Hooldekodu on koht, millele püütakse võimalusel mitte mõelda. See tekitab liiga palju kurbi assotsiatsioone. Kuid tuhandete perede jaoks on see aga sageli ainus väljapääs, kui eakas inimene ei suuda enam üksi elada ning lähedased ei tule koormusega toime. Kahjuks on hooldekodudes palju probleeme ja mõnikord leiavad aset lausa šokeerivad olukorrad.
Eakas abielupaar – mõlemad juba üle 80 aasta vanad – elas Tallinnas kahekesi täielikus harmoonias. Mingil hetkel tegi vanus aga oma töö – mehel arenes dementsus, ilmnesid agressiivsushood ning perekond otsustas, et on aeg ta hooldekodusse paigutada.
„Lastel ja lastelastel, nagu ikka, pole kunagi aega: edasi-tagasi sõitmine tähendab terve päeva, võib-olla nädala ainsa puhkepäeva kaotamist. Minu süda aga valutas – kuidas tal seal läheb? Ja ühel päeval palusin lõpuks, et mind viidaks abikaasat vaatama – ka mina ise liikusin juba vaevaliselt,“ rääkis pensionär.
Saabus hooldekodusse – aga mees istus liikumatult toolil.
„Astusin tema juurde. Kutsun ja kutsun – aga ta ei reageeri. Selgus, et ta on teadvuseta. Ja läheduses polnud mitte kedagi,“ kirjeldab šokeeritud naine juhtunut. „Hakkasin appi hüüdma. Ja kardan, et kui ma poleks siis ootamatult tulnud, oleks ta surnud. Hiljem küsisin personalilt, mis temaga juhtus. Nemad aga ütlesid, et täpselt pole teada – võib-olla uneapnoe, aga keegi polnud milleski kindel. Kuid kõige enam hämmastas mind see, et kedagi polnud läheduses. Ega asjata mu hing rahu ei andnud. Justkui oleksin ette aimanud… Ja päästsingi ta!“
Kui vahenditest jääb puudu
See lugu pole paraku erand. Hooldusteenuse kvaliteet ja hind teevad täna muret tuhandetele peredele. Meie vananeva elanikkonna taustal vajadus eakate hoolduse järele ainult suureneb.
Hooldekodus viibimine ei ole odav, mistõttu kõlavad teated asutuste järjekordsest hinnatõusust eakatele ning nende lähedastele seda hirmutavamalt. Mis saab aga siis, kui arvete maksmine käib üle jõu?..
Ja peamine küsimus – kas sealne hooldus on tõesti hooliv ja südamlik?..
Sotsiaalministeeriumis rõhutatakse: hinnad tõusevad eelkõige tööjõupuuduse, palkade kasvu ja üldise kulude suurenemise tõttu.
Peamine põhjus peitub uutes nõuetes töötajate arvule: alates juulist peab ööpäevaringselt olema vähemalt üks töötaja 36 hoolealuse kohta, päeval aga üks töötaja 12 kohta. See suurendab otseselt asutuste kulusid. Hooldusreform muutis teenuse kättesaadavamaks, seetõttu nõudlus kohtade järele kasvas.
„Kui 2022. aastal maksis inimene üldhooldusteenuse maksumusest keskmiselt 81%, siis 2024. aastal juba 52%,“ märgib hoolekande teenuste poliitika juhi Maarika Tarum. „Osa personalikuludest katab omavalitsus. Majutuse, toitlustuse ja lisateenuste eest maksab inimene ise. Kui tal aga omaosaluse katteks raha ei jätku, peab omavalitsus pakkuma inimesele vajaduspõhiselt täiendavat abi.“
Nagu selgitab Sotsiaalkindlustusameti KOV sotsiaalteenuste nõustamise talituse juht Heli Ferschel, hoiatati kliente ja kohalikke omavalitsusi hinnatõusu eest ette juba varakult. Kui omavalitsusel ei jätku vahendeid teenuse eest tasumiseks, on tal õigus pöörduda riigi poole – sellist kohustust kinnitas ka Riigikohus.
Omavalitsuste rahastamist on samuti suurendatud. 2026. aastal saavad nad ligikaudu 70 miljonit eurot rohkem kui aasta varem, kuid iga omavalitsuse otsustab ise, kuidas ta eelarves oma tulubaasi vahendid teenuste vahel jaotab. Hooldusreformi tagajärgede täielikku analüüsi lubavad võimud esitada 2026. aasta sügisel.
„Kõik hinnas“
Hindade tõus on aga vallandanud ka teise arutelu – kas pered ei maksa hooldusteenuse eest üle? Avalikes diskussioonides kõlab sageli arvamus, et teenuste kallinemine langes kokku omavalitsuste kaasrahastuse kehtestamisega.
„Senikaua kui maksekoormus lasus klientide perede õlgadel, olid hinnad madalamad, kuid toetuse tekkimisega hakkasid need kiiresti kasvama. Kas kokkusattumus? Ma ei usu,“ pahandab Evelina Tallinnast. „Jääb mulje, et see on lihtsalt äri ning ettevõtjad tahavad klientidest välja pigistada kõik, mis vähegi annab.”
„Reformi eesmärk on vähendada perede finantskoormust ja suurendada riigi osalust hoolduse eest tasumisel. Juba enne reformi oli selge, et paljudel inimestel ei jätku vahendeid omaosaluse katmiseks,“ ütleb Heli Ferschel. „Selles mõttes täidab reform juba praegu oma ülesannet. Väidet, et see tõi kaasa üksnes hinnatõusu, ei jaga ei Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet ega ka teenuseosutajad.”
Ferscheli sõnul sai peamiseks tulemuseks kvaliteedi tõus.
„Kõik, kes töötasid süsteemis enne reformi, mäletavad hooldustingimusi, palgataset ja keskkonda hooldekodudes,“ räägib ta.
„Täna on märkimisväärne osa kulude kasvust suunatud elamistingimuste parandamisele, uute kohtade loomisele, teenuste arendamisele, personali kvalifikatsiooni tõstmisele ja digilahenduste juurutamisele. See on reaalselt tõstnud keskkonna kvaliteeti ja teenusesaajate mugavust.“
Maarika Tarum selgitab hinnakujunduse tagamaid: omavalitsuse otsene kohustus on rahastada kohamaksumuses hooldustöötajate , milleks on võimalik kehtestada piirmäär. Piirmäär läheb inimesega n-ö kaasa sõltumata sellest, millisesse hooldekodusse ta teenust saama asub. Teenusesaaja maksab majutuse, toitlustuse jms eest, kuid kui vahenditest ei piisa, on omavalitsus kohustatud pakkuma inimesele vajaduspõhiselt lisatoetust. Kui teenusesaaja sissetulek on Eesti keskmisest vanaduspensionist väiksem, on omavalitsus kohustatud seaduse järgi maksma väiksema sissetuleku hüvitist. Hüvitise suurus on individuaalne ja sõltub teenuseosutaja hinnakirjast, inimese sissetulekust ja ning tema ülalpidamiskohustuslase olemasolust. Seepärast võivad ka osaluste suurused muutuda hinnakirja või sissetuleku muutumisel.
Rääkides personalist, rõhutab Tarum: riigi eesmärgiks on pakkuda kvaliteetset teenust. Töötajate arvu kasv ja täiendav nõue personali osas aitab sellele kaasa. „Riik on kehtestanud hooldusteenustele miinimumnõuded, millest peavad lähtuma teenuseosutajad ja mis aitavad tagada inimestele nende tegelikest vajadustest parima kvaliteetse hoolduse. Seega käsitleme ka tööjõuprobleemi ja -vajadusi tervikuna, mitte aga niivõrd ühe meetme kaudu,“ lisab ta.
Lubatut oodatakse kolm aastat
Kuid kõige teravamaks probleemiks on endiselt kohtade puudus raske dementsuse vormiga ja agressiivse käitumisega inimestele.
„Olukord on kriitiline: minu äial on dementsuse agressiivne vorm, ta ei tunne alati pereliikmeid ära, võib hakata karjuma ja kätega vehkima,“ rääkis meie lugeja Antonina. „Ta on suur mees, ma kardan laste pärast ja ega ma ise ka temast vajadusel jagu ei saaks, ja ükski hooldaja ei saaks hakkama. Ta vajab pidevat järelevalvet. Sotsiaalosakonnas öeldi: ‘Koha otsite ise, aga meie aitame maksta.’ Kuid mitte igas Harjumaa hooldekodus ei olda valmis teda vastu võtma. Seal, kus on sobivad tingimused, on aga tohutud järjekorrad ja jahmatavad hinnad. Me ei saa teda ka kodust kaugele saata. Oleme täiesti kurnatud ega tea enam, mida teha.“
Tarumi sõnul pakub Eestis üldhooldusteenust üle150 teenuseosutaja. Need asutused ei ole eraldi liigitatud „spetsialiseerunud“ hooldekodudeks, kuid praktikas on paljud loodud nii, et majades või üksustes on välja arendatud osaliselt spetsialiseeritud kohad – näiteks dementsuse, keerulise terviseseisundi või sügava toimetulekuvajadusega inimeste hooldamiseks. „Selline ümberkorraldus tuleneb teenuseosutajate soovist pakkuda turvalist ning kvaliteetset teenust keerukama profiiliga klientidele,“ ütleb ta. „Oluline roll on ka Dementsuse Kompetentsikeskusel, mis pakub dementsusega inimestele ja nende lähedastele personaalset nõustamist, lisaks pakub keskus ekspertnõustamist hoolekandeasutustele ja kohalikele omavalitsustele, et toetada sobilike keskkondade loomist, õigete töövõtete kasutamist ning teenuse kvaliteedi tõstmist.“
Ferscheli sõnul on selline teenus tavapärasest tunduvalt kallim , kuna selleks on vaja eritingimusi ja spetsiaalse väljaõppega personali. Spetsialiseeritud kohtade puudus püsib, kuigi üksikud asutused katavad edukalt oma piirkonna vajadused.
Nende hulka kuulub ka Alutaguse Hoolekeskus, mis teenindab eelkõige oma piirkonna elanikke, ja seda võibki pidada igati õigeks praktikaks.
Olemasolevatel andmetel elab Eestis hooldekodudes juba ligikaudu 2000 dementsuse diagnoosiga inimest.
„Seejuures on märkimisväärne diagnoosimata kognitiivsete häiretega inimeste arv – niinimetatud varjatud vajadus, mis võib tulevikus avalduda ja tuua kaasa selliste teenuste nõudluse järsu kasvu,“ märgib ameti esindaja.
Ta lisab: „Kolm korda aastas kogume iga omavalitsuse kohta andmeid: kui palju inimesi teenust saab, kui palju on kohti, milline on nende maksumus ja piirhinnad. Need andmed on kättesaadavad Sotsiaalkindlustusameti kodulehel, kus asub ka kõigi hooldekodude interaktiivne kaart.“
Sadadesse ulatuvad järjekorrad
Ent nagu selgus, ei lahendanud isegi rahastamise suurendamine teenuse kättesaadavuse probleemi. Pärast reformi hooldekodukohtade arv küll kasvas, kuid järjekorrad ei ole kuhugi kadunud: mõnes asutuses on ootejärjekorras sadu inimesi.
„Ma alles hakkasin oma eakale sugulasele kohta otsima. Kõne esimesse hooldekodusse Lääne-Virumaal lõi pinna jalge alt: seal on järjekorras peaaegu pool tuhat soovijat,“ räägib Viktor Rakverest. „Helistasin teise, seal tehti rõõmsaks – on koht kahekohalises toast. Kuid 2900 euro eest kuus. See on ju lausa mõnitamine.“
„Kohalike omavalitsuste poolt ei tohiks järjekordi teenusele põhimõtteliselt tekkidagi,“ ütleb Heli Ferschel. „Hooldekodus elamisele peaksid kindlasti eelnema toetavad teenused ja kodune abi. Kui konkreetse sihtrühma – näiteks keerukamate vajadustega inimeste – jaoks pole kohti või inimese valitud asutuses puuduvad vabad kohad, on omavalitsus kohustatud tagama abi teiste teenustega. Olukorda, kus inimene jääb järjekorras ootamise tõttu vajaliku toeta, ei tohi tekkida.“
Hoopis teine lugu on inimestega, kes elavad praegu veel kodus, on suhteliselt iseseisvad ning broneerivad endale varakult koha konkreetses hooldekodus, kus nad soovivad tulevikus elada. „Sellised järjekorrad on seotud isiklike valikutega ning neid on praktiliselt võimatu reguleerida,” rõhutab Ferschel.
Tööjõupuudus
Kommenteerides hoolduspersonali olukorda ja eeskätt seda, kas töötajate arvule kehtestatud nõuete karmistamine aitab nende puudust leevendada, märgib Heli Ferschel: vastutus töötajate värbamise ja koolitamise eest lasub tööandjal. „Me ei nõustu kunagi sellega, et hooldustöötajateks saaksid ebapiisava kvalifikatsiooniga inimesed,“ rõhutab ta. „Püüdlus sinnapoole, et ühel töötajal oleks vähem hoolealuseid ning rohkem aega suhtlemiseks ja kvaliteetseks tööks, kajastub paratamatult ka teenuse hinnas. Kui kolme töötaja asemel on vaja palgata neli, jagatakse üldkulud kõigi klientide vahel, nagu igas teenindusvaldkonnas. Just seetõttu on kvaliteedi tõus otseselt seotud hinna kasvuga.“
Ametnik lisab: „Pikas perspektiivis on oluline, et inimesi ei suunataks hooldekodudesse liiga vara. Prioriteediks peab jääma võimalikult pikaajaline kodus elamine sotsiaalteenuste toel.“
Ta toob näite: „Mõnedes riikides, näiteks Norras, saab umbes 60% eakatest inimestest abi kodus ja vaid 40% viibib institutsionaalsel hooldusel. Eestis on institutsionaalsel hooldusel olevate inimeste osakaal esialgu suurem, mis on tingitud elamistingimuste ja hoonestuse eripäradega, eriti maapiirkondades. Hooldussüsteemi rahastamine on vajalik selleks, et teenus jääks väärikaks, kvaliteet mõjutaks inimeste valikuid ning looks teenuseosutajate vahel terve konkurentsi.“
Seega võib öelda, et hooldusteenuste süsteem Eestis areneb. Kuid küsimus, kas jätkub kohti, inimesi ja vahendeid, et vanadus ei oleks katsumus, vaid väärikas eluetapp, püsib endiselt teravana.
Kommentaar
Viktoria Panova, Lasnamäe Linnaosavalitsuse esindaja
Nõudlus hooldekodude teenuste järele püsib kõrge. Kaasrahastuse taotlusega pöördutakse peamiselt siis, kui pension ja muud sissetulekud ei kata asutuse teenuse maksumust.
Kui inimene ei ole tervisliku seisundi tõttu võimeline iseseisvalt hooldekodukohta leidma või tal puuduvad lähedased, kes saaksid teda aidata, osutab sotsiaalhoolekande osakond erandkorras abi ja suunab ta sobivale teenusele.
Kriitilistes olukordades töötame koos teenuseosutajatega, et leida lahendus võimalikult kiiresti. Broneeritud kohti ei ole. Hindade tõus alates 2026. aasta jaanuarist on kaasa toonud nende juhtumite arvu suurenemise, kus isegi omavalitsuse toel ei piisa inimese enda sissetulekutest hoolduse täismaksumuse katmiseks ja tuleb pöörduda abi saamiseks pereliikmete poole.
Hetkel on Lasnamäel hooldekodu kohajärjekorras 89 elanikku.
Kommentaar
Grete Bobkin, Mustamäe sotsiaalhoolekande talituse juhataja
Mustamäe sotsiaalosakonna poole pöördujatest moodustavad suure osa inimesed, kes vajavad üldhooldusteenuse puhul eeskätt hoolduskomponendi rahastamist. Praktikas tuleb ette juhtumeid, kus peredele ei ole jõukohane katta 300–600 euro suurust igakuist lisakulu, mis jääb inimese pensioni ja hoolduskomponendi ning teenuse tegeliku maksumuse vahele.
Lisaks rahalistele aspektidele mõjutab abivajaja ja tema lähedaste otsuseid ka soov saada teenust Tallinnas, eelistatult kodu lähedases piirkonnas. Lähedus toetab nimelt regulaarset suhtlemist ning võimaldab sagedasemaid külastusi, mis on oluline nii abivajaja heaolu kui ka lähedaste jaoks.
Tavapäraselt ei otsi sotsiaaltöötaja abivajajale ise vaba hooldekodukohta, kuid vajaduse korral aitab ta abivajajat või tema lähedasi sobiva teenusekoha leidmisel. Sotsiaalosakond juhendab, kust ja kuidas hooldekodukohti otsida ning millele valiku tegemisel tähelepanu pöörata.
Juhtumites, kus esineb kahtlus eaka väärkohtlemisele või olukorrale, kus lähedased takistavad abivajaja soovi minna hooldekodusse ning tegutsevad pigem enda kui abivajaja huvides, on sotsiaalosakonna esmane eesmärk tagada abivajajale turvaline ja hoitud keskkond ning kaitsta tema õigusi ja tahet.
Kokkuleppelisi ega reserveeritud hooldekodukohti ning teenuse osutamine sõltub vabade kohtade olemasolust hooldekodudes.
Meie tööpraktika põhjal ei saa kinnitada, et hooldekodude teenusehinnad oleksid alates 2026. aasta jaanuarist ühtselt tõusnud. Teenuse hinnamuutused sõltuvad konkreetsest hooldekodust ning toimuvad erineval ajal ja erinevas mahus.
Kui inimese sissetulek ja hoolduskomponent ei kata teenuse kogumaksumust, hindame pöördumise alusel abivajaja ning ülalpidamiskohuslaste majanduslikku olukorda. Mõnel juhul tuleb maksmisel kaasata ka ülalpidamiskohuslased.
Lood elust enesest: ühine valu
Inimesed, keda see teema väga lähedalt puudutab, kirjutavad sageli sotsiaalmeedias, lootes leida toetust. Tulise arutelu vallandas üks postitus Facebookis, kus Eesti elanikud väljendasid nördimust praeguse asjade seisu üle.
„Inimestel pole kuhugi minna! Kõigil on laenud, töökohad, lapsed ja vahel on lihtsalt võimatu tagada lähedasele kodus väärikat hooldust,“ kirjutab Anna Anna. „Ja hinnad algavad 1700-st! Ühes hooldekodus dementsuse all kannatajatele (aga see on 90% kõigist eakatest, pluss-miinus) on hinnad 3200 eurot… kuus!!! Kui keskmine pension on 600–800, siis kuidas seda kõike kinni maksta? Kui palju peavad lapsed teenima?“
Postitus kogus üle 300 kommentaari. Sotsiaalmeedia kasutajad jagasid oma kogemusi: mõned positiivseid, teised vastupidi, kuid personalipuudust, pikki ootejärjekordi ja üle jõu käivaid tasusid tõdesid peaaegu kõik.
„Eesti (konkreetselt Harjumaa) hooldekodude hinnad on astronoomilised. Iga liigutus maksab lisaraha: juuksur, sõit arsti juurde polikliinikusse või haiglasse jne. Riik maksab küll juurde, aga sellest ikkagi ei piisa (kusjuures puudu jääb palju). Kohti ei jätku,“ kirjutab Marika.
„Jagage 1700 30-ga ja saate 56 eurot päevas, mille eest tuleb inimest kvaliteetselt toita, tagada talle meditsiiniõdede ja arsti järelevalve, tal on vaja voodit, koristamist, kütet, valgust ning valvet. Kas see on liiga kallis??? Proovige siis seda kõike iseseisvalt tagada,“ manitseb Sergei.
„Mäletan, kui olin hooldekodus praktikal, ja seal oli vaid kaks töötajat terve korruse peale. Patsiente oli erinevaid – mõni täiesti lamaja, teine suutis ise istuda ja süüa, kolmas liikus iseseisvalt. Dementsusega hoolealused olid eraldi osakonnas, kus personal viibis pidevalt kohal ja uks oli lukus,“ kirjutab Irina.
„Korter maha müüa [et maksta hooldekodu teenuste eest] –pole lahendus, kuna seal võib elada veel keegi, kes töötab hommikust õhtuni. Aga haige on üksi kodus. Küsimus on selles, et süsteemi tuleb muuta. Ametnikel on tohutud palgad. Nad ei mõista lihtsat inimest, kes on terve elu tööd teinud,“ arvab Tatjana.
„Proovisin seal kahel korral töötada, aga lihtsalt ei suutnud. Millise pilguga nad oma voodites istuvad, pisarad tulevad vägisi silma. Nad kõik tahavad koju ja, nagu väikesed lapsed, sülle. Toitlustusest ma parem üldse vaikin – supist annab lusikaga kartulit taga ajada. Aga sugulased maksavad selle eest terve varanduse. See laul on tuttav kõigile, kes on hooldusasutustest läbi käinud. Et aga heasse asutusse pääseda, ei aita isegi raha: kõik kohad on 200 aastat ette broneeritud, aga seal kantakse see-eest kõiki kätel ja kõik on kenasti hooldatud,“ jagab Anželika.
„Peavad olema terasest närvid ja teravad hambad, et abi välja nõuda ja lausa välja närida,” kirjutab Aleksandra.
„Ärge esitage rumalaid küsimusi. Üks väga suur ja äärmiselt tark härra andis sellele juba ammu vastuse – surra tuleb õigel ajal,” ironiseerib Natalja. “Millist vastust te veel saada tahate?..”
Kaks küsimust Sotsiaalministeeriumile
Küsimustele vastab Sotsiaalministeeriumi hoolekande teenuste poliitika juht Maarika Tarum.
– Kuidas kujuneb hooldekodu koha maksumus, millised kulukomponendid on võtmetähtsusega ja miks võivad sarnaste teenuste hinnad eri asutustes nii tugevalt erineda, vahel isegi pea poole võrra?
– Hooldekodud osutavad ööpäevaringset üldhooldusteenust. Teenuse hind koosneb kahest komponendist:
- Hoolduskulu (hoolduspersonali töötasud, tööjõumaksud, kulud isikukaitsevahenditele, tööriietele, tervisekontrolli, koolituse ja supervisiooniga seotud kulud).
- Teenusesaaja omaosalustasu (majutus- ja toitlustuskulud, õendusteenus, ravimid, hügieenivahendid, hooldusvahendid, abivahendid, muu personaliga seotud kulud jne).
Sarnaste üldhooldusteenuste hinnad võivad eri asutustes erineda, sest teenuse osutamise kulud ei ole igal pool samad. Hinda mõjutavad asutuse suurus, hoonete seisukord, asukoht, personali struktuur ning see, millist lisatuge ja teenuseid inimesele tegelikult pakutakse.
Erinevused tulenevad ka sellest, kuidas teenust korraldatakse ja millised on konkreetse asutuse kulud tööjõule, taristule ja igapäevasele toimimisele. Mõnes asutuses on suuremad investeeringud hoonetesse või kõrgemad püsikulud, mis kajastuvad hinnas.
Üldhooldusteenus ei ole sisult kõikjal identne. Kuigi kehtivad miinimumnõuded, võivad teenuse sisu, teenuse maht ja korraldus praktikas erineda vastavalt hooldust vajavate inimeste vajadustele. See kajastub ka hinnas. Erahooldekodude puhul lisandub kohatasule ka teenuseosutaja kasum. Riik sellele piirmäärasid ei sea, sest Eestis kehtib vaba turumajanduse põhimõte. Omavalitsuste hallatavate hooldekodude hindadesse aga kasumit sisse ei arvestata.
– E-riigi kontekstis oleks igati loogiline luua ühtne ja kasutajasõbralik riiklik hooldekodude register, kus saaks filtreerida vabade kohtade, hinna, asukoha, teenuste valiku ja hooldusprofiili järgi. Miks sellist veebiressurssi siiani loodud ei ole?
– Kindlasti on teenusesaaja ja tema lähedaste jaoks hõlbus ühtne otsingumootor, mis võimaldaks võimalikult palju infot koondada ja hetkeseisu infot kuvada. Samas tuleb ka mõista, et inimesed lähtuvad teenuskoha valikul ja otsingul mitte ainult vabade kohtade olemasolust, vaid ka teistest – hooldekodu asukohast, keskkonnast jt aspektidest. Ent teenuse tüübi ja asukoha ehk piirkondade lõikes on võimalik juba praegu oma otsinguid suunata ja infot leida Sotsiaalkindlustusameti veebilehelt: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/teenuskohad
Teenuskohtade arvu, hindade ja omavalitsuste kehtestatud piirmäärade kohta leiab aga infot: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/spetsialistile-ja-koostoopartnerile/kohalike-omavalitsuste-noustamine/uldhooldusteenus
