Paljude koolilastega perede jaoks kujunes eestikeelsele õppele ülemineku esimene aasta tõeliseks proovikiviks. Kui esimese klassi õpilastele oli see uus algus, siis neljanda klassi lastele tähendas see ränkrasket maratoni: neil tuli samaaegselt omandada keerulisi aineid ja õppida võõrkeelt. Aasta tulemused on ärevust tekitavad – testid näitasid, et märkimisväärne osa õpilastest, eriti neljandates klassides, ei saavutanud nõutavat teadmiste taset. Nüüd on aga kätte jõudmas järjekordne õppeaasta. MK-Estonia uuris, milliseid väljakutseid toob see lastele ja nende peredele.
Esimesel üleminekuaastal oli eriti raske just neljanda klassi õpilastel: testitulemused näitasid, et vaid vähesed neist saavutasid kõrgeid tulemusi ning osa ei tulnud õppekavaga toime.
Lapsed pidid korraga hakkama saama nii keeruliste ainetundidega kui ka keeleõppega. Õpetajad seisid aga silmitsi väljakutsega kasutada õpikuid, mis on mõeldud eesti keelt emakeelena kõnelevatele lastele, ning pidid uusi metoodikaid looma sõna otseses mõttes käigu pealt.
Aega nappis, teemasid käsitleti lühendatult, samal ajal kuhjus väsimus. Lastel hinded langesid, paljudel kadus õpimotivatsioon ning vanemad otsisid meeleheitlikult viise, kuidas oma võsukesi murdumisest päästa. Reform tõi esile süsteemi nõrgad kohad ja esitas uusi väljakutseid.
Nüüd valmistatakse uueks õppeaastaks ette ühtseid metoodilisi materjale ning nii koolides kui ka peredes püütakse leida viise, kuidas muuta protsess vähem valulikuks. Mida siis edasi teha ja milline tuleb uus aasta?
Pisarad hinnete asemel
10-aastase Artjomi ema Alina tunnistab, et möödunud õppeaasta oli tema perele tõeline katsumus.
„Poeg lõpetas neljanda klassi, aga mulle tundub, et ta sai selle ajaga viis aastat vanemaks,“ räägib ta. „Ja kahjuks mitte rõõmsate sündmuste tõttu.“
Kõik algas sellest, kui nende klassijuhataja aasta keskel koolist lahkus.
„See oli õpetaja, keda lapsed jumaldasid,“ meenutab Alina. „Ta oskas nii seletada kui ka toetada. Poeg jooksis alati rõõmuga tema tundidesse. Tema asemele määrati noor eestlannast õpetaja, kes küll püüab, kuid ei oska vene keelt absoluutselt. Ta räägib ainult eesti keeles. Lapsed noogutavad, aga ei saa aru, mida neilt tahetakse. Poeg on mitu korda nuttes koju tulnud ja kurtnud: „Ema, ma ei saanud täna mitte millestki aru.“
Tasapisi hakkasid Artjomi hinded langema. Poiss muutus ärrituvaks ja endassetõmbunuks ning hakkas sageli kurtma peavalu üle.
„Ta ärkas öösiti üles ja küsis: „Aga mis siis, kui ma jälle aru ei saa, kas mind visatakse koolist välja?“ meenutab Alina. „Ma ei osanud oodata, et laps neljandas klassis nii palju närveerima hakkab.“
Suvel püüdis Alina kuidagigi poja enesekindlust turgutada: leidis eraõpetaja, luges koos pojaga palju ja kordas matemaatikat. Kuid tema sõnul on hirm 1. septembri ees poisil endiselt alles.
„Ta juba praegu ütleb: „Ma ei taha kooli minna“ ja loeb õudusega päevi koolivaheaja lõpuni,“ lausub naine. „Ma kardan, mis edasi saab, kui midagi ei muutu.“
Kui keeleoskus on õpetamisoskusest tähtsam
Matemaatikaõpetaja Irina (46) on töötanud koolis ligi kakskümmend aastat, neist kuus Eestis.
„Minu jaoks ei olnud see kunagi lihtsalt töö, vaid osa elust,“ jutustab ta. „Minu õpilased teadsid, et minu tundides ei pea ainult õppima, vaid võib ka vaielda, esitada ebamugavaid küsimusi ja otsida koos loovaid lahendusi. Minu jaoks oli alati kõige väärtuslikum hetk see, kui lapse silmadesse ilmus mõistmine: „Aa, niimoodi see käibki!““
Kuid järsk üleminek eestikeelsele õppele sai paljudele pedagoogidele saatuslikuks.
„Mul jäi B2-taseme eksamil puudu vaid mõni punkt ja pidin koolist lahkuma. See, mida mulle asemele pakuti, oli pehmelt öeldes vastuvõetamatu kahe kõrghariduse ja ligi kahekümneaastase staažiga inimesele,“ räägib Irina.
Tema sõnul lahkus koolist palju kogenud, tugevaid ja hinnatud õpetajaid, kelle asemele tulid uued kaadrid.
„Nende peamine nõue on C1-taseme olemasolu. Kahjuks on keeleoskus praegu tähtsam kui oskus õpetada, materjali selgitada ja oma ainet tunda,“ rõhutab ta.
Selle tagajärgi näeb Irina oma praeguses töös. „Minu ja mu kolleegide juurde (eraõpetajate rollis) tulevad lapsed, kellele tuleb iga teemat täiesti nullist selgitada. See ei ole enam see, mis varem, kui õpilane tuli mõne lüngaga teadmistes. Nüüd istuvad nad laua taha ja ütlevad ausalt: „Ma ei saanud tunnis mitte millestki aru.“ Sest neid õpetas inimene, kes valdab C1-tasemel keelt, aga mitte ainet.“
Tema sõnul tuleb aina sagedamini õpilasega teema algusest peale läbi võtta.
„Seda on juba raske eraõpetamiseks nimetada, sest tavaliselt käivad lapsed eraõpetaja juures korra nädalas, harvem kaks, ja selle ajaga tuleb nüüd selgitada lapsele terve nädala kooliprogramm – see on 4–5 tundi, olenevalt klassist,“ ohkab ta.
Emana mõistab Irina vanemaid, kes otsivad oma lastele eraõpetajaid.
„Minu lapsel on neid juba kolm – põhiainetes. Meil on vedanud, et matemaatika eraõpetaja on meil kodus olemas. Kuid paljudel pole võimalust nende juures käia. Ja mida need lapsed eksamite ajaks saavad – „mittearvestatud“… Ja mis edasi? Ja kuhu? Nendele küsimustele vastuseid pole,“ tõdeb ta.
Samal ajal jätkab Irina eesti keele õppimist.
„Kooli naasmise peale pole ma veel mõelnud. Aga isegi kui ma naasen, on see juba teistsugune kool. Põhjused on olemas ja need ei ole kindlasti seotud minu õpilastega – neid armastan ma kogu südamest, me suhtleme ja kohtume siiani. Just selliste hetkede nimel tulin ma kunagi kooli tööle. Ja muidugi on armastus õpetamise vastu jäänud sama tugevaks,“ naeratab naine kurvalt.
Irina leiab, et kõige kahetsusväärsem on see, et kool kaotas suure hulga tõelisi pedagooge-praktikuid.
„Ja selle hind on meie laste haridus,“ ohkab ta.
Statistika emotsioonide asemel
Irina lugu on vaid üks paljudest. Selliseid õpetajaid on Eestis praegu kümneid: kogenud, õpilaste poolt armastatud, kuid keeleeksami tõttu töö kaotanud. Mõned jätkavad eraõpetajatena, teised on ametist hoopis lahkunud. Vanemad aga kurdavad üha sagedamini, et lapsed peavad materjali uuesti omandama ja perede koormus kasvab.
Keeleameti juhi Ilmar Tomuski sõnul on ametil praegu vaid üldine statistika keelenõuete täitmise kohta, mis on koostatud 30 kooli kontrolli põhjal.
„Augusti seisuga vastab üleminekukoolides eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatest 96% C1-taseme nõuetele – see on väga hea tulemus,“ märgib ta.
Muus keeles õpetavate pedagoogide kehtiv nõue on B2-tase. „Praegu vastab sellele tasemele 69% õpetajatest,“ täpsustab Tomusk.
Need andmed on kogutud enne 1. augustit, seega ootab ta, et järgmiste kontrollide käigus näitajad paranevad. „Selle ajaga on paljud õpetajad juba jõudnud eksami sooritada.“
Rääkides juhtumitest, kus pedagoogid lahkuvad koolist veel enne eksamit, et vältida võimalikku negatiivset otsust, tunnistab Tomusk, et inimese lahkumise põhjust on äärmiselt raske hinnata.
Samas rõhutab ta, et seaduse järgi on koolidirektor kohustatud jälgima, et töötaja, kellelt nõutakse eesti keele oskust, valdaks seda nõutaval tasemel.
„Kui tööandja nõuab seadusega ettenähtud eksami sooritamist ja inimene tunneb, et ta ei tule toime, ei jää tal muud üle kui töölt lahkuda,“ möönab ta. „Nii põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kui ka koolipidajad annavad üheselt mõista: ilma nõutava eesti keele oskuseta ei ole haridusasutuses võimalik töötada. Kuid keele saab alati selgeks õppida, eksami sooritada ja kooli naasta.“
Ta tuletab meelde ka üleminekuperioodi tähtaegu. Üldhariduskoolide õpetajatel, kes õpetavad muus keeles kui eesti keel, tuli B2-taseme eksam sooritada 1. augustiks 2025.
Üleminekuperiood kehtib endiselt lasteaedade õpetajate abidele: nende nõue on B2, kuid vähemalt A2-taseme olemasolul võivad nad töötada kuni 1. augustini 2026. Sama tähtaeg on seatud ka logopeedidele ja sotsiaalpedagoogidele, kellel on juba B2-tase, kuid kes peavad sooritama eksami C1-tasemele.
„Materjalid? Millised materjalid?“
Üleminekukooli eesti keele kui teise keele õpetaja Elizaveta Pyari tunnistab, et teda üllatas kõige rohkem süsteemi üleminekuks ettevalmistamatus.
„Oli niigi selge, et süsteem pole valmis, aga praegune olukord on lihtsalt katastroof,“ on ta nördinud. Seaduse tasandil on olemas aktid, mis reguleerivad õpetajate keeleoskust, kuid puuduvad igasugused abimaterjalid. „Kuidas te seda teete – otsustage ise,“ võtab Elizaveta olukorra kokku.
Neiul vedas, sest ta osales programmis „Noored Kooli“, kus pakuti väga häid ülesandeid ja metoodikaid, mida sai hiljem praktikas kasutada. Töö käis peamiselt läbi mängu, interaktiivsuse ja ühistegevuste.
„Minu töö pole eriti muutunud – üle oma varju ei hüppa, me tegime juba varem maksimumi,“ räägib ta. „Kuid koormus on kasvanud, eriti kolleegidel, kes pidid võtma teisi aineid eesti keeles, isegi kui nad varem õpetasid ainult eesti keelt teise keelena. Ainetes nagu loodusõpetus on oma sõnavara ja mõnikord ei tea me neid termineid isegi vene keeles, aga siin on kõik eesti keeles.“
Elizaveta sõnul pidid õpetajad aastaga läbi töötama tohutu hulga infot, et pärast kolme aastat venekeelset õpet minna neljandas klassis üle eestikeelsele.
Materjale pole, õpikud on keerulised isegi eestlastele endile. Ida-Virumaal, kus puudub keelekeskkond, on see veelgi raskem.
Elizaveta õpetas teist, kolmandat ja kuuendast kaheksanda klassini. Tema praegune klass läheb sel aastal neljandasse ning ülesanne oli lapsed aastaga maksimaalselt ette valmistada. Aga kui pole teada, kes kolleegidest alles jääb, siis millisest pikaajalisest ettevalmistusest saab rääkida? Täna on õpetaja olemas, homme mitte – mõni ei soorita C1-eksamit, teine lahkub koormuse tõttu.
Ministeeriumi ja omavalitsuste toetuse kohta ütleb ta karmilt: „Paberil on kõik ilus, aga tegelikkus on hoopis teine. Ministeeriumi kontrollid käisid, tunde külastati, aga kui ma otse ütlesin, et tuge ja materjale pole, vaadati mind suurte silmadega. Eriti raske on algkoolis: vanematele klassidele on metoodikaid, aga noorematele – tühjus.“
Selleks, et üleminek oleks vähem stressirohke, peab ta vajalikuks õpilase, lapsevanema, kooli ja ministeeriumi koostööd. Vanemad peavad olema protsessi kaasatud, kõik osapooled peavad tegutsema ühiselt. Veel üks oluline samm oleks ühise materjalipanga loomine, millele õpetajatel oleks juurdepääs.
„Praegu on igaühel oma materjalid, aga keegi ei anna neid niisama ära, see on aeg ja töö. Ministeeriumil aga, jääb mulje, et on selline positsioon: „Elage üle, kuidas tahate!“. Ometi võiks luua ühtse süsteemi, kus õpetajad on motiveeritud kogemusi jagama, mitte oma materjale internetis müüma,“ ohkab õpetaja.
Eraõpetamine kui päästerõngas
Pedagoog ja eraõpetaja Aljona Beljajeva räägib, et on tegelenud eraõpetamisega alates 2009. aastast. Selle aja jooksul on tema poole pöördutud kõige sagedamini just eesti keele õppimise abipalvega.
„Eelmisel aastal lahkusin koolist ja otsustasin töötada ainult enda heaks,“ selgitab ta. „Nii tunnen, et individuaalse töö kaudu toon õpilastele ja nende vanematele rohkem kasu. Koormus kooliõpetajatel on praegu väga suur ja õpetaja lihtsalt ei jõua igaühele toeks olla.“
Ta lisab: „Aga kui rääkida eelmisel aastal alanud üleminekust eestikeelsele õppele, siis nooremate klasside õpilaste vanematel oli soove ka kodutöödega abistamiseks, kuid selliseid päringuid oli vaid kolmandikul õpilastest.“
Eraõpetaja sõnul oli aineabi vaja eelkõige eesti keeles (emakeelena), matemaatikas, loodusõpetuses ja inimeseõpetuses.
„Minu poole pöördusid nii esimese kui ka neljanda klassi õpilaste vanemad, kuid neid polnud väga palju. Tõenäoliselt on see seotud sellega, et ma ei positsioneerinud end õpetajana, kes on valmis tegelema just üleminekuga seotud raskustega,“ räägib pedagoog.
Pöördumise põhjuseks, rõhutab õpetaja, ei olnud ainult hirmud ülemineku ees.
„Igal õpilasel olid oma raskused,“ selgitab ta. „Keegi tahtis paremini aru saada aineõpetajast, kes rääkis nüüd ainult eesti keeles. Keegi mõistis kuuldut hästi, kuid ei osanud vastata – arendasime suulist väljendusoskust. Teised aga läksid eesti kooli, seega oli vaja tuge õppeprogrammi omandamisel.“
Pedagoog tunnistab, et ülemineku mõju laste motivatsioonile ja psühholoogilisele seisundile on väga individuaalne.
„Igasuguste muutustega tuleb kohaneda ja selleks tuleb pingutada,“ ütleb ta. „Lapsed, keda on harjutatud kodus ja koolis tööd tegema, saavad paremini hakkama. Nende suhtumises õppimisse pole minu arvates midagi muutunud.“
Samas märgib Aljona Beljajeva, et kõrged ootused tekitavad täiendavat psühholoogilist koormust.
„Aga see probleem on alati olnud, kui rääkida viielise või neljalise õpilase elust,“ nendib ta. „Teine asi on see, kuidas üleminek on mõjutanud neid, kellel õppimiseks vajalikud oskused alles kujunevad. Neil on raskem end sundida õppimisse rohkem panustama. Seda oskust tuleb lihtsalt treenida.“
Kommentaar
Janar Filippov, Õiguskantsleri Kantselei kommunikatsioonijuht
Eestikeelsele õppele üleminekul peavad kahtlemata pingutama nii koolid, nende pidajad kui ka õpilased ise. On mõistetav, et õpilane, kelle emakeel ei ole eesti keel, võib vajada eestikeelsel õppel täiendavat tuge. Seda tuge peavad tagama koolitöötajad. Kas ja kui tõhusalt abi osutatakse, saab hinnata konkreetsete asjaolude põhjal.
Küsite, kas seoses venekeelsete koolide üleminekuga eestikeelsele õppele on laekunud kaebusi või pöördumisi ning kuidas hinnatakse, kas see üleminek tagab lastele võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele sõltumata nende emakeelest. Võin öelda, et õiguskantslerilt ei ole veel palutud hinnangut selle kohta, kas mõnele konkreetsele õpilasele on tagatud piisav tugi. Tõenäoliselt saavad sellise hinnangu anda valdkonna spetsialistid, kuna ainuüksi juriidilistest teadmistest selleks ei piisa.
Seoses üleminekuga on õiguskantslerilt pigem küsitud, kas üleminek ise on kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega.
Õiguskantsler on seisukohal, et on. Analoogsel arvamusel on ka Riigikohtu halduskolleegium, kes leidis, et põhiseadusest ei tulene õigust nõuda riigilt põhihariduse andmist muus keeles kui eesti keeles. Kohus uuris ka Eestile siduvaid rahvusvahelisi lepinguid ja jõudis järeldusele, et selline õigus ei tulene ühestki Eestile siduvast rahvusvahelisest lepingust või inimõigusi käsitlevast rahvusvahelisest õigusaktist.
Neli küsimust Tallinna linnaametnikele
Vastavad Tallinna Haridusameti juht Kaarel Rundu ja abilinnapea Aleksei Jašin.
1. Monitooring näitas, et 4. klasside õpilaste tulemused on märgatavalt nõrgemad kui 1. klasside omad. Millised on teie hinnangul sellise erinevuse peamised põhjused?
Esiteks olid 1. klasside ülesanded suhteliselt lihtsad, mida kinnitab nii õpetajate tagasiside kui ka suur arv maksimumpunktide saanud õpilasi. 4. klasside test osutus aga märgatavalt keerulisemaks – kõrgeima tulemuse said vaid vähesed, sealhulgas eesti koolide õpilased, kus eestikeelne õpe toimub esimesest klassist alates.
Teiseks mängisid rolli keelelised eeldused. Enamik 4. klassi õpilasi üleminekukoolides õppis esimesed kolm aastat vene keeles. Üleminek eestikeelsele õppele oli neile järsk, isegi vaatamata mõnes koolis alates 3. klassist toimunud täiendavatele eesti keele tundidele.
Oluline on ka see, et neljanda klassi õpilastel ei ole veel piisavalt arenenud iseseisva õppimise oskused, mis on võõrkeele omandamisel võtmetegur.
Samuti olid oluliseks faktoriks neljandate klasside puhul hiljuti Eestisse kolinud lapsed. Reeglina näitasid just nemad nõrgemaid tulemusi. Mõned lapsed on meie koolides õppinud vaid paar kuud ja neilt oleks ebaõiglane oodata kõrgeid tulemusi.
Tuleb märkida ka pedagoogidega seotud küsimusi. Tallinna üleminekukoolides töötab palju uusi õpetajaid, kes alles alustavad LAK-õppe (lõimitud aine- ja keeleõppe) metoodika omandamist. Lisaks alustasid paljud juba töötavad õpetajad selle metoodika kasutamist alles eelmisel õppeaastal. See tähendab, et isegi kogenud pedagoogid polnud sellega varem kokku puutunud.
2. Kas linn kavatseb pakkuda täiendavat koolitust või tuge õpetajatele, kelle klassides õpivad eesti keelest erineva emakeelega lapsed?
Augustis käivitas Tallinna Õpetajate Maja metoodika- ja kompetentsikeskus programmi „Ületuleku ekspress, teine osa“. See on mõeldud õpetajatele, kes alustavad õpetamist eestikeelsetes klassides, pakkudes neile metoodilist tuge ja praktilisi tööriistu.
Lisaks jätkab linn õpetaja abide kaasamise praktikat. Need spetsialistid, kelle eesti keele oskus on vähemalt B2-tasemel, suunatakse nii üleminekukoolidesse kui ka eesti õppekeelega koolidesse, et toetada teise emakeelega lapsi.
Uuest õppeaastast käivitab Tallinna Haridusamet arenguprogrammi üleminekukoolidele, mis pakub täiendavat tuge juhtkonnale, õpetajatele ja õpilastele neis koolides, kus on ilmnenud raskusi.
Õpetajaameti atraktiivsuse ja konkurentsivõime tõstmiseks plaanime alates 1. septembrist 2025 tõsta haridustöötajate palka: kvalifitseeritud õpetajate ja tugispetsialistide põhipalgad tõusevad 100 euro võrra.
Sel aastal võetakse esimestesse klassidesse kuni 24 õpilast, et vähendada pedagoogide koormust. Varem suurendas linn juba palkade diferentseerimisfondi 5,5 miljoni euro võrra, et koolid saaksid töötajaid lisatöö eest premeerida.
3. Olete varem rõhutanud metoodika olulisust edukaks üleminekuks. Kas Tallinna koolides on võrreldes eelmise aastaga rohkem ühtseid ja kvaliteetseid metoodilisi materjale?
Tallinnal ei ole oma eraldiseisvat linna õppematerjalide komplekti. Nende arendamine lasub peamiselt õpetajate ja koolijuhtide õlgadel, mis nõuab märkimisväärseid ajakulusid. Kuna riik on võtnud vajalike materjalide loomise koordineerimise enda peale, on Tallinna linn keskendunud pedagoogide ja õppeasutuste juhtkonna toetamisele.
Linn annab oma panuse: igal aastal lisatakse kooliprogrammi uusi aineid eesti keeles ja nende tarvis valmistatakse ette abimaterjale. Näiteks sel õppeaastal lisanduvad viiendas klassis ajalugu ja eesti kirjandus ning kogenud õpetajate rühm arendab metoodika- ja kompetentsikeskuse toel nende jaoks soovituslikke materjale.
Samas on oluline märkida, et need materjalid ei ole kohustuslikud, kuna iga kool valib metoodilise lähenemise ja õppevahendid iseseisvalt.
4. Kui teravalt on praegu tunda õpetajate puudust Tallinna koolides seoses sellega, et paljud pedagoogid ei ole sooritanud B2 ja C1 taseme eksameid, ja kuidas see mõjutab õppeaasta algust?
Tänase seisuga on Tallinna koolides täitmata 74 õpetaja ametikohta. Kõige enam otsitakse klassijuhatajaid ning matemaatika- ja inglise keele õpetajaid.
Osaliselt on puudujääk seotud sellega, et mõned pedagoogid ei suutnud sooritada keeleeksameid, kuid olukorda mõjutavad ka muud tegurid, näiteks õpetajate pensionile jäämine. Lõplik pilt selgub õppeaasta alguseks.
Tõsiseks probleemiks on endiselt 21 tugispetsialisti puudumine. Oodatakse, et olukord paraneb õppeaastal 2025/2026, kui käivitub pilootprojekt koostöös MTÜ-ga Peaasjad. Selle raames alustavad koolides üle Tallinna tööd 14 uut vaimse tervise nõustajat.
Kommentaar
Kuidas last aidata?
Ekaterina Tamjar, psühholoog, psühholoogilise ja pedagoogilise abi keskuse „Empaatia“ asutaja
Isegi kõige võimekam laps võib ajutiselt hakata halvemini õppima, kuna esialgu kulub märkimisväärne osa tema energiast õppematerjali tõlkimisele ja mõistmisele. See on täiesti normaalne, seega on oluline arvestada võimaliku õppeedukuse langusega ülemineku algfaasis.
Kui keelebarjääri tõttu osutub materjal liiga keeruliseks, võivad lapsel tekkida mõtted „Ma olen rumal“ või „Ma ei saa sellega hakkama“. Sellistel hetkedel võib õpimotivatsioon langeda – ka see on loomulik.
Just seetõttu on eriti oluline psühholoogiline tugi nii vanemate kui ka õpetajate poolt. Oluline on anda lapsele edasi positiivseid hoiakuid: „Sa saad eestikeelse õppega hakkama. Eksimine on normaalne. Sul õnnestub kõik.“
Ma ei arva, et venekeelsetel lastel Eestis tekib nii tugev stress, et nad ei suudaks sellega toime tulla. Juba lasteaias tutvuvad lapsed eesti keelega ning koolieaks on neil tavaliselt olemas baassõnavara ja suhtluskogemus. Pealegi on nad oma kodumaal, harjumuspärases kultuurikeskkonnas, kus säilivad emakeel, traditsioonid ja sotsiaalsed sidemed. Seetõttu võib üleminekut eestikeelsele õppele vaadelda pigem järkjärgulise integratsioonina, mitte järsu katkestuse või identiteedi kaotusena.
Kui lapsel siiski tekib stress või ebakindlus, saab teda aidata. Oluline on raskused normaliseerida ja selgitada: „Sul on raske mitte sellepärast, et sa oled rumal, vaid sellepärast, et aju vajab aega, et teisele õppekeelele ümber lülituda.“
Andke positiivset tagasisidet, kiitke mitte ainult õigete vastuste, vaid ka püüdluste eest. Näiteks selle asemel, et öelda: „Sa tegid vea,“ on parem öelda: „Sa oled selle sõna juba selgeks saanud, lihtsalt ajad veel lõpud segamini.“
Kasulik on kaasata mänguline element: vaadata multikaid ja filme eesti keeles, mängida lauamänge, lahendada ristsõnu ja viktoriine. Selline lähenemine aitab keelt omandada loomulikult, ilma kuiva tuupimiseta.
Kui aga märkate lapsel tugeva ärevuse märke ja te ei saa ise hakkama, ärge kartke pöörduda abi saamiseks kooli spetsialisti poole – selline tugi on kättesaadav igas Eesti koolis.
Me oleme lastega emotsionaalselt väga seotud. Nad tunnetavad peenelt vanemate seisundit ja märkavad isegi seda, mida püüame varjata. Kui täiskasvanu on mures, tajub seda ka laps.
Seega, kui tunnete tugevat ärevust, alustage selle tunnistamisest: „Jah, ma olen mures.“ See aitab sisemist pinget leevendada. Kui aga püüame oma muret varjata, tunneb laps vastuolu sõnade ja mitteverbaalsete signaalide vahel, mis võib teda veelgi rohkem hirmutada.
Parem on „doseerida ausust“ ja öelda näiteks: „Jah, ma muretsen veidi, sest see on meie jaoks uus olukord. Aga ma usun, et me saame hakkama.“ Sellisel kujul mõistab laps, et muretsemine on normaalne, ja saab samal ajal tuge täiskasvanu enesekindlusest: „Vanemal on ressurssi, olukord on kontrolli all.“
Kommentaar
Helna Karu, Haridus- ja Teadusministeeriumi eestikeelsele õppele ülemineku osakonna juhataja
Esimese üleminekuaasta tulemusi on veel vara hinnata. Järelduste tegemine vaid ühe aasta põhjal oleks ebaõiglane – nii lapsed kui ka õpetajad alles harjuvad uue süsteemiga.
Riiklik teadmiste hindamine toimub 4. ja 7. klassi alguses ning siis saame täielikuma pildi. Praegu on oluline jälgida dünaamikat ja pakkuda samal ajal pedagoogidele metoodilist tuge.
Teisel aastal oleme keskendunud just metoodilisele abile. Õpetajatele on kättesaadavad kursused Tallinna ja Tartu Ülikoolis, sealhulgas Narva kolledžis. Tööd toetavad Keelesammu programm, erinevad seminarid ja konsultatsioonid.
Loomulikult on see, et paljud õpetajad ei sooritanud B2 ja C1 taseme eksameid, mõjutanud personaliolukorda. Kuid koolid otsivad aktiivselt uusi pedagooge, sageli koos omavalitsustega. Mõnikord jaotatakse koormus kollektiivi sees ümber, et säilitada õppe kvaliteet.
Oleme rakendanud ka lisameetmeid: pedagoogika erialade üliõpilased saavad 400 euro suurust stipendiumi, oleme suurendanud kohtade arvu kõrgkoolides ning populariseerime aktiivselt õpetajaametit sotsiaalmeedias.
Rõõmustav on, et sel aastal esitati pedagoogika erialadele märgatavalt rohkem avaldusi kui varem ning huvi kasv on jätkunud juba mitu aastat järjest.
Õpikuid annavad välja erakirjastused, seega on koolidel materjalide valikul vabad käed ja ükski neist ei saa olla kohustuslik. Samal ajal valmistame Keelesammu programmi raames ette täiendavaid õppevahendeid ja videomaterjale. Sõnaveebis on harjutusi ja nõuandeid nii õpilastele kui ka õpetajatele. E-koolikoti portaali on koondatud kolleegide materjalid, mida saab oma klasside jaoks kohandada. Kõik see on tasuta ja pidevalt uuenev.
Kommentaar
Larissa Degel, Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja
Augusti esimestel päevadel lõpetati töölepingud 44 õpetajaga. Praegu otsime nende asemele uusi spetsialiste, aktuaalsed tööpakkumised on avaldatud linna kodulehel: www.narva.ee/toopakkumised.
Kõigile üleminekuklassidele korraldab linn õppeprotsessis tuge: töötavad pikapäevarühmad, osutatakse õpiabi ja konsultatsioone, suvel toimuvad koolilaagrid, juulis toimus Noored Kooli laager.
Koostöö vanematega on koolides korraldatud erinevalt, kuid peamiselt toimuvad lastevanemate koosolekud, vanemad osalevad sisehindamises ja rahuloluküsitlustes. Vähemalt kord aastas toimub kohustuslik individuaalne arenguvestlus lapse arengu teemal, milles osalevad nii õpilane kui ka tema vanem.
Tulevastele esimese klassi õpilastele korraldavad kõik koolid eelkooli, mis aitab luua sujuvamat koostööd peredega. Narva kolledž, mis näeb oma missioonina eestikeelsele haridusele ülemineku toetamist Narvas ja Ida-Virumaal, korraldab vanematele loenguid ja seminare „Vanemate Akadeemia“ raames, vastates kõige sagedasematele küsimustele ülemineku kohta.
Oleme võtnud töösse kõik Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekud, mis saadi järelevalve käigus, ja arvestame nendega uue õppeaasta planeerimisel. Samal ajal vajame täiendavat tuge: üleminekuklasside õpetajate metoodilises ettevalmistuses, nende õpilaste keele- ja aineteadmiste taseme monitooringus ning vanemate laiemas teavitamises ja kaasamises.
