Eestis muutuvad petitsioonid üha nähtavamaks ühiskondliku mõju tööriistaks. Viimane näide – nõue alandada käibemaksu toidukaupadele: algatus kogus lühikese ajaga pea 100 000 allkirja. Kas see pöördumine kujuneb reaalseks sammuks maksupoliitika muutmise suunas või jääb pigem valjuks signaaliks ühiskonna meeleoludest – seda näitab lähitulevik. MK-Estonia uuris, kuidas sellised algatused toimivad, mis määrab nende edu ja millised on võimalused riigi ajaloo kõige massilisemal petitsioonil.
Eelmisel nädalal lõppes allkirjade kogumine petitsioonile, milles nõuti käibemaksu määra alandamist toidukaupadele 24%-lt 10%-le. Rahvaalgatus.ee platvormil allkirjastas pöördumise 98 580 inimest – vähem kui pooleteise kuuga (30. juunist 11. augustini). Nüüd antakse algatus üle Riigikogule.
Algatuse autoriks on toidublogija ja telesaate „MasterChef Eesti“ esimese hooaja võitja Jana Guzanova.
Petitsiooni tekstis on kirjas, et algatuse eesmärk on saata Riigikogule signaal, et selline maksukoormus süvendab ebavõrdsust ja koormab tarbijate toidueelarvet.
Rahva tahte väljendamise ajendiks sai käibemaksumäära tõus: alates 1. juulist tõusis toidukaupade käibemaks Eestis 24%-ni ja see on üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidu (EL) riikide seas.
Algatuse autor juhib tähelepanu, et enamikus ELi riikides on see maks madalam: näiteks Soomes on käibemaks 14%, Rootsis 12%, Saksamaal 7%, Belgias 6% ja Poolas 5%.
„Eestis on toiduhinnad juba praegu keskmiselt 109% EL-i tasemest, mis tähendab, et Eesti tarbijad maksavad oma toidukorvi eest rohkem kui Euroopa Liidu keskmine elanik. Samas kulutab Eesti inimene ligikaudu 19% oma sissetulekust toidule, mis on märksa kõrgem kui EL-i keskmine, mis jääb 13% kanti. Samuti tuleb arvestada, et Eesti keskmine palk on Euroopa Liidu keskmisest madalam, mis süvendab probleemi veelgi,“ toob dokumendi autor välja oma argumendid.
Pöördumise edu
Jana Guzanova tunnistab, et petitsiooni edendamiseks tal mingit kindlat plaani polnud: „Mõistsin, et teema puudutab kõiki, kuid sellist massilist vastukaja ma ei osanud oodata. Jagasin lihtsalt linki sotsiaalmeedias ja teema läks väga paljudele korda.“
Kollektiivse pöördumise loomise otsus sündis isiklikest tähelepanekutest.
„Veetsin neli kuud välismaal ja tagasi tulles nägin, et minu nädalane toidueelarve on kasvanud 50 euro võrra. Minu ema on pensionär. Ja ma ei oska ettegi kujutada, kuidas tulevad toime madala sissetulekuga inimesed – meil on neid aga umbes 25% elanikkonnast.“
Rahvaalgatuse edu motiveeris Jana Guzanovat ka tegutsema: pärast allkirjade kogumise lõppu teatas ta, et kavatseb kandideerida Tallinna linnavolikogusse Keskerakonna nimekirjas.
Jana sõnul enne petitsiooni avaldamist tal poliitilisi eelistusi polnud ja erakonnaga liitumine oli äkiline otsus.
„Otsustasin, et isegi kui mu pöördumine midagi ei muuda, saan poliitilisel areenil midagi kasulikku ära teha,“ selgitab Jana. „Hakkan tegelema toidu kättesaadavuse probleemiga laiemalt ja eriti koolides ning lasteaedades. Miks on Eestis toodetud toidukaubad nii kallid? See mõjutab ju ka tarbimist.“
Jana rõhutab, et algatus on juba täitnud olulise eesmärgi – tõstnud esile tähtsa teema ja tekitanud elava arutelu: „Seda arutatakse üle kogu Eesti. Ja isegi kui Riigikogu midagi ette ei võta, jääb inimestele meelde, kuidas nendesse ja nende muredesse omal ajal suhtuti.“
Vahepeal tuntakse pöördumise autorit juba tänavatel ära.
„Hiljuti sõitsin taksoga ja juht hakkas minuga sel teemal rääkima, tundis ära. Rääkis palju, mina lihtsalt kuulasin ja mõistsin: inimesed peavad saama end tühjaks rääkida, nad on pahased, aga nende häält ei taha keegi kuulda,“ märgib Jana.
Et hääl oleks kuuldav
Eestis võib iga riigi elanik algatada kollektiivse pöördumise platvormi rahvaalgatus.ee kaudu. Kui petitsioonile kirjutab teatud aja jooksul alla üle 1000 inimese, peab Riigikogu selle menetlusse võtma.
Dokument suunatakse Riigikogu vastavasse komisjoni, kus seda analüüsitakse ja arutatakse. Praktikas võib see võtta aega mitu kuud ning tulemus ei vasta kaugeltki alati allakirjutanute ootustele.
2024. aastal laekus Riigikogule 22 pöördumist ja 2025. aasta esimesel poolel 11.
Rahvaalgatus.ee petitsioonid käsitlevad väga erinevaid teemasid – alates Kirkorovi kontserdi tühistamisest kuni muudatusteni maksusüsteemis ja nõudmisteni teatud poliitikute tagasiastumiseks.
Millest sõltub rahvaalgatuse edu? Näiteks eelmisel aastal kogus petitsioon Eestis alaliselt elavate välisriikide kodanike ja kodakondsuseta isikute hääleõiguse äravõtmise vastu vaid veidi üle 1000 hääle. Kuigi teema on terav ja seda arutati avalikus ruumis palju.
„Võime kinnitada senise praktika põhjal, et seadusandlik muutus on võimalik tulemus,“ ütleb platvormi rahvaalgatus.ee analüütik Karolin Martinson.
Ta juhib tähelepanu sellele, et kollektiivsed pöördumised ei pea olema siduvad – seaduse mõte ongi see, et kodanik ei pea ise lõplikku lahendust välja mõtlema. Poliitilise tahte korral töötatakse see menetluse käigus koos algatajaga välja.
Poliitilist tahet omakorda mõjutab suur avalik tähelepanu.
Samas väärivad avalikku tähelepanu ka kitsamad teemad.
„Osade rahvaalgatuste suur väärtus seisneb just selliste teemade esile toomises, mis muidu oleks täiesti tähelepanuta jäänud. Näiteks samal aastal automaksu algatusega jõudis maakoole puudutav rahvaalgatuse arutelu Riigikogu suurde saali riiklikult tähtsa küsimusena ja lõppes ministri määrusega, millega kehtestati toetamise kord,“ toob rahvaalgatus.ee esindaja näite.
Karolin Martinsoni sõnul on täpset „edukate“ petitsioonide protsenti raske nimetada. Sageli juhivad algatused tähelepanu teemadele, kus seadust ei ole vaja muuta – tuleb olemasolevat paremini rakendada ja väljendatakse üldist rahulolematust.
Sellegipoolest hindab rahvaalgatus.ee analüütik, et suurusjärgus 5-10% algatustest jõuab erinevaid teid pidi seadusandliku muutuseni. See näitaja on aastati hüplik.
Martinson rõhutab, et väljatöötatud meediaplaan on algatuste juures oluline ja võimaldab jõuda suurema rahvahulgani.
„Näiteks automaksu algatuse eestvedajatel oli koostatud väga põhjalik meediaplaan nii sotsiaalmeedias kui ajakirjanduses tegutsemiseks ja kes kuni toidukaupade algatuse avaldamiseni olid kõige rohkem allkirju kogunud rahvaalgatus,“ selgitab Martinson.
Milliseid vigu teevad petitsioonide autorid? Martinsoni sõnul tekib probleemkoht üldjuhul kui algatuse probleemi või ideepüstitus on liialt laialivalguv.
„Kui Riigikogul ei ole seda selgelt võimalik lahendada, siis edastatakse algatus asjakohasele asutusele, mis muudab kahjuks menetlust ka väga palju pikemaks ja ei pruugi viia esialgselt soovitud tulemuseni,“ selgitab ta.
Vaidlust tekitav küsimus
Toidukaupade käibemaksu alandamise petitsioon ei ole mitte ainult avalikkuses elevust tekitanud, vaid ka poliitilisi vaidlusi õhutanud.
Valitsev Reformierakond on meelestatud skeptiliselt. Veel juulis nimetas peaminister Kristen Michal valitsuse iganädalasel pressikonverentsil ühe toidukaupade hinnatõusu põhjusena mitte makse, vaid kaubanduspindade arvu. Samas lubas ta, et Riigikogu hakkab petitsioonis väljendatud avalikkuse nõudmist arutama.
Käibemaksu alandamine ei ole tema arvates kõige tõhusam viis elanikkonna toetamiseks.
„Eelistaksin otsesema mõjuga lahendust – näiteks maksuvaba tulu tõstmine, mis aitaks madala ja keskmise sissetulekuga inimesi,“ ütles Michal „Aktuaalse kaamera” eetris.
Sarnasel seisukohal on ka Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Tema sõnul on peamine probleem täna inflatsioon.
Rahandusminister Jürgen Ligi väljendus algatusele allakirjutanute kohta hoopiski halvustavalt. Intervjuus Delfile teatas ta, et toidukaupade käibemaksu ei saa alandada, kuna see rikastaks kaupmehi.
Eesti 200 liider ja haridusminister Kristina Kallas teatas veel käesoleva aasta veebruaris, et riigikassa on tühi. Seetõttu on tema sõnul käibemaksu alandamine ebarealistlik.
Opositsioonil on teine arvamus. Sotsiaaldemokraatide juht Lauri Läänemets rõhutas erakonna pressiteates probleemi sotsiaalset ja majanduslikku tähtsust: „Tegemist on küsimusega inimeste toimetulekust, toidutootjate ja põllumeeste konkurentsivõimest, turismi- ja toitlustusasutuste raskest olukorrast ning regressiivse maksusüsteemi negatiivsest mõjust Eesti majandusele.“
Rahanduskomisjoni aseesimees, keskerakondlane Andrei Korobeinik on kindel, et teiste riikide kogemus tõestab käibemaksu alandamise tõhusust. Tema hinnangul tooks madalam maks kasu tarbijatele.
Rahandusministeeriumi arvutustest aga nähtub, et maksu poole võrra – ehk 12%-ni – langetamine Eestis ei ole võimalik, kuna EL-i seadusandlus lubab ainult kahte vähendatud määra, ning Eestis on sellised juba olemas – 13% ja 9%.
Lisaks tooks ministeeriumi andmetel käibemaksu alandamine näiteks 13%-ni kaasa maksutulude vähenemise eelarves järgmisel aastal 245 miljoni euro võrra.
Ees ootavad meid uued maksud ja tõenäoliselt ka uued rahvaalgatused. Sest alates 2026. aasta algusest tõuseb füüsiliste isikute tulumaksumäär tõenäoliselt veel kahe protsendipunkti võrra (praegu on 22%).
Autorilt
Kas võimud kuulavad rahva häält käibemaksu osas – see selgub lähikuudel. Kuid tasuks mõnele poliitikule meelde tuletada Franklin Roosevelti sõnu, kes juhtis USA-d majanduskriisi ja Teise maailmasõja aastatel (ta püsis ametis neli ametiaega järjest!): „Meie progressi ei mõõdeta külluse suurenemisega nende jaoks, kellel on juba palju, vaid sellega, kas suudame piisavalt tagada neile, kellel on liiga vähe.“
Head sõnad, eriti sügiseste valimiste eel.
Mida ütlevad tavalised inimesed?
Mõned kommentaarid petitsioonile „Rahvaalgatus toidukaupadele kehtiva käibemaksumäära vähendamiseks“:
„Nõustun, et igasugused köögi- ja puuviljad peaksid olema maksuvabad või maksustatud käibemaksuga mitte rohkem kui 5%, kuid probleem ei ole ainult käibemaksu tõusus! Mitu korda on kaupmehed varem hindu tõstnud juba enne maksu kehtestamist ja nüüd näevad, et saavad neid käibemaksu arvelt veelgi rohkem kergitada. Kuidas seda peatada? Praegu on paljudel kaupadel endiselt 300-protsendiline juurdehindlus. Ma ei usu, et kaupmees oma osa vähendaks, käibemaksu alandamine on vaid osa võrrandist.“
„Paraku mõjutab toidukaupade käibemaksu tõus negatiivselt ka väikeettevõtjaid, kes pakuvad töökohti. Hinnad on nii kõrged, et mõistliku hinnaga toitu müüa on väga keeruline ja kasumlik äri väikeses kohvikus on praegustes majandustingimustes pigem erand.“
„Oli teada, et käibemaksu tõstetakse, kus siis olid need 84 000 allakirjutanut? Mitte vähimatki vastupanu – lasti lihtsalt maksu tõsta. Pärast kaklust on ju alati hea rusikatega vehkida. Enne maksu tõstmist oleks pidanud pool Eestit Toompeale kogunema ja oma nõudmised esitama. Ammu on selge, et niinimetatud riigijuhid ei saa sõnadest aru.“
Kommentaar
Kuidas petitsioone menetletakse?
Merilin Kruuse, Riigikogu pressiteenistus
Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et pöördumise menetlusse võtmisel edastab Riigikogu juhatus selle asjaomasele komisjonile, kes peab pöördumist arutama kolme kuu jooksul ning otsuse pöördumise kohta tegema kuue kuu jooksul alates menetlusse võtmisest.
Seaduse kohaselt võib komisjon pöördumises esitatud ettepanekuga kas osaliselt või täielikult nõustuda või mitte nõustuda. Täpsemalt võib komisjon pöördumist menetledes otsustada:
1) algatada eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu;
2) korraldada avalik istung;
3) edastada ettepanek pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks;
4) edastada ettepanek valitsusele seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks;
5) esitatud ettepanek tagasi lükata või
6) lahendada pöördumises püstitatud probleem muul viisil.
Riigikogule esitatud kollektiivsed pöördumised koos materjalide, menetlejate, menetlusetappide ja -otsustega on leitavad Riigikogu kodulehel.
Kommentaar
Ron Luvistsuk, finantsekspert
Petitsioon toiduainete käibemaksu alandamiseks on Eesti ajaloo populaarseim kollektiivne pöördumine. Kuid ma ei käsitleks käibemaksu langetamist kui tõhusat tööriista inflatsiooni vastu.
Kui inimestel jääb rohkem raha kätte, hakkavad nad seda ka rohkem kulutama ja see võib inflatsiooni hoopis kiirendada.
Käibemaksu alandamine on pigem poliitiline samm, elanikkonna eest hoolitsemise vahend, mis on suunatud sellele, et inimestel oleks parem elada. Kui selline seadus vastu võetakse, võib see tõepoolest vähendada vähekindlustatud elanike finantskoormust. Kõrge sissetulekuga inimeste jaoks ei ole toidukulude osakaal eelarves nii märgatav, kuid väiksema sissetulekuga inimeste jaoks oleks sääst tuntav.
Samas on algatus sõnastatud liiga lihtsustatult: autor teeb ettepaneku alandada käibemaksu 10%-ni kõikidele toiduainetele ja esmatarbekaupadele. Sellise sõnastuse järgi satuksid maksulangetuse alla ka kaubad, mis eluks hädavajalikud ei ole – alkohol, šokolaad, energiajoogid, popkorn, krõpsud. Siin tekivad juba nüansid.
Veel üks oluline moment – käibemaksu poole võrra alandamine tooks kaasa eelarvetulude vähenemise umbes 290–300 miljoni euro võrra. Kuidas see summa kompenseerida olukorras, kus haridus, politsei, päästeteenistus ja riigikaitse on alarahastatud – see on suur küsimus. Seega on üsna tõenäoline, et täielikku alandamist ei tule.
Kuni viimase ajani olin ka ise käibemaksu vähendamise vastu, kuna arvasin, et isegi 2–5% langus annaks vähese efekti ja jaeketid „neelavad“ selle languse kiiresti alla. Kuid mu sõber, suur spetsialist kaubanduse valdkonnas, kes on 15 aastat tegelenud suurte kaubanduskettide tarnetega, suutis mind ümber veenda.
Ta märkis, et madala turukontsentratsiooniga riikides, nagu Läti või Rootsi, ei mõjuta käibemaksu alandamine hindu peaaegu üldse, kuna seal lepivad kaks-kolm jaeketti kergesti omavahel kokku.
Eestis aga tegutseb seitse suurt jaemüügiketti ning nendevaheline konkurents on väga tugev, seega peegelduks käibemaksu alandamine tema arvates kindlasti ka hindades.
Samal ajal rõhutas ta, et alandamine peaks olema diferentseeritud: maksu tuleks vähendada ainult esmatarbekaupadel ning alkohol, krõpsud, energiajoogid jne peaksid jääma tavalise määraga. Tehniliselt ei ole seda keeruline teostada.
Sellisel juhul väheneks eelarve tulu mitte 290 miljoni euro, vaid umbes 80–100 miljoni euro võrra. Kuid teisest küljest oleks see elanikele positiivne signaal.
Kommentaar
Leonid Karabeshkin, politoloog
Eestis on välja kujunenud esindusdemokraatia süsteem, mida valijatel on võimalik mõjutada peamiselt valimisperioodil, andes hääle ühele või teisele poliitilisele jõule.
Sealjuures eeldatakse, et need jõud järgivad mingit ideoloogilist programmi ja valijatele antud lubadusi ning parteide esindajad on oma valdkonnas piisavalt kompetentsed.
Praktika aga näitab, et see pole sugugi alati nii. Ja valijal tekib soov oma valikut muuta (valitsuskoalitsiooni 15-protsendiline reiting on selle ilmselgeks kinnituseks). Kuid Eesti riigi õiguslik konstruktsioon seda ei luba.
Siin peaksid ideaalis appi tulema osalusdemokraatia mehhanismid – ehk võimalus ühiskonnal otseselt poliitilist protsessi mõjutada.
Eestis on need vähearenenud ja eksisteerivad peamiselt simulaakrumite kujul nagu „kaasavad eelarved“ kohalikul tasandil. Eelarve- ja maksuküsimused on üldse püha lehm, valitute pärusmaa, nende kohta ei saa isegi referendumit korraldada.
Ometi on nõudlus poliitika muutmise järele suur, mille näiteks ongi käibemaksu alandamise petitsioon.
Esimene reaktsioon valitsuselt on ettearvatav – eitamine. Sest oma kursi valeks tunnistamine on äärmiselt valus. Seetõttu on näha katset esitleda rahvaalgatusi rumalustena ja tõrjuda valijaid nagu tüütuid kärbseid.
Kuid see tähendaks, et kogu mobiliseeritud protestielektoraat langeb opositsiooni kergeks saagiks.
Seetõttu on loogiline oodata, et varem või hiljem liigub koalitsioon eitamisest aktsepteerimiseni. Seda enam, et raha on eelarves olemas.
Ja tuleb tunnistada, et see on praeguste koalitsioonipartnerite teene – nemad tõstsid makse ja kiirendasid inflatsiooni.
