Nii mõnigi, kes ei armasta „kõik hinnas“ stiilis puhkust, ei kaalu Türgit iseseisva reisimise sihtkohana. Kuid seda asjata! Kui kõike targalt ja korralikult planeerida, avaneb see kaunis ja külalislahke riik täiesti uuest küljest.
Sügis on ideaalne aeg Vahemere ääres puhkamiseks: turiste pole enam nii palju, meri on veel soe ja kuumus ei kurna. Tavaliselt pakuvad reisikorraldajad puhkusereise Antalya rannikule, kuhu on koondunud riigi kuulsaimad kuurordid.
Kuid nähes kord Lüükia ranniku ilu, armute sellesse piirkonda jäägitult. Kristallselge veega väikesed abajad, jahid, varjatud rannad, antiiksed varemed – siin praktiliselt puuduvad hiiglaslike territooriumide ja golfiväljakutega hotellid. Lärmakate animatsiooniprogrammide ja meelelahutuse asemel ootavad siin matkad Lüükia radadel, jalutuskäigud iidsete akropolide varemetel ning õhtusöögid hubastes rannikutavernides.
Kui palju läks maksma?
Puhkuse suurim kuluartikkel on lennupiletid ja majutus.
Lüükia rannikule on kõige mugavam saabuda Dalamani lennujaama kaudu. Kuid kuna Tallinnast sinna otselende pole, on parem lennata Antalyasse. Kolm piletit (kahele täiskasvanule ja 6-aastasele lapsele) Antalyasse ja tagasi, koos pagasiga, läksid meile maksma 750 eurot.
Vaid nädal enne väljasõitu broneerisime apartemendi villas Fethiyes ja hotelli Kaşis, milles viibimist me hiljem pikendasime. Enne tagasilendu Tallinnasse ööbisime Antalyas.
Majutuse broneerisime Airbnb kaudu. Sügisel majutuse hinnad langevad: näiteks kolmetoaline korter basseiniga villas maksis umbes 70 eurot ööpäevas.
Samuti otsustasime esimest korda Türgis auto rentida. Broneerisime auto kohalikus kontoris, mille valisime arvustuste põhjal. Kirjutasime WhatsAppi ja leppisime kohe hinnas kokku.
Saime diiselmootori ja automaatkäigukastiga sedaani Hyundai Accent koos täiskindlustusega. Kahe nädala eest maksime 500 eurot. Võrdluseks: vahendusportaalides oleks selline auto maksma läinud vähemalt 800 eurot.
Auto toodi meile otse lennujaama. Vaatasime sõiduki üle, esitasime mõned täpsustavad küsimused, allkirjastasime lepingu ja asusime teele.
Fethiye, Ölüdeniz, Kayaköy
Antalyast Fethiyesse viib kaks teed: üks mööda käänulist mererannikut, teine läbi mägede. Valisime teise tee ja me ei kahetsenud: vaated Tauruse mägedele on vapustavad.
Tagasi Antalyasse sõitsime mööda mererannikut. See oli peadpööritav kogemus – kas siis serpentiini järskude kurvide või lummavate merevaadete tõttu.
Muide, Türgi teed on suurepärased. Liiklus maanteel on rahulik, pahatahtlikke liikluseeskirjade rikkujaid me ei kohanud.
Meie esimene peatus oli Fethiyes – see on hubane rannikulinn, mida ümbritsevad mäed ja lahed. See on tuntud oma jahisadama, pika promenaadi, kalaturu ja rahuliku kuurordiatmosfääri poolest.
Vaid 15 km kaugusel Fethiyest asub Ölüdeniz, kus paikneb kuulus Sinine laguun (Blue Lagoon) türkiissinise vee ja Türgi ühe kauneima rannaga. See koht tõmbab ligi paraplaaniga lendajaid – siin tõustakse õhku Babadaği mäelt ja liueldakse mere kohal, nautides vaadet lahele.
Babadaği mäe tippu viib köisraudtee – Babadağ Teleferik. Trassi kogupikkus on umbes 1700 meetrit, maksimaalne tõus ligi 2000 meetrit üle merepinna. Kõrgustest avaneb vaade laguunile, teel aga võib näha kaljude vahel rahumeelselt karjatavaid mägikitsi.
10-minutilise autosõidu kaugusel Fethiyest asub Kayaköy – mahajäetud „kummituslinn“. Koht on atmosfääriline ja veidi kõhedust tekitav. 20. sajandi alguses moodustasid linna elanikkonna peamiselt etnilised kreeklased. Pärast Kreeka-Türgi sõda jäi aga üle 300 maja tühjaks Kreeka ja Türgi vahelise nn rahvastikuvahetuse tulemusena. Naaberkülade elanikud viisid linnast minema kõik, mis majapidamises ära kulus, ning aeg, tuuled ja maavärinad muutsid Kayaköy (asula türgikeelne nimi) järk-järgult varemeteks.
Kaş ja Kalkan
Meie marsruut mööda Lüükia rannikut jätkus Kašis (Fethiyest umbes 2 tundi autosõitu). Lilledega ääristatud kitsad tänavad, puidust nikerdatud rõdudega valged majad, sümpaatne sadam.
Siin pole kiirustamist, välja arvatud reedeti, kui kesklinnas laiub tõeline idamaine turg, kust saab osta erinevaid kohalikke delikatesse ja käsitööd, aga ka jälgida kohalikke elanikke ja saada osa Türgi traditsioonidest… Uskuge, turul kuuma gözleme leivaga joodud teel on hoopis teine maitse kui kohvikus.
Õhtul on ka Kaşi vanalinn elav – kõik jalutavad, kõlab elav muusika, õhus hõljuvad vürtside ja mere lõhnad ning kohvikulaudade taga istuvad külastajad peavad rahulikke vestlusi.
Atmosfäärist lummatuna otsustasime veeta Kaşis 10 päeva (ehkki plaanisime vaid viit). Ning juba siit reisisime lähedalasuvatesse linnadesse.
Kaşi kõrval asub väike Kreeka stiilis kuurortlinn Kalkan: lumivalged terracota-katustega majad, mis upuvad õitsvatesse bougainvilleatesse. Siinne õhkkond on veelgi lõõgastunum kui Kaşis. Seda linna armastavad väga britid – isegi suveniiride hinnad on siin märgitud naeltes.
Muistised
Neid on siin kõikjal. Kunagi õitses neil maadel rikas Lüükia riik. Selle ajaloo jäljed on laiali pillutud üle kogu ranniku: Kaşis ja teistes linnades võib otse tänavatel kohata monumentaalsete sarkofaagide kilde. Mägedes, piki Lüükia teed, peituvad aga kivist hauakambrid ja kindlusemüüride jäänused.
Ühed huvitavamad Lüükia muistised Türgis asuvad Demre linnas. Siin asus kunagi Myra linn – üks Lüükia riigi tugipunkte. Arheoloogiliste väljakaevamiste kohas (neid tehakse siiani) on avatud vabaõhumuuseum, kus asub üks kõige paremini säilinud amfiteatreid ja nikerdatud kivifassaadidega kaljuhaudade kompleks.
Just siin, Myras, teenis 4. sajandil piiskopina preester nimega Nikolaus Myrast, keda maailm tunneb Püha Nikolaus Imetegijana. Muide, pärit on ta samuti nendest paikadest – kunagisest suurest Lüükia linnast Patarast, mille varemeid saab samuti rannikul näha.
Praegu basiilikas tegutsevat kirikut pole, on vaid muuseum. Siin asub ka sarkofaag, milles algselt hoiti pühaku säilmeid. Arvatakse, et just sinna oligi pühak maetud. Demres pole unustatud ka teist pühakuga seotud lugu: templi kõrvale on püstitatud mälestusmärk jõuluvanale (Santa Claus). On ju teada, et just Nikolaus, tänu kellele tekkis jõulukinkide traditsioon, sai Santa Clausi prototüübiks.
Mida veel teha?
Muidugi proovida kohalikku toitu! Vaatamata riigis valitsevale inflatsioonile, on hinnad Türgi kohvikutes ja poodides enamasti rõõmustavad. Peaasi – valige turistikohtade asemel need paigad, mida eelistavad kohalikud.
Türklased söövad palju köögivilju ja armastavad väga liha – lammast, veist ja kana. Demres läks õhtusöök kolmele koos meze (traditsiooniliste suupistete valik), liharoogade ja jookidega meile maksma 30 eurot.
Ärge jätke tähelepanuta ka tänavatoitu. Näiteks, kus veel saaksite proovida kokoreç’i – vardas küpsetatud lambasiseorganeid, mida serveeritakse värskel krõbedal saial?
Väga populaarsed on pide’d – õhukesest pärmitaignast leivad erinevate täidistega.
Traditsioonilistest jookidest on au sees ayran ja muidugi tee. Oma maitsega üllatavad meeldivalt ka Türgi veinid.
Kreekasse 20 minutiga
Kui Türgi rannik on veidi ära tüüdanud, saab puhkust mitmekesistada ja sõita üheks päevaks naaberriiki. Soojal ajal käib Kaşist iga päev praam Kreeka Kastellorizo (ehk Megisti) saarele, mis asub vaid kahe kilomeetri kaugusel. Saare ainus asula on samanimeline linn, mis on aga väga maaliline!
