd, jagab juhiseid, nõustab inimesi ja organisatsioone ning jälgib kehtestatud nõuete täitmist.
Tikan märgib, et kohalikel omavalitsustel on oma vastutusala: nemad jälgivad ehitusnormide täitmist ja seda, et uutes hoonetes, kus on varjendi rajamise kohustus, see ka tegelikult rajatakse. Samuti vastutavad omavalitsused neile kuuluvates hoonetes varjumisvõimaluste loomise eest.
Eraldi pöörab spetsialist tähelepanu arendajatele ja projekteerijatele. Tema sõnul on neil oluline roll uute hoonete kavandamisel ning just nende otsustest sõltub, kuidas varjendid või varjumiseks sobivad ruumid uutesse hoonetesse integreeritakse.
„Hästi läbimõeldud lahendused võimaldavad ühendada igapäevase kasutuse ja varjumisfunktsiooni nii, et hooned oleksid turvalisemad ning samal ajal ka praktilised ja kasutajasõbralikud,“ märgib Tikan.
Seejuures, rõhutab ta, on ka kogukondadel ja inimestel endil oluline roll varjumisvõimaluste arendamisel. Korteriühistud peaksid ühiselt läbi mõtlema varjumisvõimalused olemasolevates ruumides, koostama varjumisplaani (hiljemalt 1. juuliks 2027) ning võimalusel kohandama ruumid varjumiskohtadeks hiljemalt 1. juuliks 2028.
„ Inimestel endil on oluline roll oma pere ja kodu turvalisuse läbimõtlemisel. See tähendab, et igaüks peab läbi mõtlema, kuidas tema pere ohuolukorras käitub, kuhu võimalusel varjutakse ja kuidas seal hakkama saadakse,“ räägib Tikan.
Rääkides strateegiast, märgib ekspert, et selliste lahenduste arendamine on osa laiemast elanikkonnakaitse ja julgeolekupoliitika raamistikust. Ta viitab Riigikogu poolt heaks kiidetud dokumendile „Eesti julgeolekupoliitika alused“, milles on rõhutatud, et elanikkonnakaitse eesmärk on toetada inimesi kriisis – sealhulgas sõjaolukorras – ning suurendada inimeste valmisolekut kriisides iseseisvalt toime tulla.
Tikan selgitab, et elanikkonnakaitse tähendab lisaks varjumiskohtadele ka valmisolekut ohuteavituseks, päästetöödeks, evakuatsiooniks, varjumiseks, esmaabiks ja muuks hädavajalikuks abiks.
„Selle aluseks on inimeste suutlikkus kaitsta ennast ja oma lähedasi seni, kuni abi kohale jõuab,“ rõhutab ta. Tikani sõnul on programmi „Elanikkonnakaitse 2.0“ raamistikus seatud konkreetsed eesmärgid: 2034. aastaks peavad olema loodud avalikud varjumiskohad 20% elanikkonnale, varjumislahendused 50% korter- ja ärimajadest ning vähemalt 75% inimestest teaks, kuhu ja kuidas ohu korral varjuda..
Vahe-eesmärgina, lisab ta, on seatud, et aastaks 2027 on olemas avalikud varjumiskohad vähemalt 15% elanikele. Samuti on eesmärk, et vähemalt 40% inimestest teaks, kuhu ja kuidas ohu korral varjuda
Faktid ja müüdid
Eraldi juhib Tikan tähelepanu ka levinud väärarusaamale. Tema sõnul ei tähenda varjumine alati spetsiaalset varjendit..
„Parimaks kohaks on lähim akendeta ruum, kelder või muu tugevate seintega ruum,“ selgitab spetsialist.
Ta rõhutab, et väljas liikumine on vahetu õhuohu korral eluohtlik, mistõttu on inimese lähim siseruum sel hetkel kõige turvalisem koht.
Kui väljas olles ei ole võimalik hoonesse liikuda, tuleb leida koht, kus inimest ümbritsevad vähemalt ühelt küljelt seinad või muu takistus, näiteks kraav või lohk.
„ Halvimal juhul tuleb heita pikali ja kaitsta pead kätega,“ ütleb ta.
Samal ajal tunnistab Tikan, et Eestis ei ole praegu igas majas ja avalikus hoones olemas spetsiaalseid varjumisvõimalusi. Tema sõnul on just seetõttu eriti oluline, et inimesed mõistaksid, mida varjumiskorralduse saamine tegelikult tähendab.
„Varjumiskorralduse saamine tähendab seda, et inimene varjub seal, kus ta parasjagu asub, mitte ei hakka autoga kilomeetrite kaugusele avalikku varjumiskohta liikuma,“ rõhutab Tikan.
Ta lisab, et avalikud varjumiskohad on mõeldud eelkõige neile inimestele, kes viibivad varjumiskorralduse saamisel nende vahetus läheduses. Selleks et varjumisvõimekus Eestis järk-järgult suureneks, on vaja ühist pingutust. Oma roll on siin riigil, kohalikel omavalitsustel, kogukondadel, korteriühistutel ja ka igal inimesel. Mida paremini on inimesed juba rahuajal läbi mõelnud, kus ja kuidas nad ohu korral varjuvad, seda kindlamalt suudetakse kriisiolukorras tegutseda.
Kommentaar
Jekaterina Šavkun, leitnant, Eesti Kaitseväe peastaabi pressijaoskonna esindaja
Kaasaegsed ohud nõuavad elanikkonnalt suuremat teadlikkust ja valmisolekut erinevates olukordades tegutseda. Ükski varjend ei taga absoluutset kaitset, kuid õigesti valitud ja õigeaegselt kasutatud varjumiskoht vähendab oluliselt riske elule ja tervisele. Üldjuhul tagavad parima kaitse betoonist hooned ja spetsiaalselt ettevalmistatud ruumid, nagu keldrid või varjendid.
Oluline on arvestada konkreetseid asjaolusid: sõltuvalt ohu tüübist võivad optimaalsed tegevused erineda ning täpse ja lühida korralduse annab ohuteavitus – vahetu ohu korral on oluline koheselt varjuda, valvsusele kutsuva ohuteavituse korral võib jätkata igapäevaste toimetustega, kuid tuleb arvestada võimalusega, et ohutase võib järsult tõusta ning tuleb tähelepanelik olla.
Võtmetegur on võime kiiresti olukorda hinnata ja järgida ametlikke juhiseid. Riskid tulenevad sageli ka käitumisvigadest — viivitamisest, juhiste eiramisest ja sobimatu varjumiskoha valimisest.
Kõrgendatud ohu olukorras on soovitatav säilitada rahu, kasutada olemasolevaid kaitsevõimalusi ja järgida rangelt pädevate riiklike asutuste juhiseid.
Viis küsimust Munitsipaalpolitsei (MuPo) esindajale
Küsimustele vastab elanikkonnakaitse osakonna juhataja Margo Irve.
1. Mitu varjendit on Tallinnas ametlikult kaardistatud ja kui paljud neist on reaalselt kasutuskõlblikud? Kas linnal on hinnang selle kohta, kui suur osa elanikkonnast on varjumiskohtadega tagatud?
Päästeameti andmetel on Tallinnas 49 avalikku varjumiskohta, mis mahutavad üle 90 000 inimese. Meil puudub info varjendite olemasolu kohta.
2. Millised lahendused on ette nähtud inimestele, kes viibivad ohuhetkel tänaval või avalikus ruumis?
Avalikud varjumiskohad ongi mõeldud inimestele, kes viibivad ohuhetkel tänaval või avalikus ruumis. Nende eesmärk on pakkuda kaitset kildude eest.
See tähendab: häiresignaali korral tuleks siseruumides viibivatel inimestel eemalduda akendest ja võimaluse korral peaks nende ja väliskeskkonna vahel olema kaks seina.
Inimestel, kes asuvad tänaval või avalikus ruumis, tuleb liikuda lähimasse hoonesse või avalikku varjumiskohta.
Kui olete tänaval ja pole võimalust hoonesse varjuda, heitke pikali (näoli maha), võimaluse korral hoone seina või piirdeaia äärde.
3. Millises etapis on mobiilsete või moodulvarjumiskohtade projektid Tallinnas?
Praegu paigaldatakse ühte näidis-moodulvarjendit. Täpne kontseptsioon on alles väljatöötamisel.
4. Kas varjumiskohtadena kasutatakse või planeeritakse kasutada maa-aluseid parklaid, tunneleid ja muid sarnaseid kohti?
Varjumiskohaks sobivad kõik akendeta siseruumid. See tähendab, et ohu korral võib varjuda mistahes maa-alusesse parklasse või tunnelisse. Paljud neist on juba varjumiskohtadena registreeritud ja teeme Päästeametiga pidevalt koostööd selliste kohtade nimekirja laiendamiseks.
Tallinna avalikud varjumiskohad leiab siit: https://www.rescue.ee/et/juhend/avalikud-varjumiskohad
Kui aga rääkida konkreetselt varjenditest, siis neile kehtivad rangemad nõuded, millele hoone peab vastama. Seega ei sobi iga parkla või tunnel varjendiks ning järelikult ei saa neist kõiki selles rollis kasutada.
5. Kuidas toimub varjumiskohtade avamine kriisiolukorras ja kui kiiresti saavad inimesed neile ligipääsu?
Avalike varjumiskohtadena tähistatud hoonetes on juba olemas peamised eeldused nende avamiseks. See tähendab, et kui Päästeamet annab linnale korralduse avada varjumiskohad 72 tunni jooksul, jääb hoone haldajatel teha vaid viimased sammud täieliku valmisoleku tagamiseks. Konkreetsed tegevused sõltuvad hoone eripäradest.
Mõnes hoones kasutatakse varjumiskohta laona – sellisel juhul tuleb ruum vabastada. Teistes – on soklikorrusel kitsad aknad, mis tuleb tugevdada kilega, kinni teipida või katta liivakottidega.
Üksikutel juhtudel võib osutuda vajalikuks seinte ja lae täiendav tugevdamine – sellisel juhul paigaldatakse lisakarkass.
Selleks, et kõiki vajalikke ettevalmistustöid saaks teha 72 tunni jooksul, tuleb hoone vajadused eelnevalt kindlaks määrata ning vajalikud materjalid peavad olema olemas.
Teadmiseks
Varjumiskohtade loetelu Tallinnas
Kesklinn
- Balti Jaama tunnel, Toompuiestee
- Balti Jaama turu maaalune parkla, Kopli tn 1
- Eesti Loto maja, Hallivanamehe tn 4
- Filtri tee tunnel, Filtri tee
- Kadioru pargi oranžerii, L.Koidula 34a
- Kesklinna sotsiaalkeskus, Liivalaia tn 32
- Kunstigalerii kelder, Pärnu mnt 6
- Liivalaia tunnel, Liivalaia tn 5
- Margareeta aed Bunker, Pikk tn 72
- Reval Spordikeskus, Aia tn 20
- Rotermanni kvartali maa-alune parkla, Rotermanni tn 5
- Solarise keskuse parkla, Estonia pst 9
- Skyon ärihoone, Maakri 30
- Tallinna Humanitaargümnaasium, Koidu tn 97
- Tallinna Lennujaama reisiterminal I, Tartu mnt 101
- Tornimäe maaalune parkla, Tornimäe tn 1
- Ülemiste City Öpiku majade maaalune parkla, Valukoja tn 8
- Ülemiste Keskuse maaalune parkla, Suur-Sõjamäe tn 4
- Vabaduse väljaku parkla, Vabaduse väljak 9
- Renniotsa jalakäijate tunnel
Kristiine
- Kristiine linnaosa valitsus, Metalli tn 5
Lasnamäe
- Lasnamäe Spordikompleks, Pae tn 1
- Lindakivi Keskus, Koorti tn 22
- Mustakivi tunnel
- Riigi Kinnisvara AS, Lasnamäe tn 2
- Tallinna Kuristiku Gümnaasium, Kärberi tn 9
- Tallinna Läänemere Gümnaasium, Vormsi tn 3
- Tondiraba jäähall, Varraku tn 14
- Tondiraba tunnel
Mustamäe
- Eakate päevakeskus, Ehitajate tee 82
- Keskkonnaagentuuri hoone kelder, Mustamäe tee 33
- Mustamäe linnaosa valitsus, E. Vilde tee 118
- Mustika Keskuse maaalune parkla, Kärjavälja tn 4
Nõmme
- Mahla tänava tunnel, Männiku tee 24
- Nõmme linnaosa valitsus, Valdeku tn 13
- Nõmme sotsiaalmaja, Pihlaka tn 12
- Pääsküla noortekeskus, Rännaku pst 1
Pirita
- Pirita linnaosa valitsus, Kloostri tee 6
- Pirita Majandusgümnaasium, Metsavahi tee 19
Põhja-Tallinn
- Kultuurikatel, Kursi tn 3
- Põhja Spordihoone, Uus-Maleva tn 19
- Põhja-Tallinna Tegevuskeskus, Sõle 61a
- Salme kultuurikeskus, Salme tn12
- Tallinna põgenikekeskus, Niine tn 2
Haabersti
- Haabersti linnaosa valitsus, Ehitajate tee 109a/1
- Kakumäe Selver, Rannamõisa tee 6
- Tallinna Õismäe Gümnaasium, Õismäe tee 50
- Tallinna Järveotsa Gümnaasium, Järveotsa tee 31
